Obsah (11)

§ 338§ 289§ 7§ 315§ 341§ 339§ 360§ 269§ 270§ 45§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-26-13 20. märts 2013 Eesistuja Jüri Ilvest, liikme

§ 338p 1 kohaselt kohtulik uurimine viidud läbi ühekülgselt ja puudulikult.

Maakohus on tuvastanud objektiivse teokoosseisu olemasolu A.B käitumises meelevaldselt. A.B ja N.A ei ole käesolevas kaasuses vaadeldavad kaastäideviijatena. Kriminaalasjas on vastuvaidlematult tuvastatud, et P. T. suhtes kasutas vägivalda N.A. Seevastu asjaolule, et vägivalda oleks tarvitanud ka A.B, viitab üksnes N.A. Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt saab kohus rajada süüdimõistva kohtuotsuse üksnes kohtulikul uurimisel antud ütlustele. Samuti ei ole maakohus juhindunud ka põhimõttest, et situatsioonides, kus on sõna-sõna-vastu-olukord, peab kohus arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on asja lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. 5.2. Maakohus on viidanud korduvalt N.A kohtus antud ütluste vastuolule tema kohtueelses menetluses antud ütlustega ja tema ütluste ebausaldusväärsusele ka muudel põhjustel, nt et ei ole usutav, et A.B jalaga kannatanut näkku lõi.

§ 289

lg-s 1 märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Põhimõtteliselt ei saa tekkida olukorda, kus kohus loeb tunnistaja või süüdistatava ütlused osaliselt usaldusväärseteks ja osaliselt mitte. Juhul, kui tõendi allikas on andnud erinevatel menetlusetappidel erinevaid ütlusi, saavad need ütlused olla üksnes täielikult ebausaldusväärsed. Maakohus pidanuks N.A kui isikulise tõendiallika lugema tervikuna ebausaldusväärseks ja tema ütlused, mis süüstavad A.B, tõendite kogumist välja jätma. Olukorras, kus A.B süüstavad vaid kaassüüdistatava N.A vastuolulised ütlused, puudub võimalus teha süüdimõistvat kohtuotsust. Arvestades tõendiallika olemust, tuleb kaassüüdistatava ütlusi hinnata kriitilisemalt kui kõrvalise tunnistaja ütlusi. Eriti tõusetub

§ 7

lg 3 mõttes kahtlus, kui kaassüüdistatav on kohtus andnud ütlusi, mis on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Sellist vastuolu ei ole käesolevas asjas võimalik kohtuliku uurimise käigus kõrvaldada. 5.

1. N.A soovib rõõnata A.B ja oma süüd seeläbi vähendada. N.A on oma kaitsetaktika rajanud sellele, et tema tekitas kannatanule üksnes KarS § 121 sätestatud süüteokoosseisu täitvad vigastused, kuid KarS § 113 süüteokoosseisu täitvad vigastused tekitas A.B. N.A on kohtueelses menetluses viidanud kannatanu haamriga löömisele, mis lisab täiendavalt kahtlusi tema ütluste tõepärasusele. 5.
2. P. T. DNA-d leiti üksnes N.A särgilt, aga A.B pluusilt seda ei leitud. See viitab kaitsja hinnangul asjaolule, et A.B kannatanut ei peksnud. Asjaolu, et kannatanu DNA on sattunud A.B vasakule saapale ja et seda leiti ka tagatoast, ei oma tähtsust, sest vaidlust ei ole selles, et kannatanu viibis A.B korteris ja viimane ka tema surnukeha leidis. Kivilt, millega kannatanu peksmisele viitab N.A, aga A.B DNA-d ei leitud. 5.
3. Tunnistaja A. T. ütlusi tuleb lugeda ebausaldusväärseteks põhjusel, et ta on N.A sõber. Samuti viitab ta oma ütlustes sellele, et käis sündmuse päeval kell kaheksa N.A kodus, kus N.A magas. Nimetatu on aga ümber lükatud teiste tõenditega, kuivõrd N.A lahkus A.B juurest hiljem. 5.
4. Maakohus ei ole kohtuotsust kuulutanud. Sellega rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuivõrd

§ 315

lg 5 p 1 kohaselt võib kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemise aja määrata üksnes kuulutatud kohtuotsuse (resolutiivosa) puhul.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri 2012 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhistused otsuse tegemisel olid lühidalt järgmised. 6.
3. Kaitsja väide, et A.B süüstavad üksnes kaassüüdistatava N.A ütlused, ei vasta tegelikkusele. Kohus on A.B süüditunnistamisel tuginenud ka teistele tõenditele, sh sündmuskoha vaatlusprotokollile, DNA ekspertiisi aktile, surnu ekspertiisiaktile ning tunnistajate I. U. ja N. N.-i ütlustele. 6.
4. Maakohtu otsus rajaneb üksnes süüdistatava N.A kohtulikul uurimisel antud ütlustel, sest eeluurimisel antud ütlusi ei ole tõenditena kasutatud. Seda kinnitab kohtuistungi protokolli ja kohtuotsuses tõenditena toodu võrdlus. 6.
5. Kohtupraktika kohaselt on lubatav, et isiku ütlused kohtus loetakse osaliselt tõele mittevastavaks, osaliselt aga asjakohasteks ning usaldusväärseteks. N.A ütlused on suures osas kooskõlas eespool viidatud teiste tõenditega ja seetõttu oli maakohus õigustatud neid ütlusi usaldama. Maakohus jättis tema ütlustest kõrvale kannatanu haamriga löömise ja korterist lahkumise kellaaja kohta antud ütlused, sest need ei olnud kooskõlas teiste tõenditega. Ütluste usaldusväärsuse hindamise kriteeriumiks on ennekõike isiku poolt antud ütluste riimumine kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega ning nende eluline usutavus. Arvestada tuleb ütlustes sisalduvat detailirohkust. Isiku poolt edastatavat teavet tuleb võrrelda teistes uuritud tõendites sisalduva informatsiooniga. Kui ütlustes sisalduvad detailid ning muud tuvastamist leidnud asjaolud saab siduda selliseks ühtseks orgaaniliseks tervikuks, mis lubavad lõppjäreldusena asuda seisukohale, et ütlused enda põhisisus on tõele vastavad, siis on alust neid ütlusi lugeda usaldusväärseteks. N.A ütluste kokkulangemine kriminaalasja tehioludega, mida kinnitavad eespool viidatud ekspertiisiaktid ja sündmuskoha vaatlusprotokoll, ei saa olla juhuslikku laadi ning selliseid ütlusi saab anda vaid isik, kes ise on osalenud sündmuses ja kõike pealt näinud. Kaudselt kinnitab sellise käsitusviisi õigsust ka Riigikohtu
6. märtsi
7. a otsuse nr 3-1-1-15-12 p 23, mille kohaselt nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda. 6.
8. On igati mõistetav, et isik püüab enda rolli toimunus sageli minimaliseerida, et näidata end paremas valguses. Sellest ka N.A ütlused, et kuigi ka tema peksis P. T.-d, püüdis ta pärast peksmist viimasele abi osutada ja tema seisundit jälgida. Sellised ennastõigustavad ütlused on maakohus kummutanud tõenditega, mis kinnitavad, et mõlemad süüdistatavad panid tapmise toime kaastäideviijatena. Ei saa nõustuda kaitsja väitega, et N.A rõõnab A.B. Maakohus on põhjendanud, miks tegemist pole rõõnaga. 6.
9. Kuna DNA ekspertiisiakti kohaselt saadi A.B mõlemalt saapalt võetud proovist DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit P. T.-lt, siis see on kooskõlas N.A ütlustega, mille kohaselt peksis A.B P. T.-d jalgadega. Asjaolu, et P. T. DNA-d ei leitud A.B pluusilt ega kivilt, millega peksmisele viitab N.A, ei välista A.B poolt jalgadega P. T. peksmist. Maakohus on A. T. ütlused kellaaegade osas lugenud vastuolulisteks ja seetõttu need kõrvale jätnud ning neile ütlustele ei ole rajatud süüdimõistvat otsust. 6.6.

§ 315lg 1 ja 4 nõuab kohtuotsuse kuulutamist.

Peale seda saab

§ 315

lg 5 p 1 kohaselt teatavaks teha päeva, millal kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Maakohtu otsuse tühistamise korral

§ 341

alusel tuleb arvestada, et kohtumenetluse pooled on teadlikud, et eelmine otsus tühistati ja uue kohtuotsuse puhul ei ole enam tegemist resolutiivotsusega, vaid tervikotsusega. Seega ei ole kohtumenetluse pooltel alust oodata

§ 315

lg 4 korras resolutiivosa kuulutamist ja selgitusi kohtuotsuse olulisemate põhjenduste kohta. Piisab, kui maakohus teatab määrusega, millal on uus kohtuotsus maakohtu kantseleis kättesaadav. Käesolevas asjas maakohus nii ka toimis. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A.B kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa. Kaitsja taotleb kriminaalasjas tehtud alama astme kohtute otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Kassatsioonis esitatud seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 7.
2. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust, et esimese astme kohus erinevalt ringkonnakohtust ja Riigikohtust võib kohtuotsuse üksnes kättesaadavaks teha, aga mitte kuulutada. Kättesaadavaks võib teha üksnes eelnevalt kuulutatud otsuse. Kriminaalmenetluse seadustiku
3. peatüki süstemaatilise tõlgenduse pinnalt hõlmab kohtulik arutamine kohtuistungi rakendamist, kohtulikku uurimist, kohtuvaidlusi ja süüdistatava viimast sõna, aga ka kohtuotsuse tegemist ning selle kuulutamist. Jättes kohtuotsuse kuulutamata, rikkus Viru Maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p-de 2, 3 ja 4 tähenduses.

7.2. Viru Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ka kohtuotsust põhjendades ja lubamatuid tõendeid arvestades. A.B ja N.A ei ole vaadeldavad kaastäideviijatena. Kaitsja hinnangul on vastuvaidlematult tuvastatud, et P. T. suhtes kasutas vägivalda N.A. Sellele, et vägivalda tarvitas ka A.B viitab üksnes N.A.

§ 289

lg 1 mõttes ei saa tekkida olukorda, kus kohus loeb kaassüüdistatava ütlused osaliselt usaldusväärseteks ja osaliselt mitte. Kui tõendi allikas on andnud erinevatel menetlusetappidel erinevaid ütlusi, siis saavad sellised ütlused olla üksnes täielikult ebausaldusväärsed. Viru Maakohus pidanuks N.A kui isikulise tõendiallika lugema tervikuna ebausaldusväärseks ja tema A.B süüstavad ütlused tõendite kogumist välja jätma. Arvestades tõendiallika olemust, tuleb kaassüüdistatava ütlusi hinnata kriitilisemalt kui muu objektiivse tunnistaja ütlusi. Eriti tõusetub

§ 7

lg 3 mõttes kahtlus kui kaassüüdistatav on andnud ütlusi, mis on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Sellist vastuolu ei ole võimalik edaspidise kohtuliku uurimise käigus kõrvaldada. 7.

1. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et N.A ei rõõna A.B. N.A oli oma kaitsetaktika rajanud sellele, et tema tekitas kannatanule üksnes KarS § 121 sätestatud süüteokooseisu täitvad vigastused, kuid KarS § 113 süüteokoosseisu täitvad vigastused tekitas A.B. Seega on N.A ütlused käsitatavad rõõnana, kus süüdistatav soovib teisele isikule viidates oma süüd vähendada. Rõõnale viitab ka asjaolu, et pärast maakohtu süüdimõistvat otsust ei ole N.A seda vaidlustanud, mööndes seega, et tema kaitsetaktika maakohtus oli väär. Seeläbi muutuvad kaitsja hinnangul veelgi ebausaldusväärsemateks tema A.B süüstavad ütlused, millele valdavalt maakohus oma süüdimõistva kohtuotsuse rajas.
2. Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo leiab kassatsioonivastuses, et kohtute otsused on seaduslikud ja põhjendatud. Uue otsuse kuulutamiseks puudus maakohtul nii seadusest tulenev kohustus kui ka praktiline vajadus. Ei saa ka nõustuda kassaatori väitega, et ainsaks A.B süüstavaks tõendiks on kaassüüdistatava N.A vastuolulised ütlused. Kohus on tuginenud otsuse tegemisel ka teistele tõenditele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et lubatav on süüdistatava ütluste lugemine osaliselt usaldusväärseteks ja neile otsuse tegemisel tugineda. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu ja kordab enda varem väljendatud seisukohta, et kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsus asjas nr 3-1-1-31-12, p 9). Olukorras, kus süüdistatav on ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ja ta pole suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saa kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-89-06, p 12). 10.
3. Süüdistatav N.A on ristküsitlusel kohtus andnud muuhulgas ütlusi, kuidas ta lõi A.B korteris kannatanut P. T.-d korduvalt telliskiviga pähe. Mõni aeg hiljem, pärast vahepealset ühist alkoholitarvitamist, lõi A.B kannatanule rusikaga kaks korda näo piirkonda ja kaks korda jalaga pea piirkonda, mille tulemusena viimane maha kukkus. Seejärel lõi A.B P. T.-le kaks korda kiviga pähe. Pärast seda oli kannatanu mõni hetk meelemärkuseta, kuid jätkas seejärel koos süüdistatavatega alkoholi tarbimist ega vajanud meditsiinilist abi. Õhtul kella 8 paiku N.A lahkus A.B juurest ja P. T. jäi laua taha jooma.

§ 289

lg-te 1 ja 2 alusel avaldati ristküsitlusel N.A kohtueelses menetluses antud ütlused. Nendes väitis süüdistatav, et pärast seda, kui N.A oli läinud 20.30 paiku koridori suitsu tegema, kuulis ta korterist kannatanu karjeid ja naastes nägi, kuidas A.B lõi P. T.-d haamriga pea ja kõhu piirkonda, mille tagajärjel kannatanu korises ning toa seintele jäid verepritsmed. N.A takistas A.B rünnet, murdes ta maha ja võttest temalt haamri ära. Ristküsitlusel kinnitas N.A, et A.B haamriga P. T.-d ei rünnanud. 10.

1. Vaatamata erineval ajal antud ütluste olulisele erinevusele mitmete kuriteosündmust puudutavate kesksete asjaolude osas, mis hõlmavad süüdistatava enda rolli kannatanu peksmisel, tapmise vahendit, teo toimepanemise aega ja viisi, ei suutnud süüdistatav selgitada, millest tulenesid erinevused tema kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel. Siiski on kohtud need ütlused lugenud osaliselt usaldusväärseteks, jättes N.A ütlustest välja üksnes A.B poolt haamri kasutamist ja sündmuskohalt lahkumise kellaaega puudutava. Samas on kohtud jätnud tähelepanuta, et süüdistatava ütlused on vastuolus ka surnu ekspertiisiaktis nr 298 eksperdiarvamuse p-ga 4, mille kohaselt on vigastused nr 16-17 (kukla piirkonna vigastused) tekitatud tömbi piiratud pinnaga piklikukujulise esemega (näiteks kepi või muu sarnase esemega) lühikese aja jooksul lühikest aega enne surma.
2. Kolleegium ei nõustu kohtuotsustes ja prokuratuuri kassatsioonivastuses esitatud seisukohaga, et A.B süüd P. T. tapmises kinnitavad lisaks kaassüüdistatava N.A ütlustele ka teised asjas kogutud tõendid nagu sündmuskoha vaatlusprotokoll, DNA ekspertiisi akt, surnu ekspertiisiakt ja tunnistajate I. U. ja N. N.-i ütlused. Kannatanu verejäljed A.B kingadel ja magamistoas, ei anna teavet tõendamiseseme keskse asjaolu kohta, kes põhjustas P. T.-le vigastused, mis põhjustasid tema surma. Arvestada tuleb sedagi, et sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt leidus kannatanu verd korteris kõikjal, mistõttu pole välistatud selle sattumine A.B jalanõudele ka muul moel. Tunnistajate ütlused viitavad üksnes sellele, et A.B viibis sel õhtul enda korteris ja joomingu käigus tekkis tüli.
3. Seega taandub tõendite kogum P. T. surma põhjustamisel nii-öelda sõna-sõna-vastu-olukorrale. Sellises olukorras peab kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Kõnealusel juhul on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki süüdistatavat süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 15). Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada sedagi, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt süüdistatava enda süüd eitavad ütlused (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. oktoobri
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04, p 8 ja
8. detsembri
9. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.3).
10. Kuigi süüdistatav N.A pole enda ütluste olulisi erinevusi suutnud mõistlikult selgitada, on kohtud asunud tema ütlusi meelevaldselt sobitama nii süüdistatava enda varem antud ütluste kui ka asjas kogutud teiste tõenditega. Nii on kohus muu hulgas leidnud, et eluliselt ebausutav on N.A ütlustes see, et A.B ulatus püsti seisvale P. T.-le jalaga pea piirkonda lööma, mistõttu on tõenäolisem, et löögid tabasid kannatanut hoopis keha piirkonda. Sellega püüab kohus viia süüdistatava ütlusi kooskõlla kohtuarstliku ekspertiisiakti järeldustega, mille kohaselt saabus P. T. surm rindkere trauma tagajärjel. Seevastu A.B kohtus antud ütlused on kohus tunnistanud ebausaldusväärseteks ja need tõendikogumist välja jätnud, kuna ütlused ei ole kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega, sh N.A ütlustega. Samas on kohus tunnistaja A. T. ütlused, mille kohaselt avastas A.B alles hommikul, et tema korteris lebab P. T., ja arvas, et kannatanu magab, jätnud tõendite hulgast välja just neis esinevate vastuolude tõttu. Kohtute järeldused tõendite usaldusväärsuse hindamise osas ei ole loogilised ega jälgitavad ja on vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Kirjeldatud asjaoludel ei nõustu kriminaalkolleegium ka ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud P. T. tapmine A.B ja N.A poolt kaastäideviimisena. Eeltooduga on kohtud rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses. 14. Kuna A.B ja N.A on tunnistatud Kar

S § 113 järgi süüdi kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes, siis puudutab kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine mõlemat süüdistatavat ja lähtudes

§ 360

² lg-st 3 laiendab kolleegium kassatsioonimenetluse piire ka N.A-le, kes pole maakohtu otsust vaidlustanud. Teadupärast näeb KarS § 21 lg 2 kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. See tähendab, et muu hulgas pidid süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-12, p 8.1). Kolleegium märgib, et nendest seisukohtadest tuleb maakohtul lähtuda ka kriminaalasja uuel arutamisel, kui ta tuvastab süüdistatavate poolt kuriteo toimepanemise kaastäideviimise vormis. 15. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et

§ 315lg 1 kohaselt peab maakohus kohtuotsuse avalikult kuulutama.

Kohtuotsuse kuulutamine tähendab selle ettelugemist kohtusaalis. Erandi sellest reeglist kehtestavad

§ 315

lg-d 4 ja 5, mille kohaselt ei pea kohus tervikotsust enam kuulutama, kui ta on avalikult kuulutanud kohtuotsuse resolutiivosa, selgitanud suuliselt kohtuotsuse olulisemaid põhjendusi ja teatanud päeva, millal kohtuotsus tervikuna on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et

§ 315

lg 3 kohaselt peab kohus pärast kohtuotsuse kuulutamist küsima, kas õigeksmõistetu või süüdimõistetu on kohtuotsusest aru saanud, ja vajadusel otsuse sisu selgitama. Samuti peab kohus pärast otsuse kuulutamist selgitama menetlusosalistele kohtuotsuse peale edasikaebamise korda. See nõue peab tagama kohtuotsuse legitiimsuse tulenevalt avalikkuse põhimõttest. 16. Selles kriminaalasjas jättis maakohus asja teistkordsel arutamisel tehtud kohtuotsuse kuulutamata ja tegi tervikotsuse kättesaadavaks kohtu kantseleis.

§ 269lg 1 kohaselt ei ole süüdistatava osavõtt kohtuotsuse kuulutamisest kohustuslik.

Prokuröri ja kaitsja osas seadus sarnast erandit üldmenetluses ette ei näe.

§ 270

lg 1 kohaselt on prokurör kohustatud osalema kohtuistungil ja

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt üldisest kohtumenetlusest kohustuslik.

Kohtuotsuse tegemine ja selle kuulutamine on kohtuistungi osad. Maakohus, jättes kohtuotsuse kuulutamata ja võttes sellega prokurörilt ja kaitsjalt ära võimaluse osaleda kohtuistungil kohtuotsuse kuulutamisel, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 2 tähenduses.

17. Lähtudes eelmärgitust ja sellest, et tuvastatud menetlusõiguse olulised rikkumised said alguse maakohtust ning juhindudes

§ 360

² lg-st 3, § 361 p-dest 6 ja § 362 p-st 2 tühistab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. oktoobri 2012 otsuse ja Viru Maakohtu
2. juuli 2012 otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsiooni kolleegium rahuldab.
3. A.B kaitsja esitas koos kassatsiooniga taotluse määrata tema poolt A.B-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni koostamisel OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 288 eurot, millele lisandub käibemaks 57 eurot ja 60 senti. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
4. detsembri
5. a otsuse (
6. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3, 5 ja 16 juhindudes rahuldada.

§ 186lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda.

Ülejäänud menetluskulude hüvitamine tuleb lahendada asja uuel arutamisel maakohtu poolt. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe