RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kassatsiooni esitaja Teised kassatsioonimenetluse pooled

§ 293lg 1 ning Thorben Gronkjaer Nielseni õigeksmõistmises süüdistuses Kar

S § 297 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu

aprilli
a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-21729 Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Laura Vaik Süüdistatava Alar Oppari kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv, süüdistatava Thorben Gronkjaer Nielseni kaitsjad vandeadvokaat Monika Mägi, vandeadvokaat Raul Palmaru ja vandeadvokaat Jaak Siim
veebruar 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
Tühistada Harju Maakohtu
septembri
a ja Tallinna Ringkonnakohtu
aprilli
a otsused Alar Oppari õigeksmõistmises KarS § 293 lg 1 ja § 2981 lg 1 järgi ning Thorben Gronkjaer Nielseni õigeksmõistmises KarS § 297 lg 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
Prokuratuuri kassatsioon rahuldada.
Mõista Eesti Vabariigilt Alar Oppari kasuks välja 1207 (tuhat kakssada seitse) eurot ja 73 (seitsekümmend kolm) senti valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
Mõista Eesti Vabariigilt Thorben Gronkjaer Nielseni kasuks välja 1232 (tuhat kakssada kolmkümmend kaks) eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
A. Opparile oli esitatud süüdistus KarS §

§ 293

lg 1 järgi selles, et ta sai põllumajandusministri nõunikuna mõjuvõimuga kauplemise eest ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse (edaspidi MES) nõukogu liikmena pistisena OÜ F (alates

maist 2008 AS F) juhatuse liikmelt T. G. Nielsenilt järgmist vara ja muid soodustusi: 1.
veebruaril 2008 intressivaba laenu sularahas 400 000 krooni; 1.
a märtsis lubas OÜ F juhatuse liige T. G. Nielsen A. Opparile, et pärast Põllumajandusministeeriumi teenistusest lahkumist annab OÜ F talle tööd Audru valda rajatava kalakasvatuse projektijuhtimisel ning lisaks saab A. Oppar 2% suuruse osaluse OÜ-s F. A. Oppar omandaski AS F aktsiad
märtsil 2009; 1.
vara summas 531 000 krooni, mis
märtsil 2008 kanti OÜ F juhatuse liikme T. G. Nielseni korraldusel A. Oppari koostatud arve nr 2008/051 alusel OÜ F Sampo panga arvelduskontolt nr 334710410009 OÜ V Swedbank arvelduskontole nr 221026278093, misjärel OÜ V ametlik osanik ja juhatuse liige R. O. võttis
aprillil 2008 sellelt kontolt sularahas välja 200 000 krooni,
aprillil 2008 300 000 krooni ja
aprillil 2008 28 000 krooni ning andis need summad A. Oppari kätte.
Vastutasuna OÜ F juhatuse liikmelt T. G. Nielsenilt saadud ja tulevikus saadava vara ja varaliste soodustuste eest kasutas A. Oppar põllumajandusministri nõunikuna (olles nimetatud ametisse põllumajandusministri H-V. Seedri
aprilli
a käskkirjaga nr 2.2-1/73 ja töötades kuni
aprillini 2008) ebaseaduslikult oma tegelikku ja eeldatavat mõju eesmärgiga saavutada avaliku halduse ülesandeid täitvatelt ametiisikutelt nende ametiseisundeid kasutades mitmete tegude toimepanemist T. G. Nielseni ja OÜ F huvides. Seega pani A. Oppar põllumajandusministri nõunikuna toime KarS § 2981 lg 1 sätestatud mõjuvõimuga kauplemise, s.o vara ja muu soodustuse lubamisega nõustumise ja vastuvõtmise vastutasuna selle eest, et isik kasutab ebaseaduslikult oma tegelikku ja eeldatavat mõju eesmärgiga saavutada avaliku halduse ülesandeid täitvalt ametiisikult tema ametiseisundit kasutades teo toimepanemist ja toimepanemata jätmist vara ja muu soodustuse andja huvides. 2.
Alates
a septembrist (sealjuures
oktoobril 2007 OÜ F juhatuse liikmena) kuni
märtsini 2008 pöördus T. G. Nielsen korduvalt põllumajandusministri nõuniku A. Oppari poole taotlusega, et A. Oppar tagaks OÜ-le F Põllumajandusministeeriumi ja selle haldusala asutuste poolt parimad tingimused Audru valda rajatava kalakasvatuse projekti rahastamiseks erinevatest investeerimismeetmetest, sealhulgas Euroopa Kalandusfondist ning riigigarantiiga laenude abil. Seejuures eeldas T. G. Nielsen, et A. Opparil on põllumajandusministri nõunikuna ametikohast tulenev mõjuvõim Põllumajandusministeeriumi ja selle haldusala asutuste ametiisikute üle. Alates
a oktoobrist mõjutaski A. Oppar Põllumajandusministeeriumi haldusalas olevaid ametiisikuid muutma investeeringumeetmete garantiipoliitikat selliselt, et taotlejal tekiks valikuvõimalus: kas võtta välja toetus või garantii. 2.
Alates
a novembrist tegi A. Oppar korduvalt ettepanekuid rakendada kalandusrahastu investeerimismeetmetele garantiipoliitikat ning juhtis Põllumajandusministeeriumis põllumajanduse ja muu maaettevõtlusinvesteeringute garanteerimise väljatöötamist, korraldades ministeeriumis vastavasisulised arutelud
jaanuaril 2008,
veebruaril 2008 ja
märtsil
Garantiipoliitika muutmise otsustamine oli Põllumajandusministeeriumi pädevuses ja muutmise eesmärk oli võimaldada OÜ-l F riigigarantii abil saada võimalikult suures ulatuses laenu. A. Oppar lubas jätkata garantiipoliitika T. G. Nielseni ja OÜ F huvides mõjutamist ka pärast põllumajandusministri nõuniku ametikohalt lahkumist, jäädes MES nõukogu liikmeks. 2.
Samuti soovis T. G. Nielsen, et A. Oppar tagaks põllumajandusministri määrustega kinnitatavate Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava meetme 2.1 «Vesiviljeluse investeeringutoetus» ning meetme 2.3 «Investeeringud töötlemisse ja turustamisse» vastuvõtmise sõnastuses, mille kohaselt ei oleks meetmetest projektidele toetuste saamiseks taotluste esitamise ajal vajalik ehitusloa ja detailplaneeringu olemasolu. Määruste selline sõnastus võimaldanuks OÜ-l F taotleda Audru valda rajatava kalakasvatuse projekti jaoks soovitud summas rahalist toetust Euroopa Kalandusfondist, kuivõrd kalakasvatuse detailplaneeringu kehtestamisega alustati alles
a märtsikuus, mistõttu meetmete avanemise ajaks ei oleks OÜ F toetuse saamiseks veel kvalifitseerunud ning järgmiseks taotlusvooruks oleks OÜ F olnud käsitatav juba suurettevõttena, mistõttu ei oleks ta toetuse saamiseks enam kvalifitseerunud. 2.
Lisaks eelmärgitule lubas A. Oppar samuti mõjutada OÜ F huvides põllumajandusministrit H-V. Seedrit ning teisi Põllumajandusministeeriumi ja selle haldusala asutuste ametiisikuid eesmärgiga tagada Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava meetmete vastuvõtmise OÜ-le F vajalikus sõnastuses. Kuigi meetmete sõnastuse kujundamine ei olnud A. Oppari ametiülesannete hulgas, hoidis A. Oppar end alates
a veebruarist kursis seirekomisjoni tööga ja meetmetes tehtud muudatustega ning vahetult enne määruste kinnitamist ajavahemikul
aprill 2008 kuni
mai 2008 mõjutas korduvalt põllumajandusministrit ja asekantsler T. K.-d välja jätma meetmes 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus“ sätestatud ehitusloa ja detailplaneeringu nõuet taotluse esitamisel. 2.
Põllumajandusministri H-V. Seedri näol oli tegemist avaliku halduse ülesandeid täitva ametiisikuga, kelle pädevusse kuulus eelnimetatud määruste vastuvõtmine. Põllumajandusministeeriumi ja selle haldusala asutuste teiste töötajate näol oli tegemist avaliku halduse ülesandeid täitvate ametiisikutega, kelle pädevusse kuulus eelnimetatud määruste eelnõude väljatöötamine ning nende ministrile vastuvõtmiseks esitamine või esitamata jätmine. 2.
A. Oppari poolt oma mõjuvõimu kasutamine T. G. Nielseni ja OÜ F huvides oli ebaseaduslik, sest korruptsioonivastase seaduse § 22 lg 1 kohaselt on ametiisikul, kes peab tasuta osutama teenuseid või langetama otsuseid, keelatud nõuda või vastu võtta nende eest tasu rahas, loonustasuna või mingi vastuteenena. Korruptsioonivastase seaduse § 26 lg 1 järgi on ametiisikul keelatud seoses oma töö- või teenistuskohustustega mõjutada isikuid tegema temale või tema lähisugulastele või hõimlastele kingitusi või muid soodustusi. Korruptsioonivastase seaduse § 26 lg 2 kohaselt ei või ametiisik võtta vastu kingitusi ega nõustuda soodustustega, mis on määratud temale endale või tema lähisugulastele või -hõimlastele ning mille vastuvõtmine võib otse või kaudselt mõjutada tema töövõi teenistuskohustuste erapooletut täitmist. Samuti sätestab ATS § 59 lg 1 ametniku kohustuse täita teenistuskohustusi täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest, sh järgima avaliku teenistuse eetikakoodeksit, mille p 4 kohustab avalikku võimu kasutama ainult avalikes huvides, p 13 järgi peab ametnik hoiduma ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse.
KarS § 293 lg 1 järgi oli A. Opparile esitatud süüdistus selles, et ta MES nõukogu liikmena ajavahemikul
mai 2007 kuni
november 2008 (seega ametiisikuna KarS § 288 lg 2 tähenduses) T. G. Nielsenilt saadud ja lubatud vara ning muu soodustuste eest tegi MES nõukogule ettepanekuid ja osales otsuste tegemisel, eesmärgiga luua AS-il F võimaluse saada riigi abi laenu, laenu garantii või toetusena Audru kalakasvatuse rajamiseks. Seega A. Oppar MES nõukogu liikmena pani toime KarS § 293 lg-s 1 sätestatud kuriteo, s.o ametiisiku poolt talle vara või muu soodustuse lubamisega nõustumise vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud ning on alust arvata, et ta ka edaspidi paneb toime seadusega lubatud teo. 3.
Sihtasutuse eesmärkide saavutamiseks andis MES vastavalt põllumajandusministri
juuni
a käskkirjaga nr 144 kinnitatud põhikirja punktile 3.1.1 laene ja tagatisi ning punktile 3.1.
toetusi. Põhikirja punkt 5.1 kohaselt oli nõukogu sihtasutuse juhtimisorgan. A. Oppari pädevuses oli vastavalt MES põhikirja: p 5.1 kohaselt sihtasutuse tegevuse kavandamine, sihtasutuse juhtimise korraldamine ja järelevalve teostamine sihtasutuse tegevuse üle, p 5.5.4 alusel sihtasutuse varade kasutamise üldpõhimõtete kinnitamine, p 5.5.5 alusel sihtasutuse poolt võetavate tasu- ja intressimäärade kinnitamine. Seega oli A. Oppar MES nõukogu liikmena isikuks, kes osales eraõigusliku juriidilise isiku juhtimises ning kellele oli pandud haldamis-, järelevalve- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded, st ametiisikuks KarS § 288 lg 2 mõistes. A. Oppar osales aktiivselt nõukogu töös, sealhulgas nõukogu tegevuse kavandamisel, samuti erinevate laenu- ja garantiitaotluste läbivaatamisel. 3.
Vastutasuna OÜ F juhatuse liikmelt T. G. Nielsenilt saadud ja tulevikus saadava vara ja muude soodustuste eest pani A. Oppar MES nõukogu liikmena toime ja lubas toime panna järgmised teod:
a septembrist (sealjuures alates
oktoobrist 2007 OÜ F juhatuse liikmena) kuni
a novembrini pöördus T. G. Nielsen korduvalt MES nõukogu liikme A. Oppari poole, et A. Oppar aitaks saada MES-st loodava kalakasvatuse ettevõtte OÜ F jaoks riigi garantiiga laenu kuni 40 miljonit eurot; OÜ F juhatuse liikme T. G. Nielseni palve täitmiseks ja OÜ F riigigarantiiga laenu tagamiseks tegi A. Oppar MES nõukogu liikmena
jaanuaril 2008 MES finantsjuhile A. N.-ile ettepaneku rakendada kalandusrahastu investeeringumeetmetele garantiipoliitikat, et taotlejal tekiks valikuvõimalus võtta välja toetus või garantii;
jaanuaril 2008 MES nõukogu koosolekul tutvustas A. Oppar garantiipoliitikat ning teavitas nõukogu, et Põllumajandusministeerium läheb Maaelu Arengukava ja kalanduse arendusrahastuse muutmise ettepanekutega Euroopa Komisjonilt luba taotlema, et oleks võimalik põllumajandussektorisse abi anda laenuna ja garantiina. MES nõukogu koosolekul osalejad olid ühehäälselt A. Oppari ettepaneku poolt ja otsustati toetada Maaelu Arengukava 2007-2013 I ja III telje ning kalanduse arendusrahastuse muutmise ettepanekut, et rakendada investeeringumeetmetele ka garantiipoliitikat, ning edastada nõukogu sellekohane seisukoht põllumajandusministrile;
mail 2008 MES nõukogu koosolekul tegi A. Oppar ettepaneku suhelda Põllumajandusministeeriumiga, muutmaks Kalafondis ja MAK-is intress abikõlbulikuks kuluks. Ettepaneku tulemusena andis nõukogu juhatusele volituse ettepanekuga tegeleda. Kalanduse investeeringumeetmetele garantiipoliitika kohaldamise eesmärgiks oli võimaldada OÜ-l F riigigarantii abil saada võimalikult suures ulatuses laenu. Saadud vara ja varaliste soodustuste eest lubas A. Oppar jätkata MES-s T. G. Nielseni ja OÜ F huvides sihtasutuse tegevuse kavandamisel, tegevuskava kinnitamisel, sealhulgas tagatiste abikava kinnitamisel, samuti T. G. Nielseniga seotud ettevõtete toetus-, laenu- ja garantiitaotluste läbivaatamisel ning rahuldamisel ka peale
aprilli 2008 põllumajandusministri nõuniku ametikohalt lahkumist, jäädes Maaelu Edendamise Sihtasutuse nõukogu liikmeks kuni tema tagasikutsumiseni
novembril
T. G. Nielsenile oli esitatud KarS § 297 lg 1 järgi süüdistus selles, et tema andis ja lubas anda MES nõukogu liikmele A. Opparile järgmist vara ja muid soodustusi:
veebruar 2008 intressivaba laenu sularahas 400 000 krooni;
a märtsis lubas ta A. Opparile, et pärast Põllumajandusministeeriumi teenistusest lahkumist annab OÜ F A. Opparile tööd Audru valda rajatava kalakasvatuse projektijuhtimisel ning lisaks saab A. Oppar 2% suuruse osaluse OÜ-s F. A. Oppar omandas AS F aktsiad
märtsil 2009; vara summas 531 000 krooni, mis
märtsil 2008 kanti OÜ F juhatuse liikme T. G. Nielseni korraldusel A. Oppari koostatud arve nr 2008/051 alusel OÜ F Sampo panga arvelduskontolt nr 334710410009 OÜ V Swedbank arvelduskontole nr 221026278093, misjärel OÜ V ametlik osanik ja juhatuse liige R. O. võttis
aprillil 2008 kontolt sularahas välja 200 000 krooni,
aprillil 2008 300 000 krooni ja
aprillil 2008 28 000 krooni ning andis oma venna A. Oppari kätte. Vastutasuna OÜ F juhatuse liikmelt T. G. Nielsenilt saadud ja tulevikus saadava vara ja varaliste soodustuste eest pani A. Oppar MES nõukogu liikmena toime ja lubas toime panna järgmised teod:
a septembrist, sealjuures alates
oktoobrist 2007 OÜ F juhatuse liikmena (alates
maist 2008 AS F) kuni
a novembrini pöördus T. G. Nielsen korduvalt MES nõukogu liikme A. Oppari poole, et A. Oppar aitaks MES-st saada loodava kalakasvatuse ettevõtte OÜ F jaoks riigi garantiiga laenu kuni 40 miljonit eurot; OÜ F juhatuse liikme T. G. Nielseni palve täitmiseks ja OÜ F riigigarantiiga laenu tagamiseks tegi A. Oppar MES nõukogu liikmena
jaanuaril 2008 MES finantsjuhile A. N.-ile ettepaneku rakendada kalandusrahastu investeeringumeetmetele garantiipoliitikat, et taotlejal tekiks valikuvõimalus võtta välja toetus või garantii;
jaanuar 2008 MES nõukogu koosolekul A. Oppar tutvustas garantiipoliitikat ning teavitas nõukogu, et Põllumajandusministeerium läheb Maaelu Arengukava ja kalanduse arendusrahastuse muutmise ettepanekutega Euroopa Komisjonilt luba taotlema, et oleks võimalik põllumajandussektorisse abi anda laenuna ja garantiina. MES nõukogu koosolekul osalejad olid ühehäälselt A. Oppari ettepaneku poolt ja otsustati toetada Maaelu Arengukava 2007-2013 I ja III telje ning kalanduse arendusrahastuse muutmise ettepanekut, rakendamaks investeeringumeetmetele ka garantiipoliitikat ning edastada nõukogu sellekohane seisukoht põllumajandusministrile;
mail 2008 MES nõukogu koosolekul tegi A. Oppar ettepaneku suhelda Põllumajandusministeeriumiga muutmaks Kalafondis ja MAK-is intress abikõlbulikuks kuluks. Ettepaneku tulemusena nõukogu andis juhatusele volituse ettepanekuga tegeleda. Kalanduse investeeringumeetmetele garantiipoliitika kohaldamise eesmärgiks oli võimaldada OÜ-l F riigigarantii abil saada võimalikult suures ulatuses laenu. Saadud vara ja varaliste soodustuste eest A. Oppar lubas jätkata MES-s T. G. Nielseni ja OÜ-gu F huvides sihtasutuse tegevuse kavandamisel, tegevuskava kinnitamisel, sealhulgas tagatiste abikava kinnitamisel, samuti T. G. Nielseniga seotud ettevõtete toetus-, laenu- ja garantiitaotluste läbivaatamisel ning rahuldamisel ka peale
aprillil 2008 põllumajandusministri nõuniku ametikohalt lahkumist, jäädes MES nõukogu liikmeks kuni tema tagasikutsumiseni
novembril
Seega pani T. G. Nielsen toime KarS §-s 297 lg 1 sätestatud kuriteo, s.o ametiisikule pistise andmise ja lubamise vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud ning on alust arvata, et ta ka edaspidi paneb toime seadusega lubatud teo.
Harju Maakohtu
septembri 2011 otsusega mõisteti A. Oppar ja T. G. Nielsen neile esitatud süüdistustes vastavalt KarS §

§ 293lg 1 ning § 297 lg 1 järgi õigeks.

Kummagi süüdistatava kasuks mõisteti kohtuotsuse järgi välja õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 35 000 eurot. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 5.

Kaitseõiguse tagamiseks on süüdistuses oluline eristada, milline vara või muu soodustus on käsitletav pistisena ja milline tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest. Süüdistusest aga paraku ei selgu, millise vara või millise muu soodustuse sai A. Oppar pistisena ja millise tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest. Prokuratuuri suutmatus määratleda, kas mingi vara või muu soodustus on käsitletav pistisena või tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest, on vastuolus süüdistuse määratletuse printsiibiga ega võimalda täies mahus realiseerida kaitseõigust. 5.
Süüdistustes on jäänud konkretiseerimata, milliseid ametiisikuid ja millal A. Oppar mõjutas. Tõenditest nähtuvalt ei seondu A. Oppari tegevus põllumajandusministri nõunikuna ja MES nõukogu liikmena ei kronoloogiliselt, isikuliselt ega sisuliselt T. G. Nielseni soovidega OÜ F kasuks otsuste tegemisel või nende mõjutamisel. A. Oppar ei ole varjanud talle antud laenu ega töötamist OÜ-s F, vaid on deklareerinud laenu enda majanduslike huvide deklaratsioonis ning esindanud OÜ F huve MES nõukogus avalikult. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, tuleb asuda seisukohale, et süüdistuses toodud teokirjeldust arvestades puudub süüdistatava A. Oppari käitumises KarS §

§ 293lg 1 ning süüdistatava T.G. Nielseni käitumises Kar

S § 297 lg 1 objektiivne koosseis.

Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras riigiprokurör T. Bergmann, süüdistatava A. Oppari kaitsja vandeadvokaat A. Pilv ja süüdistatava T. G. Nielseni kaitsja vandeadvokaat J. Siim.
Riigiprokuröri T. Bergmanni apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning A. Oppari süüditunnistamist ja karistamist KarS § 293 lg 1 ja § 2981 lg 1 järgi ja T. G. Nielseni süüditunnistamist ja karistamist KarS § 297 lg 1 järgi. Prokurör leidis, et maakohus on vääralt sisustanud mõjuvõimuga kauplemise ja pistise andmise ning võtmise koosseisu, kohtuotsus on vastuoluline ja sellest puudub osaliselt süüdistuse seisukohalt oluliste tõendite analüüs.
A. Oppari kaitsja A. Pilv ja T. G. Nielseni kaitsja J. Siim vaidlustasid maakohtu otsuse A. Oppari ja T. G. Nielseni kasuks välja mõistetud õigusabikulude suuruse osas. Apellantide hinnangul on maakohus otsuses hinnanud riigi poolt hüvitatavate menetluskulude põhjendatust pealiskaudselt ja jõudnud seeläbi ekslikule järeldusele hüvitamisele kuuluvate kulude ulatuse osas. Otsus on T. G. Nielseni menetluskulude osaliselt hüvitamata jätmise osas motiveerimata ja vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu õiguspraktikaga ning see kujutab kaudselt süüdistatava suhtes rahalise karistuse kohaldamist. Kaitsjad paluvad rahuldada maakohtule esitatud taotlused kriminaalasja menetlemisel kantud menetluskulude hüvitamiseks täies ulatuses ehk vastavalt A. Opparile summas 55 474,73 eurot ja T. G. Nielsenile 58 468,52 eurot.
Tallinna Ringkonnakohus jättis
aprilli 2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri ning kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 9.
Maakohus ei ole tõendite hindamisel teinud selliseid vigu, mis tingiksid kohtu poolt esitatud järelduste ümberhindamist. Prokurör vaidleb sisuliselt kohtu hinnangu, mitte aga selle üle, et otsus on põhistamata. Kriminaalasjas kogutud ja kohtuotsuses analüüsitud tõendid ei kinnita süüdistuses toodud teokirjeldust, mistõttu puudub A.Oppari käitumises KarS §

§ 293lg 1 järgi ja T. G. Nielseni käitumises Kar

S § 297 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivne koosseis. A. Opparile esitatud süüdistusest ei selgu, millise vara või muu soodustuse sai A. Oppar pistisena ning millise tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest. Süüdistuse konkretiseerituse aste peab olema selline, mis võimaldab teha selget vahet, mida käesolevas asjas käsitada mõlema süüdistatava puhul pistisena ja mida mõjuvõimuga kauplemisena ehk milliste tegude eest A. Oppar väidetavalt T. G. Nielsenilt vara, tasu või hüvitisi sai või nende saamisega nõustus. Konkretiseerimata süüdistus ei võimalda süüdistatavatel ega kaitsjatel realiseerida täies mahus nende kaitseõigust. A. Opparil ei olnud põllumajandusministeeriumis töötades iseseisvat otsustuspädevust, samuti puudus A. Opparil

aprillil 2008 ja
mail 2008 selline töökoht, mis võimaldanuks tal ametikohast tulenevalt avaliku halduse ülesandeid täitvat ametiisikut mõjutada. A. Oppar ei olnud ajavahemikus
a oktoober kuni 6.veebruar 2008 küsinud ega saanud T. G. Nielsenilt laenu ega sõlminud ka kokkuleppeid A. Oppari tööleasumiseks OÜ-sse F, töötasu ettemaksu ega 2%-lise osaluse saamiseks samalt äriühingult. Kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et A. Oppar ei ole MES-i nõukogu liikmena mitte kedagi mõjutanud ega teinud ettepanekut muuta olemasolevat korda nii, et EKF-i ja MAK-i meetmed kohalduks ka suurettevõtetele. A. Opparile antud laen, talle makstud töötasu ega lubatud 2%-line osalus OÜ-s F ei ole käsitatavad pistisena, kuna tõendamist pole leidnud, et A. Oppar oleks ametiseisundist tulenevalt pannud toime või lubanud panna toime T.G. Nielseni või äriühingu huvides mõne seadusega lubatud või lubamatu teo.
veebruraril 2008 T. G. Nielseni poolt antud laenu 400 000 krooni on A.Oppar tagastanud
a aprillis kahes osas ja tasunud sellelt 20 000 krooni intressi, mistõttu süüdistuse seisukoht, et laen oli antud intressita ja soodustingimustel, ei põhine asjas kogutud tõenditel. Arvestades A. Oppari ja T. G. Nielseni vahel sõlmitud suulise laenulepingu tagastamise faktilist aega ja intressimäära suurust, oli arvestuslikuks intressimääraks 34%, mis ületab kordi seaduses ettenähtud intressimäära juhtudeks, kui intressi suurus ei ole seaduses ega lepingus määratud. Prokuröri väide, et A. Oppari poolt
märtsil 2009 AS F aktsiate eest tasumine toimus ilmselt tehingu hilisema legaliseerimise huvides, ei põhine ühelgi kogutud tõendil ja on oletuslik. 9.
Maakohus on otsuses süüdistatavate valitud kaitsjale õigusabi eest makstud tasu üksnes osalist hüvitamist põhjendanud. Õigusabikulude taotletud ulatuses hüvitamata jätmine maakohtu otsuses ei kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ega 8 tähenduses. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni riigiprokurör Laura Vaik. Prokurör leiab, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja taotleb kohtute otsuste tühistamist ning kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassatsiooni põhistused on lühidalt järgmised. 10.
Tegelikkuses ei olegi võimalik eristada, millised hüved olid mõeldud A. Opparile kui põllumajandusministri nõunikule mõjuvõimuga kauplemise eest ja millised pistisena tegutsemise eest MES nõukogu liikmena. A. Opparile süüdistuses etteheidetav ebaseaduslik tegevus mõlemal ametikohal seondus tegutsemisega T. G. Nielseni ning OÜ F kavandatava kalakasvatuse projekti huvides. Süüdistus kajastab süüdistatavate vahelisi kokkuleppeid nii, nagu nad reaalsuses aset leidsid. Kui süüdistatavad ise ei ole eristanud, milline vara millise konkreetse teo eest üle antakse, oleks taoline eristamine prokuratuuri poolt meelevaldne. Kuid see ei tähenda, nagu poleks võimalik tuvastada KarS § 2981 lg 1, KarS § 293 lg 1 ning KarS § 297 lg 1 sätestatud kuritegude tunnuseid süüdistatavate käitumises. Süüdistuses on määratletud, millised on need hüved, mille T. G. Nielsen A. Opparile üle andis samuti, milles seisnesid teod, millega A. Oppar realiseeris nii mõjuvõimuga kauplemise kui ka pistise võtmise koosseisud ning ekvivalentsussuhte sisu. Vastupidisele seisukohale asudes oleks isikutel võimalik eelnevalt teadlikult välistada kriminaalvastutus ametialaste süütegude eest, sooritades erinevate karistusseadustiku koosseisudes sätestatud kuritegusid ning jättes üle antavad hüved koosseisuti konkretiseerimata. 10.
A. Oppari T. G. Nielseni käest
veebruaril 2008 saadud 400 000 krooni suuruse laenu näol oli igal juhul tegemist varalise soodustusega KarS § 2981 lg 1 ning KarS § 293 lg 1 mõistes. Laen sularahas märkimisväärselt suures summas isikule, kelle laenutaotlustele oli korduvalt isegi kiirlaenupakkujate poolt eitavalt vastatud ning kellel oli probleeme isegi mõnetuhande krooniste laenude tagastamisega, on antud asjaolusid arvesse võttes ilmselgelt käsitatav soodustusena. Veelgi enam, laenu väljastamine sularahas, ilma raha üleandmist fikseerimata, ületab vaieldamatult taoliste tehingute tavapärased majandusriskid. T. G. Nielsen andis pidevas rahahädas olevale riigiametnikule, kes tegutses valdkonnas, milles T. G. Nielsenil olid olulised majanduslikud huvid, laenu ilma igasuguste tagatisteta ning isegi võimaluseta tõendada laenusumma üleandmist. 10.
Kohtud ei ole andnud hinnangut kõigile prokuröri esitatud tõenditele, sh mitmetele A. Oppari ja T. G. Nielseni saadetud e-kirjade väljatrükkidele, mille tõenduslikku tähendust on apellatsioonis ka täiendavalt selgitatud. Need tõendid kinnitavad prokuratuuri hinnangul, et A. Oppar ning T. G. Nielsen pidasid ise võimalikuks, et A. Opparil on võimalik panna toime või avaliku halduse ülesandeid täitvat ametnikku mõjutada tema ametiseisundit kasutades T. G. Nielseni huvides tegusid toime panema.
Kassatsioonile esitasid vastused süüdistatava A. Oppari kaitsja vandeadvokaat A. Pilv ja T. G. Nielseni kaitsjad vandeadvokaadid J. Siim, M. Mägi ja R. Palmaru. Kaitsjate kassatsioonides toodud väited ja põhistused kattuvad enamjaolt ning on kokkuvõttes järgmised. 11.
Kohtute otsused on seaduslikud ja põhjendatud. Prokuröri kassatsioon kordab apellatsioonis esitatud väiteid ja kohtud on neile ammendavalt vastanud. Prokuratuuri esitatud süüdistus A. Opparile ja T. G. Nielsenile on konkretiseerimata ning rikub süüdistatavate õigusi. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud ekvivalentsussuhet pistise andja ja võtja vahel. Samuti pole asjas tuvastatud A. Oppari poolt ametiisiku mõjutamise ebaseaduslikkust, mis on üks mõjuvõimuga kauplemise (KarS § 2981) objektiivseid tunnuseid. A. Oppari tegevus peale põllumajandusministri nõuniku ametikohalt lahkumist on käsitatav headele tavadele vastava lobitegevusena, millena ametnikud seda ka käsitasid. Ka A. Oppari lahkumine avalikust teenistusest eraettevõtlusse toimus avalikult ja ministri teadmisel. 11.
Prokuröri väited A. Oppari rahaliste raskuste ja laenu soodustingimuste kohta on paljasõnalised ega tugine kogutud tõenditele. Väidetuga taotleb prokurör Riigikohtult faktiliste asjaolude tuvastamist, mis pole aga KrMS § 363 lg 5 kohaselt lubatud. Kohtud on laenu andmise asjaolusid põhjalikult käsitlenud ja leidnud, et selles ei esine KarS § 293 lg 1 ega § 2981 lg 1 koosseisu tunnust varalist soodustust. See, et prokurör ei nõustu kohtuotsuse põhistustega, ei tähenda põhistuste puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kassatsioonist ei selgu, kuidas tõendeid kogumis hinnates saaks teha teistsugust kohtuotsust, kui seda tegid maa- ja ringkonnakohus. Kassatsioonis on arvestamata jäetud kõik süüdistatavaid õigustavad tõendid, millele kohtud otsustes tuginesid. Kohus ei saa asuda süüdistusfunktsiooni täitma. 11.
Kassatsioonis ei eristata A. Opparile ja T. G. Nielsenile esitatud süüdistusi, mis on oma mahult erinevad. 11.
A. Oppar ei saanud kalandusrahastu meetmeid OÜ F kasuks mõjutada, kuna MES-il puudus vastav pädevus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
Kohtud on õigesti märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peab süüdistus olema konkreetne. Õige on seegi, et KarS §-des 293-2981 ettenähtud aususe kohustuse rikkumisele suunatud kuritegude puhul eeldab süüdistuse konkreetsus muuhulgas ka nende kuritegude objektiivsetes koosseisudes silmaspeetava vara või muu soodustuse äranäitamist. Samas ei nõustu kolleegium õigeksmõistmise põhilise argumendiga, mille kohaselt seisneb süüdistuse ebakonkreetsus selle täpsustamata jätmises, millised konkreetsed varad või muud soodustused täitsid mõjuvõimuga kauplemise ning millised pistise andmise ja võtmise koosseisu. Tuleb nõustuda kassaatoriga, et süüdistus ei saa olla selles kajastatavast ehk vastavast kuriteotunnustega teost konkreetsem. Kui üldjuhul eeldavad KarS § des 293-2981 sätestatud kuriteokoosseisud, et isiku poolt üleantav vara või muu soodustus on vastuteene üksiku teo eest, ei saa välistada ka olukordi, et aususe kohustuse rikkumisele suunatud kuritegu toime pannes seab vara või muid soodustusi pakkuv isik eesmärgiks endale soodsa otsustuse vastuvõtmise ega pea seejuures oluliseks, millise KarS §-des 293-2981 sätestatud kuriteo toimepanemise tulemina on tema taotletav eesmärk saavutatav. Olukorras, kus süüdistatavad ise on vara või muu soodustuse andmise eest toimepandava teo jätnud määratlemata, ei saa seda määratleda ka riiklik süüdistaja. Eelmärgitut toetab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et täpse altkäemaksu summa suuruse tuvastamine pole KarS § 298 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohalt nõutav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
oktoobril
a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-11, p 15.1). Arvestades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
mai
a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, p-s 13.2 märgitut kehtib see seisukoht mutatis mutandis ka KarS § 293 lg 1 objektiivse koosseisu, s.o pistise summa täpse suuruse määratletusnõude kohta. Eeltoodu pinnalt järeldub seega, et kui kriminaalmenetluses tuvastatu kohaselt on ametiisik süüdistatavalt saadud vara või muu soodustuse eest pannud toime mitmeid erinevaid aususe kohustust rikkuvaid kuritegusid ning nende vahel puudub kokkulepe, millise üksiku hüve või soodustuse eest ametiisik teatud teo toime paneb, siis ei ole selle seose välja toomata jätmine ka süüdistuses kriminaalmenetlusõiguse rikkumine.
Esitatud süüdistuses on loetletud vara ja muud soodustused, mis prokuratuuri hinnangul on käsitatavad pistisena, s.o saadud laen, töötasu ja AS F aktsiad, kuid mis samaaegselt pidid tagama ka mõjuvõimuga kauplemist. Käesoleva otsuse p-s 14 toodud kaalutlustel puudub selles osas alus heita süüdistusele ette ebakonkreetsust. Kuigi süüdistus tervikuna sisaldab ka süüdistatavatele süüks arvatud kuriteokoosseisude tuvastamiseks ebaolulist teavet, puudub kolleegiumi arvates alus väita, et A. Opparile ja T. G. Nielsenile esitatud süüdistused ei ole jälgitavad. Kindlasti ei nähtu kohtute otsustest aga seda, kuidas rikkus süüdistuses pistisena ja mõjuvõimuga kauplemiseks antud hüvede ja soodustuste piiritlemata jätmine süüdistatavate kaitseõigust. Maa- ja ringkonnakohtu otsustes põhjenduste puudumine selle kohta, miks ja kuidas rikub kaitseõigust süüdistuses selle täpsustamata jätmine, millised varad või muud soodustused täitsid mõjuvõimuga kauplemise ning millised pistise andmise ja võtmise koosseisu, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Põhjendamatute nõuete esitamise süüdistusele loeb kolleegium aga kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Need rikkumised toovad kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule. II
Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul silmas pidada järgmist. 14.
A. Opparile KarS § 2981 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kontekstis tuleb arvestada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt
aprillil 2012 kriminaalasjas nr 3-1-1-23-12 tehtud otsuses märgitut. Esmalt on selles nenditud, et vaatamata paiknemisele ametialaste süütegude peatükis, on mõjuvõimuga kauplemine käsitatav n-ö igaühedeliktina ehk süüteona, mis ei nõua karistatavuse eeldusena erilise isikutunnusega subjekti KarS § 24 lg 1 tähenduses. Samas nõuab see süüteokoosseis, et mõjutatav isik oleks pädev teostama avalikku võimu, s.o oleks avaliku halduse ülesandeid täitev ametiisik. Seega peab mõjuvõimuga kauplemise koosseis silmas n-ö kolmiksuhet, mis tekib ühest küljest vara või muu soodustuse ehk hüve andja ja mõjuvõimuga kaupleja kui kõnealuse kuriteokoosseisu subjekti ning teisest küljest ametiisiku vahel. Altkäemaksu ja pistise koosseisudest erineb mõjuvõimuga kauplemine selle poolest, et mõjuvõimuga kaupleja võtab hüve vastu mitte oma pädevusse kuuluva teo eest, vaid selle eest, et tulenevalt oma ameti- või isiklikust positsioonist võib ta mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma. Riigikohtu käsitletavas otsuses on samuti asutud seisukohale, et mõjuvõimuga kauplemise koosseisu tuleb tõlgendada selliselt, et ebaseaduslik peab olema avaliku halduse ülesandeid täitva ametiisiku mõjutamine ja tunnuse „ebaseaduslik“ kaudu toimub ametiisiku lubatud mõjutamise (nt seaduslik lobitöö, esindaja, sealhulgas kaitsja tegevus kohtu- või haldusmenetluses jms) piiritlemine keelatud tegevusest. Ametiisiku mõjutamise seaduslikkus välistab KarS § 2981 lg 1 koosseisu. Seetõttu eeldab mõjuvõimuga kauplemise kui kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamine seda, et nii süüdistuses kui süüdimõistvas kohtuotsuses on ära näidatud, milliseid õigusnorme on antud konkreetsel juhtumil ametiisikut mõjutades rikutud. A. Oppari poolt ametiisikute mõjutamise ebaseaduslikkust ei ole käesolevas kriminaalasjas tuvastatud. Märkida tuleb samuti, et seadusandja ei ole seni kehtestanud selget primaarnormi seadusliku ja ebaseadusliku lobitöö piiritlemiseks. 14.
Olukorras, kus maakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et A. Oppari tegevuses puuduvad KarS § 2981 lg-s 1 ette nähtud kuriteo tunnused, tuleb kohtul kaaluda, kas süüdistatava kõnealuse tegevuse osas võivad samuti esineda KarS § 293 lg 1 järgi pistise võtmise tunnused. Riigikohtu praktikas omaks võetud seisukoha järgi paneb KrMS § 268 lg 6 kohtule aktiivse rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Juhul, kui kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa sellele automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Eelnevalt peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik see ümber kvalifitseerida (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
november
a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09, p 22). Seejuures tuleb maakohtul silmas pidada, et asjaolu, et A. Opparil puudus põllumajandusministri nõunikuna iseseisev otsustuspädevus, ei ole KarS § 288 mõttes isiku ametiisikuks lugemisel oluline. Nimelt ei ole isiku lõplik iseseisev haldamis-, järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine ametiisiku obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks. Karistusseadustiku § 288 mõttes ametiisikuks olemiseks piisab ka sellest, kui isik saab niisugust otsustamist sisuliselt suunata. Millisest hetkest tuleb otsustamise sisulist suunamist käsitada KarS § 288 mõttes ametiisiku staatust loovana, on fakti küsimus, mis tuleb lahendada sõltuvalt konkreetse ametiisiku teenistuslikust pädevusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
septembri
a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-05, p 8). Isikule karistusõiguslikus mõttes ametiseisundi omistamine lähtub nii isiku ametikohast ja -juhendist kui ka tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel ametiasutuses. Kvalifitseerides süüdistatava teo süüdistusaktis märgitust erinevalt, peab kohus järgima KrMS § 268 lg-s 6 sätestatut. 14.
Maakohtu otsuses sisaldub ka materiaalõiguslik seisukoht, et kuna AS F oli suurettevõte ega kvalifitseerunud seetõttu kalanduse investeeringumeetmete garantiipoliitikale ja kuna A. Oppar toetas juba alates
aastast, s.o enne T. G. Nielseniga kohtumist, mõtet käsitada intresse abikõlbuliku kuluna, pole A. Opparile OÜ F makstud töötasud ja lubatud osalus ning antud laen käsitatav pistisena. Kohtuotsuste kohaselt on tuvastamata, et A. Oppar oleks oma ametiseisundit MES-is kasutades pannud OÜ F huvides toime või lubanud toime panna ühtegi tegu, mistõttu puudub A. Oppari käitumises KarS § 293 lg 1 ja T. G. Nielseni käitumises KarS § 297 lg 1 objektiivne koosseis. Kolleegium märgib, et KarS § 293 lg-s 1 ettenähtud pistise võtmise objektiivne koosseis on käsitatav kärbitud tagajärjedeliktina. Pistise võtmise ja andmise objektiivse koosseisu vajalikuks ja samas küllaldaseks tingimuseks on pistise andja ja pistise võtja vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
mai
a otsus kriminaalasjas 3-1-1-22-10, p 12). Ekvivalentsussuhe tähendab sellist pooltevahelist sidet, mille raames on pistise võtja pistise andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
oktooobri
a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-11, p 9.3). Seega pole kõnealuste kuriteokoosseisude realiseerimiseks oluline, kas ametiisik kokkulepitud teo ka tegelikult toime pani või toime panemata jättis. See, kas A. Oppari tegevus otsuste kujundamisel oli kantud pistise lubamisest või saamisest või jätkas ta varem kokkulepitud poliitikate elluviimist, ei oma KarS § 293 lg 1 ja § 297 lg 1 objektiivse koosseisu tuvastamisel tähtsust. Kui kriminaalasjas on tuvastatud ekvivalentsussuhe ja muud pistise võtmise objektiivse koosseisu tunnused, kuid ametiisiku varem väljakujunenud seisukohad ja huvid langevad kokku pistise andja eesmärkidega, ei saa välistada süüdistatavale pistise võtmise (andmise) omistamist. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kohtul seega tuvastada, kas esiteks T. G. Nielsen lubas vara ja muid soodustusi Audru kalakasvatusele soodsate otsuste tegemise eest ning teiseks, kas A. Oppar omakorda nõustus neid vastu võtma ja lubas nende eest ametiisikuna tegusid toime panna. Siinjuures tuleb arvestada, et kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt võib olla ekvivalentsussuhte moonutamisega tegemist juhul, kui lubatakse tegu, mis ei ole ametiisiku pädevuses või mida ta ei kavatsegi toime panna (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
mai
a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, p 13.1). Juhul, kui kohtulikul arutamisel tekivad kahtlused vastava kuriteo lõpuleviiduse küsimuses, tuleb kohtul anda tuvastatule hinnang lähtudes KarS §-des 25 ja 26 sätestatust.
Kaitsjad on leidnud, et kriminaalasja arutamisel on möödumas mõistlik menetlusaeg, kuna kahtlustus A. Opparile ja T. G. Nielsenile esitati
aastal, mistõttu on kriminaalmenetluse alustamisest seega möödunud üle 4 aasta. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Hinnates, kas kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud, tuleb arvestada, et süüdistus on esitatud ametialastes kuritegudes, mille asjaolud on keerulised ja tõendite, sh tunnistajate arv on suur. Samuti on lõpuni välja kujunemata süüdistuse aluseks olevate kuriteokoosseisude õiguspraktika. Süüdistatavate suhtes ei kohaldata nende vabadusõigust oluliselt riivavaid tõkendeid (vahistamine) ega ole taotletud karistusena reaalset vangistust. Sellest lähtuvalt leiab kriminaalkolleegium, et selles kriminaalasjas ei ole tänaseks mõistlik menetlusaeg möödunud. Kui aga kriminaalasja edasisel menetlemisel tekivad kohtutel kahtlused menetlusaja mõistlikkuses, on neil võimalik kasutada alates
septembrist 2011 kehtivaid ja KrMS §-s 2742 ning § 306 lg 1 p-s 61 nimetatud õiguskaitsevahendeid. III
Tulenevalt eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
septembri
a ja Tallinna Ringkonnakohtu
aprilli
a otsused A. Oppari õigeksmõistmises KarS § 293 lg 1 ning § 2981 lg 1 järgi ja T. G. Nielseni õigeksmõistmises KarS § 297 lg 1 järgi, kuid jätab muus osas kohtuotsused muutmata. Arvestades seda, et rikkumised on alguse saanud maakohtust, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
A. Oppari kaitsja vandeadvokaat A. Pilv ja T. G. Nielseni kaitsja vandeadvokaat J. Siim esitasid Riigikohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 189 lg 2 alusel menetluskulude hüvitamise taotlused summas vastavalt summas 1811,60 eurot ja 1848 eurot, sh kassatsioonivastuse täiendamise eest. Kassatsioonivastused kordavad kaitsjate kohtukõnedes toodud seisukohti ega lisa uusi olulisi õiguslikke argumente. Kriminaalkolleegium leiab, et taotletud summad pole seega KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikud ja neid tuleb vähendada ühe kolmandiku võrra. Mõistlikuks menetluskuluks selles asjas on A. Opparil 1207,73 eurot ja T. G. Nielsenil 1232 eurot. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 sätestatud lahendi, tuleb nimetatud menetluskulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt Eesti Vabariigilt välja mõista. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi Ott Järvesaar, Priit Pikamäe, Jüri Ilvest

🔗 Ametlikule allikale