3-1-1-37-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-37-13

1. märts 2013 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Väärteoasi L.P süüdistuses liiklusseaduse § 239 lg 1 p 1 järgi Tartu Maakohtu
2. novembri
3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 412-2291 L.P kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklane, kassatsioon Politsei- ja Piirivalveamet Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
4. märts 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tartu Maakohtu
6. novembri
7. a kohtuotsus L.P karistamises Liiklusseaduse § 239 lg 1 p 1 järgi ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
8. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur karistas
10. mai
11. a otsusega L.P Liiklusseaduse (LS) § 239 lg 1 p 1 alusel rahatrahviga 33 trahviühikut, so 132 eurot. L.P karistati selle eest, et ta juhtis
12. aprillil 2012 kella 12.36 ajal Võru linnas Tartu tänaval mootorsõidukit ja ei olnud nõuetekohaselt kinnitatud turvavööga. Sellega rikkus L.P LS § 33 lg 3 nõudeid.
13. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse maakohtule menetlusaluse isiku kaitsja. Kaebuse esitaja leidis, et kohtuvälise menetleja otsus on põhjendamata ja alusetu, kuna väärteo toimepanemine ei ole piisavalt ja usaldusväärselt tõendamist leidnud ning oluliselt on rikutud väärteomenetlusõigust. Samuti on kohaldatud karistuse määr tegu ja isikut arvestades ebaproportsionaalselt suur.
14. Tartu Maakohtu
15. novembri
16. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus osaliselt ja kergendati L.P karistust, mõistes talle rahatrahvi 25 trahviühikut, so 100 eurot. Maakohtu põhistused olid lühidalt järgmised. 3.
17. L.P süü LS § 33 lg 3 nõuete rikkumises on tõendatud tunnistaja H. S.-i ütlustega. Kohtul ei ole alust tunnistaja ütlustes kahelda, sest nendest nähtuvalt oli patrullauto ja menetlusaluse isiku auto vahemaa 20-30 meetrit. Auto oli tunnistajale enne ristteed vähemalt 10 m nähtav, mis on küllalt pikk aeg, et näha, kas turvavöö oli kinnitatud või mitte. Menetlusalune isik sõitis aeglaselt, kuna lähenes stoppmärgiga ristmikule. Oli päevane aeg ja ilm oli ilus. Üldteadaolevaks asjaoluks võib lugeda, et nõuetekohaselt kinnitatud turvavöö korral on kinnituskohast, mis on autos istuja õlast kõrgemal, suunduv turvavöö läbi sõiduki klaaside hästi nähtav ning nõuetekohaselt kinnitatud turvavöö korral ei oma tähtsust, mis värvi on juhi riietus. Samuti viibis L.P autos üksi ja paiknes rooli taga autos istudes Tartu tänaval enne Kreutzwaldi tänavaga ristumist liikumise ajal Kreutzwaldi tänaval viibivate politseinike suunas. Ei ole ka alust kahtlustada tunnistajat H. S.-i pahatahtlikkuses. 3.
18. Ei saa nõustuda menetlusaluse isiku väidetega, et väärteo menetlemisel on rikutud tema õigust anda ütlusi. Väärteoprotokollist nähtuvalt on menetlusalusele isikule tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, mida kinnitab tema allkiri ning ta on andnud juhtunu kohta väärteoprotokollis üles tähendatud ütlused. Menetlusalune isik on esitanud
19. aprillil 2012 enne väärteoasjas otsuse tegemist politseile kirjalikult kahel lehel vastulause, kirjeldades põhjalikult väärteoasja asjaolusid. VTMS § 65 lg 1 kohaselt füüsilisest isikust menetlusaluse isiku ütlused väärteo toimepanemise kohta protokollitakse ülekuulamisprotokolli plangil või VTMS § 69 lg 2 p 3 kohaselt väärteoprotokollis. Menetlusalune isik võib kirjutada ütlused ka omakäeliselt. Asja materjalidest nähtuvalt on menetlusalune isik käesolevas väärteoasjas saanud realiseerida oma õigust anda ütlusi. 3.
20. L.P puhul tuleb tema karistamist sanktsiooni keskmise määra piires, so rahatrahviga 25 trahviühikut, lugeda piisavaks KarS § 56 lg-s 1 ettenähtud eesmärkide täitmise tagamiseks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
21. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase. Kassaator taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
22. Kohtuvälise menetleja ja maakohtu otsused on alusetud ja põhjendamata. Menetlusalusele isikule süüks pandava väärteo toimepanemine pole piisavalt ja usaldusväärselt tõendatud. Süüditunnistamine tugineb üksnes ühe tunnistaja ütlustele. Tunnistaja ütlused võivad olla ekslikud, kuna ta sai sündmust näha üksnes lühikese hetke vältel ja üsna kaugelt (50 m), erinevalt kohtus väidetust. Tunnistaja ütlused on vastuolus sündmuskoha kirjelduse ja kohtuvälise menetleja koostatud tunnistaja ülekuulamise protokollis kirjutatuga. Kohus pole esitanud põhistusi, miks on otsuses jäetud need asjaolud hindamata. Seega on kohtuväline menetleja ja kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust. 4.
23. Samuti on menetlusalune isik jäetud kohtuvälise menetleja poolt üle kuulamata ja kohus pole tema kohtus antud ütlusi otsuses sisuliselt hinnanud. Kohtuväline menetleja pole ka menetlusalusele isikule tutvustanud kõiki tema õigusi vastavalt KrMS § 75 lg-le
24. Kohtuväline menetleja oleks pidanud koguma täiendavaid tõendeid ja kuulama menetlusaluse isiku üle. Teiste tõenditeta pole tunnistaja väited kontrollitavad ja L.P süüditunnistamine võimalik ning väärteomenetlus tuleb VTMS § 2 ja KrMS § 7 lg 3 kohaselt kõrvaldamatu kahtluse tõttu lõpetada.
25. Kassatsioonile esitas vastuse kohtuvälise menetleja esindaja, Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo juht, politsei kolonelleitnant Indrek Koemets. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et maakohus pole väärteomenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
26. Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27. märtsi
28. a otsus asjas nr 3-1-1-15-12, p 13). Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti korduvalt märkinud, et osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
29. novembri 2011.a otsus asjas nr 3-1-1102-11, p 7).
30. Käesolevas asjas tugineb maakohtu otsus üksnes tunnistaja H. S.-i ütlustele. Seda tõendit on maakohus otsuses põhjalikult analüüsinud ja hinnanud. Seevastu on kohus sisuliselt tähelepanuta jätnud menetlusaluse isiku ütlused ja kaitsja vastuväited. L.P on kogu menetluse vältel eitanud väärteo toimepanemist, märkides, et tema autol hakkab turvavööta sõitmisel tööle alarmheli. Samuti on L.P ja tema kaitsja leidnud, et tunnistaja ei saanud politseiauto asukohast sedavõrd lühikese aja jooksul turvavööta sõitmist märgata ja kohtuvälise menetleja ametnik võis rikkumise fikseerimisel eksida. Need menetlusaluse isiku väited on jätnud kohus kontrollimata, samuti on jäetud hindamata menetlusaluse isiku ütluste usaldusväärsus. Kohus pole astunud samme tõendite täiendavaks kogumiseks ega kuulanud kohtus üle teist politseiautos viibinud kohtuvälise menetleja ametnikku, kes oleks saanud anda ütlusi menetlustoimingu tegemise asjaolude kohta. Ka pole uuritud sündmuskoha olustikku lähtuvalt menetlusaluse isiku kaitseväidetest, et rikkumise tõsikindlaks tajumiseks oli tunnistaja paiknemine ebasoodne. Sellised minetused on käsitletavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses.
31. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et menetlusalune isik on saanud maakohtus anda ütlusi, mistõttu tema subjektiivseid õigusi pole rikutud. Seega pole kohtuvälises menetluses ülekuulamata jätmine käesolevas asjas hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena.
32. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 150 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2, § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni osaliselt, tühistab Tartu Maakohtu
33. novembri
34. a otsuse L.P karistamises LS § 239 lg 1 p 1 järgi ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Hannes Kiris