Obsah (5)

§ 228§ 211§ 230§ 229§ 231

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-11-13 22. märts 2013 Eesist

) §-des 228–230 sätestatud korras. b)

§-d 193–232 puudutavad kohtueelset menetlust. Kohtueelses menetluses ei toimu veel õigusemõistmist. Kui isikut riivavad uurimistoimingud, on tal õigus esitada nende peale kaebus viidatud normide kohaselt. Igasuguse kahtlustuse ja süüdistatava staatuse omistamiseks peavad olema põhjendatud alused, mille üle otsustatakse menetluse käigus. Kaebajad tõid näite L. Laasi avalduse kohta, mille alusel kriminaalmenetlust ei alustatud. Selle juhtumi asjaolud erinesid E. Savisaare suhtes kriminaalmenetluse alustamisest. Kriminaalmenetluse aluse tuvastamisel on menetlejal teatud hinnanguruum. Halduskohtule ei ole antud pädevust otsustada kriminaalmenetluse alustamise põhjendatuse üle. Prokuratuur ja halduskohus on õigesti leidnud, et kriminaalmenetluse alustamist ei saa vaidlustada. Vaidlustada saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist või lõpetamist (

§-d 207–208). c) Kui kaebajate hinnangul on

§-des 228–232 ettenähtud menetluskord põhiseaduse vastane, on neil võimalik taotleda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse läbiviimist selle kaebemenetluse raames. PS § 15 lg 1 ja § 152 lg 1 järgi saab kohus käivitada konkreetse normikontrolli üksnes asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. Halduskohus ei saa algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust tema pädevusse mittekuuluvas vaidluses.

1. d)Halduskohus ei saa võtta seisukohta kaebajate põhiõiguste rikkumise kohta, hindamata seejuures kriminaalmenetluse alustamise ning kriminaalasja kohtueelse menetluse toimingute õiguspärasust. Ebaõiged faktiväited ning ebakohased väärtushinnangud, mida kaebajad esile toovad, on seotud konkreetse kuriteokahtluse ning küsimusega, kas on alust eeldada, et kaebajate tegevusega on täidetud mingi prokuratuuri poolt esile toodud karistusseadustiku koosseis.
2. e)Halduskohus ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. Halduskohtul ei ole pädevuse puudumise tõttu võimalik hinnata, kas toimingud, mis on hüvitamiskaebuse aluseks, on õigusvastased. Sellises olukorras ei ole hüvitamiskaebust võimalik sisuliselt läbi vaadata. Kaebus on perspektiivitu ka juhul, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus (HKMS § 121 lg 2 p 1). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. E. Savisaare ja A. Kofkini määruskaebustes palutakse halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada järgmistel põhjustel: a)

§ 228

lg-s 1 sätestatud uurimiskaebemenetluse esemeks on uurimisasutuse menetlustoimingu või määrusega aset leidnud menetlusosalise või menetlusvälise isiku õiguste rikkumine. Õigusabipalve koostamine ja edastamine võõrriigi pädevale õigusasutusele on käsitatav menetlustoiminguna kriminaalmenetluses. Grammatilisest tõlgendusest johtuvalt esineb käesoleval juhul kaebeõigus

§ 228lg 1 alusel.

Kaebajad on käsitatavad menetlusväliste isikutena ning nende õigusi au ja hea nime kaitsele ning privaatsusele rikuti menetlustoimingutega. b) Tõlgendades

§ 228

lg-t 1 süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt, ei tulene sellest siiski kaebeõigust. Uurimiskaebemenetlus on mõeldud eelkõige kohtueelse menetluse käigus kerkinud kiireloomuliste üksikprobleemide lahendamiseks (E. Kergandberg/P. Pikamäe, Kriminaalmenetluse seadustik, 2012, lk 552).

§ 211

lg-st 1 lähtudes on uurimiskaebemenetluse eesmärgiks mõjutada tõendusteabe kogumist või muid kohtumenetluseks loodavaid tingimusi. Kriminaalmenetluse esemeks ei ole au ja hea nime kaitse. Uurimisasutusel, prokuratuuril ega üldkohtul ei ole pädevust kohustada prokuratuuri faktiväidete ümberlükkamiseks või tuvastada väärtushinnangute avaldamise õigusvastasust.

§ 228

lg-s 1 sätestatud korras ei ole vaidlustatav kriminaalmenetluse alustamine ja kulgemine, st isikuandmete töötlemine. c) Olukorras, kus puudub kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda sätestav regulatsioon, ei saa kohus jätta tekitatud kahju meelevaldselt hüvitamata. Kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust (Riigikohtu üldkogu 31. augusti 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-10, p 55; 11. detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-75-11, p 21). d)

§-des 228–232 sätestatud menetluskord rikuks kõnealusel juhul EIÕK art 6 lg-t 1 ja PS § 24 lg-t 5. Selles menetluses vaadatakse kaebus läbi kirjalikus menetluses, tagatud ei ole poolte võrdsus ja võistlevus, otsus ei ole edasikaevatav. HKMS § 4 ja

§ 228

lg 1 tõlgendamisel tuleb eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse.

1. e)Kaebajatele peab olema tagatud ligipääs õigusemõistmisele (PS § 15). Õigusabipalvega rikuti kaebajate õigust au ja hea nime kaitsele (PS § 17). Õigusabipalve oli lisaks Šveitsi õigusasutustele edastamiseks avatud ka pankadele. Au ja väärikuse teotamine ei pea toimuma avalikult meediakanalite kaudu vms viisil.
2. f)Kriminaalmenetluse alustamine ja õigusabipalve edastamine ning nendega kaasnev isikuandmete töötlemine olid õigusvastased. Kõik menetlustoimingud nõuavad õigusliku eeldusena madalale tõendamis​standardile vastavat kuriteokahtlust. Kaebuses on põhjendatud ja tõendatud, et kahtlustuse aluseks olnud faktiväited on ebaõiged. Käesolevaga analoogses asjas ei alustanud Riigiprokuratuur Reformierakonna või sellega seotud isikute suhtes kriminaalmenetlust. Vaidlustatud õigusabipalves ei esine mitte ühtegi faktilist asjaolu, tõendit ega viidet tõendile, millest võiks järeldada, et A. Kofkin on andnud E. Savisaarele varalist soodustust. Seega on rahapesukahtlus pelgalt teoreetiline ja hüpoteetiline. Õigusabipalve edastati Šveitsi õigusasutustele kõigest neli tööpäeva pärast kriminaalmenetluse alustamist.
3. g)Halduskohtu otsus on vastuoluline. Kohus asus seisukohale, et tal puudub õigusabipalve ja kahtlustuste hindamiseks pädevus. Samas on kohus nentinud, et kaebus on esitatud ennatlikult. Pädevuse puudumisel ei saaks kaebus olla ennatlik. Kaebajad ei soovi, et halduskohus hindaks kaebuse aluseks olevaid asjaolusid ning rakendaks õiguslikke tagajärgi kriminaalmenetluse raames. Uurimisasutuse ja prokuratuuri immuunsus ei oleks kooskõlas PS §-ga 25. Kriminaalasjas tehtud otsus ei ole tõendina halduskohtule siduv. Asjaolude tuvastamine on võimalik ka ilma kriminaalmenetlust lõpetava lahendita. Õigusabipalve õigusvastasust mõjutavaid asjaolusid tuleb hinnata õigusabipalve edastamise seisuga. Hilisemad menetlustoimingud ei saa mõjutada palve õigusvastasuse hindamist.
4. h)Kohtud on jõudnud ekslikule järeldusele, et

§-des 228–232 ettenähtud menetluskord on käsitatav teistsuguse menetluskorrana HKMS § 4 lg 1 mõttes. Kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks puudub teistsugune menetluskord (Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-09, p 71).

§-d 228–232 ei ole kohaldatavad, kui isik taotleb oma au ja hea nime teotamise lõpetamist.

1. i)Halduskohtu ülesanne pole kontrollida kriminaalmenetluse toimingu vajalikkust ja otstarbekust, vaid seda, kas toiminguga ei rikutud isiku põhiõigusi ega vabadusi (Riigikohtu üldkogu 22. det​sembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00). Seega on põhjendamatu ringkonnakohtu väide, justkui peaks halduskohus põhiõiguste rikkumise kaebust lahendades võtma seisukoha süütegude ja kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasuse osas.
2. j)Halduskohtul on pädevus menetleda kahjunõuet (RVastS § 17 lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi 20. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-47-08; üldkogu 11. detsembri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-75-11). Kõnealusel juhul ei ole seadusega ette nähtud eriregulatsiooni. Ringkonnakohus ei ole käsitlenud väidet, et hüvitamiskaebuse lahendamiseks ei ole vaja oodata kriminaalmenetluse tulemust, ja RVastS § 9 lg-t 1. Uurimistoimingu, millega sekkutakse isiku põhiõigustesse, kontrolli edasilükkamist kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumi ei saa pidada tõhusaks õiguskaitsevahendiks (Riigikohtu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00, p 20). Esimene kriminaalmenetluse toiming tehti umbes kaks aastat tagasi. Käesolevaks ajaks ei ole kaebajatele esitatud ei kahtlustust ega süüdistust. 7. Riigiprokuratuuri vastuses leitakse, et määruskaebused tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel:
3. a)Käesoleval juhul on isikutel võimalus kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks

-s reguleeritud korras. Seda, et õigusabipalve esitamisel ei oleks järgitud menetluskorda või et see oleks ebaseaduslik, ei ole kaebuse esitajad kehtivas korras vaidlustanud. Seega tuleb halduskohtul eeldada õigusabipalve õiguspärasust. Vaidlus halduskohtus saaks üksnes hõlmata küsimust, kas õiguspärase toiminguga on tekitatud mittevaraline kahju. Varasemas praktikas on sellise kahju hüvitamise alusena tunnustatud PS §-d 25 ja 32, kuid seda kontekstis ja ajal, mil kriminaalmenetlus on lõppenud kohtueelses menetluses ja isiku võimalused oma õiguste kaitseks muus menetluses on ammendatud. Õigusabipalve õiguspärasuse hindamine ei saa täna kuuluda ei sisuliselt ega vormiliselt halduskohtule. Vaidlus selle üle, kas õigusabipalves esitatud väited on õiged, on samaaegselt tõendamiseseme asjaoluks kriminaalmenetluses. Asjaolud, millega seotakse au ja hea nime teotamist, on otseselt seotud konkreetse kuriteokahtlusega ning küsimusega, kas isikute tegevusega on täidetud karistusseadustikus sätestatud ja prokuratuuri poolt esile toodud kuriteokoosseis.

1. c)Halduskohus ei saa praktiliselt hinnata kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasust, sekkumata kriminaalkohtu pädevusse. Ka halduskohtule peaks taolisel juhul otsuse tegemiseks olema kättesaadavad kriminaalmenetluses seni kogutud tõendid. Ta peaks nende pinnalt hindama, kas vastava menetlustoimingu tegemiseks vajalik "kahtlustuse määr" oli kriminaalmenetluse mõttes olemas. Kaebajad on taotlenud ka isikuandmete töötlemise lõpetamist, st sisuliselt taotlenud kriminaalmenetluses tõendite kogumise peatamist halduskohtu poolt.
2. d)Kriminaalmenetluse alustamine ei ole vaidlustatav. Määruskaebuste argumendid kriminaalmenetluse alustamise ebaseaduslikkuse kohta ei saa kuuluda läbivaatamisele ega hindamisele halduskohtu poolt. Kriminaalmenetluse mõju isiku aule ja heale nimele ei saa eitada, kuid tegemist on proportsionaalse riivega seaduse alusel. Isikul, kelle suhtes on tõusetunud kuriteokahtlused, on kohustus taluda õiguste riiveid. Vastupidisel juhul oleks kriminaalmenetlusega kaasnevat au ja hea nime riivet võimalik ette võtta vaid siis, kui menetleja on selleks hetkeks kogunud vajalikud tõendid ja on kindel, et tegemist on kuriteo toime pannud isikuga. Tekiks küsimus, millises menetluses selline tõendite kogumine toimuma peaks.
3. e)Kriminaalmenetluse eesmärk on kontrollida tekkinud kuriteokahtlusi ning koguda tõendusteavet võimaliku kuriteo kohta. Süüdistuspositsioonist lähtuvale seisukohale saab hinnangu anda vaid kriminaalasja arutav kohus kriminaalmenetlusele omaseid faase ja tõendamisstandardeid järgides. Poolelioleva kriminaalmenetluse käigus iga menetlustoimingu ja sellest tuleneva kahju hüvitise nõudmise võimalus halduskohtus muudaks kriminaalmenetluse sellisel kujul, nagu seda täna tuntakse, võimatuks.
4. f)Vaidlusaluse õigusabipalve täitmise lubatavus ja seaduslikkus on läbinud Šveitsi seaduste kohase kontrolli. Selle raames oli kaebajatel juurdepääs õiguskaitsele. Šveitsi asutused ei tuvastanud rikkumisi õigusabipalve osas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Määruskaebuste rahuldamiseks ei ole alust. Riigikohtu halduskolleegium nõustub valdava osaga ringkonnakohtu määruse põhjendustest. Vastuseks määruskaebustele peatub kolleegium esmalt kohustamis- ja tuvastamisnõuetel (I), teiseks hüvitamisnõuetel (II). Seejärel teeb kolleegium asjas kokkuvõtvad järeldused (III). I 9. Halduskohtule esitatud kaebuses palusid kaebajad esmalt kohustada prokuratuuri lõpetama isikuandmete töötlemine ja lükkama ümber ebaõiged faktiväited. Isikuandmete töötlemise lõpetamise all pidasid kaebajad silmas Šveitsi asutustele edastatud õigusabipalve tagasivõtmist ja selle alusel saadud teabe kasutamisest hoidumist. Samuti palusid kaebajad tuvastada õigusabipalves sisaldunud väärtushinnangute õigusvastasuse. 10. Kohtud leidsid õigesti, et nende nõuete lahendamine ei kuulu HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu pädevusse, sest seadus sätestab nende lahendamiseks teistsuguse menetluskorra.

§ 228

lg-st 2 tulenevalt on menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul õigus enne süüdistusakti koostamist esitada Riigiprokuratuurile kaebus prokuratuuri määruse või menetlustoimingu peale.

§ 230

lg 1 sätestab, et kui isik ei nõustu kaebuse läbi vaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule.

§ 229

lg 2 kohaselt on Riigiprokuratuuril kaebuse lahendamisel muu hulgas volitus tunnistada isiku õiguste rikkumist, kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, samuti peatada vaidlustatud menetlustoiming, kõrvaldades õiguste rikkumise. Samad volitused on maakohtul

§ 231lg 3 kohaselt.

Kolleegiumi hinnangul võimaldavad Riigiprokuratuuri ja maakohtu volitused õiguste rikkumise kõrvaldamiseks ja tunnistamiseks teha prokuratuurile kohustavaid ettekirjutusi seoses õigusabipalvega ja selle alusel saadud teabe kasutamisega, samuti hinnata õigusabipalve õiguspärasust.

1. Eelnev ei tähenda siiski, et uurimiskaebemenetluses tuleks kaebus praeguses olukorras tingimata rahuldada. Meenutamist väärib Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et kriminaalmenetluse alustamine ei ole uurimiskaebemenetluses vaidlustatav (Riigikohtu
2. juuni
3. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-09, p 13, ja
4. septembri
5. a määrus kriminaalasjas nr 3-3-1-41-08, p 9). Seda enam ei saa säärast võimalust eksisteerida halduskohtus. Kaebajad on ka ise väljendanud, et sisuliselt on nad vaidlustanud kohtueelse kriminaalmenetluse toimingu. Kaebajad rõhutavad samas, et nende eesmärk kohtusse pöördumisel ei seondu kriminaalmenetluse lõpptulemusega, vaid üksnes väidetavalt rikutud põhiõiguste (au ja hea nimi, eraelu) ja isikuandmete kaitsega. Kolleegium on seisukohal, et halduskohtumenetluses ja kriminaalmenetluses lahendatavate vaidluste piiritlemine ei sõltu sellest, millisel eesmärgil prokuratuuri määrust või toimingut vaidlustatakse. Kaebusel võib üheaegselt olla mitu eesmärki ning nendest lähtumine muudaks kohtute pädevuse piiritlemise praktiliselt võimatuks.

§ 228

lg 2 hõlmab selles sätestatud määruste ja toimingute vaidlustamise, sõltumata sellest, milline on kaebuse eesmärk ja kaitstav õigus (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-55-09, p 16). 12.

§-st 228 nähtub selgelt, et selles ja järgnevates paragrahvides sätestatud uurimiskaebemenetluse eesmärk ei piirdu vaid

§ 211lg-s 1 sätestatud kohtueelse menetluse eesmärkidega.

Uurimiskaebemenetluse eesmärk on menetlusosaliste ja menetlusväliste isikute õiguste kaitse. Kaebajad peavad õigusabitaotlust õigusvastaseks ennekõike põhjusel, et nende arvates puudus kriminaalmenetluse alustamiseks piisav kahtlus. Kaebajad nõuavad sisuliselt, et halduskohus asuks tuvastama asjaolusid, mille uurimiseks on alustatud kriminaalmenetlus (nt kaebuse p 32, tl 12, I kd). Kolleegium ei pea õiguslikult võimalikuks, et halduskohtus annab sääraseid hinnanguid poolelioleva uurimise ajal. Seetõttu ei nõustu kolleegium kaebajatega, et süstemaatiline ja teleoloogiline meetod viivad HKMS § 4 ja

§ 228lg 2 tõlgendamisel teistsuguse tulemuseni kui see, milleni on jõudnud kohtud.

Kaebajate viited Riigikohtu üldkogu

1. detsembri
2. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-38-00 on asjakohatud, sest see otsus tehti ajal, mil

§-de 228–232 regulatsioon puudus. 13. Ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka kaebajate viited

§-de 228–232 väidetavale vastuolule PS §-ga 24 ja EIÕK art-ga 6. Need väited ei anna alust HKMS § 4 lg 1 ja

§ 228lg 2 kohaldamata jätmiseks.

PS § 15 lg 1 teine lause sätestab: "Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist." Sellest tulenevalt saab isik taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kui isiku arvates piirab mingi kohtumenetluse norm põhiseadusvastaselt tema õigusi, näiteks õigust tõhusale õiguskaitsele, saab ta kohtult taotleda, et viimane jätaks konkreetse kohtuasja menetlemisel selle normi kui põhiseaduse vastase kohaldamata. Senises kohtupraktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus kohus on kohtuasja menetlusse võtmisel või selle menetlemise käigus tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja jätnud kohaldamata protsessinormi, mis on piiranud isiku õigust tõhusale õiguskaitsele. See võimalus on olemas ka uurimiskaebemenetluses (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-4-1-22-09, p-d 10– 12 koos täiendavate viidetega). Isiku etteheited seaduses ette nähtud kohtumenetluse korrale ei anna isikule alust nõuda seaduses ette nähtud kohtumenetluse asemel asja lahendamist mittepädevas kohtus. Põhiseadusest ei tulene, et käesolevat vaidlust peaks lahendama tingimata halduskohus. Seetõttu ei ole HKMS § 4 lg 1 ja

§ 228lg 2 põhiseaduse vastased.

Riigiprokuratuuri ja vajadusel maakohtu pädevuses on esmalt anda hinnang, kas kaebajate õigusi on kriminaalmenetluses riivatud ning kas ja millises mahus nõuab põhiseadus EIÕK art 6 lg 1 valguses sellistel juhtudel kohtulikku õiguskaitset. II

1. Halduskohtule esitatud kaebuses palusid kaebajad välja mõista ka hüvitise mittevaralise kahju eest seoses õigusabipalves sisaldunud ebakohaste väärtushinnangutega.
2. Vaidlus õigusabipalve kui kohtueelse kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise üle kuulub halduskohtu pädevusse. Kahju hüvitamise vaidluste lahendamist

§-des 228–232 sätestatud korras ei toimu. Teistsugust menetluskorda ei ole ette nähtud ka muudes eriseadustes. Kuna tegemist on teistsuguse menetluskorrata avalik-õigusliku vaidlusega, kuulub selle lahendamine HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu pädevusse (vrd üldkogu otsused haldusasjades nr 3-31-35-10, p 55, ja 3-3-1-85-9, p 71).

1. HKMS § 4 lg 4 kohaselt on halduskohus pädev iseseisvalt hindama kõiki asjaolusid, millest haldusasja lahendamine sõltub, kui seadus ei sätesta teisiti. Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et halduskohus on kahjunõude lahendamisel pädev hindama kriminaalmenetluse toimingute või otsuste õiguspärasust "erandjuhtudel, kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses" (
2. detsembri
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-75-11, p 21). Viidatud üldkogu otsuses käsitletud erandjuhtumiga ei ole selles asjas tegemist. Nagu kolleegium eespool (p-d 9–13) selgitas, on õigusabipalve õiguspärasust käesoleval juhul pädev kontrollima Riigiprokuratuur ja maakohus

§-des 228–232 sätestatud korras. Seega tuleb praeguses olukorras enne kahjunõudega halduskohtusse pöördumist läbida erikaebekord. Kaebajad ei ole vastu vaielnud Riigiprokuratuuri väitele, et uurimiskaebemenetlus on läbimata. Hüvitamiskaebuse aluseks olevate kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse eelnev tuvastamine uurimiskaebemenetluses ei muuda uurimisasutusi ja prokuratuuri kahju hüvitamise nõuete suhtes immuunseks. Seega on kaebajate väide PS §-de 15 ja 25 rikkumise kohta põhjendamatu. 17. Kuna kriminaalasja kohtueelne menetlus ei ole veel lõppenud ja õigusabipalve õigusvastasus on uurimiskaebemenetluses tuvastamata, ei ole õigusabipalve õigusvastasusele tuginevat hüvitamisnõuet praegu halduskohtumenetluses võimalik rahuldada. Seega kuni kriminaalasja kohtueelse menetluse lõppemiseni või

§-des 228-232 sätestatud menetluse läbimiseni ei ole hüvitamiskaebusega ilmselgelt võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Sellise kaebuse võib kohus HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada. Kohtud on kaebuse tagastamisel ekslikult viidanud HKMS § 121 lg 2 p-le

1. Selle sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Niisuguse olukorraga siin tegemist ei ole. Ka kahju hüvitamise asjades reguleerib kaebeõigust HKMS § 44 lg
2. Selle kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Käesoleval juhul on kaebajad pöördunud oma õiguste kaitseks halduskohtusse ning kaebajate õiguste riive ei ole vähemalt ilmselgelt välistatud. III
3. Kuna kaebused on lõppkokkuvõttes õigesti tagastatud, ei käsitle kolleegium määruskaebuste väiteid vaidlustatud kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasuse kohta. Kaebuse piiridest väljuvad ka kaebajate etteheited kriminaalmenetluse kestusele. Käesolevas asjas ei ole kaebusi esitatud seoses kriminaalmenetluse ebamõistlikku kestusega. Muuta tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu määruste põhjendusi, täpsemalt viiteid kaebuse tagastamise õiguslikule alusele hüvitamisnõuete osas. Määruse põhjendusena käsitab kolleegium ka halduskohtu poolt ekslikult määruse resolutsioonis tehtud viiteid kaebuse tagastamise õiguslikule alusele. Vastavalt HKMS § 162 lg-le 4 ja § 165 lg 1 p-le 5 peab resolutsioon olema selgelt eristatav lahendi muudest osadest ning lahendiga kohaldatav õigus märgitakse lahendi põhjendavas osas (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
4. oktoobri
5. a määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 9). Kuna ekslik viide kaebuse tagastamise õiguslikule alusele ei mõjuta asja lõpptulemust, jäävad määruskaebused rahuldamata.
6. Määruskaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad Riigikohtus kantud menetluskulud kaebajate kanda (HKMS § 108 lg 1 esimene lause). Kaebajate poolt tasutud kautsjonid kokku 50 eurot arvatakse riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 kolmas lause).
7. E. Savisaare poolt
8. märtsil 2013 Riigikohtule esitatud tõendid kriminaalmenetluse toimingute väidetava õigusvastasuse kinnitamiseks ei ole kaebuse tagastamise tõttu asjassepuutuvad ja tuleb samuti tagastada (HKMS § 62 lg-d 2 ja 5). Tõnu Anton, Hannes Kiris, Ivo Pilving