Obsah (9)

§ 73§ 76§ 16§ 77§ 15§ 100§ 74§ 72§ 66

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-10-13 Otsuse kuupäev Tartu, 13. märts 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea La

) § 16 lg-te 1-3, § 107 lg 1 ja § 102 lg 1 alusel ning alates 8. septembrist 2011, s.o pärast poolte abielu lahutamist mh

§ 73lg 1, § 74 lg-te 1 ja 2 ning § 76 lg-te 1 ja 2 alusel.

Asjas on tõendatud, et poolte abielu sõlmiti

1. septembril 2003 ja lahutati
2. septembril
3. Hageja registreeriti
4. mail 2010 Eesti Töötukassas tööotsijana. Hagejal on täiskasvanud puudega tütar, kes kasvatab raske puudega poega. Kostja saab alates
5. jaanuarist 2010 keskastme eelpensioni 2650 Taani krooni kuus. Kostja on alates
6. aastast Taani riigi invaliidsuspensionär ja on kaotanud 2/3 töövõimest. Kostja
7. aasta sissetulek oli 426 261 Taani krooni 48 ööri. Kostja indvaliidsuspensioni kindlustusleping lõpeb
8. aprillil
9. Hageja on töövõimetuspensionär ja tema pension oli
10. maist 2010 alates 2009 Eesti krooni kuus. Perioodiks
11. maist 2011 kuni
12. maini 2013 määrati hageja töövõimetuspensioni suuruseks 128 eurot 45 senti kuus. Hagejal diagnoositi
13. aastal kilpnäärme pahaloomuline kasvaja ja teda opereeriti ning talle määrati postoperatiivselt pikaajaline järelravi. Kostjal diagnoositi
14. aastal selgroo oluline kahjustus.
15. oktoobriks 2011 oli kostja terviseseisund oluliselt halvenenud ning tal diagnoositi nimme piirkonna lülivaheketaste haigusseisund radikulopaatiaga, mis vajab kirurgilist ravi, samuti keskmise raskusastmega depressioon. Asjas esitatud asjaoludel tuleb kostjalt hageja kasuks elatis välja mõista, sest hageja ainuke sissetulek on töövõimetuspension, mis oli hagi esitamise ajal 2009 Eesti krooni kuus ja praegu 128 eurot 45 senti. Abielu lahutamise ajaks oli hagejal diagnoositud kilpnäärme pahaloomuline kasvaja, mida opereeriti ning millele järgneb pikaajaline ravi. Eelnevat arvestades pidi kostja andma hagejale kui oma lahus elavale abikaasale lahuselu ajal korrapäraste rahaliste maksetena ülalpidamist, sest poolte abielu lahutamise ajaks oli hagejal tekkinud abivajadus tulenevalt tema tervislikust seisundist ning tema ainukeseks sissetulekuks oli töövõimetuspension. Kostjal ei ole alust

§ 73lg 1 järgi hagejalt elatist nõuda, sest ta ei vaja abi.

Lahutatud abikaasal on teiselt abikaasalt õigus elatist saada tavapärasest abivajadusest lähtudes ning arvestades ka abikaasade varalist seisundit ja elutingimusi abielu ajal. Hageja kulutustest on põhjendatud eluaseme- ja sidekulu 50 eurot, toit 200 eurot, ravimid 20 eurot, hügieenitarbed, kosmeetika ja juuksur 20 eurot, riided ja jalanõud 30 eurot, kultuuriüritused 20 eurot ning kodu koristamise ja hooldusvahendid 20 eurot kuus. Seega on hageja põhjendatud kulutused kuus kokku 360 eurot. Hageja ei tõendanud, et ta vajab sanatoorset ravi, ravimassaaži või erivahendeid. Hageja väidetav taksosõit 200 euro eest kuus või väidetavad soovid reisida koos oma Taani sõpradega, ei ole tavapärane abivajadus, mida kostja peaks hagejale hüvitama. Samuti ei kuulu hageja tavapärase abivajaduse hulka tõukassi pidamise kulutused. Kuna pooled vaidlevad teises menetluses ühisvara jagamise, sh hüvitise maksmise üle, ei tule kodumasinate ostmise vajadust elatise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta. Kuna hageja saab töövõimetuspensioni 128 eurot 45 senti kuus ja kostja Taani Kuningriigi makstavat riiklikku pensioni 359 eurot 20 senti kuus, on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 180 eurot kuus alates hagi kohtusse esitamisest kuni hageja töövõime taastumiseni. Kostjale määratud kindlustusmakseid töövõime kaotamise eest ei saa elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestada, sest nimetatu tuleneb tema ja SEB Pensioni vahel sõlmitud lepingust ja on talle kompensatsioon töövõime kaotamise eest. Asjas ei esine

§-s 76 sätestatud aluseid kostja ülalpidamiskohustusest vabastamiseks, sest kostja ei ole neid asjaolusid veenvalt tõendanud. Kostjat ei vabasta hageja ülalpidamisest asjaolu, et hageja ei töötanud poolte abielu ajal või et ta ei soovinud poolte Taanis elamise ajal taani keelt õppida ega tahtnud võimetekohast tööd teha, samuti kodu loomises või korrastamises osaleda. Tähtsust ei ole ka sellel, et pooled tulid hageja soovil Eestisse elama ja kostja müüs maha kogu oma Taanis asuva vara.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja hagi täielikult rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja saata asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsiooniastme menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud, sest maakohus hindas tõendeid vääralt ning jättis põhjendamatult hindamata tõendid selle kohta, et on mõjuv põhjus vabastada kostja hageja ülalpidamise kohustusest, ning arvestamata, et osale vabastamise aluseks olevatele asjaoludele ei ole ka hageja ise vastu vaielnud. Maakohus ei arvestanud, et hagejal on ühisvara näol piisavalt vara, et end ise ülal pidada, sh ei ole hagejal ühisvara jagamise järel mingit ülalpidamisvajadust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. septembri
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kontrollides maakohtu otsust üksnes vaidlustatud osas. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 järgi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus asus õigesti seisukohale, et hagejal tuvastati
5. mail 2010 osaline töövõime kaotus. Samas arvestas kohus otsust tehes õigesti sellega, et menetluse ajal diagnoositi hagejal lisaks kilpnäärme pahaloomuline kasvaja, mida opereeriti, ja hageja vajab pikaajalist ravi, mis ilmselt ei võimalda tal tööd leida. Maakohus kontrollis otsust tehes

§ 76

lg-s 1 sätestatud aluste olemasolu, millele kostja viitas, kuid ei tuvastanud selle sätte kohaldamiseks vajalikke asjaolusid. Ühtlasi ei tõendanud kostja

§ 16

lg 3 viimases lauses sätestatud aluse olemasolu - st et abikaasade lahuselu põhjustas hageja oma käitumisega. Maakohus ei saanud otsust tehes arvestada asjaoluga, et kohtu menetluses on hagi poolte ühisvara jagamiseks, kus hageja nõuab ca 255 000 euro väärtuses vara. Ühisvara jagamise asjas ei ole veel kohtulahendit tehtud ja praegu ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, kas hageja varaline seisund vara jagamisega muutub. Maakohus mõistis

§ 16

lg 3 ja § 77 lg 1 alusel kostjalt hageja ülalpidamiseks õigesti elatise välja alates hagi esitamisest kohtusse. Seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise nõudmine ei ole tõlgendatav hageja soovina kostja arvel alusetult rikastuda ja elada hõlpelu, nagu kostja apellatsioonkaebuses väidab. Hageja ei nõudnud ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt alates ajast, mil kostja hageja rahalise toetamise lõpetas, kuigi seadus seda iseenesest võimaldab (

§ 16lg 4 ja § 77 lg 2).

Maakohus hindas otsust tehes mõlema poole väiteid, esile toodud asjaolusid ja tõendeid. Kohtuotsus ei ole kostja suhtes ebaõiglane. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust ka maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab TsMS § 171 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud kostja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt nõustus ringkonnakohus paljasõnaliselt maakohtu otsuse põhjendustega ning heitis kostjale alusetult ette asjaolude tõendamata jätmist, kuigi ise lükkas kostja esitatud tõendeid tagasi. Kohtud jätsid põhjendamatult

§ 76

lg 1 kohaldamata ja kostja ülalpidamiskohustusest vabastamata, kuigi kostja on esitanud tõendid selle kohta, et hageja ei ole kunagi panustanud poolte majapidamisse ega kandnud kulutusi ning on pannud end ise olukorda, kus tal ei ole raha enda ülalpidamiseks, sest keeldus töötamast. Samuti ei ole kohtud arvestanud, et hagejal on uus elukaaslane, kes võib teda ülal pidada ning kellega koos hõivas hageja 2010. aasta juunis poolte ühise kodu. Hageja pahaloomuline kasvaja avastati alles ajal, mil pooltel oli juba abielu lahutuse menetlus käimas. Kohtud jätsid põhjendamatult arvestamata ka asjaolu, et hageja viis omavoliliselt poolte ühisest kodust sisustuse, sh ka kostja isiklikud asjad. Hageja on käitunud kostja suhtes alatult ning seetõttu on ebaõiglane mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis. Hageja alatut ja ebaausat käitumist tõendab tema ema kirjalik tunnistus, mille vastuvõtmisest ringkonnakohus alusetult keeldus. Kostja palub võtta nimetatud tõendi asja juurde. Kohtud kohaldasid vääralt

§ 16

lg-d 1 ja 3 ning jätsid põhjendamatult arvestamata asjaolu, et hageja ei ole täitnud oma kohustust osaleda töö ja varaga perekonna ülalpidamises, kuigi seaduse mõtte kohaselt tuleb tagada ülalpidamine isikule, kes on ka ise oma seadusest tulenevaid kohustusi täitnud. Ringkonnakohus asus paljasõnaliselt seisukohale, et maakohus ei ole tõendeid vääralt hinnanud, kuigi kostja juhtis apellatsioonkaebuses tähelepanu sellele, et maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja jättis põhjendamatult osa tõendeid üldse tähelepanuta. Kuna hageja muutis pärast abielu lahutamist oma nõuet, saanuks kohus elatise välja mõista alates muutmisavalduse esitamisest, s.o alates 31. oktoobrist 2011. 9. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole asja lahendamisel tähtsust kostja välja toodud asjaoludel ning need ei anna alust kostjat ülalpidamiskohustusest vabastada. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja ei ole tõendanud, et abikaasade lahuselu oleks olnud tingitud hageja halvast käitumisest. Tagasiulatuv elatise väljamõistmine on kooskõlas

§ 77lg-ga 1 ja § 16 lg-ga 4.

Ringkonnakohus tagastas põhjendatult hageja ema esitatud kirjaliku seletuse, sest hageja ema ei saanud asjas tõendeid esitada, taotlus tõendi esitamiseks esitati hilinemisega, hageja ema esitatud asjaoludel ei ole asja lahendamise seisukohast tähtsust ning kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud varem seda tõendit esitada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab maksma hagejale elatist ning kui peab, siis alates millisest ajast tuleb elatis välja mõista, samuti selle üle, kas on alust kostjat ülalpidamiskohustusest vabastada.
3. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et kuna hageja esitas elatise saamiseks hagi enne poolte abielu lahutamist, tuli asjas elatise nõude lahendamisele kohaldada nii

§ 16

kui ka

§ 73jj.

Õige ei ole kostja arusaam, et elatise saab välja mõista alates abielu lahutamisest. Kehtiva õiguse järgi on abikaasal üldjuhul õigus saada abielu ajal, sh lahuselu korral ülalpidamist teiselt abikaasalt, samuti on lahutatud abikaasal seaduses sätestatud alustel õigus saada ülalpidamist oma endiselt abikaasalt. 13. Abikaasa ülalpidamiskohustus tuleneb

§ 16

lg-s 1 sätestatud abikaasade vastastikusest kohustusest pidada oma töö ja varaga perekonda ülal, sh hõlmab perekonna ülalpidamine

§ 16

lg 2 järgi tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks. Seejuures peavad abikaasad

§ 15

lg 1 kolmanda lause järgi perekonna vajaduste rahuldamise ühiselt korraldama ning selleks peavad abikaasad

§ 15

lg 2 järgi osalema oma võimaluste kohaselt sissetuleku hankimises ning kumbki abikaasa peab kasutama parimal viisil oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks. Viidatud sätete järgi peavad mõlemad abikaasad üldjuhul esmalt nii oma tööpanuse kui ka töötamisest või varalt teenitud sissetuleku, sissetuleku puudumise korral aga ka abikaasadele kuuluvate varaesemete arvel rahuldama kõigi perekonnaliikmete vajadused ning kandma ühise majapidamise vajalikud kulud. Abielulises kooselus lepivad abikaasad omavahel kokku, kes, kui suures ulatuses ja kuidas perekonna ülalpidamisse panustab, sh ei pea abikaasad tingimata võrdselt panustama, vaid kumbki abikaasa võib perekonna eluvajaduste rahuldamisse panustada ka oma võimete, võimaluste ja varalise seisundi kohaselt. Eeltoodut arvestades sõltuvad perekonna, sh abikaasade elutingimused ja ülalpidamiskulude suurus otseselt abikaasade varalisest seisundist ja omavahelistest kokkulepetest kooselu korraldamisel ja ülalpidamiskulude suuruse kujundamisel. 14. Kui abikaasad elavad lahus, tekib abikaasal ühekülgne kohustus teist abikaasat ülal pidada ning ülalpidamise andmise viis muutub sarnaseks lahutatud abikaasa ja põlvnemisest tuleneva ülalpidamise andmise viisiga.

§ 100

lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis), kuid mõjuval põhjusel võib kohustatud isiku nõudel anda ülalpidamist ka muul viisil. Kui abikaasad elavad lahus, annab abikaasa teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks

§ 16

lg 3 esimese lause järgi ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena (s.o elatisena) samadel alustel nagu kooselu korral. Kolleegiumi hinnangul on viidatud sätte mõtteks kaitsta abielus majanduslikult nõrgemat poolt (s.o eelkõige abikaasat, kellel ei ole sissetulekut ja kes panustab perekonna ülalpidamisse oma tööga) lahuseluga kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. Siiski ei ole lahus elaval abikaasal igal juhul õigust nõuda enda ülalpidamiseks teiselt abikaasalt elatist. Esmalt tuleneb

§ 16

lg 3 teisest lausest, et lahus elaval abikaasal ei ole õigust teiselt abikaasalt ülalpidamist saada, kui ta suudab end ise ülal pidada. Seega vastutab kumbki lahus elav abikaasa esmalt ise oma toimetuleku eest ning peab kõik oma eluvajadused oma sissetuleku ja vara arvel üldjuhul ise rahuldama. Üksnes juhul, kui lahus elaval abikaasal ei ole sissetulekuid või muud vara, mille arvel end ise ülal pidada, või kui tema oma vahenditest ei piisa, et tema tavapäraseid vajadusi rahuldada, saab abikaasa nõuda lahus elavalt abikaasalt elatist. Seejuures ei ole lahus elava abikaasa ülalpidamise seisukohast üldjuhul oluline, et lahus elava abikaasa abivajadus oleks tingitud lapse hooldamisest, vanusest, terviseseisundist või omavahelisest kokkuleppest abielulise kooselu korraldamisel, sest tulenevalt

§ 15

lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 on abikaasad igal juhul kohustatud teineteist abielu ajal vastastikku toetama ja abivajaduse korral ülal pidama, sh rahuldama teineteise tavapäraseid eluvajadusi. Lisaks eelnevale võib

§ 16

lg 3 teise lause järgi lahus elava abikaasa ülalpidamisnõude välistada ka asjaolu, et lahus elav abikaasa on ise oma käitumisega lahuselu põhjustanud. Kolleegiumi hinnangul ei pea viidatud sätte järgi lahus elav abikaasa teist abikaasat ülal pidama, kui abivajava abikaasa käitumist ja kõiki kooselu purunemise asjaolusid koosmõjus hinnates oleks elatise maksmine kohustatud abikaasa seisukohalt äärmiselt ebaõiglane. 15. Abielu lahutamisega lõppeb abikaasa, sh lahus elava abikaasa ülalpidamiskohustus ning selle asemele tekib lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus. Siiski ei saa lahutatud abikaasa nõuda igal juhul oma endiselt abikaasalt enda tavapäraste eluvajaduste rahuldamiseks elatist, vaid ka lahutatud abikaasa elatisenõude esmaseks eelduseks on tema abivajadus, s.o võimetus ise oma sissetuleku ja vara arvel end ülal pidada. Lahutatud abikaasa enese ülalpidamise põhimõtet kinnitab ka

§ 74

lg 2, mille järgi peab lahutatud abikaasa mh oma vara enda ülalpidamise eesmärgil võõrandama, kui see on majanduslikult otstarbekas. Lisaks peab lahutatud abikaasa abivajadus olema

§ 72

ja § 73 lg 1 järgi tingitud sellest, et lahutatud abikaasa ei suuda ise enda ülalpidamise eest oma vanuse või terviseseisundi tõttu hoolitseda või seetõttu, et hooldab alla kolmeaastast last. Eelneva kohaselt peab abikaasa abielu lahutamise järel üldjuhul end ise ülal pidama ning hankima selleks vajaliku sissetuleku või tegema seda muu vara arvel. Õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist tekib üksnes siis, kui abikaasal ei ole endal sissetulekut või vara, mille arvel end ülal pidada, ning ei saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise sissetuleku hangiks, sest ta ei suuda seda oma vanuse või terviseseisundi tõttu teha, või seetõttu, et hooldab abikaasade ühist alla kolmeaastast last. Seejuures sõltub lahutatud abikaasa ülalpidamisõiguse kestus ja ulatus

§ 72

ja § 73 lg 2 järgi otseselt sellest, kui kaua ja millises ulatuses piirab vanus või terviseseisund, aga ka lapse hooldamine lahutatud abikaasal sissetuleku hankimist. Elatise suurus tuleb

§ 74

lg 1 järgi määrata kindlaks eelkõige abivajava lahutatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest lähtudes ning üldjuhul sõltuvad need abikaasade varalisest seisundist ja elutingimustest abielu ajal. Siiski võib kohus kõiki asjaolusid arvestades jätta abikaasa tavapäraseid vajadusi kindlaks tehes arvestamata abikaasade senise varalise seisundi ja elutingimused, kui see ei oleks kõiki asjaolusid arvestades mõistlik. Sellisel juhul saab kohus kolleegiumi hinnangul võtta elatise suuruse määramisel aluseks lahutatud abikaasa tavapärased mõistlikud vajadused. Äärmise ebaõigluse vältimiseks võib kohus

§ 76

lg 1 järgi kõiki asjaolusid kaaludes lahutatud abikaasa ka ülalpidamiskohustusest vabastada või vähendada elatise suurust või elatise maksmise aega, kui selleks on kaalukas põhjus, sh juhul, kui ülalpidamisvajadus tekkis abikaasa enda ebamõistliku käitumise tõttu või kui abikaasa on enne abielu lahutamist pikema aja jooksul jämedalt rikkunud oma kohustust perekonna ülalpidamisele kaasa aidata.

§ 76

lg 2 järgi võib kohus vabastada abikaasa ülalpidamiskohustusest ka siis, lahutatud abikaasa ei ole suuteline andma endisele abikaasala ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Eeltoodu kohaselt võib kohus jätta elatise välja mõistmata või vähendada selle suurust või maksmise aega, kui kõiki asjaolusid arvestades oleks täismahus elatise väljamõistmine lahutatud abikaasalt äärmiselt ebaõiglane. Kolleegiumi hinnangul tuleneb lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus eelkõige abikaasade vahel ka pärast abielu lahutamist eksisteerivast solidaarsusest ning viidatud sätte eesmärgiks on hoida ära elatise väljamõistmine lahutatud abikaasale juhul, kui elatist nõudva abikaasa enda käitumine ei ole olnud solidaarsusest kantud või seda solidaarsust ei ole tekkinud.

1. Praeguses asjas esitas hageja
2. juulil 2010 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt kui lahus elavalt abikaasalt välja elatise. Harju Maakohus lahutas poolte abielu
3. septembri
4. a osaotsusega (tsiviilasi nr 2-10-31473).
5. oktoobril 2011 täiendas hageja hagiavaldust ja palus pärast abielu lahutamist mõista kostjalt kui lahutatud abikaasalt välja elatise. Nagu kolleegium ülal märkis, on eeltoodut arvestades asjas õige kohaldada nii lahus elava abikaasa kui ka lahutatud abikaasa ülalpidamist reguleerivaid sätteid. Kolleegium ei nõustu aga kohtutega selles, et alates
6. septembrist 2011 tuleb elatise väljamõistmisele kohaldada lahutatud abikaasa ülalpidamise sätteid. Õige on see, et alates abielu lahutamisest saab elatise välja mõista lahutatud abikaasa ülalpidamist reguleerivate sätete järgi, kuid praeguses asjas ei saa lugeda abielu lõppenuks
7. septembrist
8. Kohtus abielu lahutamise korral lõppeb abielu

§ 66p 2 järgi päeval, mil kohtuotsus jõustub. Kohtuotsus jõustub Ts

MS § 456 lg 1 järgi siis, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Maakohtu otsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Seega ei olnud Harju Maakohtu

1. septembri
2. a otsus selle tegemisega jõustunud, poolte abielu kestis kuni maakohtu otsuse jõustumiseni ning selle ajani oli hagejal õigus saada elatist lahus elava abikaasana. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada abielu lõppemise aeg ning vastavalt sellele lahendada ka hageja nõuded.
3. Lisaks eeltoodule tõlgendasid ja kohaldasid kohtud kolleegiumi hinnangul vääralt nii lahus elava kui ka lahutatud abikaasa ülalpidamist reguleerivaid sätted (vt ülal p-d 13-15).
4. Kohtud tuvastasid küll hageja tavapärased vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse, kuid jätsid nii lahus elava kui ka lahutatud abikaasa ülalpidamise nõuet lahendades arvestamata, et mõlema nõude rahuldamise eelduseks on abikaasa abivajadus, s.o võimetus end ise oma sissetuleku või vara arvel ülal pidada. Maakohus tuvastas, et hageja ainukeseks sissetulekuks nii abielu lahutamise eel kui ka järel oli töövõimetuspension, mis ei katnud tema põhjendatud vajadusi, kuid ei tuvastanud hageja varalist seisundit tervikuna, sh seda, kas hageja suudab end talle kuuluva vara arvel ise ülal pidada. Kostja juhtis kohtute tähelepanu asjaolule, et hageja varaline seisund võib olla tunduvalt parem, kui ta kohtule avaldas, sh võõrandas hageja
5. oktoobril 2007 korteriomandi 79 889 euro eest ja ostis
6. juulil 2010 uue korteriomandi ning oli
7. maist 2005 kuni
8. augustini 2007 Valmetek Invest AS-i nõukogu liige ja sai tõenäoliselt nõukogu liikme tasu. Samuti märkis kostja, et pooled vaidlevad ühisvara jagamise üle ning hageja on esitanud kostja vastu nõude saada ühisvara arvel lisaks tema kasutusse jäänud sõiduautole ka ca 250 000 euro suurust hüvitist. Seega juhtis kostja tähelepanu sellele, et hagejale kuulub nii ainu- kui ka ühisomanikuna märkimisväärse väärtusega vara. Sellest hoolimata ei ole kohtud tuvastanud, kas hagejal on tema varalist seisundit arvestades õigus nõuda kostjalt ülalpidamist või suudab ta oma tavapärased vajadused rahuldada talle kuuluva vara arvel. Kolleegium juhib tähelepanu, et elatise saamiseks peab hageja tõendama, et tema sissetulekust ja varast ei piisa tema tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, sh esitama täielikud andmed oma varalise seisundi kohta. Seejuures võib kohus TsMS § 230 lg 4 järgi kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma varalise seisundi kohta ning TsMS § 230 lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus ei saanud asja lahendades arvestada asjaoluga, et kohtu menetluses on hagi poolte ühisvara jagamiseks, sest asjas ei ole veel lahendit tehtud ja ei ole teada, kas hageja varaline seisund vara jagamisega muutub. Kolleegium leiab, et kui lahus elav või lahutatud abikaasa nõuab teiselt abikaasalt elatist ja abikaasade ühisvara ei ole veel jagatud, tuleb abikaasa varalise seisundi tuvastamisel arvestada nii abikaasale lahusvarana kui ka abikaasadele ühisvarana kuuluvat vara, mille arvel on võimalik end ülal pidada. Asja uuel lahendamisel peab maakohus tuvastama, kas hagejal oli lahuselu ajal enne abielu lahutamist kui ka pärast seda piisav sissetulek ja/või vara, mille arvel oma vajadusi rahuldada, või vajas hageja oma tavapäraste vajaduste rahuldamisel kostja abi, arvestades mh asjaolu, et pärast abielu lahutamist on hagejal õigus nõuda elatist üksnes siis, kui tema abivajadus on tingitud tema terviseseisundist, ning üksnes ulatuses, milles ta ise ei suuda end oma terviseseisundi tõttu ülal pidada. Kui hagejal on piisavalt vara, ei ole tal õigust elatist nõuda.
9. Kui maakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et hageja sissetulekust ja talle kuuluvast varast ei piisa tema tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, tuleb maakohtul võtta seisukoht ka selle kohta, kas kostja esile toodud asjaolud annavad alust jätta hagejale kui lahus elavale ja/või lahutatud abikaasale elatis välja mõistmata. Kostja vaidles hageja elatisenõuetele vastu mh seetõttu, et hageja käitumist arvestades ei oleks kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmine õiglane, sest hageja on kogu abielu vältel olnud kostja ülalpidamisel, hageja on end ise oma käitumisega pannud olukorda, kus tal ei ole sissetulekut (keeldus abielu ajal töötamast), hagejal on uus elukaaslane, kes kannab tema kulud, hageja kandis nii kostja kui ka kostjale kuuluva osaühingu kontolt omavoliliselt raha oma kontole, viis koos oma uue elukaaslasega omavoliliselt ära nii poolte ühise eluaseme sisustuse esemed kui ka kostja isiklikud asjad ning lõhkus poolte ühise eluaseme siseviimistluse. Hageja ei ole neid väiteid kummutanud ega neile vastu vaielnud. Kolleegiumi hinnangul asus nii maa- kui ka ringkonnakohus paljasõnaliselt seisukohale, et asjas ei esine

§-s 76 sätestatud aluseid, mis annaksid alust kostjat ülalpidamiskohustusest vabastada, viidates, et kostja ei ole neid asjaolusid veenvalt tõendanud. Samas jättis maakohus hulga kostja esitatud tõendeid arvestamata. Kolleegium juhib tähelepanu, et ülalpidamiskohustusest vabastamine või elatise piiramine on kohtu kaalutlusotsustus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjas esile toodud asjaolusid kogumis ning mis peab olema veenvalt põhjendatud. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma seisukoha kõigi kostja esitatud väidete kohta, arvestades

§ 76

mõtet, ning vajadusel andma kostjale võimaluse esitada oma väidete tõendamiseks uusi tõendeid, kui juba esitatud tõenditest ei piisa. Lisaks asus ringkonnakohus paljasõnaliselt seisukohale, et ka lahuselu perioodi osas ei ole kostja tõendanud, et hageja põhjustas oma käitumisega lahuselu

§ 16lg 3 mõttes.

Maakohus ei ole nimetatut üldse käsitlenud.

1. Eeltoodud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon hageja esindajale. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa