Obsah (7)

§ 29§ 19§ 69§ 123§ 150§ 31§ 174

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 29lg 1 p 1 alusel. Maakohtu põhistused olid lühidalt järgmised. 3.1. Kr

MS § 35 lg 2 kohaselt on süüdistataval õigus tutvuda kriminaaltoimikuga, seega pidi menetlusalune isik saama tutvuda kõigi väärteomenetluses kogutud materjalidega. Rikkudes

§ 19nõudeid ei tutvustatud E.

Narrussonile kõiki väärteomaterjale, s.o tunnistaja ülekuulamise protokolli. Sellega rikuti menetlusaluse isiku õigusi. 3.

1. Väärteoasjas tunnistajana ülekuulatud M. V. täitis politseiametniku ülesandeid ega saanud olla asjas tunnistajaks KrMS § 66 kohaselt. Seega ei saa neid ütlusi tõendina arvestada. 3.
2. Väärteoprotokoll E. Narrussoni suhtes on koostatud ebaõigesti, kuna selle koostamise ajaks polnud kogutud kõiki tõendeid ega neid menetlusalusele isikule tutvustatud. Nii polnud menetlusalune isik näinud videosalvestist. Samuti polnud väärteoprotokolli koostamise ajaks valminud tunnistaja ülekuulamise protokolli. 3.
3. Videosalvestisest ei nähtu keelava kollase tulega ristmikku ületanud sõiduki registreerimisnumbrit. Kõrvaldamata vastuolud tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. E. Narrussoni süü pole tõendatud. 3.
4. Kohtuväline menetleja pole ümber lükanud E. Narrussoni väidet, et sündmuskohal tegi politseiametnik talle ettepaneku võtta süü LS § 35 lg 10 rikkumisel omaks, mille vastutasuna mõistetaks talle rahatrahv summas 20 eurot. PS § 22 kohaselt pole keegi kohustatud oma süütust tõendama, mistõttu tuleb süüdistatava väide lugeda usaldusväärseks. 3.
5. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja väitega, et E. Narrussonile varem mõistetud rahatrahvid on tasumata. Karistusregistri väljavõttele pole kohtuväline menetleja lisanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks rahatrahvide tasumist või tasumata jätmist. Karistusregistri andmete kohaselt puuduvad andmed kahe rahatrahvi tasumise kohta. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Politsei- ja Piirivalveamet. Kassaator taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
7. Kohtu põhjendus, miks ei ole tunnistaja M. V.-i ütlused lubatavaks tõendiks, on arusaamatu. M. V. on füüsiline isik, kes vahetult tajus väärteo toimepanemist ja vastab seega ka KrMS § 66 lg 1 nõuetele. Ka ei kohaldu tema suhtes KrMS § 66 lg-s 2 sisalduv piirang, kuna M. V. teostas üksnes riiklikku järelevalvet ega olnud selles väärteoasjas menetleja. Seega on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust. 4.
8. Arusaamatu on ka maakohtu seisukoht, et kohtuväline menetleja pidi, juhindudes KrMS § 35 lgst 2, tutvustama menetlusalusele isikule kõiki väärteoasja materjale. Kuigi väärteoprotokoll on olemuslikult sarnane süüdistusaktiga kriminaalmenetluses, ei ole väärteomenetlusse automaatselt üle kantavad kõik kriminaalmenetluse nõuded. Väärteomenetluses reguleerivad menetlusaluse isiku staatust ja õigusi

§-d 18 ja 19. Seega on see küsimus väärteomenetluses reguleeritud kriminaalmenetlusest erinevalt.

§ 69

lg 6 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus väärteoasja materjalidega tutvuda, kuid ta saab seda teha kohtuvälise menetleja juures 15 päeva jooksul alates väärteoprotokolli kättesaamisest. Ka ei käsitletud väärteomaterjalidega tutvumise võimaluste puudumist väärteoasja arutamisel maakohtu istungil. Seega on maakohus väärteomenetluses kriminaalmenetlusõigust kohaldades rikkunud väärteomenetlusõigust ja maakohtu sellekohased järeldused ei ole jälgitavad. 4.

1. Kohus on tõendeid hinnanud valikuliselt, võttes seisukoha üksnes videosalvestise kohta, mis pole iseseisev tõend. Kohus pole hinnanud seda kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokolli kontekstis, milles on märgitud ka muud väärteo toimepanemise asjaolud, sh auto tüüp ja registreerimisnumber. Samuti täiendab videosalvestist helisalvestis, millel on samuti kuulda sõiduki registreerimisnumbri mainimine. Seetõttu pole arusaadav, millised on need kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. 4.
2. Kohus tugineb asjaolu, et kohtuväline menetleja lubas E. Narrussonile rahatrahvi summas 20 eurot, tuvastamisel üksnes menetlusaluse isiku paljasõnalistele väidetele. Selle kohta pole teisi tõendeid esitatud ega kogutud. 4.
3. Kohtuistungi protokolli kohaselt andis E. Narrusson maakohtu istungil ütlusi, milles tunnistas väärteo toimepanemist. Kohtuotsusest ei nähtu, miks pole kohus seda tõendit otsuste tegemisel arvestanud. 4.
4. Varasemate karistuste ja nende täitmise osas tuleb kohtul juhinduda karistusregistri andmetest. Kohtuvälisel menetlejal pole kohustust esitada kohtule täiendavaid dokumente määratud rahatrahvide tasumise kohta. Karistusregistri andmed omavad karistusregistri seaduse § 5 lg 1 kohaselt õiguslikku tähendust. Seega juhul kui karistusregistri andmetes puudub karistuse täitmise kuupäev, tuleb eeldada karistuse täitmata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kriminaalkolleegium on varem korduvalt märkinud, et tulenevalt

§ 123

lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Muuhulgas lahendab kohus

§-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas

§-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-122-12, p 8). Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta. See on tervikuna jälgimatu ja arusaadavalt põhistamata. Kohtuotsusel puudub selge struktuur ja selle põhjal pole võimalik tuvastada, milliseid tõendeid kohus hindas, millised asjaolud loeks kohus nende põhjal tuvastatuks ja milline oli kohtu hinnang menetlusaluse isiku käitumisele. Kohtu otsusest nähtub küll seosetuid etteheiteid kohtuvälise menetleja otsusele, kuid puudub analüüs, miks tuleb väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada.

Seega on maakohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust

§ 150lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses.

6.

§-st 2 tulenevalt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Sama põhimõtet kordab

§ 31lg 1 ka tõendamise ja tõendite kogumise osas. Kr

MS § 62 ja § 63 lg 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaolu esinemise või selle puudumise tõendamine võimalik ka tunnistaja, s.o tõendamiseseme asjaolusid teada võiva isiku ütlustega. Samas sätestab KrMS § 66 lg 2, et kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Viidatud sätetest ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei või olla tõendi allikaks. Vastupidi - KrMS § 66 lg 2 näeb ette vaid ühe väga kitsalt piiritletud olukorra, mil uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik ei või menetluses tunnistajana osaleda. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2005. a kohtuotsus asjas nr 3-1-1-69-05, p-d 5-6). Seega on ebaõige maakohtu seisukoht, et tunnistaja M. V.-i ütlused ei saa tulenevalt KrMS §-st 66 olla selles väärteoasjas tõendiks. Seega on maakohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust

§ 150lg 2 tähenduses.

1. Kolleegium nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kuigi väärteoprotokollil võib menetluse eseme piiritlemisel ja kaitseõiguse tagamisel olla sarnane funktsioon süüdistusaktiga (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a kohtuotsus asjas nr 3-1-1-45-11, p 9), siis ei ole need menetlusdokumendid väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse oluliste erinevuste tõttu samastatavad. Tulenevalt

§-st 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetlusõigust üksnes sellisel juhul, kui väärteomenetluses pole mõnda küsimust reguleeritud.

§ 69

lg 6 reguleerib väärteoprotokolli koostamise järgset väärteotoimikuga tutvumist, mis erineb oluliselt kriminaaltoimiku esitamisest KrMS §-de 244 jj kohaselt enne süüdistusakti koostamist. Ka

§ 19, mis loetleb üles menetlusaluse isiku õigused ja kohustused, erineb oluliselt Kr

MS §-de 34 ja 35 sõnastusest. Seega on seadusandja reguleerinud väärteoprotokolli koostamist ja väärteotoimikuga tutvumist erinevalt võrreldes kriminaalmenetlusõigusega, mistõttu KrMS § 35 lg 2 koosmõjus

§-ga 2 siin ei kohaldu. Ka selles osas on maakohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust (

§ 150lg 2).

8. Maakohus pole uurinud asjas tähtsust omavaid tõendeid, s.o kombineeritud liiklusjärelevalve protokolli koos videosalvestusega ega tunnistaja M. V.-i ütlusi selle kohta. Samuti on kohus jätnud sisuliselt analüüsimata menetlusaluse isiku kohtus antud ütlused selle kohta, et ta tunnistab ennast teo toimepanemises süüdi ja vaidlustab tegelikult üksnes rahatrahvi suurust. Seega pole kohus uurinud tõendeid nende kogumis ja on teinud ennatlikult otsustuse lõpetada väärteomenetlus 29 lg 1 p 1 alusel. Ka see minetus on hinnatav

§ 150lg 2 mõttes väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena.

1. Arusaamatud on ka maakohtu järeldused karistusregistri kannete õigusliku tähenduse kohta. Kohtuväline menetleja ei pea karistusregistri väljavõttele lisama tõendeid nendes märgitud rahatrahvide tasumise või tasumata jätmise kohta. Kohus peab lähtuvalt KarRS § 5 lg-st 1 eeldama karistusregistri kannete, sh ka KarRS § 12 lg 4 p 7 alusel füüsilise isiku rahatrahvi täitmise andmete õigsust. Seega on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 174

p 7, § 175 p-dest 1 ja 2 ja §-st 176 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsuse E. Narrussoni väärteoasjas LS § 221 lg 1 järgi ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kohtuvälise menetleja kassatsioon tuleb rahuldada. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg