Obsah (6)

§ 130§ 127§ 139§ 1043§ 1045§ 1050

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 130lg 1 kohaselt hüvitatakse kahjustatud isikule üksnes juba kantud kulud.

Seetõttu ei saa hammaste taastamiskalkulatsiooni kui tulevikus tekkiva kulu arvestust kahju hüvitamisel aluseks võtta. Kuid isegi, kui tulevikus tekkivad kulud kuuluksid hüvitamisele, ei oleks kannatanu esitatud hammaste taastamise kalkulatsioon üheselt mõistetav. Sellest ei nähtu, kas taastatakse kõik hambad või kahju tekitamise eelne olukord. Kalkulatsioon hõlmab 10 hamba eelmaldamist, 6 implantaadi ja 6 proteesi paigaldamist, lisaks veel ajutisi proteese. Seega ületab kalkulatsioonis esitatu ründeelset olukorda oluliselt nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt. Seega oleks kannatanu nõude täielik rahuldamine vastuolus

§ 127lg-ga 1.

Kahju tekkimine praeguses ulatuses on seotud kannatanu hammaste ründe-eelse halva seisukorraga. Kuna oma tervise eest hoolitsemine on iga inimese enda vastutada, tuleb seda asjaolu

§ 139lg-st 1 lähtudes kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada.

Samuti leidis kohus, et muude tsiviilhagis nimetatud transpordi- ja ravikulude puhul pole tõendatud nende seos süüdistatava poolt kannatanule tekitatud tervisekahjustusega. Kuna E.T on kohtus tsiviilhagi 1000 euro ulatuses õigeks võtnud ja eeltoodut arvestades on hagi rahuldamine sellises ulatuses ka õiglane, tuleb TsMS § 440 lg-st 1 lähtudes E.T-lt D. V.-i kasuks välja mõista 1000 eurot.

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni D. V.-i esindaja vandeadvokaat Rein Kiviloo, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi osalise rahuldamise osas ja palus teha uue otsuse, millega rahuldada tsiviilhagi täies ulatuses.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Sama kohtuotsusega jäeti apellatsioonimenetluse kuluna E.T kanda talle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu summas 115 eurot 20 senti ja D. V.-i kanda talle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu summas 153 eurot 60 senti. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 5.1 Maakohus leidis õigesti, et kannatanu hammaste taastamiskulusid tuleb käsitada kahjuna. Samas tuleb maakohtuga nõustuda selleski, et kannatanu esitatud taastamiskalkulatsioonis kirjeldatud ravi tulemusena muutuks kannatanu hammaste seisukord paremaks, kui see oli enne süüdistatava rünnet. Seega oleks kahjunõude täielik hüvitamine vastuolus

§ 127lg-ga 1. 5.2 Maakohus lähtus tsiviilhagi osalisel rahuldamisel Ts

MS § 440 lg-st 1. See on käesolevas asjas õiglane. Kohtukolleegium möönis, et arvestades hambaraviteenuste hinda ei ole E.T-lt kannatanu kasuks välja mõistetud 1000 eurot ilmselgelt piisav selleks, et taastada kannatanu hammaste seisukord, mis oleks võimalikult lähedane sellele, mis oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Vaatamata sellele puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks ja D. V.-i tsiviilhagi rahuldamiseks täies ulatuses. 5.3 Jättes vaidlustatud otsuse muutmata, pidas kohtukolleegium vajalikuks märkida, et

§ 130

lg 1 mõtte kohaselt tuleb kahjustatud isikule kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada ka kahjustamisest tulevikus tekkivad kulud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kannatanu esindaja vandeadvokaat R. Kiviloo, kes taotleb ringkonnakohtu ja maakohtu otsuste tühistamist ning D. V.-i tsiviilhagi rahuldamist täies ulatuses. Alternatiivselt taotleb kassaator tsiviilhagi jätmist läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Kannatanu esindaja põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Kohtuotsustes puudub loogiline ja arusaadav põhistatus. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kannatanu hammaste taastamise kulu tuleb käsitada kahjuna. Samas on ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga asunud lubamatult eksperdi rolli, leides, et kannatanu kalkulatsioonis osutatud raviteenused ületavad rikkumiseelse olukorra ennistamiseks vajalikku. On selge, et mõnede hammaste väljakukkumine avaldab tõsist mõju ka järgmistele hammastele. 6.2 Ringkonnakohus on õigustatult leidnud, et arvestades hambaraviteenuste hindu, ei ole kannatanu kasuks välja mõistetud 1000 eurot rikkumiseelse olukorra taastamiseks ilmselgelt piisav. Samas on ringkonnakohus jätnud täielikult põhistamata, miks ta pidas õigeks just 1000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist.
2. E.T kaitsja kassatsioonivastuses palutakse jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
3. Ka prokuratuuri kassatsioonivastuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus tuleks jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kohtud tuvastasid, et E.T lõi D. V.-i mitmel korral rusikaga näo ja pea piirkonda ning peksmise tagajärjel murdusid kannatanul 2 naturaalset hammast ja 2 proteesi. Kannatanu nõuab E.T-lt talle tervise kahjustamisega tekitatud varalise kahju hüvitamist. 10.

§ 1043

kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane muu hulgas siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kuna E.T põhjustas D. V.-ile tervisekahjustuse tahtlikult, puudub ka võimalus, et ta vabaneks vastutusest, tõendades oma süü (

§ 1050) puudumist.

Seega on E.T

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 2 alusel kohustatud hüvitama D.

V.-ile tervise kahjustamisega tekitatud kahju. 11.

§-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 2 tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel juhindutakse

§ 130lg-st 1.

Osutatud säte näeb ette, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kolleegium märgib, et tervise kahjustamisest tekkinud kulud

§ 130lg 1 tähenduses hõlmavad eelkõige kannatanu ravikulusid.

Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus õigesti, et

§ 130

lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda ravikulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel (vrd ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-2-1-124-11, p 16). Vastasel korral võiks tekkida vastuvõetamatu olukord, kus kannatanu ei saaks nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist ainuüksi põhjusel, et tal endal pole piisavalt raha, et tervise taastamiseks vajalikud kulud esmalt ise ära kanda. 12.

§ 130

lg-st 1 lähtudes tuleb kannatanule hüvitada tema tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse põhjustamisest tingitud põhjendatud ravikulud täies ulatuses. Juhul kui kannatanu terviseseisundi taastamiseks osutuvad vajalikuks sellised meditsiinilised protseduurid, mille tulemusena muutub kannatanu tervislik seisund paremaks, kui see oli enne tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamist, peab kahju põhjustaja ka nende protseduuride maksumuse kannatanule täies ulatuses hüvitama.

§ 127

lg 5 kohaselt tuleb kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, kahjuhüvitisest maha arvata üksnes juhul, kui selline mahaarvamine ei ole vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanule tekitatud tervisekahjustuse või kehavigastuse tagajärgede kõrvaldamine ei ole mõistlikult võimalik ilma, et kannatanu terviseseisund muutuks seetõttu paremaks, kui see oli enne rikkumist, on tegemist kannatanu nn pealesunnitud rikastumisega. Kolleegium on seisukohal, et sellist kasu ei saa tulenevalt

§ 130

lg 1 kaitseeesmärgist

§ 127lg 5 kohaselt kahjuhüvitisest maha arvata.

Vastasel korral võiks tekkida olukord, kus kannatanul ei olekski võimalik endist terviseseisundit taastada, sest ta ei suudaks tasuda "oma osa" terviseseisundi paranemise eest ulatuses, mis ületab rikkumiseelse seisundi taastamist. Selline tulemus oleks aga vastuolus

§ 130

lg 1 ühe eesmärgiga – kõrvaldada

§ 1045lg 1 p-s 2 nimetatud teo tagajärjed kannatanu tervisele.

1. Käesolevas kriminaalasjas tõdesid mõlema astme kohtud, et D. V.-il on tekkinud kahju, mis seisneb E.T teo tõttu kahjustatud hammaste taastamiskuludes. Kohtud rahuldasid kannatanu tsiviilhagi 1000 euro ulatuses, milles E.T hagiga nõustus, ja leidsid, et selline kahjuhüvitis on käesoleval juhul "õiglane". Seejuures pidasid kohtud E.T nõustumist 1000 euro maksmisega ekslikult hagi õigeksvõtuks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 31-1-116-12, p 25). Kohtuotsustes puuduvad põhjendused selle kohta, et vaid 1000-eurone kahjuhüvitis vastab

§ 130lg-st 1 ja § 127 lg-test 1 ning 5 tulenevatele nõuetele.

Kohtud leidsid, et kuna kannatanu esitatud kalkulatsioonis märgitud raviteenuste tulemusel muutuks D. V.-i hammaste seisukord paremaks, kui see oli enne E.T rünnet, ei saa kalkulatsioonis nimetatud summat

§ 127lg-st 1 tulenevalt kannatanu kasuks välja mõista.

Seejuures ei tuvastanud kohtud aga seda, kas ja kui, siis millises ulatuses kajastab kõnealune kalkulatsioon selliseid meditsiinilisi protseduure, mis ei ole vajalikud selleks, et taastada kannatanu hammaste seisukord võimalikult lähedasena sellele, nagu see oli enne E.T tegu. Üksnes viimatinimetatud protseduuride maksumus on käsitatav kuluna, mida ei saa E.T-lt väljamõistetava kahjuhüvitise hulka arvata. 14. Maakohus ja vaikimisi ka ringkonnakohus tuginesid kahjuhüvitise vähendamisel ekslikult

§ 139

lg-le 1, mis sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Maakohus põhjendas

§ 139

lg 1 kohaldamist sellega, et kannatanu hambad olid juba enne E.T rünnakut halvas seisundis ja enda tervise eest hoolitsemine on igaühe enda kohustus.

§ 139

lg 3 näeb ette, et isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Seda, et kannatanu ei olnud enne E.T rünnakut piisavalt oma hambaid ravinud, ei saa kolleegiumi hinnangul käsitada tahtliku või raskest hooletusest tingitud kaasaaitamisena E.T poolt kannatanu peksmisega põhjustatud kahju tekkimisele.

1. Ringkonnakohus on otsesõnu möönnud, et arvestades hambaraviteenuste hindu, ei ole 1000 eurot ilmselgelt piisav selleks, et taastada D. V.-i hammaste seisund sellisena, nagu see oli enne E.T rünnakut. Vaatamata märgitule jättis ringkonnakohus kannatanu esindaja apellatsiooni täielikult rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu otsus sisemiselt vastuoluline: järeldus, et 1000 eurot ei ole piisav, taastamaks kannatanu hammaste rikkumiseelset seisundit, pole ühitatav otsustusega mitte muuta maakohtu otsust, millega oli kannatanule tema hammaste kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks välja mõistetud üksnes 1000 eurot. Ka hinnang, et tsiviilhagi täielik rahuldamine poleks põhjendatud, ei saanud ringkonnakohtule eelkirjeldatud olukorras anda alust jätta maakohtu otsus täies ulatuses muutmata.
2. Kolleegium on seisukohal, et eeltoodud minetused kohtuotsuste põhistustes kätkevad endas nii materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist kui ka KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis KrMS § 362 p-dest 1 ja 2 tulenevalt toovad kaasa kohtuotsuste osalise tühistamise ja tsiviilhagi rahuldamata jäänud osa uue arutamise.
3. Lisaks osutab kolleegium sellele, et tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lgst 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1–4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus (vt Riigikohtu erikogu
4. veebruari
5. a otsus asjas nr 31-1-106-12, p 60).
6. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, samuti § 361 lg-st 2 ning § 341 lgst 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu
7. oktoobri
8. a kui ka Harju Maakohtu
9. mai
10. a otsuse osas, millega D. V.-i tsiviilhagi jäeti osaliselt rahuldamata, ja saadab kriminaalasja tühistatud osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Osas, milles maakohus D. V.-i tsiviilhagi 1000 euro ulatuses rahuldas, kohtuotsust otseselt ega ka E.T süüditunnistamise vaidlustamise kaudu edasi ei kaevatud. Järelikult on kohtuotsus E.T-lt D. V.-i kasuks 1000 euro väljamõistmise kohta KrMS § 408 lg 6 järgi jõustunud ja kriminaalasja uuel arutamisel seda enam muuta ei saa. Kohtuotsus on jõustunud ka E.T süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. aprilli
12. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 41).
13. Ehkki kohtuotsused tuleb uueks arutamiseks saata üksnes tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas, mistõttu oleks TsMS § 691 p-st 2, § 692 lg-test 4 ja 5 ning § 657 lg 1 p-dest 2 ja 21 lähtudes põhimõtteliselt võimalik ka asja tagastamine ringkonnakohtule, peab kolleegium praegusel juhul siiski õigemaks saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule, kus materiaal- ja menetlusõiguse rikkumine alguse sai. Maakohus peab asja arutama teises kohtukoosseisus.
14. KrMS § 191 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu langeb ära alus KrMS § 185 lg 2 kohaldamiseks ja seega tuleb tühistada ka ringkonnakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus ning apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda jätta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. märtsi
16. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21). Selles osas teeb Riigikohus KrMS § 361 lg 1 p-st 7 juhindudes ise uue otsuse. Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium, et ringkonnakohus eksis, kui mõistis apellatsioonimenetluses kannatanule osutatud riigi õigusabi eest määratud tasu menetluskuluna kannatanult välja. Harju Maakohtu
17. mai
18. a määrusega (kohtutoimik, tl 53) anti kannatanu D. V.-ile riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 8 p 1). Seega puudub käesoleva kriminaalmenetluse raames alus kohustada D. V.-i hüvitama talle osutatava riigi õigusabi eest makstavat tasu ja riigi õigusabi kulusid.
19. D. V.-i määratud esindaja esitas Riigikohtule taotluse määrata D. V.-ile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Advokaadibüroo Kasak & Missik tasu 115 eurot 20 senti (sh käibemaks 19 eurot 20 senti). Taotluse kohaselt kulus kannatanu esindajal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kokku 3 tundi. Riigikohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
20. detsembri
21. a otsuse (
22. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 28 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1, jääb D. V.-i esindajale kassatsioonimenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda.
23. E.T kaitsja L. Viil esitas Riigikohtule taotluse määrata E.T-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Vanalinna Advokaadibüroo tasu 57 eurot 60 senti (sh käibemaks 9 eurot 60 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsuse, kohtuistungi protokolli ja kassatsiooni analüüsimiseks pool tundi ja kassatsioonivastuse koostamiseks üks tund. Riigikohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lgst 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
24. detsembri
25. a otsuse (
26. jaanuaril 2013 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 16 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1, jääb E.T kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi