Obsah (6)

§ 310§ 175§ 181§ 339§ 362§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik 3-1-1-25-13 27. märts 20

§ 310

lg 2 alusel läbi vaatamata.

§ 175

lg 1 p 5 alusel M.O-lt välja mõistetud menetluskulu 2 eurot 73 senti jääb

§ 181lg 1 alusel riigi kanda.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Marge Voogma, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning maakohtu otsuse jõustamist, põhjendades seda järgmiselt. 4.1 Kui ringkonnakohus muudab maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, peab ta lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-1604 ja nr 3-1-1-89-06). Sellisele kõrgendatud põhjendamisstandardile ringkonnakohtu otsus ei vasta. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks M.O käitumine (s.o aia püstitamine) ei ole käsitatav provokatsioonina. Kõigepealt on ringkonnakohus erinevalt maakohtust leidnud, et M.O poolt paigaldatav aed ei takistanud T. L.-il kasutada reaalservituudiga koormatud teed, kuid otsuses puuduvad põhjendused, mille põhjal on ringkonnakohus sellisele järeldusele jõudnud, vaatamata sellele, et isegi süüdistatav ise kinnitas kohtus, et raskeveokiga ei saanud T. L.-i pärast aia ehitamist enam liikuda. Samuti esinevad ringkonnakohtu otsuses vastuolud. Esmalt ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu seisukohaga M.O hädakaitseseisundi puudumisest, asudes seisukohale, et vägivalla kasutamine T. L.-i suhtes oli ainuvõimalik vahend õigusvastase ründe täielikuks lõpetamiseks. Seejärel peab aga ringkonnakohus tõendatuks asjaolu, et objektiivselt lõppes rünne pärast seda, kui T. L. väljus traktorist. 4.2 Tegemist ei olnud eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus. Ringkonnakohus on süüdistatava eksimust põhjendanud asjaoluga, et M.O ei teadnud täpselt, mida T. L. võib pärast traktorist väljumist teha. Samas kinnitas süüdistatav kohtuistungil, et ta on nii tugev, et ei karda mitte kedagi. Tähelepanuta ei saa jätta, et esialgne rünne oli suunatud M.O vara vastu. T. L. väljus traktorist ja eemaldus M.O-st. Sellest tulenevalt pidi süüdistatav aru saama, et rünne on lõppenud. M.O aga järgnes T. L.-ile tema kinnistule ja lõi kannatanut. Kuigi väidetavasti kartes rünnet enda vastu, lähenes süüdistatav ise T. L.-ile. Võttes arvesse ka seda, et T. L. suundus pärast traktorist väljumist oma kinnistule, puudus M.O igasugune alus eeldada, et rünne, mis oli algselt suunatud tema varale, jätkub isikuvastase ründena. Eksimuseks ei saa pidada kartust, et tulevikus võib realiseeruda määratlemata oht. Ringkonnakohus luges M.O ütlusi ebausaldusväärseks selles osas, et T. L. lubas teda maha lüüa, kuid muus osas on valdavalt lähtunud süüdistatava ütlustest.
2. Kassatsioonile esitas vastuse süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi, kes palub jätta kassatsiooni rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsuse muutmata. Vastuse kohaselt on Tartu Ringkonnakohus selgelt ja üheselt mõistetavalt ära põhjendanud, miks käsitleti M.O käitumist ühtse kaitsetahtega tegutsemisena. Samuti kohaldas kohus õigesti KarS § 31 lg
3. Ringkonnakohtu käsitlus lähtub elulise usutavuse kriteeriumist - eelnev rünne traktoriga oli sedavõrd intensiivne, et on igati mõistetav M.O hirm ja võimetus tajuda ründe lõppemist. M.O kasutatud vägivald vaieldamatult lõpetas T. L. õigusvastase tegevuse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium märgib, et nii maa- kui ka ringkonnakohus asusid seisukohale, et T. L. tegevus M.O poolt paigaldatud aia lõhkumisel oli õigusvastane. Samas tulenes kohtuotsuste kohaselt T. L. õigus liigelda oma sõidukitega kõnealusel teel kinnistule asjaõiguslepinguga seatud reaalservituudi tingimustest. Seega puudus M.O õiguslik alus teel liikumist takistava aia püstitamiseks ja tema tegevus, mis välistas T. L. poolt reaalservituudi teostamise, oli omavoliline. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 1841 kohaselt võib reaalservituudi teostaja kaitsta oma valdust. Sisuliselt võttis M.O T. L.-ilt ära valduse vaidlusalusele teelõigule ja piiras osaliselt kannatanu juurdepääsu viimasele kuuluvale kinnistule. Omavolilist valduse äravõtmist võib tõrjuda omaabiga AÕS § 41 lg 1 tähenduses. Aia mahasõitmine kui tõkke kõrvaldamine ei ületanud kolleegiumi hinnangul hädakaitse piire, kui sobiv ja säästvaim vahend. Seega T. L. kui reaalservituudi kasutamiseks õigustatud isiku tegevus ei ole käsitatav õigusvastase ründena M.O varale, vaid õigustatud omaabina AÕS § 41 tähenduses.
5. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane ringkonnakohtu käsitlus, mille kohaselt M.O oli objektiivsest olukorrast tulenevalt alust arvata, et tema vastu suunatud õigusvastane rünne jätkub, kuna tegemist oli T. L.-i õiguspärase tegevusega. M.O teadis aia püstitamisel, et see takistab T. L. poolt reaalservituudi teostamist, mistõttu ei saanud aia kõrvaldamine olla M.O jaoks üllatav tegevus. Veelgi enam, apellatsioonikohtu põhjendused selle kohta, et M.O tekkis eksimus selle kohta, et T. L. võib teda rünnata pärast traktorist väljumist, on oletuslikud ega põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel. Maakohus pidas M.O ütlusi, et pärast aia mahasõitmist T. L. ähvardas ja ründas teda, ebausaldusväärseteks ja ümberlükatuks T. L. ja P. K. ütlustega ning kuriteosündmuse videosalvestusega. Samuti tuvastas maakohus, et rüselus toimus T. L. kinnistul, s.t M.O tuli ise kannatanule kuuluvale kinnistule. Ringkonnakohus ei ole neid seisukohti ümber lükanud, nõustudes, et M.O väide ähvardamise kohta on tõendamata. Seejuures jättis ringkonnakohus andmata hinnangu M.O ja T. L. vahelise rüseluse videosalvestusele, T. L. ütlustele selle kohta, et M.O tuli tema kinnistule ja ründas teda pärast seda, kui ta tuli välja traktorist, ning P. K. ütlustele, et T. L. oli kogu rüseluse aja kaitsepositsioonis. Samas ei tunnistanud ringkonnakohus loetletud tõendeid lubamatuks või ebausaldusväärseks. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, jättes hindamata osa tõendeid ja rajades otsuse oletustele (

§ 339lg 2).

Kuna maakohus võttis kõiki tõendeid arvesse ja põhjendas oma seisukohta, et M.O tegevus ei olnud hõlmatud hädakaitsega, peab kolleegium võimalikuks jõustada maakohtu otsuse, jättes sellest välja asjaolu, et T. L. tegevus oli õigusvastane. 8. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes

§ 362

p-st 1 ning § 361 lg 1 p-dest 3 ja 5 tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja jõustab maakohtu otsuse, jättes sellest välja asjaolu, et T. L. tegevus oli õigusvastane. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada. 9. Süüdistatava kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks M.O-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 192 (sada üheksakümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 32 (kolmkümmend kaks) eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada.

§ 186lg 1 alusel jäetakse menetluskulu riigi kanda.

Priit Pikamäe, Lea Kivi, Jüri Ilvest