3-2-1-140-12

Riigikohtunike Tõnu Antoni, PeeterJerofejevi, Hannes Kirise ja Villu Kõve eriarvamus Riigikohtu üldkogu

1. aprilli
2. a otsuse kohta kohtuasjas n 3-2-1-140-12, mille punktidega 1-4 on ühinenud ka riigikohtunik Ivo Pilving
3. Me ei nõustu üldkogu enamusega, et võimalik ei olnud analüüsida riigilõivu tasumise aluseks olnud sätete põhiseaduspärasust.
4. Käesolev asi on olemuselt väga sarnane üldkogu poolt
5. veebruari
6. a otsusega lahendatud asjaga nr 3-4-1-13-12, milles lahendati ringkonnakohtule halduskohtumenetluses esitatud taotlus ringkonnakohtus ja maakohtus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks lõivu põhiseadusevastase suuruse tõttu. Selle taotluse üldkogu rahuldas. Ainsaks erisuseks võrreldes viidatud asjaga on käesolevas asjas see, et otsus asjas on jõustunud.
7. Üldkogu tõlgendus, et ajavahemikus alates kohtulahendi jõustumisest kuni tasumise aasta lõpust kahe aasta möödumiseni ei saa lõivu tagastamist nõudes tugineda lõivu põhiseadusvastasusele, ei põhine seadusel. TsMS § 150 lg 6 (aga ka RLS § 12 lg 1) võimaldab enamtasutud riigilõivu tagastamist nõuda kahe aasta jooksul aasta lõpust, millal lõiv tasuti ega ole seda piiranud menetluse lõppemise ajaga. On ebaloogiline, et sama taotluse lahendamisel saab kuni asjas otsuse jõustumiseni lõivu põhiseadusvastasusele tugineda (see tuleneb otsusest asjas nr 3-4-1-13-12), edaspidi aga mitte. Lõivu tagastamise taotluse lahendamise kontekstis on asjas menetluse enda lõppemine juhuslikku laadi ajahetk, mis ei mõjuta lõivu tagastamise taotlust ega selle lahendamist. Veelgi enam, asja sisuline menetlemine ise ei ole ka kuidagi seotud lõivu tagastamise menetlusega, sest näiteks juhul, kui menetlusosaline tasub ära riigilõivu seadusjärgses määras selleks, et vältida asja menetlusse mittevõtmist, saab ta ometigi taotleda selle tagastamist TsMS § 150 alusel ka pärast esimese astme kohtu menetluse lõppemist apellatsioonimenetluses põhjendusega, et esimeses astmes nõutud ja tasutud riigilõivumäär on põhiseadusevastane. Pealegi on võimalik, et menetlus asjas mingil põhjusel taastatakse, nt kaebetähtaja ennistamise või teistmise korral. Sel juhul on üldkogu enamuse tõlgenduse järgi ilmselt taas võimalik tasutud lõivu põhiseadusevastasusele tugineda.
8. Sisuliselt on üldkogu tõlgendanud normi isikute põhiõigusi kitsendavalt. Tegemist on ohtliku pretsedendiga, mille järgi on seadusandjal võimalik ette näha isikute avaldusi või taotlusi, mille lahendamisel saab põhiseaduspärasuse kontrolli välistada.
9. Üldkogu on õigustanud isiku põhiõiguste riivet õiguskindluse ja menetlusökonoomiaga. Seejuures on just õiguskindlusega argumenteerimine äärmiselt küsitav, kuna sellele peaksid saama tugineda üksnes põhiõiguste kandjad, mitte aga riik. Samuti on küsitav menetlusökonoomia argument, sest selle argumendiga ei saa elimineerida seadusega lubatud tagastamismenetluses põhiseaduslikkuse järelevalvet. Sisuliselt on üldkogu tõrjunud taotluse põhjendusega, et selle lahendamine on riigile liiga tülikas. Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Hannes Kiris, Villu Kõve, Ivo Pilving