← Eesti

3-2-1-13-13

Obsah (10)§ 663§ 217§ 175§ 134§ 701§ 122§ 124§ 374§ 149§ 178

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-13-13 Määruse kuupäev Tartu, 20. märts 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull Kohtuasi Ulla Raidile

) § 175 lg-ga 1 hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude ja töömahuga. Kostja I ja kostja II menetluskulude suuruseks oli maakohtus 2558 eurot 51 senti ja ringkonnakohtus 1981 eurot 39 senti. Kostja I ja kostja II maakohtus kantud kuludest on vajalik ja põhjendatud kulu 2376 eurot 75 senti (33 tundi 30 minutit) ning ringkonnakohtus kantud kuludest 1689 eurot 76 senti (17 tundi 15 minutit). Kokku on kostja I ja kostja II menetluskulu 4066 eurot 51 senti. Kostja III menetluskulude suurus oli maakohtus 697 eurot 91 senti ja ringkonnakohtus 1577 eurot 72 senti ning see kulu on vajalik ja põhjendatud. Kuigi kostjad soovivad hüvitist toimingute eest, mis tehti nii Vabariigi Valitsuse määruse nr 306 kui ka määruse nr 137 kehtimise ajal, said pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud määrusega, seega on asjas piirmäär 3706 eurot 88 senti. Kostja I ja kostja II menetluskulu (4066 eurot 51 senti) ületab piirmäära, mistõttu saab nende õigusabikuluna välja mõista 3706 eurot 88 senti. Hagejalt I tuleb kostja I ja kostja II kasuks välja mõista 2435 eurot 14 senti ning hagejalt II 1271 eurot 72 senti. Kostja III menetluskulu (2315 eurot 19 senti) jääb piirmäära sisse. Hagejalt I tuleb kostja III kasuks välja mõista 1531 eurot 70 senti ja hagejalt II 783 eurot 49 senti.

  1. Hagejad esitasid määruskaebuse, milles palusid maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega vähendada menetluskulude suurust. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei järginud maakohus ringkonnakohtu juhist lähtuda menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel iga kostja vastu esitatud nõudest. Selle juhise järgi oli kostjale I hüvitatavate menetluskulude piirmäär 1150 eurot 41 senti (nõue tema vastu kokku 3403 eurot 38 senti), kostja II piirmäär 703 eurot 10 senti (nõue tema vastu kokku 1951 eurot 2 senti) ja kostja III piirmäär 1469 eurot 97 senti (nõue tema vastu 4583 eurot 51 senti). Samuti rikkus maakohus menetlusõiguse normi, kui ei andnud hagejatele võimalust tutvuda kostjate menetluskulusid tõendavate dokumentidega ja esitada oma seisukoht. Maakohus ei hinnanud piisavalt näidatud menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.
  2. Kostja I ja kostja II vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja III ei vastanud määruskaebusele.
  3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 järgi lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  2. septembri
  3. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, kordamata maakohtu põhjendusi. Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus hindas ja analüüsis piisavalt menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Õige ei ole hagejate väide, et maakohus ei andnud hinnangut sellele, kas kostjatel erinevate esindajate olemasolu oli põhjendatud ja vajalik. Kohtu ettepanek kostjatele võtta ühine esindaja võis olla üksnes soovituslik.

§ 217

lg 1 järgi on igal menetlusosalisel õigus osaleda menetluses isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja vahendusel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Sellest õigusest tulenevalt tuli hagejatel arvestada võimalusega, et kostjad kas kasutavad menetluses ühist lepingulist esindajat või on neil kõigil oma lepinguline esindaja. Kui igal kostjal on õigus omada menetluses omaenda esindajat, siis vastab sellele kohustatud isiku kohustus hüvitada sellise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulutused. Maakohus viitas ka Riigikohtu

  1. novembri
  2. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, millest järeldub, et eelduslikult on igal menetlusosalisel õigus nõuda menetluskulusid kandma kohustatud isikult oma lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on selles lahendis märkinud, et kui hagejad on esitanud hagi mitme kostja vastu, siis peavad nad arvestama, et igal kostjal võivad tekkida menetluse tõttu omad kulud. Asjaolu, et kostjal I ja kostjal II oli ühine esindaja, ei mõjuta kostja III lepingulise esindaja vajalike ja põhjendatud kulude suurust ega vastupidi. Ka see, et erinevate kostjate vastu esitatud rahalisi nõudeid põhjendasid hagejad sarnaste asjaoludega, ei sea kahtluse alla erinevaid kostjaid esindanud lepinguliste esindajate kulude vajalikkust ega põhjendatust. Seda, kelle ja millised toimingud ei olnud hagejate arvates nõuete sarnasusest tulenevalt vajalikud, ei ole hagejad esile toonud. Määruskaebuses on maakohtule ette heidetud seda, et hagejatele ei antud võimalust tutvuda kostjatelt hiljem välja nõutud dokumentidega. Kaebuse kohaselt said hagejad
  3. mail 2012 maakohtu kirja, milles kohus tegi kostjatele ettepaneku esitada menetluskulude nimekiri ja dokumendid hiljemalt
  4. maiks 2012, dokumentide esitamisest said hagejad aga teada vaidlustatud kohtumäärusest. Kaebuse kohaselt ei toimetanud maakohus hagejatele kostjate esitatud tõendeid kätte ega teavitanud neid võimalusest tulla nendega kohtusse tutvuma, rikkudes seega nende õigust esitada kohtule selgitusi ja põhjendusi ning vastu vaielda teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele. Hagejatel oleks menetlusõiguste heauskse kasutamise korral olnud võimalik esitada määruskaebuses kostjate esitatud tõendite kohta oma vastuväiteid, mille esitamise võimalus neil maakohtu menetluses puudus, kuid selliseid väiteid määruskaebuses ei ole, samuti ei ole hagejad väitnud, et neil ei olnud võimalik vastuväiteid määruskaebuses esitada. Määruskaebuses ei ole hagejad osutanud sättele, mis ei võimalda kohtul mõista kostja kasuks vastaspoolelt lepingulise esindaja kulusid välja suuremas ulatuses kui ainuüksi selle kostja vastu esitatud nõude suurusest tulenev Vabariigi Valitsuse
  5. detsembri
  6. a määrusega nr 306 kehtestatud piirmäär.

§ 175

lg 4 järgi kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vaidlusaluses asjas kohaldamisele kuuluva Vabariigi Valitsuse määruse nr 306 järgi sõltuvad piirmäärad tsiviilasja hinnast.

§ 134lg 1 esimese lause kohaselt liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded.

Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et vaidlusaluse tsiviilasja hind maakohtu menetluses oli 14 102 eurot 66 senti (220 658 krooni 70 senti) ning et sellise hinnaga tsiviilasjas oli lepingulise esindaja kulude vastaspoolelt väljamõistmise piirmääraks 3706 eurot 88 senti (58 000 krooni). Seega saab iga kostja nõuda vastaspoolelt oma lepingulise esindaja kulutuste hüvitamist selle piirmäära ulatuses. Eelmärgitu ei ole hagejate suhtes ebaõiglane. Kostja on menetlusosaline, kes võib olla menetlusse kistud oma tahte vastaselt, sest hageja otsustab, kelle vastu ta hagi esitab, kujundab menetlust ja otsustab mh kostjate arvu ja selle üle, kas esitada ühes hagis nõuded ühe või mitme kostja vastu. Praeguses asjas esitasid hagejad rahalised nõuded ja tegemist ei ole olukorraga, kus ühe kaasomaniku vastu nõude esitamine oleks vältimatult toonud kaasa ka teiste kaasomanike vastu nõuete esitamise. Hagejad ei olnud sunnitud olukorras ja õigusselgusetusest ei ole põhjust kõnelda. Hagita asjades, kus menetlusosaliste rohkus võib tuleneda õigussuhte olemusest, sealhulgas kaasomandi asjades, hüvitatakse teiste menetlusosaliste õigusabikulud teistsuguste reeglite alusel. Pealegi kohaldatakse piirmäära üksnes lepingulise esindaja vajalike ja põhjendatud kulude piiramiseks. Kostja õigusabikulu vajalikkust ja põhjendatust hinnates on muu hulgas võimalik arvestada tema vastu esitatud nõuet ja selle suurust, kui asjaolud seda tingivad. Samas võivad tsiviilasjas, kus on palju menetlusosalisi, ainuüksi sellest tulenevalt suureneda iga menetlusosalise lepingulise esindaja vajalikud ja põhjendatud kulud. Nii tuleb iga kostja esindajal tutvuda kogu asja materjaliga, sh kõigi menetlusdokumentidega, olenemata sellest, milline osa sellest kajastab tema esindatava vastu esitatud nõuet, võrrelda omavahel esitatud nõudeid ja nende aluseid, osaleda kohtuistungitel jne. Mitmete osalistega tsiviilasi võib olla suuremahuline ja keerukas ka ainuüksi menetlusosaliste suure arvu tõttu. Piirmäära küsimus kerkib üksnes siis, kui kostja põhjendatud ja vajalikud kulud on suuremad kui piirmäär, nagu on praeguses asjas kostja I ja kostja II puhul. Kostjal on õigus saada oma põhjendatud ja vajalikud kulud vähemalt piirmäära ulatuses hüvitatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Hagejad esitasid määruskaebuse, milles palusid ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega mõista hagejatelt välja menetluskulud, arvestades iga kostja puhul iga kostja vastu esitatud nõude suurusele vastavat piirmäära, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud. Kaevatav ringkonnakohtu määrus on vastuolus samas asjas
  2. detsembril 2011 tehtud ringkonnakohtu määruses antud juhisega, mille järgi tuli esindaja tasu piirmäära arvutamisel võtta aluseks iga kostja vastu esitatud nõude suurus, mitte asjas esitatud nõuete kogusumma. Selle juhise järgi on kostjale I hüvitatavate menetluskulude piirmäär 1150 eurot 41 senti, kostja II piirmäär 703 eurot 10 senti ja kostja III piirmäär 1469 eurot 97 senti. Kui Vabariigi Valitsuse määrusega nr 306 kehtestatud piirmäärad võimaldavad mitme kostja vastu hagi esitamise korral mõista iga kostja kasuks välja menetluskulud kogu tsiviilasja hinnale vastava piirmäära ulatuses, on nimetatud määrus põhiseadusega vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata. Piirmäära kehtestava määruse eesmärk on piirata menetluse kaotanud poolelt võitnud poolele lepingulise esindaja kulude väljamõistmist, et kaitsta kaotanud poolt. Kui piirmäär tuleb iga kostja puhul arvutada kogu tsiviilasja hinnast lähtudes, riivab see ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigust juhtudel, mil hagi soovitakse esitada mitme kostja vastu. Juhul kui hageja otsustab esitada mitme kostja vastu nõuded ühes menetluses, ei või ta menetluskulude hüvitamise küsimuses sattuda halvemasse olukorda kui siis, kui ta esitaks iga kostja vastu nõude eraldi menetluses. Selline lähenemine oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Piirmäära kehtestavad normid ei sätesta selgelt, kuidas tuleb piirmäär arvutada, kui menetluses osaleb mitu hagejat või kostjat. Selline õigusselgusetus riivab samuti oluliselt ja ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise õigust, sest isik ei saa mõistlikult kõiki kulusid ette näha.
  3. Kostjad I ja II vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Maa- ega ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ega teinud ebaõiget lahendit. Hagejate arusaam piirmäära arvutamisest ei ole õige. Igal isikul on õigus võtta esindaja oma õiguste kaitseks kohtus ning hagejad peavad mitme kostja vastu hagi esitades eeldama, et tekivad suuremad kulud. Kuna asjas ei vaielda selle üle, et tsiviilasja hinda arvestades on piirmäär 3706 eurot 88 senti, ei saa hagejad esitada Riigikohtus uusi väiteid selle kohta, et iga kostja puhul on tegelikult piirmäär väiksem.
  4. Kostja III vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus ei ole vastuolus varasema ringkonnakohtu määrusega, sest ka tolles lahendis leidis ringkonnakohus, et tsiviilasja hinda arvestades on piirmäär 3706 eurot 88 senti, samuti ei ole ringkonnakohtule kohustuslikud varasemas määruses antud juhised, kui need on vastuolus õigusnormiga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb

§ 701

lg 3 alusel rahuldada, maa- ja ringkonnakohtu määrus tühistada ning asjas tuleb teha uus määrus, millega rahuldada menetluskulude kindlaksmääramise taotlused osaliselt.

  1. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kuidas tuleb kohaldada menetluskulude väljamõistmise piirmäära olukorras, kus mitu hagejat on esitanud ühes hagis sarnased nõuded mitme kostja vastu.
  2. Kolleegiumi hinnangul asusid kohtud õigesti seisukohale, et kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel tuleb lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud määrusega nr 306 sätestatud lepingulise esindaja kulude piirmääradest (vt nt Riigikohtu
  3. detsembri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 11). Samas on nii maa- kui ka ringkonnakohus kostjate lepinguliste esindajate kulude piirmäärad vääralt kindlaks teinud. Kohtud leidsid õigesti, et määruse nr 306 § 1 järgi sõltub teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär tsiviilasja hinnast. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et pooled peavad juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel ning kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväiteid või kaebuse juba põhimenetluses (vt nt Riigikohtu
  5. detsembri
  6. a määrused tsiviilasjades nr 3-2-1-171-12 (p 12) ja nr 3-2-1158-12 (p 13)).
  7. Hagilise tsiviilasja hind on

§ 122lg-te 1 ja 2 järgi hagihind, milleks on hagis taotletu harilik väärtus.

Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind

§ 124lg 1 järgi nõutava rahasummaga.

Kui hagis sisaldub mitu nõuet, tuleb hagihinda arvutades hagis sisalduvad nõuded

§ 134lg 1 esimese lause järgi liita.

Kolleegium leiab, et viidatud sätte järgi saab tsiviilasja hinda arvutades mh liita ka mitme hageja nõuded mitme kostja vastu. Erinevate nõuete hindade liitmine motiveerib hagejat esitama erinevate kostjate vastu suunatud üheliigilised nõuded ühes menetluses, mis lihtsustab nõuete menetlemist ja tagab nõuete lahendamise võimalikult väikeste kuludega, sh üldjuhul ka väiksema riigilõivu maksmise kohustusega, kuna hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu riigilõivuseaduse § 57 lg 1 järgi üldjuhul hagihinnast lähtudes. Kolleegiumi hinnangul ei saa aga menetlusosalistele hüvitatavate lepingulise esindaja kulude piirmäära määrata kindlaks haginõuete liitmise teel määratud ühtse tsiviilasja hinna järgi olukorras, kus mitu hagejat on ühes hagiavalduses esitanud erineva suurusega nõuded mitme erineva kostja vastu. Samas oleks saanud kõik need nõuded esitada ka eraldi hagiavaldustes. Kui hagejatel tuleb sellises asjas hüvitada kostjate kantud lepingulise esindaja kulud, tuleb kolleegiumi arvates määrata kostjatele hüvitatavate lepingulise esindaja kulude piirmäärad iga kostja kohta tema vastu esitatud nõude suuruse järgi. Selline tõlgendus tagab, et iga kostja saab lepingulisele esindajale tehtud kulud igal juhul hüvitatud piirmäära ulatuses, mis vastab tema vastu esitatud nõude suurusele. Kolleegiumi hinnangul ei oleks seaduse mõttega kooskõlas, kui mitme kostja vastu esitatud liidetud nõuetega menetluses oleks iga kostja lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäär suurem (määratud iga kostja kohta kõigi kostjate vastu esitatud nõuete liidetud tsiviilasja hinna järgi) kui siis, kui iga kostja vastu oleks esitatud eraldi hagi. Selline tõlgendus paneks kostjad lepingulise esindaja kulude hüvitamisel liidetud nõuetega hagimenetluses põhjendamatult soodsamasse positsiooni ning paneks hagejale liidetud nõuetega menetluses põhjendamatult suurema kulude hüvitamise kohustuse, sest hageja peaks erinevate kostjate vastu esitatud liidetud nõuetega kohtumenetluses kaotuse korral hüvitama igale kostjale lepingulise esindaja kulud suurema piirmäära ulatuses kui siis, kui hageja oleks esitanud nõuded eraldi hagides. Mh võiks sellisel juhul tekkida hagejal kohustus hüvitada suurema piirmäära ulatuses kostjate menetluskulud ka siis, kui kohus ise peab

§ 374järgi vajalikuks liita erinevate kostjate vastu esitatud nõuded ühte menetlusse.

Eeltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et kui kaks või enam hagejat esitavad mitme kostja vastu erineva suurusega sarnased nõuded ühes menetluses, tuleb lepingulise esindaja kulude piirmäär määrata iga hageja iga kostja vastu esitatud nõude suuruse järgi sõltumata sellest, et tsiviilasja hinna määramisel üldjuhul sellised nõuded liidetakse. Vabariigi Valitsuse määruse nr 306 § 1 mõttes tähendab tsiviilasja hind sellisel juhul iga kostja vastu esitatud nõude harilikku väärtust, mis määratakse kindlaks igalt kostjalt nõutava rahasumma järgi.

  1. Praeguses asjas palus hageja I mõista kostjalt I põhinõudena välja kokku 38 459 krooni 20 senti, kostjalt II 20 914 krooni 50 senti ja kostjalt III 59 553 krooni 10 senti. Seega on hageja I nõuete suurusest tulenevalt kostjale I hüvitatavate lepingulise esindaja kulude piirmäär Vabariigi Valitsuse määruse nr 306 § 1 järgi 12 500 krooni (798 eurot 90 senti), kostja II piirmäär 8000 krooni (511 eurot 29 senti) ja kostja III piirmäär 18 000 krooni (1150 eurot 41 senti). Hageja II palus mõista kostjalt I põhinõudena välja 26 226 krooni 30 senti, kostjalt II 11 016 krooni 70 senti ja kostjalt III 16 771 krooni 70 senti. Seega on hageja II nõuete suurusest tulenevalt kostjale I hüvitatavate lepingulise esindaja kulude piirmäär Vabariigi Valitsuse määruse nr 306 § 1 järgi 9500 krooni (607 eurot 16 senti), kostja II piirmäär 5000 krooni (319 eurot 56 senti) ja kostja III piirmäär 6500 krooni (415 eurot 43 senti).
  2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

§ 175lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Maakohus tuvastas, et kostja I ja kostja II koos kantud menetluskuludest oli põhjendatud ja vajalik kulu maakohtus 2376 eurot 75 senti ning ringkonnakohtus 1689 eurot 76 senti. Kostja III maakohtus kantud kuludest olid vajalikud ja põhjendatud 697 eurot 91 senti ja ringkonnakohtus 1577 eurot. Kolleegium jääb varem korduvalt väljendatud seisukoha juurde, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 13). Praeguses asjas ei ole kolleegiumi hinnangul kohtud kostjate esindajate kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning kohtud on oma järeldusi põhjendanud, seega ei ole alust kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata.
  3. Maakohtu kuludest jäi menetluskulude jaotuse järgi hageja I kanda 65% ja hageja II kanda 35%. Seega tuleks menetluskulude jaotuse proportsiooni arvestades kanda hagejal I kostja I ja kostja II maakohtus kantud lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikust kulust 1544 eurot 89 senti ja hagejal II 831 eurot 86 senti. Kostja III maakohtus kantud lepingulise esindaja kulust tuleks hagejal I kanda 453 eurot 64 senti ja hagejal II 244 eurot 27 senti. Ringkonnakohtu kuludest jäi hageja I kanda 2/3 ja hageja II kanda 1/
  4. Seda proportsiooni arvestades tuleks hagejal I kanda kostja I ja kostja II ringkonnakohtus kantud lepingulise esindaja kulust 1126 eurot 51 senti ja hagejal II 563 eurot 25 senti. Kostja III ringkonnakohtus kantud lepingulise esindaja kulust tuleks hagejal I kanda 1051 eurot 33 senti ja hagejal II kanda 525 eurot 67 senti. Eeltoodu kohaselt tuleks hagejal I kanda kokku kostja I ja kostja II lepingulise esindaja kuludest maaja ringkonnakohtus 2671 eurot 40 senti ja kostja III kuludest kokku 1504 eurot 97 senti. Hagejal II tuleks kanda kostja I ja kostja II lepingulise esindaja kuludest maa- ja ringkonnakohtus kokku 1395 eurot 11 senti ja kostja III kuludest kokku 769 eurot 94 senti.
  5. Siiski ei pea pool, kelle kanda jäeti vastaspoole menetluskulud, kandma teise poole kõiki vajalikke ja põhjendatud menetluskulusid ning tema vastutus on piiratud Vabariigi Valitsuse määruses nr 306 sätestatud piirmääradega, mis praeguses asjas tuleb määrata kindlaks iga hageja iga kostja vastu esitatud nõude suuruse järgi (vt ülal p 21). Kuna hagejalt I kostja I kasuks väljamõistetava hüvitise piirmäär on 798 eurot 90 senti ja kostja II piirmäär 511 eurot 29 senti, ei tule hagejal hüvitada kostjale I ja kostjale II kogu põhjendatud ja vajalikku menetluskulu vastavalt hageja I kanda jäetud proportsioonile (2671 eurot 40 senti), vaid hagejalt I tuleb kostja I ja kostja II lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks välja mõista hüvitis, mis ei ületa ülalmärgitud piirmäära, s.o kostja I kasuks 798 eurot 90 senti ja kostja II kasuks 511 eurot 29 senti. Arvestades hageja I nõuet kostja III vastu, on kostja III kasuks hagejalt I väljamõistetava hüvitise piirmäär 1150 eurot 41 senti. Kuna kostja III vajalik ja põhjendatud kulu vastavalt hageja I kanda jäetud proportsioonile (1504 eurot 97 senti) ületab piirmäära, tuleb hagejalt I mõista kostja III kasuks välja piirmäärale vastav hüvitis, s.o 1150 eurot 41 senti. Hageja II nõude suuruse järgi on kostja I kulude piirmäär 607 eurot 16 senti ja kostja II kulude piirmäär 319 eurot 56 senti. Vastavalt hageja II kanda jäetud menetluskulude proportsioonile peaks hageja II kandma küll 1395 eurot 11 senti, kuid ka see ületab piirmäära, mistõttu tuleb hagejalt II mõista kostja I ja kostja II kasuks välja hüvitis piirmäära ulatusest, s.o kostja I kasuks 607 eurot 16 senti ja kostja II kasuks 319 eurot 56 senti. Kostja III vastu hageja II esitatud nõude suuruse järgi on kostja III kulude piirmäär 415 eurot 43 senti. Kuigi vastavalt hageja II kanda jäetud proportsioonile peaks hageja II hüvitama kostjale III põhjendatud ja vajaliku kuluna 769 eurot 94 senti, ületab ka see piirmäära, mistõttu tuleb kostja III kasuks mõista hagejalt II välja hüvitis piirmäära ulatuses, s.o 415 eurot 43 senti.
  6. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon

§ 149lg 4 alusel hagejale I tagastada.

Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178lg 3).

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.