3-1-2-3-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised teistmismenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-2-3-13

1. märts
2. a Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi X-i süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a otsus kriminaalasjas nr 108-2497 X-i kaitsja vandeadvokaat Viktor Turkin, teistmisavaldus Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild
5. veebruar 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
6. Ennistada teistmisavalduse esitamise tähtaeg.
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
8. aprilli
9. a määrus ja Harju Maakohtu
10. aprilli
11. a määrus, millega jäeti X-i kaitsja apellatsioon Harju Maakohtu
12. märtsi
13. a otsuse peale läbi vaatamata.
14. Edastada X-i kaitsja Talvi Vaske
15. aprilli
16. a apellatsioon koos kriminaalasjaga Tallinna Ringkonnakohtule eelmenetluse toimetamiseks.
17. Teistmisavaldus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
18. Harju Maakohtu
19. märtsi
20. a otsusega tunnistati X süüdi ja teda karistati KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi vangistusega 8 aastaks ning KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega 3 aastaks. KarS § 64 lg 1 järgi mõistis kohus X-ile liitkaristuseks vangistuse 8 aastaks. 1.1 KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi tunnistati X süüdi selles, et tema aastatel 1999-2003 tuvastamata kuupäevadel astus Z talus elu- ja abihoonetes, samuti metsas korduvalt vaginaalsesse ja anaalsesse suguühendusse arusaamisvõimetu pojatütre Y-iga (sündinud
21. a). 1.2 KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tunnistati X süüdi selles, et tema aastatel 2003-2006 tuvastamata kuupäevadel astus Z talus elu- ja abihoonetes, samuti metsas korduvalt vaginaalsesse ja anaalsesse suguühendusse lapseealise pojatütre Y-iga, kasutades ära viimase sõltuvust endast. Pärast iga suguühendust andis X Y-ile 100-500 krooni raha või ostis talle riideid või maiustusi.
22. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemist põhjendas maakohus kokkuvõtlikult järgmiselt. 2.1 Kohus luges süüdistatava süü tõendatuks, tuginedes muuhulgas ka kannatanu Y-i ütlustele, samuti kannatanu tehtud helisalvestisele enda vestlusest süüdistatavaga. Kohus märkis, et süüdistatava fraasid, mida ta salvestatud vestluse käigus kasutas, viitavad otseselt sellele, et ta oli kannatanuga seksuaalvahekorras. Lisaks kinnitavad süüdistatava süüd ka kaudsed tõendid, sh kannatanu mõjutamine selleks, et viimane loobuks X-i süüstavatest ütlustest, samuti asjaolu, et kohtule esitati justkui kannatanu kirjutatud kiri, mis tegelikult oli võltsitud. 2.2 Maakohutu hinnangul ei vääri tähelepanu süüdistatava väide, et ta on aastast 1994 liiklusõnnetuse tõttu suguvõimetu. Pärast
23. a juhtunud liiklusõnnetust viibis X haiglas mõned päevad ja jätkas töölkäimist
24. aastani. X-i terviseseisundit on kohtuliku uurimise käigus põhjalikult uuritud, kuid tema suguvõimetust ei ole arstid tuvastanud. Seejuures väärib tähelepanu, et X keeldus ilmumast ekspertiisiasutusse, tegemaks kindlaks tema suguvõimetust. Eksperdi hinnangul ei saanud
25. a diagnoositud tervisekahjustused X-il impotentsust põhjustada.
27. märtsil 2010, s.o 3 päeva pärast maakohtu otsuse resolutiivosa kuulutamist teatas X-i määratud kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist.
29. aprillil 2010 esitas X-i kaitsja T. Vaske maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles kohtuotsuse tühistamist ja X-i õigeksmõistmist.
30. Harju Maakohtu
31. aprilli
32. a määrusega jäeti kaitsja apellatsioon läbi vaatamata ja tagastati esitajale. Maakohus leidis, et kaitsja on apellatsioonitähtaja mööda lasknud. Põhistatud kohtuotsus oli kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav
33. märtsil
34. Seega tulenevalt KrMS § 319 lgst 2 oli viimane päev apellatsiooni esitamiseks
35. aprill
36. Kaitsja apellatsioonis ei ole nimetatud põhjusi, miks esitati apellatsioon nädal aega hiljem. Seetõttu tuleb apellatsioon jätta KrMS § 323 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.
37. X-i kaitsja esitas maakohtu
38. aprilli
39. a määruse peale määruskaebuse, taotledes maakohtu määruse tühistamist ja apellatsiooni menetlusse võtmist või alternatiivselt apellatsioonitähtaja ennistamist. Kaitsja märkis, et ta küsis
40. märtsil 2010 maakohtu kriminaalkantseleist kohtuotsust, kuid seda ei olnud kantseleisse edastatud. Kohtuistungi sekretär lubas saata kohtuotsuse kaitsja e-posti aadressile. 22.-
41. märtsini 2010 küsis kaitsja korduvalt kohtuistungi sekretärilt kohtuotsuse tervikteksti, mis saadeti kaitsja e-posti aadressile alles
42. märtsil 2010 kell 9.
44. Tallinna Ringkonnakohtu
45. aprilli
46. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus luges alusetuks kaitsja väite, et kohtuotsuse terviktekst ei olnud KrMS § 315 lg-s 8 sätestatud tähtajaks, s.o
47. märtsiks 2010, kohtumenetluse pooltele kättesaadav. Kohtuinfosüsteemi (KIS) kohaselt kuulutati X-i suhtes tehtud kohtuotsuse resolutiivosa
48. märtsil 2010 ja kohtuotsuse terviktekst oli
49. märtsil 2010 kohtumenetluse pooltele kättesaadav, s.t kohtumenetluse pooled said sellega vastavalt KrMS § 317 lg-le 1 kohtus tutvuda. Apellatsioonitähtaja seisukohalt ei ole tähtsust asjaolul, et kohtuistungi sekretär saatis kohtuotsuse tervikteksti kaitsjale
50. märtsil
52. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
53. juuni
54. a määrusega jäeti X-i kaitsja määruskaebus ringkonnakohtu
55. aprilli
56. a määruse peale KrMS § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest sel ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt oli ringkonnakohtu määrus lõplik ja seda ei saanud edasi kaevata.
58. juulil 2010 esitas X Riigikohtule taotluse Harju Maakohtu
59. märtsi
60. a otsuse peale teistmisavalduse koostamiseks riigi õigusabi saamiseks. X märkis taotluses, et ta läks vangi, kuna talle riigi poolt määratud kaitsja ei suutnud õigeaegselt apellatsiooni esitada. Kaitsja hilines nädala võrra ja kriminaalasja õigeks lahendamiseks vajalikud lisadokumendid jäid kohtule esitamata. X palus võimaldada asja uuesti menetleda.
61. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
62. augusti
63. a määrusega rahuldati X-i taotlus riigi õigusabi saamiseks. Kolleegium osutas taotlust rahuldades mh asjaolule, et X ei ole saanud senini realiseerida õigust esimese astme kohtu otsuse peale edasi kaevata. TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
65. oktoobril 2012 esitas X-i valitud kaitsja vandeadvokaat Viktor Turkin Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotletakse Harju Maakohtu
66. märtsi
67. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist või alternatiivselt X-i õigeksmõistmist. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. 11.1 Teistmisavaldus on tähtaegne. Riigikohtu
68. augusti 2010 määrusega rahuldati X-i taotlus riigi õigusabi saamiseks. Riigikohtu määrus saadeti täitmiseks Eesti Advokatuurile, kes määras riigi õigusabi osutajaks vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva. O. Ladva asus näiliselt asjaga tegelema ja väitis korduvalt süüdimõistetule ja tema abikaasale, et teistmisavaldus on koostatud ja Riigikohtule esitatud. Sel viisil eksitas O. Ladva X-i ning tema abikaasat peaaegu kaks aastat, väites nende iga pöördumise peale, et avaldus on Riigikohtule edastatud.
69. a suvel ilmus meediasse teade O. Ladva Eesti Advokatuurist väljaheitmisest. Süüdimõistetu abikaasa võttis telefoni teel kontakti Riigikohtu kantseleiga, kust vastati, et teistmisavaldust pole esitatud. Ka seejärel jätkas O. Ladva süüdimõistetu ning tema abikaasa eksitamist valefaktidega, keeldudes ühtlasi tagastamast kriminaalasja materjale. Eesti Advokatuuri vastusest X-i valitud kaitsjale ilmneb, et
70. mail 2012 peatati O. Ladva kutsetegevus, samas ei nähtu, et advokatuur oleks korraldanud O. Ladva klientide edasise kaitse. Kuna eakas ja õigusalaselt mittepädev X ei saa vastutada oma kaitsja ebakohase tegevuse eest, tulekski käesolevat teistmisavaldust pidada tähtaegseks. Süüdistatav sõlmis oma praeguse (valitud) kaitsjaga kliendilepingu
71. septembril
72. 11.2 X-i kaitsja T. Vaske lasi mööda apellatsioonitähtaja, kuigi esitas kohtule apellatsiooniteate ning talle väljastati maakohtu otsus tervikuna. X pole kunagi soovinud apellatsioonkaebusest loobuda ega ole kunagi esitanud kaitsjale sellekohast nõusolekut. 11.3 X pole end süüdi tunnistanud ja on ütlustes viidanud enda silmanähtavalt halvale tervisele, sh ka täielikule ning
73. a kestnud impotentsusele, mis peaks välistama X-ile süüksarvatud tegude toimepanemise. X pöördus pärast maakohtu otsuse tegemist
74. märtsil 2010 uuringutele Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinikusse. Õigusküsimustes ebakompetentne süüdistatav sai asjakohase arstliku uuringu vältimatust vajalikkusest aru alles pärast maakohtu süüdimõistvat otsust. Uuringute kokkuvõte annab piisava aluse süüdimõistva kohtuotsuse teistmiseks. Androloogi ja kliinilise seksuoloogi V. V.-i allkirjaga uuringus on jõutud järeldusele, et X-il diagnoositud tervisekahjustused pärsivad seksuaalsust ja on esile kutsunud pikaajalise ning püsiva impotentsuse ehk erektsiooni puudulikkuse. Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinikus on ka täpsed materjalid uuringute käigu ja tulemuste kohta. Uuringu kokkuvõttes on käsitletud ka X-i muid raskekujulisi tervisehäireid, mis isegi ilma impotentsuseta seaksid kahtluse alla selle, kas süüdistatav oli võimeline talle süüksarvatud tegusid toime panema. Seega on kõnealuse arstliku uuringu põhjal ilmne, et X ei saanud talle süüksarvatud tegusid oma terviseseisundi tõttu toime panna. On ka eluliselt ebausutav, et väidetavalt aastate jooksul toimunud sagedasi seksuaalvahekordi süüdistatava ja kannatanu vahel ei näinud keegi kunagi pealt.
75. Vastuses teistmisavaldusele leiab ringkonnaprokurör Andra Sild, et avaldus on põhjendamatu ja selle rahuldamiseks alust ei ole. Prokuröri seisukohad on järgmised. 12.1 Kohtueelses menetluses määrati X-i suhtes kohtuarstlik ekspertiis, tuvastamaks X-iga
76. a toimunud liiklusõnnetuse tagajärgede tõsidust ja seda, kas
77. a toimunud avarii tagajärjel saadud tervisekahjustused põhjustasid X-ile püsiva impotentsuse. Nähtuvalt ekspertiisiaktist teostati ekspertiis üksnes
78. a toimunud avariiga seotud ravidokumentide alusel, kuna X kohtuarstlikule läbivaatusele ei ilmunud. Eksperdi arvamuse kohaselt ei saanud X-il
79. a diagnoositud tervisekahjustused impotentsust põhjustada. Seadmata kahtluse alla teistmisavalduse lisana esitatud arsti hinnangut, leiab prokurör, et uuringu tulemused ei saa ümber lükata ligi kolm aastat varem tehtud kohtuarstliku ekspertiisi tulemusi. Arvestades X-i kõrget vanust ei ole välistatud, et
80. a uuringu käigus esines X-il impotentsus. 12.2 Seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude puhul puuduvad valdavalt teised otsesed tõendid peale kannatanu ja süüdistatava ütluste, mis reeglina on n-ö sõna-sõna vastu. Maakohus analüüsis põhjalikult kannatanu ja süüdistatava ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust. Väga oluliseks kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavaks tõendiks sai kriminaalasjas teostatud hääleekspertiis, mille transkriptsioonides sisalduv tekst kinnitab kannatanu ütlusi seksuaalse väärkohtlemise osas. Salvestiselt on ilmselgelt äratuntav ka X-i hääl ja kõnemaneer.
82. veebruaril 2013 esitas X-i kaitsja Riigikohtule täiendavad taotlused. 13.1 Ehkki kaitsja hinnangul on teistmisavaldus esitatud tähtaegselt, palub ta juhul, kui Riigikohus selle seisukohaga ei nõustu, teistmisavalduse esitamise tähtaja ennistada. 13.2 Samuti taotleb kaitsja Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinikust ja Keila Haigla arhiivist saadud dokumentide lisamist kriminaalasja materjalidele. Need tõendid kinnitavad kaitsja hinnangul seda, et X-i impotentsus sai tekkida vaid
83. a liiklusõnnetuse tagajärjel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
84. Teistmisavalduse põhistustes tugineb kaitsja eeskätt asjaolule, et X pöördus
85. märtsil 2010 Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinikusse uuringutele, mille tulemustele tuginedes väljastas uuringud teinud kliiniline seksuoloog V. V.
86. oktoobril 2012 kaitsjale vastuse X-i tervisliku seisundi kohta.
87. oktoobri
88. a vastuses ja
89. jaanuari
90. a täiendavas vastuses leiab V. V., et X-il esineb pikaajaline või püsiv impotentsus ning et arvestades
91. a liiklusõnnetuse tagajärjel saadud tervisekahjustusi puudub tõsiseltvõetav võimalus, et X-il oli pärast liiklusõnnetust võimalik seksuaalvahekorras olla.
92. KrMS § 368 kohaselt võib teistmisavalduse esitada kuue kuu jooksul, arvates KrMS §-s 366 sätestatud teistmisaluse ilmnemisest. Faktilised asjaolud, millele kaitsja teistmisavalduses esmajoones tugineb (s.o
93. märtsi
94. a uuringu tulemused), olid X-ile teada juba
95. a kevadel (nt on X viidanud nendele
96. mail 2010 Harju Maakohtule saadetud pöördumises, millele on lisatud V. V.-i
97. mai
98. a kuupäeva kandev vastus - vt kriminaaltoimiku II kd, tl 236-237). Seega on kõnealuse asjaolu alusel teistmisavalduse esitamise tähtaeg möödunud. Samas on kolleegiumi hinnangul põhjendatud kaitsja taotlus teistmisavalduse esitamise tähtaeg ennistada, sest teismisavalduse esitamisega hilinemine on tingitud mõjuvast põhjusest. Tulenevalt KrMS § 367 lg-st 1 saab süüdistatav teistmisavalduse esitada üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
99. augusti
100. a määrusega anti X-ile teistmisavalduse koostamiseks riigi õigusabi. Eesti Advokatuur määras riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 18 lg 1 alusel X-ile riigi õigusabi osutajaks O. Ladva, kes jättis aga oma kohustused täitmata.
101. mail 2012 peatas Eesti Advokatuur O. Ladva kutsetegevuse ja
102. juulil 2012 heideti O. Ladva advokatuuriseaduse (AdvS) § 19 lg 2 p 4 alusel advokatuurist välja. RÕS § 20 lg 3 sätestab, et riigi õigusabi osutava advokaadi advokatuurist väljaarvamise või väljaheitmise või tema kutsetegevuse peatamise või advokaadi pikaajalise töövõimetuse või surma korral, samuti muul seaduses sätestatud juhul määrab advokatuur senise riigi õigusabi osutaja, riigi õigusabi saaja, kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotluse alusel või omal algatusel uue riigi õigusabi osutaja sama seaduse §-s 18 sätestatud korras. Riigi õigusabi osutava advokaadi advokatuurist väljaarvamise või väljaheitmise või tema kutsetegevuse peatamise korral on advokatuuril kolleegiumi hinnangul RÕS § 20 lg-st 3 tulenevalt kohustus määrata alati viivitamatult omal algatusel uus riigi õigusabi osutaja. Seda seetõttu, et just advokatuuril on vahetu ülevaade nii advokaadi kutsetegevuse peatamise või advokaadi advokatuurist väljaarvamise või väljaheitmise faktist kui ka nendest isikutest, kellele konkreetne advokaat oli määratud riigi õigusabi osutama. Käesoleval juhul rikkus advokatuur RÕS § 20 lg 3 nõudeid ega määranud O. Ladva kutsetegevuse peatamisel ega tema advokatuurist väljaheitmisel X-ile uut riigi õigusabi osutajat. Seda ei ole advokatuur teinud senimaani, jättes sel moel Riigikohtu
103. augusti
104. a määruse sisuliselt täitmata. O. Ladva ja Eesti Advokatuuri kohustustevastase tegevusetuse tõttu puudus X-il võimalus esitada teistmisavaldust tähtaegselt. Kolleegiumi hinnangul on eeltoodu käsitatav KrMS § 172 lg 2 p 2 mõttes mõjuva põhjusena X-i kaitsja teistmisavalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.
105. Teistmisavalduses ei ole märgitud, millisel seaduses sätestatud alusel kaitsja Harju Maakohtu
106. märtsi
107. a otsuse teistmist taotleb. Kolleegium on seisukohal, et Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinikus
108. märtsil 2010 tehtud uuringute tulemused ja V. V.-i poolt nendele antud meditsiiniline interpretatsioon ei ole käsitatav asjaoluna, mis vastaks mõnele KrMS §-s 366 ette nähtud teistmise alusele. Muu hulgas ei ole tegemist KrMS § 366 p-s 5 nimetatud kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluga, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise. Küsimus, kas X oli
109. a toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel saadud kehavigastuste tõttu impotentne, oli olulisel kohal nii kohtueelses menetluses kui ka maakohtus toimunud kohtulikul uurimisel. Kõnealuse kaitseversiooni kontrollimiseks korraldati
110. juunil 2007 kohtuarstlik ekspertiis, mille tulemusena andis ekspert arvamuse, et
111. a diagnoositud tervisekahjustused ei saanud X-ile impotentsust põhjustada (I kd, tl 61-63). Osutatud ekspertiis tehti ravidokumentide alusel, kuna X jättis mõjuva põhjuseta ekspertiisi minemata. Maakohtu istungil väitis X, et ta ei läinud ekspertiisi murest oma tervise pärast. Nimelt olevat perearst süüdistatavale öelnud, et ekspertiisi käigus võidakse talle teha eluohtlik süst ja kui ta tahab elada, hoidku sellest asjast eemale. (Vt II kd, tl 84 pöördel.) Maakohtus ei taotlenud ei süüdistatav ega kaitsja kordusekspertiisi X-i impotentsuse tuvastamiseks, ehkki süüdistatava suguvõimetuse näol oli tegemist ühe keskse kaitseväitega (samas taotles kaitsja mitmel korral edukalt ekspertiisi määramist küsimuses, kas X-i tervislik seisund võimaldab tal kohtuistungist osa võtta ja karistust kanda). Teistmisavalduses esitatud põhjendus, et õigusteadmisteta isikuna ei saanud X ekspertiisi olulisusest aru enne maakohtu süüdimõistva otsuse tegemist, pole kolleegiumi hinnangul tõsiseltvõetav. Eeltoodu valguses ei ole
112. märtsi
113. a uuringute tulemused käsitatavad sellise uue asjaoluna, mis võiks anda alust Harju maakohtu
114. märtsi
115. a otsuse teistmiseks KrMS § 366 p 5 alusel.
116. Samas osutatakse teistmisavalduses ka asjaolule, et X-i kaitsja T. Vaske lasi mööda apellatsioonitähtaja, mistõttu X jäi ilma juurdepääsust ringkonnakohtule. Kolleegiumi hinnangul on Tallinna Ringkonnakohtu
117. aprilli
118. a määrusega (vt käesoleva otsuse punkt 7) sisuliselt tuvastatud, et apellatsioonitähtaja möödalaskmine oli tingitud X-i määratud kaitsja kohustustevastasest käitumisest. Kaitsja kohustustevastane käitumine apellatsiooniõiguse teostamisel ei saanud mõjutada Harju Maakohtu
119. märtsi
120. a kohtuotsust ega tingi seega ka selle otsuse teistmist. Küll annab määratud kaitsja kõnealune minetus KrMS § 366 p-st 7 ja § 367 lg-st 2 tulenevalt aluse teista Tallinna Ringkonnakohtu
121. aprilli
122. a ja Harju Maakohtu
123. aprilli
124. a määrused, millega jäeti X-i kaitsja apellatsioon KrMS § 323 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. 17.1 KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmise alus teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud individuaalkaebuse rahuldamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. KrMS § 367 lg 2 näeb ette, et sama seadustiku § 366 p-s 7 sätestatud alusel on teistmisavalduse esitamise õigus Euroopa Inimõiguste Kohtule individuaalkaebuse esitanud isiku advokaadist kaitsjal ja Riigiprokuratuuril, samuti sellise isiku advokaadist kaitsjal, kes on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel esitanud Euroopa Inimõiguste Kohtule individuaalkaebuse või kellel on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel sellise kaebuse esitamise õigus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 35 lõikes 1 sätestatud tähtaega arvestades. 17.2 Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastas
125. novembri
126. a otsuses Andreyev vs Eesti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus Eesti Advokatuuri aukohus tegi kindlaks, et kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud tähtaegset kassatsiooni. Inimõiguste kohus nägi selles asjas avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevate õiguste rikkumist, sest advokaadi kohustuste mittetäitmine koosmõjus olukorraga, kus siseriiklik õigus ei kehtestanud koheseid tagajärgi aukohtu poolt advokaadi tegevusetuse kindlakstegemisele (nt uue advokaadi määramine ja kassatsioonitähtaja ennistamine või kohtuotsuse teistmine), võtsid avaldajalt juurdepääsuõiguse Riigikohtusse. 17.3 Inimõiguste kohtu
127. novembri
128. a otsusele tuginedes tegi Riigikohtu kriminaalkolleegium
129. mail
130. a otsuse asjas nr 3-1-2-2-
131. Selles otsuses asus kolleegium seisukohale, et kuna Riigikohtule juurdepääsuõiguse puudumine tulenes sellest, et S. Andreevile riigi õigusabi korras määratud kaitsja ei esitanud tema huvides tähtaegselt kassatsiooni, on kõnealuse rikkumise kõrvaldamine võimalik, tagades teistmisavalduse esitajale juurdepääsu Riigikohtule. Selleks tühistas Riigikohus
132. mai
133. a otsusega KrMS § 366 p-le 7 tuginedes enda
134. mai
135. a määruse, millega oli S. Andreevi kaitsja kassatsioon jäetud kassatsioonitähtaja möödumise tõttu läbi vaatamata, ja suunas S. Andreevi huvides esitatud kassatsioonid Riigikohtus eelmenetluse toimetamiseks. 17.4 Praegune kriminaalasi on kolleegiumi hinnangul käsitatav KrMS § 367 lg 2 mõttes "sarnase asjana" kohtuasjale Andreyev vs Eesti. Tallinna Ringkonnakohtu
136. aprilli
137. a määrusega tuvastatud asjaoludest järeldub X-i määratud kaitsja kohustustevastane käitumine, mis seisnes ilma mõjuva põhjuseta apellatsiooni tähtaegselt esitamata jätmises. Kaitsja selline viga võttis X-ilt juurdepääsu ringkonnakohtusse. 17.5 Ühtlasi on X kolleegiumi hinnangul KrMS § 367 lg 2 kolmandas alternatiivis nimetatud isik, kellel on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel individuaalkaebuse esitamise õigus EIÕK art 35 lgs 1 sätestatud tähtaega arvestades. EIÕK art 35 lg 1 sätestab, et kohus võib asja käsitada ainult pärast seda, kui kõik siseriiklikud õiguste kaitse võimalused on ammendatud, vastavalt rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidele ning kuue kuu jooksul pärast lõpliku otsuse tegemist. Üldjuhul ei eelda siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamine EIÕK art 35 lg 1 mõttes seda, et avaldaja oleks taotlenud menetluse teistmist. Seetõttu ei välista teistmisavalduse esitamise võimaluse olemasolu reeglina ka EIÕK art 35 lg-s 1 ette nähtud 6-kuulise tähtaja kulgemist. (Vt ka nt Berdzenishvili vs Venemaa, Euroopa Inimõiguste Kohtu vastuvõetavuse otsus
138. jaanuarist 2004). Seega hakkas EIÕK art 35 lg-s 1 sätestatud 6-kuuline tähtaeg X-i jaoks kulgema hiljemalt Tallinna Ringkonnakohtu
139. aprilli
140. a lõplikust määrusest, millega jäeti muutmata maakohtu määrus kaitsja apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta. Samas on inimõiguste kohus rõhutanud, et EIÕK art 35 lg-t 1 tuleb kohaldada teatud paindlikkusega ja ülemäärase formalismita (vt nt D.H. jt vs T¹ehhi Vabariik, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus
141. novembrist 2007, p 116 ning S.H. jt vs Austria, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus
142. novembrist 2011, p 47). Näiteks on inimõiguste kohus leidnud, et kohtuasjades, kus menetlus teistetakse või lõplik otsus vaadatakse uuesti läbi, katkeb algse menetluse lõpust või lõplikust otsusest arvestatava kuuekuulise tähtaja arvutamine selliste konventsiooni alusel esitatud väidete suhtes, mis olid otsuse uuesti läbivaatamise või menetluse taasavamise aluseks ning mida erakorralises edasikaebeorganis arutati (vt nt Sapeyan vs Armeenia, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus
143. jaanuarist 2009, p 24). Praeguses kriminaalasjas tuleb kolleegiumi hinnangul KrMS § 367 lg 2 kohaldamisel arvesse võtta seda, et enne EIÕK art 35 lg-s 1 sätestatud 6-kuulise tähtaja möödumist X-i kriminaalasjas tehtud lõplikust otsustusest (Tallinna Ringkonnakohtu
144. aprilli
145. a määrus) andis Riigikohus X-ile teistmisavalduse esitamiseks riigi õigusabi. Seejuures tugines nii X riigi õigusabi taotledes kui ka kriminaalkolleegium oma
146. augusti
147. a määruses riigi õigusabi andmist põhjendades eeskätt sellele, et X ei ole saanud senini realiseerida oma õigust kaevata esimese astme kohtu otsuse peale (vt käesoleva otsuse punkte 9 ja 10). Kolleegium on seisukohal, et Riigikohtu
148. augusti
149. a määrus andis X-ile piisava aluse arvata, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid selleks, et saavutada juurdepääs ringkonnakohtule, ei ole veel ammendatud ja Xi suhtes tehtud otsus ei ole EIÕK art 35 lg 1 mõttes lõplik. Seetõttu tuleb EIÕK art 35 lg-s 1 nimetatud 6-kuulise tähtaja kulgemine lugeda alates
150. augustist 2010 katkenuks. Järelikult on X-i näol tegemist KrMS § 367 lg 2 kolmandas alternatiivis nimetatud isikuga, kelle advokaadist kaitsjal on õigus nõuda KrMS § 366 p 7 alusel Tallinna Ringkonnakohtu
151. aprilli
152. a ja Harju Maakohtu
153. a määruste teistmist tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu
154. novembri
155. a otsusest Andreyev vs Eesti. Seejuures ei ole määravat tähtsust, et X-i kaitsja - osutades küll X-i ilmajäämisele apellatsioonivõimalusest - pole teistmisavalduses otsusele Andreyev vs Eesti viidanud ega X-i määratud kaitsja apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta tehtud kohtumääruste teistmist taotlenud. Tulenevalt KrMS §-st 372 ja § 3602 lg-st 3 on Riigikohtul kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise korral õigus teistmisavalduse piiridest väljuda, mida praeguses asjas tulebki teha.
156. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 366 p-st 7 ning § 367 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
157. aprilli
158. a määruse, millega jäeti X-i kaitsja apellatsioon kui mittetähtaegne läbi vaatamata, ja Tallinna Ringkonnakohtu
159. aprilli
160. a määruse, millega jäeti maakohtu osutatud määrus muutmata. Vältimaks X-i EIÕK art 6 lg 1 järgsete õiguste rikkumist, tuleb ringkonnakohtul X-i kaitsja T. Vaske
161. aprilli
162. a apellatsioon läbi vaadata olenemata sellest, et see on esitatud apellatsioonitähtaega rikkudes. Nii saab X juurdepääsu ringkonnakohtule, millest ta oma määratud kaitsja kohustustevastase käitumise tõttu ilma jäi. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg