← Eesti

3-2-1-15-13

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-15-13 Määruse kuupäev Tartu,

  1. märts
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi OÜ Merkerias (pankrotis) pankrotihalduri Heikki Ojamaa hagi OÜ Merkerias (pankrotis) ja OÜ Corporate Investors vastu tehingute tagasivõitmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-61235 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Merkerias (pankrotis) määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja OÜ Merkerias (pankrotis, registrikood 10519878) pankrotihaldur Heikki Ojamaa, esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma Kostja OÜ Merkerias (pankrotis, registrikood 10519878), esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava Kostja OÜ Corporate Investors (registrikood 11389892), esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. veebruar
  6. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  8. oktoobri
  9. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-61235 ja saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
  10. Määruskaebus rahuldada osaliselt.
  11. Tagastada Viktor Särgavale (konto nr 1108063951, AS Swedbank)
  12. novembril 2012 OÜ Merkerias (pankrotis) määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. OÜ Merkerias (pankrotis) pankrotihaldur Heikki Ojamaa (hageja) esitas
  14. detsembril 2010 Harju Maakohtule hagi OÜ Merkerias (pankrotis) (kostja I) ja OÜ Corporate Investors (kostja II) vastu tehingute tagasivõitmiseks.
  15. Harju Maakohus rahuldas
  16. oktoobri
  17. a otsusega hagi ja tunnistas kehtetuks
  18. oktoobril 2010 kostjate I ja II vahel sõlmitud ettevõtte üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu ning kohustas kostjat II tagastama kostja I pankrotivarasse nimetatud tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Kohtuotsus asendas kostja II tahteavaldusi kinnistute omandiõiguse tagasikandmiseks kostjale I.
  19. Kostjad esitasid
  20. novembril 2011 maakohtu otsuse peale eraldi apellatsioonkaebused, milles taotlesid maakohtu otsuse tühistamist. Kostja I esitas ka menetlusabi taotluse, milles palus ennast vabastada riigilõivu tasumisest.
  22. detsembril 2011 määras ringkonnakohus tsiviilasja hinnaks 1 865 914 eurot 29 senti ja mh kohustas kostjat I põhistama, miks menetluskulusid ei saa kanda asja vastu varalist huvi omavad isikud, eelkõige osanikud ja juhtorgani liikmed.
  23. aprilli
  24. a määrusega andis ringkonnakohus kostjale I täiendava tähtaja, mille jooksul põhistada, miks huvitatud isikutel ei ole võimalik menetluskulusid kanda.
  26. juunil 2012 jättis ringkonnakohus kostja I menetlusabi taotluse rahuldamata ja kohustas teda tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 55 977 eurot 43 senti seitsme päeva jooksul määruse jõustumisest. Nimetatud määrus jõustus Riigikohtu
  27. oktoobri
  28. a lahendiga. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  29. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  30. oktoobri
  31. a määrusega kostja I apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Määruse põhjenduste järgi tuleb tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3401 lg-st 2 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda, kuna apellatsioonkaebuse puudusi ei ole tähtajaks kõrvaldatud.
  32. oktoobri
  33. a seisuga ei ole kostja I esitanud ringkonnakohtule riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti ja e-riigikassast ei ilmne riigilõivu tasumist. Seega ei ole kostja I kõrvaldanud tähtajaks ringkonnakohtu
  34. juunil 2012 tehtud ja
  35. oktoobril 2012 jõustunud määruses osutatud puudust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  36. Kostja I esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja teha uue määruse, millega rahuldada kostja I menetlusabi taotlus ja vabastada kostja I täielikult apellatsioonkaebuse riigilõivu tasumisest. Määruskaebuse järgi on ringkonnakohus nõudnud kostjalt riigilõivu tasumist põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud sätete alusel. Põhiseadusega vastuolu tuleneb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  37. juuni
  38. a lahendist. Kostja I tuleb riigilõivu tasumisest täielikult vabastada. Äriseadustiku § 135 lg 2 kohaselt ei vastuta osanik isiklikult osaühingu kohustuste eest. TsMS § 183 lg 2 järgi ei saa eeldada, et osanik kannaks menetluskulud, sest kostja I osanik on samuti pankrotis ja väited juhatuse liikme vara kohta pärinevad juhatuse liikme ajutise pankrotihalduri aruandest ega arvesta juhatuse liikme kohustusi.
  39. Hageja leiab, et määruskaebuse eesmärki ei ole võimalik saavutada, kuna menetlusabi andmata jätmise kohta on olemas jõustunud kohtulahend. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus teinud tsiviilasja hinna määramise ja tasumisele kuuluva riigilõivu määramise kohta jõustunud lahendi enne
  40. juunit 2012, mil tehti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahend asjas nr 3-4-110-
  41. Praeguses asjas ei saanud ringkonnakohus enam teha teistsugust määrust. Kostja II toetab kostja I määruskaebust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  42. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja asi tuleb saata ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  43. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale
  44. novembril 2011 (II kd, tl 93). Tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses määras Tallinna Ringkonnakohus
  45. detsembri
  46. a määrusega 1 865 914 eurot 29 senti. Määrus on jõustunud. Riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 22 järgi tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. RLS § 57 lg 1 järgi tasutakse hagiavalduse esitamisel riigilõivu lähtuvalt hagihinnast RLS lisa 1 järgi või kindla summana. RLS lisa 1 viimase lause järgi (alates
  47. märtsist 2011 kehtiv redaktsioon), kui tsiviilasja hind on suurem kui 639 116 eurot 48 senti, siis on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. Praegusel juhul on tsiviilasja hind üle 639 116 euro ning seega pidi kostja apellatsioonkaebuselt tasuma riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast ehk 55 977 eurot 43 senti, nagu määras ka ringkonnakohus.
  48. Ringkonnakohus ei ole aga praeguses asjas apellatsioonkaebust menetlusse võtmata jättes arvestanud asjaoluga, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on
  49. juunil 2012 kohtuasjas nr 3-4-1-12-12 tehtud otsusega tunnistanud RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes RLS lisa 1 viimase lausega (alates
  50. märtsist 2011 kehtiv redaktsioon) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. Seega on ringkonnakohus kohustanud kostjat I maksma riigilõivu riigilõivuseaduse sätete alusel, mis on tunnistatud kehtetuks. Ringkonnakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus mh määrama põhiseaduspärase riigilõivu ja andma selle tasumiseks tähtaja.
  51. Kolleegium selgitab, et pärast põhiseaduspärase riigilõivumäära määramist muutuvad eelduslikult oluliselt ka kostja I menetlusabi taotlemise ja lahendamise asjaolud, kuigi Tallinna Ringkonnakohtu
  52. juuni
  53. a määrus menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta on jõustunud. Seetõttu ei saa kolleegium hinnata määruskaebuse väiteid menetlusabi taotluse kohta. Kostjal I on muutuvate asjaolude tõttu õigus esitada uus menetlusabi taotlus. Kolleegium märgib, et määruskaebuse väide äriseadustiku § 135 lg 2 kohta ei ole menetlusabi andmise menetluses asjakohane. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt leidnud, et TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada (vt Riigikohtu
  54. aprilli
  55. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 17;
  56. märtsi
  57. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-09, p 12). Kolleegium jääb selle praktika juurde.
  58. Kolleegium peab täiendavalt vajalikuks märkida järgmist. Alates
  59. jaanuarist 2010 on pankrotihalduril PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi õigus olla võlgniku asemel (mitte nimel) kohtumenetluses menetlusosaliseks sellises vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. Pankrotivara tagasivõitmise hagides on seega hagejaks pankrotihaldur. Nii on see ka praeguses asjas. Eelviidatud sätetest tulenevalt ei saa pankrotivõlgnik osaleda ise kostjana või muu menetlusosalisena kohtumenetluses, milles pankrotihaldur nõuab vara tagasi pankrotivara hulka. Praeguses asjas on hagi esitatud ka kostja I kui pankrotivõlgniku vastu. Kostja I on esitanud apellatsioonkaebuse. Sellises menetluslikus olukorras võib ringkonnakohtul osutuda otstarbekaks keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi või jätta hagi pärast kostja I apellatsioonkaebuse oma menetlusse võtmist kostja I vastu esitatud nõude osas läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi. Viimatinimetatud sätet saab ringkonnakohus TsMS § 4511 lgte 1 ja 2 järgi kohaldada poole taotluse alusel ka juba enne apellatsioonkaebuse oma menetlusse võtmist. Ringkonnakohtul on iseenesest õigus ka apellatsioonkaebust menetleda ja jätta see pärast asja sisulist menetlemist rahuldamata. Kostjal I on võimalik oma apellatsioonkaebusest loobuda TsMS § 644 järgi. Kolleegium selgitab, et apellatsioonkaebusest loobumine on võimalik ka enne seda, kui ringkonnakohus on võtnud apellatsioonkaebuse oma menetlusse.
  60. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.
  61. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.