Obsah (4)

§ 1045§ 1037§ 73§ 1043

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-193-12 Otsuse kuupäev Tartu, 1. aprill 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu

§ 1045

lg 1 p 8, s.o õigusvastaselt kahju tekitamine heade kommete vastase tahtliku käitumisega, samuti ka

§ 1037, s.o omandi väärtuse hüvitamine omandit rikkunud isikute vastu.

1. Kostja I ei tunnistanud hagi ja leidis, et hagejad said kahju tekkimisest teada 1999, kui nad nägid hooneregistrist, et korter on registreeritud MTM Invest OÜ (praegune Reval Consult EAT OÜ) nimele. Alates
2. jaanuarist 2006 on hagejate nõue aegunud. Kostja III on samal seisukohal. Kostja I esindaja täpsustas hiljem, et hagi on aegunud sellest hetkest, kui hagejad said teada, et on sõlmitud pandileping, s.o hagi esitamisest
3. aastal. Kostja IV palus kohaldada aegumist, nõustudes kostja I seisukohtadega.
4. Harju Maakohus kohaldas
5. jaanuari
6. a vaheotsusega hagejate nõudele kostjate I ja II vastu pandiõiguse hüpoteegiks registreerimise avalduse ning pandiõiguse ja hüpoteegi loovutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks aegumist, tehes selle kohta lõppotsuse, ja jättis hagi rahuldamata. Hagejate nõuded kostjate III ja IV vastu pandiõiguse hüpoteegiks registreerimise avalduse ning pandiõiguse ja hüpoteegi loovutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes jättis maakohus rahuldamata põhjendamatuse tõttu. Maakohtu põhjendustel vaidlevad pooled selle üle, milliste kostjate või muude isikute tegevuse tõttu hagejatele kahju tekkis ning kas hagejate nõue on aegunud. Hagejate hinnangul tekkis kahju sellega, kui kostja I esitas
7. aastal kohtusse hagi pandiõiguse ümbervormistamiseks ja kinnistusraamatusse kandmiseks ning kostjad sõlmisid
8. aastal nõudeõiguse, sh hüpoteegi loovutamise lepingu. Maakohtu hinnangul on hagejate kahju seotud omandi kaotusega. See kahju tekkis hagejatele
9. a müügilepingu sõlmimisega, olenemata sellest, kas hagejad õiguslikus mõttes kaotasid omandi korterile kui vallasasjale. Lähtuda tuleb tegelikust olukorrast, kus kolmandate isikute silmis ei olnud hagejad enam korteri kui vallasasja omanikud ning kolmandatel isikutel oli võimalik teha korteriga hagejate teadmata tehinguid. Hagejal ei olnud alates viidatud müügilepingu sõlmimisest võimalik teostada omaniku õigusi. Tsiviilasjas nr 2/5/231-6970//00 tehtud otsuse kohaselt said hagejad
10. aastal teada, et korter on registreeritud hooneregistris MTM Invest OÜ nimele. Hageja II pöördus
11. aastal kohtusse nõudega tuvastada muu hulgas müügilepingu tühisus. Maakohtu hinnangul ei tekkinud hagejatele kahju pandiõiguse hüpoteegiks ümbervormistamisega
12. aastal. Isegi kui pidada võimalikuks, et hagejatele tekkis kahju pandiõiguse hüpoteegiks registreerimisega, said hagejad hüpoteegi registreerimisest teada hiljemalt
13. juulil 2004, kui võeti menetlusse hagejate hagi kinnistusraamatusse tehtud omanikukande muutmiseks ja hüpoteegikande kustutamiseks, ning hagejate nõue aegus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi hiljemalt
14. juulil
15. Tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg-st 2 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumist reguleerivatest sätetest on hagejate nõue aegunud hiljemalt
16. juunil 2005 sõltumata sellest, kas hagejad said oma omandi kaotusest teada 1999 või
17. Aegumise peatumise või katkemise aluseid ei ole hagejad välja toonud. Kuna hagejate
18. ja
19. aastal algatatud kohtumenetlused olid seotud lepingute kehtivuse ja kinnistusraamatu kannete muutmisega, mitte kahju hüvitamisega, ei peatunud aegumistähtaeg ka TsÜS § 160 lg 1 alusel. Hagejate nõue äriühingute pankrotihalduri (kostja III) ja juhatuse liikme (kostja IV) vastu on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Füüsilisest isikust kostjate suhtes hagi rahuldamise eelduseks on juriidilistest isikutest kostjate kohustuse olemasolu hagejate vastu. Nii äriseadustiku § 187 lg 2 kui ka pankrotiseaduse § 63 lg 1 sätestavad võlausaldajale võimaluse nõuda, et äriühingu juhatuse liige või pankrotihaldur täidaks kohustuse, kui võlausaldajale on tekkinud nende tegevuse tulemusena äriühingu või pankrotivõlgniku tekitatud kahju ning kahju ei ole võimalik hüvitada äriühingu või pankrotivõlgniku vara arvel. Esmane tingimus sellise hagi rahuldamisel on kohustuse olemasolu tuvastamine. Kuivõrd juriidilistest isikutest kostjatel ei ole kohustust hagejate vastu, sest hagejate nõue kostjate vastu on aegunud, siis puudub ka füüsilistest isikutest kostjate vastu hagi rahuldamise esimene eeldus. Füüsiliste isikute suhtes tuleb vaheotsust käsitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 1 alusel nõude põhjendatuse kohta tehtud otsusena.
20. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kahju suuruseks on korteriomandi väärtus selle sundvõõrandamise ajal (767 500 krooni), millele lisandub igakuuliselt eluruumi üüritasu arvestusega 2500 krooni kuus alates
21. märtsist 2009, mis seisuga
22. veebruar 2010 (11 kuu eest) on 27 500 krooni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
23. Tallinna Ringkonnakohus jättis
24. juuni
25. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostjate nõue juriidilistest isikutest kostjate vastu tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Hagejad on tuginenud oma nõudes asjaolule, et jõustunud kohtuotsusega (tsiviilasjas nr 2/5/231-6970/00) on tunnustatud vaidlusaluse korteri
26. a müügilepingu ja
27. a pandilepingu tühisust, kuid sellele vaatamata ja sõltumata hagi tagamise korras seatud keelumärkest on kostjad teinud korteriga mitmeid tehinguid. Hagejad leiavad, et korteri sundvõõrandamine osutus võimalikuks seetõttu, et kostja I, samal ajal hüpoteegi loovutamisega, käsutas kinnisasja, määrates kokkuleppel kostjaga II pandiõiguse sisu ehk selle, milliseid nõudeid hüpoteek tagab. Kuna hagejatel ei õnnestunud omandiõiguse tunnustamine kinnisasjale (korteriomandile), on nad seisukohal, et neil on

§ 1037järgi nõue nende omandit rikkunud isikute vastu omandi väärtuse hüvitamiseks.

Seda põhjusel, et hüpoteek, mis oli sisuliselt vaidlustatud (mille aluseks olev vallaspant Riigikohtu otsuse järgi ei tekkinudki) loovutati teisele isikule hagejate kahjustamise eesmärgil, mis eesmärgil toimus ka täitemenetlus. Maakohtu istungi protokolli järgi on hagejate esindaja vastuseks kohtu küsimusele märkinud, et kostjate esmane õigusvastane tegu oli see, et kostja I esitas hagi pandiõiguse hüpoteegiks ümbervormistamiseks ja selle kinnistusraamatusse kandmiseks, kuigi kostja I teadis, et pandiõigus on vaidlustatud. Teiseks oli õigusvastane ka see, et kostjad muutsid omanike loata nõude loovutamise lepinguga pandiõiguse sisu. Asjast nähtuvalt on hagejad seostanud neile kahju tekitamise juriidilistest isikutest kostjate õigusvastaste toimingutega, mille tulemusel nad kaotasid võimaluse olla kantud omanikena kinnistusraamatusse. Ringkonnakohus ei nõustunud eeltoodu alusel maakohtuga, et kahju hüvitamise nõude aluseks olevatest asjaoludest said hagejad teada hiljemalt

1. aastal, kui nad esitasid tehingute vaidlustamiseks kohtule hagi. Samas märkis maakohus õigesti, et pandiõiguse hüpoteegiks ümbervormistamisest kui võimalikust kahju tekitavast asjaolust pidid hagejad teada saama hiljemalt
2. aastal (hüpoteek kanti kinnistusraamatusse
3. juunil 2004). Järgmine kostjale I süüks pandav tegu, milles osales ka kostja II, toimus mais 2005 (hüpoteekide loovutamise lepingu sõlmimine). Hüpoteegipidaja kande muudatus kanti kinnistusraamatusse
4. mail
5. Hiljemalt sellest ajast alates oli hagejatel võimalik nõuda kahju hüvitamist kostjalt I ning samast asjast alates oli hagejatel võimalik esitada oma nõue ka kostja II vastu. Hagejate õiguste võimalikuks rikkumiseks kostja II poolt saaks siiski hinnata hüpoteegi omandamist, mitte hüpoteegi hilisemast realiseerimisest tulenevat tagajärge (omanikukande muutmist). Pealegi oleks teistsuguse käsitluse puhul problemaatiline hagejate kahjunõude seostamine kostjaga I. Nõustuda ei saa hagejate käsitlusega, et nad said kahju tekkimisest teada
6. märtsil 2009, mil jõustus kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-04-
7. Hagi aegumistähtaja algust ei saa sellega seostada. Hagejad ei ole põhjendanud ega tõendanud ka oma teist väidet, et
8. mai
9. a hüpoteekide loovutamise lepingust said nad teada pärast
10. novembrit
11. Kinnistusraamatusse tehtud kanded on avalikud, seega pidid hagejad oma õiguste väidetavast rikkumisest teada saama hiljemalt kande tegemisele järgnenud mõistliku aja jooksul. Hagi esitamise ajaks oli ka viidatud tähtajast möödunud oluliselt enam kui kolm aastat. Kuna vaidlusalusel korteriomandil lasus rahalise kohustuse tagamiseks seatud hüpoteek (kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele), siis hagejate nõude aluseks olevate asjaolude põhjal sai nende õigusi kahjustada (kahju tekitada) eelkõige kinnistusraamatusse kantud hüpoteek. TsÜS § 150 lg-st 1 tulenevalt on aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega on hagejate nõue kostjate I ja II vastu aegunud. Nõustuda ei saa hagejate väitega, et nende kahjunõude aegumistähtaeg oli vahepeal peatunud (hagi esitamise tõttu tsiviilasjas nr 2-04-808, mille hagejad hiljem tagasi võtsid). Sellist väidet hagejad esimese astme kohtule ei esitanud. See et hagejad oleksid taotlenud maakohtult tsiviilasjade nr 2/5/2316970/00 ja nr 2-04-808 praeguse asja juurde võtmist, muu hulgas ka põhjusel, et tõendada aegumise peatumist, ei ole õige. Toimikust nähtuvalt esitasid hagejad vastava taotluse vaidluse sisulist lahendamist käsitlevatel põhjustel ja nad ei ole viidanud vajadusele tõendada nõude aegumise peatumist. Seetõttu on õige ka maakohtu seisukoht, et hagejad ei ole tuginenud aegumise peatumise või katkemise asjaoludele. Kuna hagejate
12. aastal ja
13. aastal algatatud kohtumenetlused olid seotud lepingute kehtivuse ja kinnistusraamatu kannete muutmisega, mitte kahju hüvitamisega, ei peatunud aegumistähtaeg TsÜS § 160 lg 1 alusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
14. Kassatsioonkaebuses palub hageja I ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tuvastada, et hageja nõuded ei ole aegunud, ja hagi rahuldada (või saata sisuliseks läbivaatamiseks maakohtule). Hageja palub võtta asja juurde tsiviilasjade nr 2-6970/00 ja nr 2-04-808 toimiku materjalid. Kohtud leidsid valesti, et hageja I nõue kostjate I ja II vastu on aegunud. Hagejad said kahju tekkimisest teada
15. märtsil 2009 (tsiviilasjas nr 2-04-808 tehtud otsuse jõustumine), kui selgus, et hagejaid ei saa kanda omanikena kinnistusraamatusse. Kinnistamisavaldus, mille alusel kanti vaidlusaluse korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kostja II ja mille tulemusel muutus omandit puudutav esmakanne, tehti
16. oktoobril
17. Sellest tehingust ja kõikidest sellega seotud asjaoludest (sh hüpoteegi loovutamise lepingust) sai hageja I teada
18. novembril
19. Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejad pole eeltoodud väidet tõendanud. See väide on tõendatud asja juures oleva Tallinna Linnakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-04-
20. Kahju hüvitamise hagi ei ole aegunud, kui arvutada seda hageja I esiletoodud kuupäevadest (
21. märts 2009,
22. november 2005). Hagejate alusetust rikastumisest tulenev nõue kostjate vastu ei ole aegunud (TsÜS § 151 lg-d 1 ja 2), sest nõude aegumine algas mitte varem kui
23. novembril
24. Kohtud jätsid ebaõigesti rahuldamata ka hagejate nõuded füüsilistest isikutest kostjate III ja IV vastu, äriseadustiku ja pankrotiseaduse sätetest tulenevalt ei olnud ka hagejate see nõue aegunud. Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejate kahjunõude aegumistähtaeg ei peatunud. Seda põhjusel, et tsiviilasjas nr 2-04-808 olid hagejad esitanud kostjate vastu kahjunõude, mille võtsid hiljem tagasi ja esitasid selle eraldi. Hagejad taotlesid maa- ja ringkonnakohtus tsiviilasjade nr 2/5/231-6970/00 ja nr 204-808 praeguse asja juurde võtmist, kuna nendes olid esitatud tõendid aegumise peatumise kohta.
25. Kostjad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja III leidis lisaks, et eelkõige tuleks hageja I nõue kostja III vastu jätta läbi vaatamata, sest hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
26. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb läbi vaadata ainult hageja I kaebusena. Kolleegiumi arvates ei ole vaja hageja II surmast
27. juulil 2012 (kassatsioonkaebusele lisatud tõend nr 492012/13129) hoolimata lahendada menetlusõigusjärgluse küsimust. Vaidlusalune korter oli varem hagejate ühisomandis. Tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg-st 6 ja § 71 lg-st 4 on ühisomanikel ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Hagiavalduse järgi esitasid hageja I ja hageja II kostjate vastu ühisomandi kaotusest tuleneva ühise nõude solidaarvõlausaldajatena.

§ 73

lg 1 järgi, kui sama kohustus tuleb seadusest tulenevalt täita mitmele isikule selliselt, et igaüks neist võib nõuda kohustuse täielikku täitmist, on need isikud solidaarvõlausaldajad. Seega on hageja I õigustatud nõudma haginõude rahuldamist täies ulatuses ka üksinda. Pärandi jagamise kohta ei ole kohtul andmeid. Kolleegium leiab, et asja edasisel menetlemisel tuleb käsitada hagejana ainult hagejat I.

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Kolleegium leiab, et nii maakohus kui ka ringkonnakohus on valesti tuvastanud selle, millega ja millal hagejale I kahju tekkis, ja sellega valesti tuvastanud ka hageja I kahjunõude aegumise kulgemise alguse.
3. Hagiavalduse järgi on hagi esitatud vaidlusaluse korteri (alates
4. novembrist 2002 korteriomand) omandi tagastamise võimatuse tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks, kusjuures nõude õigusliku alusena on näidatud nii

§ 1037

(omandit rikkunud isikute vastu omandi väärtuse hüvitamise nõue) kui ka

§ 1045

lg 1 p 8 (heade kommete vastase tahtliku käitumisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue). Maakohus jättis otsuse resolutsiooni järgi kostja I ja kostja II suhtes hagi kahju, mis tekkis pandiõiguse hüpoteegiks registreerimise avalduse ning pandiõiguse ja hüpoteegi loovutamisega, hüvitamise nõudes rahuldamata aegumise tõttu. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud nõude aegumise kulgemise täpset algust, leides, et kuna hagejad said teada hiljemalt

1. aastal, et nad kaotasid omandi
2. a lepingu tagajärjel, siis aegus nõue
3. juuliks
4. a. Alternatiivselt on maakohus leidnud, et isegi kui pidada võimalikuks, et hagejatele tekkis kahju pandiõiguse hüpoteegiks registreerimisega, said hagejad hüpoteegi registreerimisest teada hiljemalt
5. juulil 2004, kui võeti menetlusse hagejate hagi kinnistusraamatusse tehtud omanikukande muutmiseks ja hüpoteegikande kustutamiseks, ning hagejate nõue aegus TsÜS § 150 lg 1 järgi hiljemalt
6. juulil
7. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis hagi aegumise tõttu rahuldamata jätmise põhjendusi. Ringkonnakohus pidas kahjunõude aegumise kulgemise algusajaks hüpoteegipidaja kande muudatuse kinnistusraamatusse kandmise päeva, s.o
8. maid
9. Ringkonnakohus leidis, et hiljemalt sellest ajast alates oli hagejatel võimalik nõuda kahju hüvitamist kostjatelt. Ka ringkonnakohus on tuginenud hagejate esitatud nõude aegumise küsimuse otsustamisel TsÜS § 150 lg-le 1, s.o kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumise sättele.
10. Kolleegium leiab, et kuigi kohtute seisukohad korteri (korteriomandi) omandi kaotuse aja kohta on ebaselged ja osalt ka vastukäivad, on kohtud hagejatele kahju tekitavaks asjaoluks pidanud omandi kaotamist, millega võib nõustuda. Nii on ka hagejad hagiavalduses seostanud oma nõude korteri (korteriomandi) omandi kaotusega. Kolleegium ei nõustu aga kohtute seisukohtadega korteri (korteriomandi) omandi kaotamise aja kohta ja muu hulgas ka ringkonnakohtu seisukohaga, et hagejatel oli võimalik nõuda kahju hüvitamist kostjatelt hiljemalt
11. maist
12. Kohtute varasemas menetluses tuvastatud asjaoludest nähtub, et
13. a müügileping tunnistati Tallinna Linnakohtu
14. novembri
15. aasta otsusega tühiseks nii müügi- kui ka käsutuslepingu osas ja nimetatud linnakohtu otsus jõustus selles osas Riigikohtu
16. jaanuari
17. aasta otsusega. Seega ei saanud korteri ostja (AS Pindi Kinnisvara) korteri kui vallasasja omanikuks. Korteri suhtes sõlmiti
18. a müügileping, mida ei ole tunnistatud tühiseks. Linnakohtu
19. novembri
20. aasta otsusega tunnustati hageja II omandiõigust nimetatud korterile seetõttu, et linnakohtu seisukoha järgi ei saanud ostja (Reval Consult EAT OÜ, endise nimega OÜ MTM Invest)
21. a müügilepingu järgi korteri heauskseks omanikuks, sest ta ei saanud korteri otsest valdust. Otsesteks valdajateks sel ajal olid hagejad. Riigikohtu eelnimetatud otsusega jäeti ringkonnakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt ostja omandas korteri
22. a müügilepingu alusel, ja kinnitati linnakohtu otsuse järelduse õigsust, et ostja ei omandanud korterit. Vaatamata sellele, et ostja ei omandanud korterit, kanti ostja (Reval Consult EAT OÜ)
23. novembril 2002 kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Tegemist oli esmakinnistamiskandega, mis tehti eluruumide erastamise seaduse (EES) kohaselt. Kolleegium leiab, et ostja kanti kinnistusraamatusse omanikuna ebaõigesti, sest selleks puudusid seadusega sätestatud alused. Kande tegemise ajal kehtinud redaktsioonis EES § 211 järgi oli korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Kuna ostja ei saanud
24. a müügilepingu alusel korteri omanikuks, siis ei olnud ostjal seaduse järgi õigust saada ka korteriomandi omanikuks. Kolleegium leiab, et korteriomandi
25. novembri 2002 kinnistamiskandega ei kaotanud hagejad veel lõplikult võimalust tagasi saada omandit. Hagejatel oli ka pärast
26. novembrit 2002 võimalus omand tagasi saada AÕS § 65 lg 1 ja kinnistusraamatuseaduse § 341 alusel. Kolleegium viitab siinkohal ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
27. märtsi
28. a otsusele asjas nr 3-2-1-16-05, mille p-des 16–21 on kolleegium põhjalikult käsitlenud korteriomandi esmakinnistamise õiguslikku tähendust ja korterit kui vallasasja omanud isiku õigusi juhul, kui korteriomandi omanikuna kanti esmakinnistamisel kinnistusraamatusse isik, kes ei olnud korteri kui vallasaja omanik. Vaidlusaluse korteriomandi omandas
29. septembril 2005 avalikul enampakkumisel kostja II, kes kanti kinnistusraamatusse omanikuna
30. oktoobril
31. Korteriomandi müük toimus avaliku enampakkumise teel täitemenetluses hüpoteegipidaja (kostja I) nõude sissenõudmiseks. Kolleegium leiab, et kostja II sai korteriomandi omanikuks sõltumata sellest, kas ta teadis kinnistusraamatu omanikukande ebaõigsusest, sest kinnisomandi omandamise heausksusel on õiguslik tähendus AÕS § 561 lg 1 järgi ainult kinnisasja tehingulisel omandamisel. Tallinna Ringkonnakohus jättis
32. oktoobri
33. aasta otsusega muutmata maakohtu otsuse, millega jäeti rahuldamata hagejate hagi kostja II jt vastu korteriomandi omandiõiguse tunnustamiseks, kinnistusraamatu kande muutmiseks, varem tehtud kannete ebaõiguse tunnustamiseks ja täitemenetluse tulemusel sõlmitud tehingu tühisuse tunnustamiseks. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud. Seega on kolleegiumi arvates praeguseks selge, et hagejad kaotasid korteri (korteriomandi) omandi lõplikult alates
34. oktoobrist 2005 ja hagejatel tekkis alates sellest ajast õigus esitada omandi kaotusest tingitud nõue.
35. Kolleegium leiab, et asja uuel arutamisel tuleb maakohtul kõigepealt selgitada, millisel õiguslikul alusel hageja I oma nõude esitab, sest hagiavalduses on tuginetud kõikide kostjate suhtes nõude kahele alternatiivsele õiguslikule alusele, s.o

§ 1037

lg-le 1 ja

§ 1045lg 1 p-le 8.

Maakohtul tuleb välja selgitada, kummal õiguslikul alusel ja kelle vastu hageja I oma nõude rahuldamist taotleb, sest tegemist on alternatiivsete, üksteist välistavate nõuetega ja seetõttu ei ole võimalik sama kostja vastu esitada nõuet mõlemal alusel.

§ 1037

lg 1 alusel saab õigustatud isik nõuda tema nõusolekuta tema omandit käsutanud isikult (rikkujalt) rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist.

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 8 alusel saab kahjustatud isik nõuda kahju tekitajalt õigusvastaselt, s.o heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju hüvitamist. Vajadusel peab maakohus TsMS § 351 lg 1 alusel menetlusosalistega selgitama asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest ning andma menetlusosalistele võimaluse täpsustada oma seisukohti. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Samuti on ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat, kusjuures õiguse rikkumise korral algab väärtuse hüvitamisele suunatud nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Arvestades asjaolu, et hageja I kaotas korteri (korteriomandi) omandi

1. oktoobrist 2005, millest hageja I sai enda väitel teada
2. novembril 2005, aga hagi esitati kohtule
3. septembril 2008, siis on selge, et nõue on esitatud mõlemal võimalikul õiguslikul alusel aegumistähtaja jooksul, s.o hageja I kahjunõue/ korteri omandi kaotusest tingitud väärtuse hüvitamise nõue ei ole aegunud.
4. Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb tühistada ka selles osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata kostja III ja kostja IV suhtes ka nõude põhjendamatuse tõttu. Maakohus on hagi rahuldamata jätmist kostja III ja kostja IV suhtes põhjendanud asjaoluga, et nende vastu hagi rahuldamise eelduseks on kostja I ja kostja II kohustuse olemasolu ja nende suutmatus täita kahju hüvitamise kohustust hagejale. Kolleegiumi arvates on maakohtu selline seisukoht ekslik. Juhul kui hageja I pärast asjaolude selgitamist valib nõude kostjate vastu

§ 1045

lg 1 p 8 alusel, s.o heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, siis võivad kostja III ja kostja IV vastutada hageja I ees iseseisvalt, s.o nende vastutus ei sõltu kostja I ja kostja II vastutusest.

1. Kolleegium märgib, et asja uuel arutamisel peab maakohus siiski võtma muu hulgas seisukoha hageja I väite kohta nõude aegumise peatumisest TsÜS § 160 lg 1 alusel kostja IV suhtes, sest kostja IV on menetlusse kaasatud mitte hagi esitamisel, vaid hiljem, mistõttu võib hageja I nõue kostja IV vastu olla siiski aegunud. Selleks on maakohtul vaja kontrollida, kas ja millal on kostja IV vastu esitatud haginõudeid, mis annaksid aluse järeldada, et nõude aegumine kostja IV suhtes oli mingil ajal pärast
2. oktoobrit 2005 peatunud.
3. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon Tamara Vologžanina kontole nr 10010774518015 SEB pangas.
4. Kuna maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve