← Eesti

3-3-1-55-12

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-55-12

  1. märts 2013 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo Pilving Vaike Õiglase (Õiglane) kaebus Rahandusministeeriumi kohustamiseks hüvitada kaebajale mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu osas, mis jäi hüvitamata vastavalt Rahandus​ministeeriumi
  2. augusti
  3. a kirjale nr 44/10236 Tallinna Ringkonnakohtu
  4. juuni
  5. a otsus haldusasjas nr 3-07-1817 Vaike Õiglase kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Jätta Vaike Õiglase kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
  7. juuni
  8. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-07-1817 muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
  9. Arvata kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. V. Õiglase suhtes alustati
  11. novembril 2003 kriminaalmenetlust. Menetlus selles kriminaalasjas lõppes
  12. jaanuaril 2007 Harju Maakohtu õigeksmõistva otsusega (kriminaalasi nr 1-05-50). Kohtu​otsuse resolutsiooni p 10 kohaselt viibis V. Õiglane alusetult vahi all
  13. novembrist 2003 kuni
  14. aprillini 2004, s.o 171 päeva, ning KrMS § 190 p 3 alusel on tal õigus riigilt hüvitise saamiseks. Tõkend "vahistamine" muudeti alates
  15. aprillist
  16. a tõkendiks "elukohast lahkumise keeld", mis tühistati samuti eelnimetatud õigeksmõistva kohtuotsusega.
  17. V. Õiglane esitas
  18. juulil 2007 taotluse õiglase hüvitise määramiseks ja väljamaksmiseks riigi poolt Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Rahandusministeerium oma
  19. augusti
  20. a kirjaga nr 4-4/10236 teatas taotluse rahuldamisest ning hüvitise 76 560 krooni, millest on kinni peetud tulumaks 21 594 krooni, ülekandmisest
  21. augustil
  23. V. Õiglane esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi
  24. augusti
  25. a kirja nr 4-4/10236 peale. Kaebaja leidis, et Eesti Vabariiki Rahandusministeeriumi kaudu tuleb kohustada hüvitama kaebajale mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu osas, mis jäi Rahandus​ministeeriumi eelnimetatud akti alusel hüvitamata. Kaebaja leidis, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 5 lg-d 1, 2 ja 4 tuleb tunnistada vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12 ja
  26. Kaebaja taotles jätta kohalda​mata AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 kui põhiseadusega vastuolus olevad normid. Kaebuse põhjenduste kohaselt peaks mittevaralise kahju suuruse määrama kohus. Riigikohtu tsiviil​kolleegiumi
  27. märtsi
  28. a otsusest asjas nr 3-2-1-32-98 tulenevalt ei vaja vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju eraldi tõendamist. Riigikohtu halduskolleegiumi
  29. juuni 2006 .a otsuses asjas nr 3-3-1-18-06 on fikseeritud, et vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-le 6 juhtudel, kui kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Saamata jäänud tulu tuleneb kaebaja poolt
  30. jaanuaril 2003 OÜ-ga Advokaadibüroo Kuklase ja Partnerid sõlmitud patroonilepingust, milles oli ette nähtud maksta tulemustasu 40% käsundiandja kinnitatud majandusaasta puhaskasumist. Kuivõrd kaebaja viibis patroonilepingu kehtivuse ajal vahi all, siis polnud võimalik täita lepingust tulenevaid kohustusi ja nõuda lepingujärgset tasu; arvestuslikult oli kaebajal õigus saada tulemustasu
  31. a eest 243 859 krooni 60 senti ja
  32. a eest 180 300 krooni, kokku 424 159 krooni ja 60 senti.
  33. Tallinna Halduskohtu
  34. novembri
  35. a otsusega jäeti kaebaja kaebus täielikult rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole Rahandusministeerium kehtivate õigusnormide valgusel kuidagi rikkunud kaebaja subjek​tiivseid õigusi; Rahandusministeerium täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides üksnes esitatud dokumentide õigsust ja avalduse esitamise tähtaegsust ning hüvitise saamiseks kehtestatud eelduste täitmisel maksab välja ettenähtud suuruses hüvitise; 2) kaebaja subjektiivsed õigused võiksid siiski olla rikutud juhul, kui AVVKHS teatud sätted ei oleks kooskõlas põhi​seadusega; AVVKHS on eriseadus juhuks, mil isikult oli alusetult vabadus võetud. Riigivastutuse seadust saab niisuguse isiku suhtes kohaldada üksnes otsese varalise kahju põhjustamisel. Kuivõrd kaebajale sellist kahju ei ole tekitatud, siis on välistatud kaebuse esitamine riigivastutuse seaduse alusel. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvita​misele. Liialt ei saa keskenduda sõnadele "õigus​vastaselt tekitatud", kuna seadused näevad ette ka õiguspäraste haldusaktide või toimingutega tekitatud kahju hüvitamise võimaluse. Küll aga tuleneb PS §-st 25 koostoimes §-ga 15 isiku õigus talle kahju tekitamise korral pöörduda kohtusse ning seejuures oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kaebuse põhjendatuse korral tuleks just Rahandus​ministeeriumil riigi esindajana maksta kaebajale välja täiendav hüvitis saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju eest; 3) kui kohus teeb kindlaks AVVKHS § 5 lg-te 1, 2 ja 4 kooskõla põhiseadusega, siis puudub kohtul vajadus hinnata Rahandusministeeriumi
  36. augusti
  37. a kirja alusel väidetavalt hüvitamata jäänud kahju tekkimist ja suurust; nimetatud sätted on kahtlemata asjassepuutuvad; 4) alusetult ja ebaseaduslikult vabaduse võtmise vahele ei saa panna võrdusmärki. Ebaseaduslikuks ei saa pidada kohtueelse menetleja ega kohtu tegevust kriminaalmenetluse ülesannete täitmisel, kui see on toimunud seaduse kohaselt. Õiguspäraste kriminaalmenetluslike meetmetega põhjustatud kahju eest ei pea tingimata järgnema kompensatsioon; juba seetõttu, et Eestis on selline kompen​satsioon ette nähtud, ei saa väita, et AVVKHS-s ette nähtud hüvitis on ebaproportsionaalne või eba​õiglaselt väike; ei ole tegemist õigusvastaselt tekitatud materiaalse ja moraalse kahjuga PS § 25 tähenduses; puuduvad tõendid, et kaebaja suhtes oleks tõkendit kohaldatud vastuolus kriminaal​menetluse nõuetega. PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse realiseerimise riigi vastu tagab eelkõige riigi​vastutuse seadus, mis näeb ette riigi poolt tekitatud õigusvastase kahju kui ka õiguspäraste aktide või toimingutega põhjustatud kahju hüvitamise; AVVKHS on eriseadus, omamoodi riigipoolne hea tahte avaldus, mis kehtestab piirid kriminaalmenetluses õiguspärase meetmega alusetult tekitatud kahju hüvitamiseks; niisugusel juhul hüvitise saamine pole absoluutne inim- või põhiõigus ning ainu​üksi seetõttu on alusetu tõstatada küsimust kindlaks​määratud hüvitise suuruse proportsio​naal​susest PS § 20 sätestatud põhiõiguse riivega; 5) AVVKHS ei kohtle isikuid meelevaldselt; nimetatud seadus käsitleb eelmärgistatud tunnuse alusel võrdsetena isikuid, kellelt oli seaduslikult, kuid alusetult vabadus võetud; selle eriseaduse loogika on erinevalt riigi​vastutuse üldisest regulatsioonist näha ette ühesugusel alusel ja korras kahju hüvitamine, sealjuures ilma isiku kohustuseta tõendada mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu olemasolu ja suurust; AVVKHS alusel ei hüvitata isikule reaalselt tekkinud kahju, vaid loetakse kompenseerituks mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu kindlas suuruses tasutud hüvitisega; mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine, nagu seda pole ka mõnes osas ebavõrdsete võrdne kohtlemine; AVVKHS regulatsioon on põhjendatud menetlus​ökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega; AVVKHS ei keela ju isikul nõuda kahju​tekitajalt täiendavalt veel hüvitist riigivastutuse seaduse alusel; 6) kaebajal puudub alus nõuda AVVKHS järgi veel suuremas ulatuses hüvitist mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest, kui talle hüvitati vastavalt Rahandusministeeriumi
  38. augusti
  39. a kirjas märgitule.
  40. Tallinna Halduskohtu
  41. novembri
  42. a otsuse peale esitas Kaebaja apellatsioonkaebuse. Apellant leidis, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning et AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-dega 11, 12 ja
  44. Tallinna Ringkonnakohtu
  45. mai
  46. a otsusega jäeti kaebaja apellatsioonkaebus rahulda​mata ning Tallinna Halduskohtu
  47. novembri
  48. a otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) on apellatsioonkaebusest lähtuvalt kaebaja loobunud mittevaralise kahju täiendava hüvitamise nõudest; ringkonnakohus hindab seega vaid saamata jäänud tuluga seonduvaid küsimusi; 2) ringkonnakohus ei nõustu väitega, et AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus põhiseaduse §-ga
  49. Põhiseadus seob kahju hüvitamise mitte igasuguse, vaid üksnes õigusvastase kahju hüvitamise tekitamisega; alusetu vabadusevõtmise korral pole tegemist õigusvastase kahju tekitamisega; õigus​vastane tähendab seadustega vastuolu; vahistamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi näevad ette nii PS § 20 lg 2 kui ka KrMS §
  50. Seega on tegemist lubatava tõkendiga, mille kasutamine on seaduses toodud aluse esinemisel õiguspärane. Vahistamist kohaldatakse kohtuniku loal, kes peab kontrollima vahistamise aluse olemasolu ja põhjendatust. Õigeksmõistva kohtuotsusega langeb ära vahi all pidamise alus, kuid see ei muuda vahistamist õigusvastaseks; kuna vahistamisega tekitatud kahju ei ole tekitatud õigusvastaselt, ei kuulu sellise kahju hüvitamine esemeliselt PS § 25 kaitse​- alasse; 3) õiguspärase tegevusega tekitatud kahju kuulub aga hüvitamisele vaid erandlikel juhtudel, eel​kõige olukorras, kus isiku põhiõigusi ja -vabadusi on erakordselt piiratud. Riigivastutuse seaduse suhtes kehtib eriseadusena AVVKHS, mis näeb ette isikule tema põhiõiguste ja -vabaduste piiramisega (alusetu vahistamisega) tekitatud kahju hüvitamise. Kuna sellisel juhul toimub riigi​organite õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamine, siis ei ole seadusandja pidanud põhjendatuks hüvitada isikule kogu neile tekitatud kahju. Kindla suurusega hüvitise ettenägemine on põhjendatav sellega, et vahistamise kohaldamisel oleksid selle võimalikud tagajärjed riigile ette​nähtavad; tegeliku kahju hüvitamise kohustus võib põhjustada isikute diskrimineerimist sõltuvalt nende varanduslikust seisust – isiku vahistamise tõttu riigile tekkida võiv ülisuure hüvitise kohustus võib osutuda kaalukamaks argumendiks kui kriminaalmenetluse teised eesmärgid. AVVKHS § 5 lg-ga 1 ette nähtud seitsmekordset miinimumpäevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva eest, millal isikult oli vabadus võetud, ei saa pidada ebamõistlikult väikeseks; 4) nõustuda ei saa halduskohtuga selles, et isikul on soovi korral võimalik pöörduda täiendava mitte​varalise kahju või saamata jäänud tulu hüvitamise taotlusega kohtusse. Kuna tegemist oli avaliku võimu kandja õiguspärase tegevusega tekitatud kahjuga, tuleks sellisele kahju hüvitamisele kohaldada RVastS § 16 lg-t
  51. Selle sätte kohaldamise välistab aga RVastS § 16 lg 2 p 4, kuna hüvitise maksmine oli ette nähtud teise seadusega, käesoleval juhul AVVKHS-ga. Isikul oleks võimalik halduskohtu kaudu nõuda RVastS § 16 lg 1 alusel vaid otsese varalise kahju hüvitamist.
  52. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kaebaja kassatsioonkaebuse. Kassaa​tor leidis, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigusnorme ning ebaõigesti kohaldanud materiaal​õigusnorme. Kassaator taotles Tallinna Halduskohtu
  53. detsembri
  54. a ja Tallinna Ringkonna​kohtu
  55. mai
  56. a otsuste tühistamist ning asja saatmist uueks läbi​vaatamiseks Tallinna Haldus​kohtule.
  57. Halduskolleegium andis asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.
  58. Riigikohtu üldkogu
  59. märtsi
  60. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-69-09 rahuldati kaebaja kassatsioon​kaebus osaliselt. Üldkogu tühistas Tallinna Ringkonnakohtu
  61. mai
  62. a otsuse haldus​​asjas nr 3-07-1817 ning Tallinna Halduskohtu
  63. novembri
  64. a otsuse samas asjas ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Üldkogu leidis järgmist: 1) kohtuasja lahendamiseks on vaja võtta seisukoht, kas AVVKHS § 5 alusel kaebajale alusetu vahistamise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamiseks makstud summa (38 280 krooni) oli õiglane. Üldkogu on seisukohal, et hüvitise õiglust konkreetsel juhul saab hinnata üksnes olukorras, kus kahju tekitamine ja suurus on tuvastatud. Kohtuasjas tuleb seega tuvastada, kas kaebajal jäi alusetu vahistamise tõttu tulu saamata ning kui suur oli tema saamata jäänud tulu; 2) kaebuses toodud väidete kohaselt jäi kaebajal saamata tulu tema ning OÜ Advokaadibüroo Kuklane ja Partnerid vahel
  65. jaanuaril 2003 sõlmitud patroonilepingu alusel. Tallinna Halduskohtu nõudmisel esitas advokaadibüroo kohtule lepingu koopia. Patroonilepingu näol oli tegemist käsundi​lepinguga, mille järgi kaebaja (käsundisaaja) kohustus osutama advokaadibüroo (käsundi​andja) üles​- andel ja juhendamisel õigusteenuseid. Advokaadibüroo pidi kaebajale lepingus sätestatud kohustuste täitmise eest maksma tulemustasu. Tulemustasu suurus oli lepingu järgi 40% advokaadi​büroo kinnitatud majandusaasta aruande puhaskasumist. Tasu tuli maksta hiljemalt majandus​aasta aruande kinnitamisele järgneva kalendrikuu jooksul, maksud maha arvatud. Advokaadi​büroo pidi kaebajale hüvitama teenuse osutamisega kaasnevad mõistlikud kulud; 3) kaebaja selgitas kaebuses, et kuna ta viibis alates
  66. novembrist 2003 vahi all, ei saanud ta enam täita patroonilepingust tulenevaid kohustusi. Kaebaja esindaja väitis
  67. mai
  68. a kohtu​istungil, et töö eest advokaadibüroos ei ole kaebaja tasu saanud. Kaebaja pidi tasu saama aasta lõpus, aga kuna ta võeti vahi alla, siis advokaadibüroo keeldus tulemustasu välja maksmast. Käsundi​andja
  69. a majandusaasta aruandes fikseeritud puhaskasum oli 609 649 krooni ja
  70. a puhaskasum 450 750 krooni. Kaebaja oli seisukohal, et seega jäi tal saamata
  71. a eest 243 859 krooni 6 senti ja
  72. a eest 180 300 krooni, kokku 424 159 krooni 6 senti. Advokaadibüroo juhatuse liige Olev Kuklase selgitas
  73. juuni
  74. a kirjas Tallinna Halduskohtule, et advokaadi​büroo ei ole kaebajale tasu maksnud, isegi mitte juba tehtud töö eest; 4) üldkogu leidis, et kohtuasjas on tõendamata, kas ja millises ulatuses jäi kaebajal patrooni​lepingu järgi tulu saamata. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt tegi kaebaja patroonilepingu alusel tööd
  75. jaanuarist 2003 kuni vahi alla võtmiseni
  76. novembril 2003, kuid tasu selle aja jooksul tehtud töö eest väidetavalt ei saanud. Kaebaja esindaja selgitused
  77. mai
  78. a kohtu​istungil kaebaja sisse​tulekute kohta sellel ajavahemikul pole selged. Advokaadibüroo Kuklane ja Partnerid esindajalt on kohtumenetluses küsitud üksnes kirjalikke selgitusi. Üldkogu on seisukohal, et kahju tekkimise ja suuruse kohta on vaja kohtuasjas koguda täiendavaid tõendeid. HKMS § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Sellest tulenevalt ei tuvasta Riigikohus kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Üldkogu nentis, et kuna kaebajale kahju tekkimine ja kahju suurus on tuvastamata, ei saa üld​kogu konkreetse normikontrolli menetluses hinnata AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause esimese alternatiivi põhiseadusele vastavust. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses saab üldkogu hinnata üksnes asjassepuutuva sätte põhi​seadusele vastavust. AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause esimene alternatiiv on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv säte üksnes juhul, kui kaebajale makstud hüvitis ei hüvitanud talle põhjustatud saamata jäänud tulu õiglases määras. Sellest tulenevalt jätab üldkogu rahuldamata kassatsioon​kaebuses esitatud taotluse tunnistada AVVKHS sätted põhiseaduse vastaseks. Haldusasja lahendaval kohtul tuleb tuvastada, kas kaebajal jäi alusetu vahistamise tõttu tulu saamata ja kui jäi, siis millises ulatuses. Seejärel tuleb kohtul hinnata, kas kaebajale makstud hüvitis oli õiglane. Juhul, kui halduskohus leiab, et õiglane hüvitis kaebajale oleks pidanud olema suurem kui talle AVVKHS alusel makstud hüvitis, tuleks PSJKS § 9 lg 1 kohaselt jätta AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause esimene alternatiiv kohaldamata, tunnistada säte põhiseadusega vastu​olus olevaks ning saata kohtuotsus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigi​kohtule. Õiglase hüvitise maksmise aluste ja korra puudumisel tuleks kahju õiglases määras hüvitada PS § 25 alusel.
  79. Tallinna Halduskohtu
  80. veebruari
  81. a otsusega jäeti kaebaja kaebus rahuldamata. Kohtu​- otsuse põhjenduste kohaselt ei saa halduskohus kohustada lepingu osapooli nendevahelist tsiviil​õiguslikku kokkulepet täitma. Kaebuse esitaja ei ole pidanud vajalikuks kõiki käsundus​lepingust tulenevaid võimalusi kasutada ega maakohtu poole pöörduda. Sellest tulenevalt ei saa asuda seisu​kohale, et tulu jäi saamata alusetu vahistamise tõttu, millest ühtlasi järeldub, et AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause esimese alternatiivi põhiseadusele vastavust ei ole vaja konkreetse normikontrolli menetluses enam hinnata.
  82. Tallinna Halduskohtu otsusele esitas kaebaja apellatsioonkaebuse, milles taotles haldus​kohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada tema kaebus vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 27 108 eurot 74 senti, millele lisanduvad viivised 9847 eurot 25 senti. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus rikkunud oluliselt menetlusõigusnorme, jättes tähele​panuta ning järgimata Riigikohtu antud kohustuslikud juhised kohtuasja lahendamiseks. Haldus​kohtu otsusest ei selgu, kas apellandil jäi saamata tulu aja eest, mil ta viibis vahi all. Kohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 128 lg
  83. Nimetatud sätte kohaselt on saamata jäänud tuluks eelkõige kasu, mida isik oleks eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. VÕS § 128 lg 4 kohaselt peab kahjustatud isik tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus.
  84. Tallinna Ringkonnakohtu
  85. juuni
  86. a otsusega jäeti kaebaja apellatsioonkaebus rahulda​- mata ning Tallinna Halduskohtu
  87. veebruari
  88. a otsus haldusasjas nr 3-07-1817 muutmata. Kohtu​otsuse põhjenduste kohaselt: 1) kaebaja on põhjendamatult jätnud kasutamata VÕS § 629 lg 1 ls-s 1 sätestatud õiguse nõuda advokaadi​büroolt mõistlikku osa tasust. Patroonilepingu täitmine muutus vahistamise tõttu võimatuks alates
  89. novembrist
  90. „Mõistliku osa tasust“ teeb vaidluse korral kindlaks üldkohus. Ringkonnakohus lähtub seejuures ajavahemikust
  91. a, mil kaebaja patroonilepingut täitis; 2) advokaadibüroo
  92. a puhaskasum oli 609 649 krooni. Kaebaja täitis patroonilepingut 307 päeva ning viibis vahi all 58 päeva aastast. Seega on
  93. a saamata jäänud tulu puhul põhjendatud rääkida vaid 40%-st 96 877 krooni 40 sendi suurusest puhaskasumist, mis on 38 751 krooni.
  94. a viibis kaebaja vahi all 113 päeva. Arvestades 113 vahi all viibitud päeva, moodustab 40%
  95. a puhaskasumist 55 822 krooni. Kuivõrd väljamaksetelt oleks kinni peetud sotsiaalmaks ja tulumaks, oleks
  96. a eest netosummas tasumisele kuulunud 23 580 krooni 75 senti ning
  97. a eest 33 320 krooni 56 senti. Liites
  98. ja
  99. a saamata jäänud tulu, kujuneb eeltoodud arvestuse kohaselt summaks netos 56 901 krooni 31 senti. AVVKHS alusel maksti kaebajale saamata jäänud tulu hüvitamiseks 38 280 krooni netos. Seega on vahe 18 621 krooni 31 senti; 3) eeltoodu ei anna aga veel pidada AVVKHS regulatsiooni põhiseaduse vastaseks ning kaebajale makstud hüvitist ebapiisavaks. Patroonilepingu alusel väljamakstav summa väheneks veelgi juhul, kui mitte arvestada maksuvaba tulu, sest kaebaja väitel on ta teeninud tulu ka pankrotitoimkondades. Sellisel juhul kujuneks vaheks AVVKHS alusel makstava summaga 9357 krooni 31 senti; 4) VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud. Arvestades, et vahi all viibimise ajal puudusid kaebajal tavapärases ulatuses väljaminekud toidule ja riietusele, leiab ringkonnakohus, et 38 280 krooni tasumine kaebajale saamata jäänud tulu katteks on olnud piisav.
  100. Tallinna Ringkonnakohtu
  101. juuni
  102. a otsusele esitas kaebaja kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning uue otsuse tegemist. Alternatiivse taotlusena palub kassaator tühistada kohtuotsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  103. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) Tallinna Ringkonnakohus on lugenud kogu hüvitise täies ulatuses saamata jäänud tulu katmiseks, vaatamata sellele, et Riigikohus on asunud seisukohale, et hüvitis jaguneb pooleks saamata jäänud tulu ja moraalse kahju vahel. Eeltoodu tõttu ei saa Tallinna Ringkonnakohtu poolt tehtud arvutused olla põhjendatud; 2) kohus ei ole juhindunud Riigikohtu üldkogu
  104. märtsi
  105. a otsuses nr 3-3-1-69-09 antud juhistest. Tähelepanuta on jäetud olulised kassaatori väited põhjusliku seose kohta. Kahju on tekitanud vahistamise fakt. Patroonilepingu jätkamisel oleks kassaator saanud tasu kogu ulatuses, mitte aga osaliselt; 3) kohus on täielikult jätnud analüüsimata õiglase hüvitise ja selle määra. Kokkuvõtlikult leiab kassaator, et kohus on kõrvale jätnud olulisi argumente, mis on kassaatori poolt eelnevas kohtu​menetluses esitatud. Ebaõigesti on jäetud kohaldamata VÕS § 128 lg
  107. Justiitsministeeriumi vastusest kassatsioonkaebusele nähtub, et vastustaja ei nõustu kassatsioon​kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ringkonnakohus on opereerinud väljamakstud hüvitise osas üksnes poolega väljamakstud hüvitise kogusummast. Mittevaralise kahju hüvitamist ei ole kaebaja nõudnud juba viidatud üldkogu lahendile eelnenud apellatsioonkaebuse esitamisest; 2) kaebaja vahistamine ei toonud vältimatult kaasa advokatuurist väljaastumist ja seega järgnevat võimetust lepingut täita; 3) nn alusetu vahistamise korral ei tule hüvitada kogu kahju, vaid osaliselt on isikul kohustus taluda tema suhtes toimetatud akte ilma hüvitiseta. Täiendavalt hüvitamisele kuulub kahju siis, kui seaduses ette nähtud hüvitis on ebaõiglaselt väike tegeliku kahjuga võrreldes, arvestades ka talumis​kohustust; 4) vahistamisega seotud kahju hüvitamise korra on sätestanud seadusandja. Ulatuses, milles see ei ole põhiseaduslik ja õiglane, on Riigikohus andnud juhised seadusjärgse hüvitise ja õiglase hüvitise vahekorra kindlakstegemiseks PS §-s 25 tagatud põhiõiguse kontekstis; 5) arusaamatu ja põhjendamatu on väide, et kohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 128 lg
  108. Kuna riik on väidetava ettenähtud hüvitisega katmata kahju tekitanud avalik-õiguslikus suhtes, on ka selle hüvitamise standardiks avaliku õiguse põhimõtted ja normid.
  109. Kassaator esitas
  110. veebruaril 2013 kassatsioonkaebuse täiendavad seisukohad. Nimetatud täiendustes rõhutab kassaator järgmist: 1) advokaadibüroost lahkumine ja advokatuurist väljaastumine ei olnud tingitud kassaatorist endast. Põhjus, miks kassaator ei saanud tööd teha, oli tingitud vahistamise faktist; 2) kohus on kõrvale jätnud kõik kassaatori väited käsundilepingu täitmise võimatuse kohta; 3) kassaator ei nõustu kohtu loogikaga temale tasu arvutamisel. Kassaatoril pole võimalik teada saada, mis oleks olnud tegelik teenistus. Kassaatori vahistamine tõi kaasa advokaadibüroo käibe languse. Kassaator saab näidata kaotatud tulu ainult minimaalses määras ja kaudselt. Kohus ei ole põhjendanud, millise majandusliku loogika alusel otsustab ta jagada kogu tasu kuude ja päevade arvuga. Selline kohtu argumenteerimine on vastuolus tulemustasu olemusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  111. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust kassatsioonkaebuse rahulda​- miseks. Ringkonnakohtu otsus on oma põhijäreldustes õige. Samas peab kolleegium vajalikuks täiendavalt peatuda kassaatori väidetega seonduvatel ringkonnakohtu lahendi põhjendustel.
  112. Kassaator on põhjendatult tähelepanu juhtinud võimaliku saamata jäänud tulu arvutamise metoodika küsimustele. Iseenesest ei saa välistada, et advokaadibüroo käivet ja ka kasumit võis mõjutada vahistatud töötaja poolt tema tööülesannete täitmata jätmine. Kuid kuna kohtule ei ole esitatud täpsemaid andmeid advokaadibüroo rahavoogude muutuse kohta, lähtub kolleegium ring​konna​kohtu kasutatud metoodikast, mis annab küll üksnes ligikaudse tulemuse, kuid ei ole ilm​selgelt ebaõige.
  113. Ringkonnakohus on saamata jäänud tulu kindlaksmääramisel arvestanud ebaõigesti kinni​- peetava tulumaksu ja maksuvaba tuluga. Asjas tuvastatud asjaolud ei võimalda selliseid arvutusi teha. Asjakohane on võrrelda omavahel AVVKHS alusel väljamakstud hüvitist ja saamata jäänud tulu, millelt ei ole tulumaksu maha arvatud. Saamata jäänud tulult on võimalik maha arvata üksnes sotsiaalmaks. Saamata jäänud tulu suuruseks oleks seega
  114. aasta eest 25 962 krooni 74 senti (1659 eurot 32 senti) (38 750 krooni 26 senti – 12 787 krooni 62 senti) ning
  115. a eest 37 398 krooni 66 senti (2390 eurot 21 senti) (55 818 krooni 90 senti – 18 420 krooni 24 senti), kokku 63 361 krooni 40 senti (4049 eurot 53 senti).
  116. AVVKHS alusel määratud hüvitise suurus oli 98 154 krooni (6273 eurot 18 senti). Kohtupraktika kohaselt on AVVKHS kohane hüvitis mõeldud katma nii tekitatud varalist kui ka mittevaralist kahju, kusjuures eeldatakse, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  117. detsembri
  118. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-08, p 15). Seega on kaebajale AVVKHS alusel määratud hüvitisest varalise kahju hüvitamiseks ettenähtud osa suuruseks 49 077 krooni (3136 eurot 59 senti). Moraalse kahju hüvitamiseks ettenähtud hüvitise summa ei ole käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv.
  119. Eelnevat arvesse võttes on saamata jäänud tulu ja AVVKHS alusel määratud hüvitise vahe 14 284 krooni 40 senti (912 eurot 94 senti). Avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise üldpõhimõtte kohaselt tuleb hüvitisega luua olukord, mis oleks võimalikult sarnane olukorraga, milles isik (kannatanu) oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud kahju tekitamise õigusvastasust, sest AVVKHS alusel hüvitise määramine seda ei nõua. Juhul, kui hüvitamisele kuulub ka õiguspäraselt tekitatud kahju, peab hüvitise suurus olema õiglane. Kolleegium leiab, et hoolimata sellest, et AVVKHS alusel määratud hüvitis ei kata täielikult kohtu poolt arvestatud kahjusummat, tuleb isikule määratud hüvitis lugeda käesoleval juhul õiglaseks. Saamata jäänud tulu ja saadud hüvitise vahe kaebaja kanda jätmine ei ole käesolevas asjas tehtud üldkogu otsuse põhjendusi arvestades kaebajat ebamõistlikult koormav ega ebaõiglane. Kolleegium arvestab ka saamata jäänud tulu täpse tuvastamise keerukusega. Kohtul puuduvad reaalsed võimalused hinnata äriühingu tulude ning kasumi kujunemist mõjutavaid asja​olusid, samuti puuduvad kohtuasjas andmed kaebaja sissetulekute kohta
  120. aastal. Selliseid andmeid ei ole esitanud ka kaebaja.
  121. Kolleegiumi hinnangul ei ole VÕS § 127 lg 5 käesolevas asjas kohaldatav. Ringkonnakohtu väide, et võimalikust hüvitisest tuleks maha arvata tavapärased kulutused toidule ja riietusele, mida kaebaja ei pidanud vahi all olles kandma, on kolleegiumi arvates põhjendamatu. Vahi all viibimisega kaasnevaid võimalikke kokkuhoitud kulutusi ei saa käsitada mahaarvatava kasuna VÕS § 127 lg 5 tähenduses. Selline mahaarvamine oleks vastuolus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiga. AVVKHS alusel kaebajale väljamakstud hüvitis on õiglane ka eelnimetatud mahaarvamisi tegemata.
  122. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
  123. juuni
  124. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-07-1817 muutmata. Kolleegium täiendab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel arvata riigi​tuludesse. Menetluskulud jäävad poolte kanda. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.