RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-62-12 1

§ 281

lg-s 2 toodud väljasaatmiskeskuses viibimise kuludena ei saa käsitada kulusid aja eest, mil menetleti välis​maalase varjupaigataotlust, on õige, sest apellatsiooniastmes on vaidluse all kulud, mis kanti enne varju​paigataotluse esitamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga,

§ 281

lg-s 2 nimetatud kuludena saab igal juhul käsitada kulusid väljasaatmiskeskuses viibimise aja eest, mis eelnes varjupaigataotluse esitamisele. Välismaalaste seadus ei sea viidatud kulude kandmist sõltuvusse sellest, kuidas lõppes väljasaatmise menetlus. Ka VSS § 33 lg 1 esimest lauset, mis sätestab, et taotlejat, kes esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajas viibimise ajal või väljasaatmise täideviimise käigus, ei paigutata esmasesse vastuvõtu​keskusesse, vaid ta viibib varjupaigamenetluse lõppemiseni vastavalt väljasaatmiskeskuses, vanglas või aresti​majas, ei saa mingil juhul tõlgendada selliselt, nagu laieneksid vanglas, väljasaatmis​keskuses või arestimajas viibivale varjupaigataotluse esitanud välismaalasele VRKS § 12 lg 1 p-des 1–7 sätestatud õigused ajavahemikuks, mis eelnes varjupaigataotluse esitamisele; 4) selliste kulutuste väljanõudmine varjupaigataotluse esitajalt ei ole vastuolus ka Eestile kohustuslike rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu õigusaktidega sätestatud pagulaste vastuvõtu​tingimustega; 5) Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2003/9/EÜ

1. jaanuarist 2003, millega sätestatakse miinimum​nõuded varjupaigataotlejate vastuvõtmisele, art 13 lg 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et "materiaalsed vastuvõtutingimused on varjupaigataotlejatele nende varjupaigataotluse esitamise ajal olemas". Seda tuleb mõista selliselt, et ajavahemik, mille jooksul tuleb vastuvõtutingimused tagada, algab varjupaigataotluse esitamisest varjupaigataotleja poolt (vt ka kohtujuristi
2. mai
3. a ettepanek Euroopa Kohtu kohtuasjas C-179/11, p-d 39 ja 40). Seetõttu ei ole isegi määrav, kuidas tõlgendada selle direktiivi art 3 lg-t 1, mille kohaselt kohaldatakse seda direktiivi kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes, kes esitavad liikmesriigi piiril või territooriumil varjupaigataotluse, "niikaua, kui neil on lubatud viibida sellel territooriumil" (silmas pidades, et kaebuse esitaja ei esitanud varjupaigataotlust piiril ega ajal, mil tal oleks omanud VMS §-s 43 sätestatud viibimisalust); 5) pagulasseisundi konventsiooni art 31 lg 1 sätestab, et kui pagulane on saabunud riiki otse territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus art-s 1 käsitletud põhjustel, ei kohalda osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist. Apellandi esitatud ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Balti- ja Põhjamaade regionaalbüroo arvamuses (tl 148–150, tõlge tl 153–156) ollakse seisukohal, et selliseks karistuslikuks meetmeks võib olla ka rahaliste kohustuste kohaldamine pagulastele nende kinnipidamisega seonduvate kulude kandmiseks, ning märgitakse, et põhimõte, et isik ei saa pagulaseks johtuvalt tema tunnustamisest riikliku varjupaigaasutuse poolt, vaid vastupidi, tähendab praeguse juhtumi puhul, et vaidlusalust rahalist kohustust ei saa pagulasele kohaldada, sõltumata sellest, kas ta esitas varjupaigataotluse vahetult riigipiiril või hiljem, juba varjupaigariigi territooriumil viibides; 6) "karistuse" kohaldamise keeld konventsiooni art 31 lg 1 järgi sõltub otsesõnu sellest, kas pagulane teatab endast viivitamata ametiasutusele ja põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist. Kõnealune arvamus ei ole kohtule siduv. Samas ei saa ka sellest arvamusest, eriti kui ei ole teada, kuidas täpselt kirjeldati vaidlusalust juhtumit ja sissenõutavaid kulusid Eesti Inimõiguste Keskuse poole pöördumisel, järeldada, et konventsiooniga on vastuolus pagulaselt selliste kinnipidamise kulude hüvitamise nõudmine, mida ei kantud tema varjupaigataotluse menetlemise ajal, vaid selle taotluse esitamisele eelneval perioodil; 7) VMS ei seosta §-s 281 nimetatud kulude sissenõudmisel tingimusi kohustatud isiku majandusliku seisundiga. Pole kahtlust ka selles, et apellatsiooniastmes vaidluse all oleva summa väljanõudmine apellandilt ei saa oluliselt raskendada tema toimetulekut Eestis, arvestades VRKS §-de 73 ja 75 alusel apellandile laienevaid sotsiaalseid õigusi; 8) kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka apellatsioonkaebuse taotlus menetluskulude (esindajatasu 345 eurot ja 13 senti) väljamõistmiseks; 9) HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis ka taotlused täiendavate tõendite – M. Alhafi esitatud ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Balti- ja Põhjamaade regionaalbüroo
4. jaanuari
5. a arvamus ja selle eestikeelne tõlge ning Politsei- ja Piirivalve​ameti esitatud M. Alhafi varjupaigataotlus koos eestikeelse tõlkega (tl 140–141) – asja materjalide juurde võtmiseks MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. M. Alhafi esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, ja ringkonnakohtu otsus ning saata asi uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule. Kassaator väidab järgmist: 1) piisavalt põhjendatud pole kohtute seisukoht, et kaebaja ei esitanud varjupaigataotlust kohe Eestisse saabumisel, vaid alles
7. märtsil
8. Kohtud ei ole piisavalt põhjendanud, kuidas määrused kaebaja paigutamiseks väljasaatmiskeskusse välistavad kaebaja
9. oktoobri
10. a (kassatsioonkaebuses ekslikult "11.01.2011") intervjuus väljatoodud asjaolu, et kaebaja esitas suulise varjupaigataotluse kohe teda kinni pidanud politseinikele, kes aga kinnitasid, et kirjaliku taotluse saab esitada pärast kohut; 2) VMS § 281 lg 2 mõtte kohaselt saab välismaalaselt Eestist lahkumise kulud sisse nõuda ainult siis, kui vastav menetlus lõpeb isiku väljasaatmisega. Seda seisukohta ei lükka ümber ka see, et seadus ei sea selgesõnaliselt väljasaatmiskulude sissenõudmist sõltuvusse sellest, kuidas lõppes välja​saatmise menetlus. Samas ei sätesta seadus ka seda, et kulude sissenõudmine on võimalik, kui väljasaatmist ei toimu. Põhjendatud ei ole eelistada isiku õigusi rohkem riivavat tõlgendust; 3) kohtud on ebaõigesti tõlgendanud pagulasseisundi konventsiooni art 31 lg-t 1, leides, et konventsiooniga pole vastuolus pagulaselt selliste kinnipidamise kulude hüvitamise nõudmine, mida kanti enne varjupaigataotluse esitamist. Vastavalt ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Balti- ja Põhja​maade regionaalbüroo
11. juuni
12. a arvamusele, saab terminit "viivitamatu" tõlgendada nii, et avalduse viivitamatu esitamine/mitteesitamine sõltub asjaoludest, sh nõustamisvõimaluste olemas​olust. Arvestades (psüühilist) traumat, keeleprobleeme, infopuudust, eelnevaid kogemusi, mis tihti seonduvad kahtlustega ametiisikute suhtes, ebakindlustunnet, ei ole ajalimiit taotluse viivitamatuks esitamiseks konkreetselt määratletav. Arvamuses viidatakse Suurbritannia kaasusele, kus seoses art 31 lg-ga 1 ei nõustunud kohus väitega, et varjupaigataotleja on kohustatud taotlema varjupaika koheselt saabumisel, vaid leiti, et on piisav, kui isik kavatses varjupaika taotleda lühikese aja jooksul. Samuti viidatakse arvamuses Saksamaa Liitvabariigi kohtu otsusele, milles leiti, et varju​paigataotlejat, kes sisenes riiki ebaseaduslikult ja pöördus ametiisikute poole seitsme päeva pärast, ei saa karistada ebaseadusliku riiki sisenemise eest. Isegi kui on tuvastatud, et kaebaja esitas varju​paigataotluse esmakordselt
13. märtsil 2011 (seitse päeva pärast kinnipidamist), saab tema taotluse lugeda viivitamatult esitatuks. Põhjendatud ei oleks kaebajalt nõuda tema
14. märtsist kuni
15. märtsini 2011 kinnipidamisega seonduvate rahaliste kulutuste hüvitamist, kuivõrd seda saab käsitada karistusliku meetmena.
16. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja väidab järgmist: 1) kohtuasjas nr 3-11-580 on korduvalt tuvastatud, et kaebaja ei esitanud enne
17. märtsi 2011 varjupaigataotlust; 2) kui isik on kodumaalt lahkunud kindla sooviga taotleda mujal riigis varjupaika, siis teeb ta seda esimesel võimalusel, mitte aga alles siis, kui ta peetakse kinni või kui ta on viibinud juba nädal aega väljasaatmiskeskuses. Kaebajal olnuks soovi korral võimalus esitada varjupaigataotlus kohe riigi​piiril või nädala jooksul Eestis viibides. Oma sõnul elas kaebaja sel ajal ühes Tallinna hostelis, kus tal oli näiteks võimalik küsida, kus asub lähim politseijaoskond. Samuti oli ta võimeline suhtlema inglise keeles. Seega on võimatu uskuda, et ta ei suutnud leida võimalust esitada varjupaigataotlus; 3) kaebaja viibis väljasaatmiskeskuses
18. märtsist
19. märtsini 2011 väljasaadetava, mitte aga varju​paigataotlejana. Seadus ei sea väljasaatmiskeskuses viibimise kulude kandmist sõltuvusse sellest, kuidas lõppes väljasaatmismenetlus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20. Kaebaja saabus enda sõnul Eestisse
21. märtsil 2011 lennukiga Türgist. Kaebaja peeti politsei​ametnike poolt
22. märtsil 2011 kinni kui Eestis seadusliku aluseta viibiv isik. Samal päeval tehti talle koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebaja paigutati Tallinna Halduskohtu
23. märtsi
24. a määrusega antud loa alusel väljasaatmiskeskusse, kuna väljasaatmist ei olnud võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul.
25. märtsil 2011 esitas kaebaja väljasaatmiskeskuses varju​paiga​taotluse, mis rahuldati Politsei- ja Piirivalveameti
26. septembri
27. a otsusega. Kaebaja sai pagulasena varjupaiga ja elamisloa. Kaebaja viibis kuni varjupaigataotluse rahuldamiseni välja​saatmiskeskuses. Praegune vaidlus sai alguse sellest, et Politsei- ja Piirivalveameti ettekirjutusega otsustati kaebajalt VMS § 281 lg 2 alusel sisse nõuda kulud kogu väljasaatmiskeskuses viibitud aja eest. Halduskohus leidis,

§ 281

lg 2 alusel on sissenõutavad üksnes varjupaigataotluse esitamisele eelneval perioodil riigi kantud kulud, mis on väljasaatmise kulud. Kuid kulud, mida kanti pärast varju​paiga​taotluse esitamist, pole VMS § 281 lg 2 mõttes väljasaatmise kulud, vaid on varjupaigataotluse menetlemise kulud ja neid pole võimalik isikult sisse nõuda. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga,

§ 281

lg 2 alusel saab sisse nõuda kulusid, mis riigil tekkisid väljasaatmis​keskuses enne varjupaigataotluse esitamist. Kuna ringkonnakohtus ei olnud vaidluse all välja​saatmis​keskuses pärast varjupaigataotluse esitamist kantud kulude sissenõudmine, siis ei võtnud ringkonnakohus seisukohta küsimuses, kas selliste kulude sissenõudmine on võimalik. Riigikohtus, nagu ka ringkonnakohtus, vaieldakse selle üle, kas kaebajalt sai VMS § 281 lg 2 alusel sisse nõuda neid väljasaatmiskeskuses viibimise kulusid, mis tekkisid enne seda, kui kaebaja esitas väljasaatmiskeskuses varjupaigataotluse. Kassaator on seisukohal, et temalt ei saa sisse nõuda ka neid kulusid.

1. Varjupaigataotleja viibib sõltuvalt sellest, millal ta esitas varjupaigataotluse, üldjuhul kas vastu​- võtukeskuses või väljasaatmiskeskuses. Kui varjupaigataotlus esitati väljasaatmiskeskuses viibimise ajal või väljasaatmise käigus, siis viibib ta VRKS § 33 lg 1 järgi varjupaigamenetluse lõppemiseni väljasaatmiskeskuses. Kui varjupaigataotlus esitati varem, siis on taotleja VRKS § 34 lg 1 järgi üldjuhul kohustatud elama vastuvõtukeskuses.
2. Kolleegium on seisukohal, et pärast varjupaigataotluse esitamist ei toimu enam väljasaatmise menetlust. Pärast varjupaigataotluse esitamist toimub varjupaigamenetlus. Väljasaatmismenetlus võib jätkuda, kui varjupaigataotlust ei rahuldata.
3. Kassaator väidab,

§ 281

lg 2 mõtte kohaselt saab välismaalaselt Eestist lahkumise kulud sisse nõuda ainult siis, kui vastav menetlus lõpeb isiku väljasaatmisega. VMS § 281 lg-s 2 sätestatakse: "Välismaalane on kohustatud kandma enda Eestist lahkumise kulud, sealhulgas väljasõidukohustuse sundtäitmise, väljasaatmiskeskuses ja politsei arestimajas kinni​pidamise kulud, mis kantakse seoses välismaalase väljasaatmisega." Ehkki VMS § 281 lg 2 grammatiline tõlgendamine võimaldab ka kassaatori tehtud järeldust, ei nõustu kolleegium kassaatori seisukohaga. Kasutada tuleb ka teisi tõlgendamismeetodeid, praegusel juhul süstemaatilist ja teleoloogilist meetodit. Välismaalaselt elamiskulude sissenõudmist reguleerib ka VRKS § 11 lg 4, mis võimaldab varju​paigataotluse esitanud isikult ülalpidamise kulusid teatud tingimustel sisse nõuda nii juhul, kui tema taotlus rahuldatakse, kui ka juhul, kui tema taotlust ei rahuldata. See säte tugineb direktiivi 2003/9/EÜ artikli 13 lg-le 4 ja artikli 16 lg-le 1. Varjupaigataotlejale, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund ning keda tunnustatakse pagulasena või täiendava kaitse saajana, antakse VRKS § 37 lg 1 alusel rahvus​vaheline kaitse ja tähtajaline elamisluba, kui ei esine pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustamist välistavat asjaolu või varjupaigataotluse tagasilükkamise alust. Seevastu välja​saatmis​keskusest vabastamine VSS § 24 lg 11 alusel ei anna VSS § 24 lg 5 järgi välismaalasele seaduslikku alust Eestis viibimiseks ja tema Eestis viibimine on ebaseaduslik, kui ta ei oma välismaalaste seaduses, välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses või Euroopa Liidu kodaniku seaduses sätestatud seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Seega ei tulene seadusest üldjuhul riigi kohustust anda VSS § 24 lg 11 alusel väljasaatmiskeskusest vabastatud isikule elamisluba ning sel alusel väljasaatmiskeskusest vabastatud isikul säilib üldjuhul Eestist lahkumise kohustus. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et seadusandja eesmärgiks oli lubada täitevvõimul Eestis viibimise katteks riigi poolt kantud kulud sisse nõuda isikult, kelle varjupaigataotlus oli edukas, kuid välistada väljasaatmise eesmärgil väljasaatmiskeskuses viibimise kulude sissenõudmine isikult, keda ei ole õnnestunud välja saata. Kui asuda seisukohale, et seadusandja eesmärgiks oli välistada väljasaatmise eesmärgil väljasaatmiskeskuses viibimise kulude sissenõudmine isikult, keda ei ole õnnestunud välja saata, ei suudaks kolleegium leida mõistlikku põhjendust sellele, miks koheldakse varjupaiga ja elamisloa saanud isikut halvemini isikust, keda ei suudetud välja saata ja kellel säilib Eestist lahkumise kohustus. Kassaatoriga nõustumisel ei suudaks kolleegium leida mõistlikku põhjendust ka sellele, miks saaks väljasaatmiskeskuses viibimise kulud sisse nõuda isikult, kes väljasaatmisel täitis VSS § 264 lg-st 1 ja VMS § 18 lg-st 1 tulenevat kaasaaitamiskohustust ning nende kohustuste täitmise tagajärjel saadeti Eestist välja, ja miks ei saaks neid kulusid sisse nõuda isikult, kelle väljasaatmine osutus võimatuks tema obstruktsionistliku tegevuse tõttu ja kes väljasaatmiskeskuses pikka aega viibimise tagajärjel vabastati keskusest koos väljasõidukohustuse säilimisega. Seepärast on kolleegium seisukohal,

§ 281

lg 2 ei anna alust järelduseks, et väljasaatmis​keskuses viibimise kulusid saab sisse nõuda ainult siis, kui isik lahkus Eestist või kui väljasaatmine oli edukas. VMS § 281 lg-s 2 peetakse silmas kulusid, mis on tekkinud seoses sellega, et isik viibib väljasaatmise eesmärgil väljasaatmiskeskuses. Need kulud langevad perioodi, mil toimub välja​saatmis​menetlus.

1. Kuna kuni väljasaatmiskeskuses varjupaigataotluse esitamiseni toimub väljasaatmismenetlus, siis laieneb sel perioodil tekkinud kulutuste sissenõudmisele VMS § 281 lg
2. VMS § 281 lg 2 aga ei seosta väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulude kandmise kohustust isiku rahalise seisundiga.
3. Kassaator väidab, et kohtud on ebaõigesti tõlgendanud pagulasseisundi konventsiooni art 31 lg-t 1, leides, et konventsiooniga pole vastuolus pagulaselt selliste kinnipidamise kulude hüvitamise nõudmine, mida kanti enne varjupaigataotluse esitamist.Pagulasseisundi konventsiooni art 31 lg-s 1 sätestatakse: "Kui pagulane on saabunud riiki otse territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus artiklis 1 käsitletud põhjustel, ei kohalda osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist." Ringkonnakohus leidis, et apellandi esitatud ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Balti- ja Põhjamaade regionaalbüroo arvamuses (tl 148–150, tõlge tl 153–156) avaldatakse arvamust, et selliseks karistuslikuks meetmeks pagulasseisundi konventsiooni art 31 lg 1 mõttes võib olla ka rahaliste kohustuste kohaldamine pagulastele nende kinnipidamisega seonduvate kulude kandmiseks, ning märgitakse, et põhimõte, et isik ei saa pagulaseks johtuvalt tema tunnustamisest riikliku varju​paiga​asutuse poolt, vaid vastupidi, tähendab praeguse juhtumi puhul, et vaidlusalust rahalist kohustust ei saa pagulasele kohaldada, sõltumata sellest, kas ta esitas varjupaigataotluse vahetult riigipiiril või hiljem, juba varjupaigariigi territooriumil viibides. Ringkonnakohus leidis, et "karistuse" kohaldamise keeld konventsiooni art 31 lg 1 järgi sõltub otsesõnu sellest, kas pagulane teatab endast viivitamata ametiasutusele ja põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist. Kõnealune arvamus ei ole kohtule siduv. Samas ei saa ka sellest arvamusest, eriti kui ei ole teada, kuidas täpselt kirjeldati vaidlusalust juhtumit ja sissenõutavaid kulusid Eesti Inimõiguste Keskuse pöördumisel, järeldada, et konventsiooniga on vastuolus pagulaselt selliste kinnipidamise kulude hüvitamise nõudmine, mida ei kantud tema varjupaigataotluse menetlemise ajal, vaid selle taotluse esitamisele eelneval perioodil. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ja märgib lisaks ringkonnakohtu sellele seisukohale, et kassatsioon​kaebusele lisatud ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ameti Balti riikide ja Põhjamaade piir​kondliku vanemjuristi arvamuses viidatud Ühendkuningriigi lahendis R vs. Uxbridge magistrates Court and Another käsitleti karistust selle traditsioonilises mõttes, mitte aga kulude sisse​nõudmist, samuti seda, et kassatsioonkaebusele lisatud ülalnimetatud arvamuses viidatud Saksamaa liidumaa kohtu lahend ei ole ebapiisava viite tõttu leitav. Kolleegiumi arvates seisneb praegusel juhul peamine küsimus selles, millal ja millistel tingimustel tekib riigil kohustus tagada varjupaigataotluse esitanud isikule materiaalsed vastuvõtutingimused. Selle küsimuse lahendamisest sõltub see, kas isikult on võimalik sisse nõuda kulusid, mida riik kandis enne varjupaigataotluse esitamist ajal, mil isik viibis väljasaatmise eesmärgil väljasaatmis​keskuses. Kolleegiumi ees seisev küsimus on lahendatav direktiivi 2003/9 abil, mis tugineb pagulasseisundi konventsioonile. Direktiiviga 2003/9 sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded. Kolleegiumil ei ole alust kahelda, et direktiiviga 2003/9 sätestatud miinimumnõuded on kooskõlas pagulasseisundi konventsiooniga. Eesti õigus (VRKS § 12 lg 2 ja VMS § 281 lg 1) tugineb selles küsimuses direktiivile 2003/9 ega ole sellega vastuolus. Direktiivi art 13 lg 1 järgi algab riigi kohustus tagada varjupaigataotlejale materiaalsed vastuvõtu​tingimused ajast, mil varjupaigataotleja esitab varjupaigataotluse. Sama artikli lõige 3 sätestab riigile võimaluse nõuda varjupaigataotlejalt vastuvõtutingimuste kulude katmist, samuti varjupaiga​taotlejalt nende kulude hüvitamise nõudmise võimaluse. Direktiivi art 16 lg 2 sisaldab regulatsiooni, mis võimaldab liikmesriigil kõnealuste tingimuste tagamisest üldse keelduda, kui varjupaigataotleja ei ole suutnud tõestada, et ta esitas varjupaigataotluse esimesel võimalusel pärast sellesse liikmes​riiki sisenemist. Ka keeldumine puudutab aega, mis järgneb taotluse hilinenult esitamisele. Varjupaigataotluse esitamisele eelnevat perioodi direktiiv ei käsitle. Sellisest regulatsioonist nähtub kolleegiumi arvates, et riigile ei ole direktiiviga 2003/9 pandud kohustust tagada varjupaigataotluse esitanud isikule materiaalseid vastuvõtutingimusi enne varju​paigataotluse esitamist ega keeldu sisse nõuda varjupaigataotluse esitamisele eelnenud väljasaatmis​menetluse kulusid. Seda järeldust kinnitab ka Euroopa Kohtu
4. septembri
5. a otsus asjas C-179/11, milles käsitleti varjupaigataotlejale materiaalsete vastuvõtutingimuste võimaldamist. Nimetatud otsuses leidis Euroopa Kohus järgmist: "Mis puudutab ajavahemikku, mille jooksul tuleb varjupaiga​taotlejatele tagada majutust, toitu, riideid ja päevaraha hõlmavad materiaalsed vastuvõtutingimused, siis näeb direktiivi 2003/9 artikli 13 lõige 1 ette, et see ajavahemik algab siis, kui varjupaigataotleja "esitab varjupaigataotluse" (p 39); "Teine direktiivi 2003/9 kohaldamise tingimus on see, et varju​paigataotlejatel peab olema luba viibida asjaomase liikmesriigi territooriumil varjupaiga​taotlejatena" (p 46 esimene lause); "Mis puudutab vastuvõtu miinimumtingimuste tagamise kohustuse kestust, siis olgu esiteks öeldud, et nagu sai märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 37 ja 38, laieneb direktiivi 2003/9 isikuline kohaldamisala kõigile varjupaigataotlejatele alates esmakordsest liikmes​riigis varjupaigataotluse esitamisest" (p 52). Kaude kinnitab järeldust, et riigile ei ole direktiiviga pandud kohustust tagada materiaalseid vastu​võtutingimusi enne varjupaigataotluse esitamist ega keeldu sisse nõuda varjupaigataotluse esitamisele eelnenud väljasaatmismenetluse kulusid, ka Euroopa Parlamendi
6. veebruari
7. a resolutsioon varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtu miinimumnõudeid käsitleva direktiivi 2003/9/EÜ rakendamise kohta Euroopa Liidus kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ajavahemikul 2005-2008 toimunud külastuste põhjal (2008/2235(INI). Resolutsiooni punktis 11 Euroopa Parlament "nõuab tungivalt, et liikmesriigid kohaldaksid vastuvõtudirektiivi kõikide varjupaigataotlejate suhtes alates hetkest, kui nad avaldavad soovi taotleda kaitset liikmesriigis, isegi kui varjupaigataotlust ei ole veel ametlikult esitatud". Selles mittesiduvas, poliitilise üles​kutsena käsitatavas dokumendis minnakse vaid veidi kaugemale direktiivi art 13 lg 1 sõnastusest. Kolleegium ei näe mõistlikku põhjendust, miks olukorras, kus direktiivi art 16 lg 2 alusel on teatud tingimustel võimalik materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamisest varjupaigataotluse hilinenult esitanud isikule üldse keelduda, tuleb analoogilised tingimused väljasaatmismenetluse ajaks tasuta tagada isikule, kes ei ole suutnud tõestada, et ta esitas varjupaigataotluse esimesel võimalusel pärast sellesse liikmesriiki sisenemist. Kolleegium on seisukohal, et ülalpidamiskulud, mis nõutakse isikult VMS § 281 lg 2 või VRKS § 11 lg 2 alusel sisse, ei ole käsitatavad karistusena sellest sõltumata, millal esitati varjupaigataotlus.
8. Kolleegium märgib, et Eesti õigus lähtub varjupaigataotluse esitamise hetke määratlemisel ülalnimetatud resolutsioonist. Nimelt sätestatakse VRKS § 14 lg-tes 1 ja 4 järgmist: "Varjupaiga​taotlus tuleb esitada Politsei- ja Piirivalveametile viivitamatult pärast Eestisse saabumist." (lg 1) ja "Politsei- ja Piirivalveameti nõudmisel on taotleja kohustatud esitama vormikohase varjupaiga​taotluse." (lg 4). Nende sätete koosmõjust tuleneb, et varjupaigataotlus on esitatud ka siis, kui isik suuliselt teatab Politsei- ja Piirivalveametile soovist esitada varjupaigataotlus.
9. Kassaator heidab ringkonnakohtule ette, et kohus pole piisavalt põhjendanud seisukohta, et kaebaja ei esitanud varjupaigataotlust kohe Eestisse saabumisel, vaid alles
10. märtsil 2011, et kohtud ei ole piisavalt põhjendanud, kuidas määrused kaebaja paigutamiseks väljasaatmiskeskusse välistavad kaebaja
11. oktoobri
12. a intervjuus esitatud väidet, mille kohaselt kaebaja esitas suulise varjupaigataotluse kohe teda kinni pidanud politseinikele, kes aga kinnitasid, et kirjaliku taotluse saab esitada pärast kohut. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga. Halduskohus tugines praeguse asja lahendamisel asjaoludele, mis on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu määrusega, milles käsitleti kaebaja väljasaatmis​keskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist. Tallinna Ringkonnakohus on
13. aprilli
14. a määruse haldusasjas nr 3-11-580 p-des 13 ja 14 ning tema kasutada olnud tõendeid hinnates jõudnud järeldusele, et kaebaja ei ole varjupaigataotlust esitanud varem kui väljasaatmiskeskuses
15. märtsil 2011, et küsimusele Eestisse saabumise eesmärgi kohta on kaebaja teatanud, et soovib minna edasi Soome või Rootsi. Ringkonnakohus nõustus praeguses asjas halduskohtuga ja leidis, et halduskohus märkis põhjendatult, et tõendid taotluse varasema esitamise kohta puuduvad. Kolleegium ei pea eluliselt usutavaks, et kohtud praeguses asjas hindaksid ümber selle, mis on tuvastatud väljasaatmiskeskusesse paigutamise menetluses, ja lähtuksid pärast praegu vaidluse all oleva ettekirjutuse tegemist
16. oktoobril 2011 antud intervjuust, mis suuresti kordab haldusasjas nr 3-11-580 esitatud kaebaja väiteid selle kohta, et ta avaldas korduvalt soovi saada varjupaika alates kinnipidamisest politseiametniku poolt. Kohtud ei pidanud varem seda väidet usutavaks. Kassaator ei ole suutnud tõendada, et ta esitas varjupaigataotluse esimesel võimalusel pärast Eestisse saabumist. Kolleegium on seisukohal, et kui lähtuda kaebaja väitest, et ta saabus
17. märtsil 2011 Eestisse lennukiga, siis oli tal Eestis varjupaigataotluse esitamise soovi korral võimalik esitada varjupaiga​taotlus juba lennuväljal.
18. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kassatsioon​kaebuse esita​misel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld