RIIGIKOHUS ÜLDKOGU MÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-140-12 Määruse kuupäev Tartu, 2. aprill 2013 Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järve

§ 56

lg-te 1 ja 19 ning lisa 1 põhiseaduspärasust osas, milles viidatud sätete kohaselt tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasjas hinnaga üle 2 000 000 krooni kuni 2 500 000 krooni tasuda riigilõivu 115 000 krooni. Kolleegium on ühte meelt, et kohustus tasuda ebaproportsionaalselt kõrget riigilõivu võib riivata PS §-s 32 ette nähtud omandipõhiõigust, arvestades seda, kui suurest osast oma varast pidi avaldaja loobuma, et riigilõivu tasuda. Lisaks lõivu esmasele tasujale võib see riivata ka teiste menetlusosaliste omandiõigust, kelle kanda võidakse lõiv menetluskuluna kohtulahendi alusel jätta. Samas ei ole kolleegium ühte meelt küsimuses, kas riivega võis kaasneda ka rikkumine. Kolleegiumi liikmed on eri meelt ka küsimuses, kas ebaproportsionaalselt suure riigilõivu tasumine apellatsioonkaebuselt saab riivata PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust kohtu otsuse peale edasi kaevata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja jäi taotluse juurde ja leidis, et tasutud riigilõivu põhiseadusvastasuse väite esitamine lõivu tagastamise taotluses on lubatav, kuna seadusandja ei ole seda piiranud. Põhiseadusele vastavuse küsimus ei saanud tekkida menetluskulude kindlaksmääramisel, sest hageja oli kaotanud pooleks, kellel ei olnud võimalust seda menetlust algatada. Vaidlusalused sätted on põhiseadusega vastuolus.
2. Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates ei peaks hagejal olema võimalik pärast menetluse lõppemist taotleda enammaksutud lõivu tagastamist, tuginedes lõivu võimalikule põhiseadusvastasusele. Arvestada tuleb õiguse üldprintsiipi, mille järgi on õigusakt jõus niikaua, kuni teda selleks ettenähtud korras kas muudetakse või ta tühistatakse.
3. Õiguskantsler leidis, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ei ole lubatav. Riigilõivu tasumine on enne põhivaidluse arutama asumist lahendada tulev ehk eelmenetluse küsimus. TsMS § 150 lg-s 6 ettenähtud riigilõivu tagastamise nõude esitamise tähtaeg laieneb üksnes lg-s 1 nimetatud aluste esinemisel ning kohus saab üksnes tuvastada, kas lõivu tasuti ettenähtust rohkem, arvestades sellel hetkel kehtinud määramise aluseks olnud korda. Riigilõivu täies määras tasumisest võib järeldada, et selle suurus ei takistanud hagejal kohtusse pöördumast. Ka kohus ei pidanud vajalikuks ise põhiseaduslikkuse järelevalve kontrolli algatada. Erandlikel ja põhjendatud juhtudel on teoreetiliselt võimalik tõstatada ülemäära kõrget riigilõivu ettenägevate normide põhiseadusele vastavuse küsimus ka pärast vaidluse lõppu menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 174 lg-s 1 ettenähtud korras ja selle vaidlustamisel TsMS §-s 178 ettenähtud alustel ja korras. Selline võimalus peaks jääma poole kaitseks, kellel ei olnud seni võimalik selles küsimuses oma õigusi kaitsta. Kui üldkogu peab siiski isiku enammakstud riigilõivu tagastamise taotlust lubatavaks ning peab võimalikuks hinnata enne 1.

§ 56

lg-te 1 ja 19 ning lisa 1 põhiseaduspärasust, oli nimetatud normide alusel arvutatud riigilõiv liiga suur ning piiras kohtusse pöördumist liiga palju.

1. Justiitsministri arvates ei ole pärast riigilõivu tasumist ja menetluse lõppemist (kohtulahendi jõustumist) võimalik tugineda tasutud riigilõivu põhiseadusvastasusele. Selline taotlus ei ole lubatav. Vastasel korral läheks see vastuollu õiguskindluse ja õigusrahu põhimõttega. Hageja tasus riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud sätete alusel nõutud määras ega taotlenud kohtult tasumisele kuulunud lõivumäära põhiseadusvastaseks tunnistamist. Riigikohus ei saa lahendada taotlust apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu tasumise aluseks olevate sätete põhiseaduspärasuse kontrolli kohta ega hinnata seda omal algatusel, kuna Riigikohus ei kohalda vastavat normi, st ei lahenda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist, kassatsioonkaebust ega määruskaebust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale. Kui Riigikohus leiab, et pärast riigilõivu tasumist ja menetluse lõppemist on võimalik tugineda tasutud riigilõivu põhiseadusvastasusele, on vaidlustatud riigilõivumäär põhiseadusega kooskõlas. ÜLDKOGU SEISUKOHT
2. Üldkogu käsitleb esmalt taotluse lahendamisega seotud üldisi küsimusi (I), seejärel aga analüüsib võimalusi kontrollida vaidlustatud sätete põhiseaduspärasust ja lahendab taotluse (II). I
3. Kui hageja on tasunud apellatsioonimenetluses ettenähtust rohkem riigilõivu, võib ta nõuda selle tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 1, samuti RLS § 12 lg 1 esimese lause ja § 15 lg 1 p 1 alusel. Tulenevalt TsMS § 150 lg-st 4 võib hageja taotleda riigilõivu tagastamist sõltumata sellest, et tema eest maksid selle kolmandad isikud.
4. Üldkogu nõustub tsiviilkolleegiumiga, et hageja võib TsMS § 150 lg 4 esimesest lausest tulenevalt taotleda apellatsioonimenetluses tasutud lõivu tagastamist Riigikohtult ja üldkogu on pädev taotluse lahendama, kuna asi oli viimasena Riigikohtu menetluses. Riigikohus tegi asjas otsuse
5. detsembril 2010 (tsiviilasi nr 3-2-1-109-10).
6. Riigilõivu tagastamise taotlus on esitatud TsMS § 150 lg 6 (ja RLS § 12 lg 1 teise lause) mõttes tähtaegselt. Hageja eest tasuti riigilõiv apellatsioonimenetluses
7. ja
8. jaanuaril 2010, riigilõivu tagastamise taotluse esitas hageja Riigikohtule
9. juulil
11. Hageja apellatsioonkaebuselt on tasutud riigilõivu seaduses ette nähtud ulatuses ehk 115 000 krooni. Kokku on hageja eest tasutud riigilõivu 145 000 krooni, millest 30 000 krooni on juba otsustatud tagastada. Hageja palus
12. aprillil 2009 maakohtule esitatud hagis mõista kostjalt välja põhinõue 2 500 000 krooni ja intress 557 491 krooni 90 senti. Sellise hagi hind oli TsMS § 124 lg 1 ning § 133 lg-te 1 ja 2 (enne
13. juulit 2012 kehtinud redaktsioonis) järgi 2 500 000 krooni. Enne 1.

§ 56

lg 1 ja sama seaduse lisa 1 järgi tuli selliselt hagilt maksta riigilõivu 115 000 krooni. 21. jaanuaril 2010 esitatud apellatsioonkaebuselt tuli enne 1.

§ 56

lg 19 järgi tasuda riigilõivu sama palju, kui tuli tasuda hagi esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, st samuti 115 000 krooni. II

1. Hagejal on õigus saada osa apellatsioonkaebuselt tasutud lõivust tagasi üksnes juhul, kui lõivumäär tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks. Üldkogu saab hinnata vaidlustatud riigilõivuseaduse sätete põhiseaduspärasust vaid siis, kui need saab lugeda asjassepuutuvaks (PSJKS § 14 lg 2 esimene lause). Säte on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks seda kohtuasja lahendamisel kohaldades otsustama selle põhiseadusele mittevastavuse korral teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-4-110-00, p 10;
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15).
6. Nagu iga muugi avalduse, kaebuse või muu taotluse lahendamisel, tuleb ka riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel hinnata võimalike taotluse rahuldamist välistavate sätete põhiseaduspärasust. Sätete põhiseaduspärasuse hindamise kohustus on ka kohtul endal. Kui menetlusosaline, kellelt nõutakse riigilõivu tasumist, lõivu suurusega ei nõustu, kuid maksab lõivu menetluse jätkumise huvides siiski ära, saab ta TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel nõuda enamtasutud riigilõivu tagastamist ja tugineda seejuures tasutud lõivu põhiseaduse vastasusele vähemalt kohtulahendi jõustumiseni (vt Riigikohtu üldkogu
7. veebruari
8. a otsus halduskohtumenetluse seadustiku sarnase regulatsiooni kohta asjas nr 3-4-1-13-12, p 36).
9. Üldkogu leiab, et TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg-t 6 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et enam tasutud riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda kuni menetluse jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal. Seega saab lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasusele tuginedes lõivu tagastamist nõuda lõivu tagastamise taotluse lahendamisel, mis on esitatud enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Hiljem esitatud taotlust lahendades, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist, ei saa ka kohus lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasust hinnata. Enamtasutud riigilõivu tagastamise võimaldamisel pärast asjas kohtulahendi jõustumist pidas seadusandja üldkogu arvates silmas, et tagastada tuleks n-ö ekslikult suuremana tasutud lõiv. Kohtuasja menetluse jõustunud lahendiga lõppemise järgne riigilõivu tagastamine TsMS § 150 lg 1 p 1 järgi on formaalne menetlus, milles kontrollitakse, kas lõivusumma, mille isik tasus, vastas riigilõivu nõudmise ajal kehtinud seadusele.
10. TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 6 sellisest tõlgendusest tulenev PS §-de 15, 24 lg 5 ja 152 riive on lubatav. Säte teenib õiguskindlust ja menetlusökonoomiat kui riivet õigustavate legitiimsete eesmärkide huve (vt ka nt Riigikohtu üldkogu
11. aprilli
12. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 45). Muu hulgas aitab selline regulatsioon vältida arvukate riigilõivu tagastamise taotluste menetlemist kohtutes ja seeläbi tagada kohtusüsteemi suutlikkuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul.
13. Hageja ei ole menetluse kestel taotlenud tasutud riigilõivu määra põhiseaduse vastaseks tunnistamist ega keeldunud sel põhjusel lõivu maksmisest. Samuti ei ole ta varem sel alusel nõudnud lõivu tagastamist. Ka ei ole ringkonnakohus hageja kaebust menetledes alustanud tasumisele kuuluva lõivu põhiseaduspärasuse kontrollimiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust, kuigi oleks saanud seda ka omal algatusel teha. Samas oli hagejal apellatsioonkaebuselt lõivu tasumise järel mitu võimalust esitada riigilõivu põhiseadusvastasuse väide nii menetluse jooksul ringkonnakohtus kui ka sel ajal enamtasutud riigilõivu tagastamise taotlust esitades või lõivu tagastamisest keeldumise korral määruskaebust esitades. Seega oli hagejale menetluse kestel tagatud tõhus võimalus vaidlustada riigilõivuseaduse sätete põhiseaduspärasust. Neid võimalusi kasutamata jättes on hageja minetanud võimaluse tugineda riigilõivu põhiseadusvastasusele pärast asja menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Seega ei ole alust hageja vaidlustatud sätete põhiseaduspärasust kontrollida
14. Üldkogu jätab eelneva põhjal hageja taotluse rahuldamata. Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, , Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Luik, Priit Pikamäe, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu Jaak