Obsah (5)

§ 128§ 132§ 113§ 127§ 139

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-19-13 Otsuse kuupäev Tartu, 3. aprill 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

) § 132 lg-te 1 ja 3 alusel; samaväärse sõiduki kasutamise kulu 12 462 eurot 45 senti ajavahemiku 10. juunist 2011 kuni 21 detsembrini 2011 eest, mis tuleb hüvitada

§ 128

lg-te 2 ja 4 ning

§ 132

lg 4 alusel; sõiduki ülevaatuse ja vigastuste fikseerimise eest tasutud 38 eurot 50 senti, mis tuleb hüvitada

§ 128

lg 3 alusel; puksiirteenuse eest tasutud 384 eurot, mis tuleb hüvitada

§ 128

lg 3 alusel; sõiduki avariieelse ja -järgse väärtuse hindamise eest tasutud 192 eurot, mis tuleb hüvitada

§ 128

lg 3 alusel; ning enne kohtumenetlust kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud õigusabikulu 322 eurot 13 senti, mis tuleb hüvitada

§ 128lg 3 alusel.

Kostja peab kahjuhüvitiselt maksma ka seadusejärgset viivist.

1. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei sõlminud lepingut mitte kostjaga, vaid Autod Korda OÜ-ga. Kostja on selle osaühingu juhatuse liige. Sõiduki ülevaatuse ja vigastuste fikseerimise eest arve 38 eurot 50 senti ja puksiirteenuse eest arve 384 eurot on esitatud V&V Logistics OÜ-le, mitte hagejale. Samuti ei ole sõiduki ülevaatuse ja vigastuste fikseerimise kulu vajalik, kuna pooled ei vaielnud selle üle, kuidas sai auto kahjustada. Hageja esitatud menetlusabi taotlusest ei nähtu, et hageja oleks seotud majandustegevusega. Samuti ei nähtu, et hageja oleks saanud kaubaauto rendile võtmisest mingit tulu või kandunud mingeid kulusid. Põhjendamatu on hageja nõutud sõiduki väärtus. Hageja müüs ise seda sõidukit 3500 euro eest. Hageja ei ole enne kohtusse pöördumist esitanud kostjale advokaadibüroo koostatud kahjuhüvitise nõuet.
2. Harju Maakohus rahuldas
3. aprilli
4. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 5599 eurot, viivise 306 eurot 49 senti ning alates
5. aprillist 2012 viivise

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

Maakohus jättis hageja menetluskulud 26% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 74% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt riigilõivu 581 eurot 59 senti riigituludesse. Maakohus leidis, et pooled olid sõlminud töövõtulepingu sõiduki remontimiseks. Töövõtulepingu täitmise ajal sai sõiduk kostja tegevuse tõttu vigastada. Sellega rikkus kostja lepingut. Asjatundja arvamuse järgi ei ole sõiduki taastamine majanduslikult põhjendatud. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt asja hävimise tõttu tekkinud kahju hüvitamist. Pooled vaidlevad selle üle, milline on samaväärse sõiduki soetamiseks tehtav mõistlik kulutus. Kostja leiab, et selleks saab olla 3500 eurot, millega nimetatud sõiduk oli müügis Asja hävimise või kaotsimineku korral loetakse kahjuhüvitise suuruseks mõistlikud kulutused, mis on vajalikud uue samaväärse asja soetamiseks (

§ 132lg 1).

Asjatundja on hinnanud sarnaste tehniliste lähteandmetega sõiduki turuväärtuseks 7989 eurot 96 senti ning konkreetse sõiduki avariieelseks turuväärtuseks 6300 eurot. Asjatundja arvamusest ei nähtu, miks on need väärtused oluliselt erinevad. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud (

§ 127lg 1).

Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. Kohalikku keskmist turuhinda saab tõendada ka müügikuulutustega. Müügikuulutuses märgitud sõiduki hind ja asjatundja määratud sarnase sõiduki turuväärtus on oluliselt erinevad. Hinnates tõendeid kogumis tuleb lugeda uue samaväärse asja soetamise mõistlikuks kuluks 6300 eurot. Kahju hüvitamisel tuleb välistada kahjustatud asja omaniku rikastumine. Kuna kostja ei ole nõudnud kahjustatud asja endale väljaandmist või selle väärtuse hüvitamist ja arvestades

§ 127

lg-s 5 sätestatud põhimõttega, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, tuleb nimetatud kulutusest maha arvata sõiduki jäänuki väärtus 1000 eurot. Seega on

§ 132lg-te 1 ja 3 alusel põhjendatud hageja 5300 euro suurune nõue.

Nimetatud kahju on põhjuslikus seoses kostja lepingurikkumisega, selle tekkimine sai olla kostjale ettenähtav ning see on hõlmatud normi kaitse-eesmärgiga. Hageja nõuab kostjalt samaväärse sõiduki kasutamise kulu 12 462 euro 45 sendi hüvitamist. Hageja väited sõiduki kasutamise kohta on vastuolulised. Hageja esindaja on kohtuistungil väitnud, et enne sõiduki remonti toomist osutas hageja sellega veoteenuseid. Kohtule esitatud menetlusabi taotlusest ei nähtu, et hagejal oleks veoteenuste osutamisest tulenev sissetulek. Hageja on märkinud, et tal puudub igakuine sissetulek. Hageja ei ole tõendanud, et ta kasutas sõidukit tööks ning pidi uue sõiduki rentima, et veoteenuseid edasi osutada. Kostja esitatud tõendi kohaselt oli sõiduk müügis. Kuna hageja nõuab ennekõike

§ 132

lg 4 esimesele lausele tuginedes samaväärse asja kasutamise kulude hüvitamist, mitte kasutuseeliste hüvitamist, siis tuleb nõue jätta rahuldamata. Sõiduki ülevaatuse ja vigastuse kindlakstegemisega seotud kulude ning puksiirteenuse kulude hüvitamise nõuded tuleb jätta rahuldamata, kuna arved on esitatud V&V Logistics OÜ-le ning hageja ei ole tõendanud, et tal tulevikus võiks tekkida nende kulutuste tasumise kohustus. Hageja nõuab kostjalt sõiduki väärtuse kindlakstegemisega seotud kulu 192 euro hüvitamist. Tegemist on

§ 128lg 3 alusel tekkinud otsese varalise kahjuga.

See nõue tuleb rahuldada. Eeltoodud kulutused on

§ 127

lg-s 1 ja § 128 lg-s 3 sätestatud eesmärki silmas pidades vajalikud ja põhjendatud, tegemist on hageja otsese varalise kahjuga, mis on põhjuslikus seoses kostja lepingurikkumisega

§ 127lg-st 4 tulenevalt.

Kui kostja oleks töövõtulepingut nõuetekohaselt täitnud, ei peaks hageja kõnealuseid kulusid kandma. Hageja nõuab, et kostja hüvitaks enne kohtumenetlust kostjale esitatud pretensiooniga seotud õigusabikulu 322 eurot 13 senti. Õigusabi kasutamiseks tehtud mõistlikud kulutused on vaadeldavad võlausaldaja kahjuna, mis on seotud võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega. Nõude rahuldamise eelduseks on, et sellise õigusabiteenuse kasutamine on asjaolusid arvestades mõistlik. Hageja ja V&V Logistics OÜ on kulutanud õigusabile 322 eurot 13 senti. Hageja lepinguline esindaja on kohtuistungil selgitanud, et osutatud teenus sisaldas pretensiooni kirjutamist, nõude analüüsi ning konsultatsiooni kliendiga. 322 euro 13 sendi suurust kulutust õigusabiteenusele ei saa lugeda mõistlikuks kulutuseks. Arvestades asjaolusid on mõistlikuks kuluks 107 eurot. Kohus andis hagejale menetlusabi, vabastades hageja hagiavalduse esitamisel riigilõivu 2236 euro 90 sendi tasumise kohustusest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 190 lg 3 kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kohus on hagi rahuldanud 26% ulatuses, mistõttu tuleb TsMS § 190 lg 3 kohaselt kostjalt riigituludesse välja mõista riigilõiv 581 eurot 59 senti.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti rahuldamata nõue mõista kostjalt välja kahjuhüvitis 14 790 eurot 4 senti koos viivisega, ja teha selles osas uus otsus, millega hagi rahuldada.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. oktoobri
5. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja põhivõla 384 eurot ja viivise sellelt summalt. Maakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus 28% ulatuses kostja ja 72% ulatuses hageja kanda ning apellatsioonimenetluse kulud 97% ulatuses hageja ja 3% ulatuses kostja kanda. Ringkonnakohus mõistis kostjalt riigituludesse hagilt tasumata riigilõivu 626 eurot 33 senti ja apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu 47 eurot 93 senti. Hagejalt mõistis ringkonnakohus riigituludesse hagilt tasumata riigilõivu 1610 eurot 57 senti ja apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu 1549 eurot 86 senti. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et

§ 127

lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga on kooskõlas lähtuda taastamisele mittekuuluva sõiduki turuväärtuse hüvitamisel konkreetse sõiduki avariieelsest hinnast, mitte aga tehniliselt sarnase sõiduki turuväärtusest. Kui kostja oleks kasutanud käsipidurit ja sõiduk ei oleks hakanud veerema ega põrganud vastu betoonseina, kuuluks hagejale 6300-eurose turuväärtusega sõiduk, mitte aga hüpoteetiline tehniliselt sarnaste lähteandmetega sõiduk turuväärtusega 7989 eurot 96 senti. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-63-04 tehtud otsuses selgitanud, et kuna asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja hävimise korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja kohalik keskmine turuhind. Sõiduki ülevaatuse ja vigastuste kindlakstegemisega seotud kulu 38 euro 50 sendi hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas tuleb muuta maakohtu põhjendusi. Asjaolu, et kulu on kandnud kolmas isik, ei vabasta kahju tekitanud isikut vastutusest ja kohustusest tekitatud kahju hüvitada. Küll aga tuleb kahjunõue selles osas jätta rahuldamata põhjusel, et tegemist ei ole mõistliku, st vajaliku ja põhjendatud kuluga.

§ 128

lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat mõistlikku kulu kahju kindlaks tegemiseks. Hageja põhjenduse kohaselt oli kulu vajalik, sest sõidukile oli vaja teha ülevaatus ning vigastused tuli fikseerida. Eelkirjeldatud tegevuste käigus tehti sõidukist foto ja koostati ülevaatuse akt. Kostja kinnitas, et koostati ka teade liiklusõnnetusest ja võeti kostja seletus. Ülevaatuse aktist nähtub, et selles fikseeriti vaid üldsõnaliselt esiosa vigastuste esinemine, mis oli aga ka visuaalselt nähtav (tuvastatav fotolt). Pooled ei vaielnud avarii toimumise asjaolude üle, algasid läbirääkimised kahju hüvitamise võimalike viiside üle. Tegemist ei olnud kindlustusjuhtumiga. Vigastused fikseeris OÜ Autoeksperdi Grupp 15. septembril 2011 ja selleks tehtud kulu mõistis maakohus kostjalt välja. Seetõttu ei olnud tehtud kulutused vajalikud kahju kindlaks tegemiseks

§ 128lg 3 mõttes.

Maakohtu otsus tuleb tühistada puksiirteenuse eest makstud raha välja mõistmata jätmise osas. Sõiduk ei olnud pärast avariid võimeline iseseisvalt liikuma. Kui selgus, et pooled ei suuda tekitatud kahju hüvitamises jms-s kokku leppida, oli hagejal õigus oma sõiduk kostja juurest ära viia. Kostja pole esile toonud ega tõendanud, et hageja oleks saanud selleks kasutada mõnd muud (odavamat) moodust kui puksiirvedu. Seega oli 384 euro suuruse kulutuse ja kahju tekitamise vahel seos ja kostjal tuleb see otsese varalise kahjuna hüvitada. Seoses täiendava põhivõla väljamõistmisega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis 384 euro tasumisega viivitamise eest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ka selles, et hageja ei ole sõiduki rentimise kulu tõendanud. Hageja pidi TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama, et kasutas ajavahemikul

1. juunist 2011 kuni
2. detsembrini 2011 samaväärset asja ja tegi sellega seoses kulutusi. Hageja esitas rendilepingu, mille kohaselt rentis ta kaubiku kuni sõiduki tagastamiseni hinnaga 63 eurot 91 senti ööpäevas. Vajadust kasutada asendusautot põhjendas hageja veoteenuse osutamisega. Samas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, et hageja vaidlusalusel ajavahemikul veoteenust tegelikult ka osutas. Menetlusabi taotlusele lisatud konto väljavõttest ajavahemiku
3. juunist 2011 kuni
4. detsembrini 2011 kohta ei nähtu ühtegi võimaliku majandustegevusega seotud kulu ega tulu. Hageja väidete põhjendatust pole võimalik tuvastada ka ühegi teise tsiviilasjas esitatud materjali põhjal. Ekslikud on hageja väited selle kohta, et kostja on hageja faktilised väited omaks võtnud. TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kostja on esimesest kirjalikust vastusest alates vaielnud hagile vastu täies ulatuses, mh on kostja seisukohal, et hageja esitatust ei ilmne, et hageja oleks seotud mis tahes majandustegevusega, millest tekiksid kulutused, ning arusaamatuks jääb kaubaauto rentimise vajadus. Asjas nr 3-2-1-72-09 tehtud Riigikohtu otsuse järgi eeldab TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et eeldatava omaksvõtu puhul peab kohus võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, mille alusel jäeti osaliselt välja mõistmata hüvitis hageja kohtueelselt õigusabile tehtud kulu eest. Hageja esindaja on kõrge kvalifikatsiooniga vandeadvokaat, kes osutas teenust nii hagejale kui ka tema äriühingule. Äriühingule osutatud õigusabiteenus praegusesse vaidlusesse ei puutu. Võttes arvesse vajadust nõustada füüsilisest isikust klienti ja aega, mis mõistlikult pidi kuluma pretensiooni koostamisele, on vajalik ja põhjendatud õigusabikulu 107 eurot. Seoses hagi rahuldamise proportsiooni suurenemisega tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel uuesti jaotada ka menetluskulud. Kuna hagi rahuldatakse 28% ulatuses, siis jäävad maakohtus kantud menetluskulud 72% ulatuses hageja ja 28% ulatuses kostja kanda. Maakohus vabastas hageja
5. jaanuari
6. a määrusega hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kuna hagi rahuldatakse 28% ulatuses, tuleb lähtuda TsMS § 190 lg-test 3 ja 4 ning mõista riigituludesse välja hagejalt 72% ja kostjalt 82% maakohtus tasumata 2236 euro 90 sendi suurusest riigilõivust. Ringkonnakohus jätkas apellandile menetlusabi andmist, vabastades ta
7. mai
8. a määrusega riigilõivu 1597 euro 79 sendi tasumisest riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse 3% ulatuses, rahuldamata jäi 97% kaebusest. Hagejalt tuleb võrdeliselt kaebuse rahuldamata osaga mõista välja riigituludesse tasumata riigilõivust 97% ja kostjalt 3%. TsMS § 190 lg 7 rakendamiseks mõjuvaid põhjuseid ei ole. Muud apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel 97% ulatuses hageja ja 3% ulatuses kostja kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti hagi 14 406 euro 4 sendi suuruse kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi selles osas rahuldada. Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ning hagejalt riigilõivu riigituludesse väljamõistmise osas. Hageja leiab, et ringkonnakohus on valesti lugenud samaväärse sõiduki soetamise kuluks 6300 eurot. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et eksperdi arvamuse kohaselt kuluks samaväärse sõiduki ostmiseks 7989 eurot 96 senti.

§ 132

lg 1 kohaldamisel ei ole oluline asja turuväärtus, vaid see, millise summa eest on hagejal võimalik osta samasugune asi. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et hageja ei ole tõendanud sõiduki rentimise kulu. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud tõendina esitatud rendilepingut. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et sõiduk oli hagejale vajalik veoteenuse osutamiseks.

§ 132

lg 4 teise lause järgi tuleks hagejale hüvitada saamata jäänud kasutamiseelised ka juhul, kui hageja samaväärset asja ei kasutanud. Kasutamiseeliste väärtuseks saab lugeda samaväärse sõiduki rendikulu 63 eurot 91 senti päevas. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et sõiduki ülevaatuse ja vigastuste kindlakstegemisega seotud kulu 38 eurot 50 senti ei ole vajalik ja põhjendatud. Hilisema pooltevahelise vaidluse vältimiseks oli vaja fikseerida kirjalikult toimunud kahjujuhtum ja sõiduki vigastused visuaalsel vaatluse, teha sõidukist fotod ja võtta kostjalt seletuskiri. Ringkonnakohus on valesti lugenud põhjendatud ja vajalikuks enne kohtusse pöördumist kantud õigusabikulu üksnes 107 euro ulatuses. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et õigusabi osutati kahele isikule. Hageja selgitas maakohtus, et õigusabi osutati üksnes talle ning see sisaldas pretensiooni kirjutamist, nõude analüüsi ning konsultatsiooni kliendiga. Arvestades õigusabile kulunud aega (3 tundi) ja õigusabi sisu tuleks lugeda mõistlikuks kuluks kogu õigusabiteenusele kulunud 322 eurot 13 senti. Ringkonnakohus on valesti välja mõistnud hagejalt riigituludesse hagilt ning apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu. Hagejale on antud menetlusabi, vabastades hageja riigilõivu tasumise kohustusest. Hagi on osaliselt rahuldatud. Sellises olukorras ei näe TsMS § 190 lg 4 ette võimalust hagejalt tasumata riigilõiv riigituludesse välja mõista. Lisaks on hagilt tasuda tulnud riigilõiv 2236 eurot 90 senti ning apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud lõiv 1597 eurot 79 senti ebamõistlikult kõrged ja põhiseadusega vastuolus. Kehtiva riigilõivuseaduse kohaselt tulnuks hagilt tasuda riigilõiv 750 eurot ning apellatsioonkaebuselt 550 eurot, millest oleks ringkonnakohus pidanud lähtuma. 8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue sõiduki ülevaatuse ja vigastuste fikseerimise kulu hüvitamiseks ning osaliselt rahuldamata hageja nõue enne kohtumenetlust kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud õigusabikulu hüvitamiseks. Samuti tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse ning hagejalt tasumata riigilõivu riigituludesse väljamõistmise osas. Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 10. Praeguses asjas nõuab hageja kostjalt lepingu rikkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja rikkus lepingut, kahjustades hageja autot ning et see lepingu rikkumine ei ole vabandatav. Vaieldakse hageja kahjunõude suuruse üle. Lepingu rikkumise korral kohaldub

§ 132

, sest

§ 127

lg 2 mõtte kohaselt eeldatakse, et lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk on selle sättega piiratud ning asja hävimise või kahjustamise korral tuleb see hüvitada

§-s 132 toodud ulatuses, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti (vt sellega seoses Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Seetõttu on praeguses asjas oluline, kas kohtud on

§ 132õigesti tõlgendanud.

Samuti kohaldub lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõuetele

§-s 128 sätestatu.

1. Kolleegium leiab, et kohtud on põhjendamatult vähendanud hageja kasuks väljamõistetud hüvitist enne kohtumenetlust õigusabile tehtud kulutuste eest. Piisavaks põhjenduseks väljamõistetava hüvitise suuruse vähendamiseks ei saa pidada maakohtu otsuses märgitud üldsõnalist lauset: „Arvestades asjaolusid loeb kohus mõistlikuks kuluks 107 eurot". Ringkonnakohus on sellele põhjendusele lisanud üksnes viite sellele, et arvelt nähtub, et õigusabi osutati lisaks hagejale ka hageja äriühingule. Seejuures ei ole ringkonnakohus aga välja toonud, kuidas mõjutab see asjaolu hageja tehtud kulutuste põhjendatust. Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (vt Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29). Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus

§ 128

lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema

§ 139lg 1 kohaldamist (vt sellega seoses Riigikohtu 13.

aprilli

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 16;
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16), kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju. Kostja peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi esitama tõendid, millest nähtub, et hageja oleks saanud sama teenust odavamalt.
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud

§ 128

lg-t 3 leides, et sõiduki ülevaatuse ja vigastuste kindlakstegemisega seotud kulu 38 eurot 50 senti ei ole selle sätte mõttes mõistlikuks kuluks, st tegemist ei ole hüvitatava kahjuga. Sõna „mõistlikkus" selles sättes hõlmab kõigepealt kulude vajalikkust, st kas kulutused olid mõistlikult võttes paratamatud. Kulude vajalikkus kõnealuses tähenduses seondub seega põhjusliku seose tuvastamisega kostja väidetava teo ja hageja kahju vahel (vt

§ 127lg 4).

Kolleegium leiab, et üldjuhul tuleb pidada kolmanda isiku poolt kahjustatud eseme ülevaatust ja vigastuste kindlakstegemist vajalikuks, st

§ 128lg 3 järgi mõistlikuks.

Selliste kulutuste tegemine aitab hankida võimaliku tulevase kohtuvaidluse jaoks tõendeid ning seeläbi vähendada ka tulevikus poolte vahel kahju tekkimise asjaolude üle vaidluse tekkimise võimalust. Samuti hõlmab mõistlikkuse nõue selle sätte järgi kulutuste suurust. See tähendab, et kulutused võivad olla küll selle sätte järgi vajalikud, kuid kui need on ebamõistlikult suured, mõistab kohus hüvitise välja mitte hageja soovitud ulatuses, vaid väiksemas, mõistlikus, s.o põhjendatud ulatuses. TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab hageja esitama tõendid selle kohta, et kahju olemasolu ja suuruse kindlakstegemiseks tehtud kulutused olid vajalikud ning kostja esitama oma tõendid juhul, kui ta endiselt vaidleb kulude vajalikkuse väitele vastu. Kulutuste vajalikkuse korral võib siiski olla nii, et hageja on neid arvestanud ebamõistlikus ulatuses. Hageja peab tõendama, et tema kantavad kulutused on mõistlikud, st vajalikud. Hageja peab kulutuste kohta esitama tsiviilkohtumenetluses tõendi mõistele vastavad tõendid. Kuna TsMS § 229 lg 2 esimese lause järgi ei ole hagimenetluses tõendiks poole seletus, siis ei saa lugeda tõendatuks hageja kulutusi üksnes tema enda koostatud kulutuste nimekirja ja kalkulatsiooni alusel. Juhul kui hageja nõuab juba kantud kulutuste hüvitamist ja kulutuste tegemine oli küll

§ 128

lg 3 mõttes vajalik, kuid kostja arvates kandis hageja neid ebamõistlikus ulatuses, peab kostja hageja nõude vähendamiseks taotlema kohtult

§ 139

lg 1 kohaldamist (vt sellega seoses käesoleva otsuse p 11) ja tõendama oma vastuväiteid. Maakohus oleks pidanud selgitama, kas ja millises ulatuses kostja hagis esitatud asjaolud omaks võtab või neile vastu vaidleb. Muu hulgas pidi kostja hagile vastu vaieldes avaldama, kas ta on nõus sellega, et hageja kantud kulutused olid

§ 128

lg 3 mõttes vajalikud, ning kas ta kulutuste vajalikuks tunnistamise korral nõustub hageja nõutud kahjuhüvitise ulatusega või vaidleb sellele vastu. Kostja oleks nendes küsimustes hagile vastu vaieldes pidanud TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi oma vastuväiteid tõendama. Asjaolu, et kostja ei ole kulutuste suurusele vastu vaielnud, ei saa käsitada kostjapoolse omaksvõtuna. Omaksvõtt TsMS § 231 lg-te 1–4 tähenduses ei ole see, kui kostja ei ütle midagi hageja väidete kohta, mis puudutavad hageja kulutuste mõistlikkust

§ 128lg 3 mõttes (vajalikkust ja suurust). Kolleegium on seoses omaksvõtuga varem selgitanud, et omaksvõtt tähendab Ts

MS § 231 lg 2 järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgib TsMS § 392 lg 1 p 3, st et eeldatava omaksvõtu korral peab kohus võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu

1. juuli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Seega oleks maakohus pidanud selgitama, millised hagis esitatud asjaolud kostja omaks võtab ning kas ta vaidleb vastu hageja nõutud kulutuste suurusele ka tingimuslikult, st kulutuste vajalikkust küll tunnistamata, kuid pidades silmas võimalust, et kohus siiski tunnistab kulutused vajalikeks. Ringkonnakohus on jätnud maakohtu eelnimetatud rikkumise tähelepanuta. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma pooltele võimaluse esitada soovi korral täiendavaid asjaolusid ja tõendid hageja sõiduki ülevaatuse ja vigastuste kindlaks tegemise kulude mõistlikkuse kohta. Olukorras, kus maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, ja selle tõttu on vaja esitada uusi asjaolusid ning tõendeid, peab ringkonnakohus võimaldama pooltele maakohtu selgituskohustuse rikkumise kõrvaldamiseks neid esitada sõltumata sellest, kas neile on tuginetud apellatsioonkaebuses ja apellatsioonivastuses või kas pooled tuginesid neile asjaoludele apellatsioonkaebuse või apellatsioonivastuse esitamise tähtaja jooksul (vt Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39).
5. Kohtute otsused tuleb jätta muutmata osas, milles jäeti osaliselt rahuldamata hageja nõue samaväärse sõiduki soetamise kulu hüvitamiseks.

§ 132

lg 1 esimese lause kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Üksnes juhul kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb

§ 132lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada.

Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-04, p 14). Kohtud on hinnanud asjatundja arvamust, mille hageja esitas uue sõiduki soetamise kulu tõendamiseks. Maakohus leidis, et selles sisaldub kaks erinevat turuväärtust ning hinnates asjatundja arvamust koostoimes sõiduki müügikuulutusega, luges uue samaväärse asja soetamise mõistlikuks kuluks 6300 eurot. Ringkonnakohus on samuti hageja esitatud asjatundja arvamust hinnanud ja leidnud, et sõiduki turuväärtuseks on 6300 eurot. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole tõendeid hinnates menetlusnorme rikkunud. Kolleegium on varem leidnud, et asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta

§ 132

lg 3 esimese lause järgi välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Sama põhimõte kehtib ka

§ 132lg-te 1 ja 2 kohaldamisel.

Seega peab

§ 132

lg-st 1 tulenev hüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, st kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kulutuste suuruse tõendamise kohustus on aga TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva üldise tõendamiskoormuse järgi hagejal ning kostja peab esitama oma tõendid juhul, kui ta endiselt vaidleb kulude vajalikkuse väitele vastu. Praegusel juhul on hageja tuginenud üksnes asjatundja arvamusele, mida kohtud on ka hinnanud ning millest lähtudes hüvitatavate kulutuste suuruse ka tuvastanud. 14. Kohtute otsused tuleb jätta muutmata ka osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue samaväärse sõiduki kasutamise kulu hüvitamiseks.

§ 132

lg 4 esimese lause kohaselt, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Selle sätte kohaldamise üheks eelduseks on järelikult see, et asi oli isikule vajalik või kasulik. Kolleegium selgitab, et see asjaolu on ka

§ 132lg 4 teise lause kohaldamise eelduseks.

Ringkonnakohus on leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et ta tegi kulutusi asendusauto rentimiseks. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei põhjendanud hageja esitatud rendilepingu arvestamata jätmist. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta osutas veoteenust, samuti ei nähtu tema konto väljavõttest veoteenuse osutamisega seotud kulu ega tulu. Seega on ringkonnakohus tõendeid koostoimes hinnates jõudnud järeldusele, et hageja ei ole tõendanud asendussõiduki kasutamiseks kulutuste tegemist. Kohtud ei ole nende tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3-5 kohaselt tõendeid ei hinda. Kolleegium selgitab, et kui hageja nõuab hävinud või kahjustatud asja asendamise kulude hüvitamist (

§ 132lg 4 esimene lause), peab kohus võtma seisukoha üksnes selle nõude kohta. Ainult juhul, kui hageja taotleb, Ts

MS § 270 lg-le 2 tuginedes lisaks asja asendamise kulude hüvitamisele alternatiivselt ka kaotatud kasutuseeliste hüvitamist (

§ 132

lg 4 teine lause), peab kohus asja asendamise kulude hüvitamise nõude põhjendamatuse korral võtma seisukoha, kas rahuldada tuleks kaotatud kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kolleegium märgib, et kui hageja nõuab hävinud või kahjustatud asja asendamise kulude hüvitamist, ei pea kohus talle selgitama võimalust esitada alternatiivne nõue kaotatud kasutuseeliste hüvitamiseks. Praegusel juhul nõudis hageja

§ 132

lg 4 teise lause järgi kaotatud kasutuseeliste hüvitamist esimest korda kassatsioonkaebuses. Kuna hageja ei esitanud varem kasutuseeliste hüvitamise nõuet ega selle nõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid, siis ei pidanud kohtud seda nõuet käsitlema.

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles ringkonnakohus mõistis hagejalt riigituludesse välja nii maa- kui ka ringkonnakohtus tasumata riigilõivu. Hageja sai riigilõivu tasumiseks menetlusabi nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsusega hagi osaliselt rahuldati. Sellises olukorras ei ole alust mõista riigilõivu tasumisel menetlusabi saanud hagejalt riigilõivu riigituludes välja. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmisel menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Sellest sättest ei tulene võimalust mõista hagejalt hagi osalise rahuldamise korral riigilõiv, mille tasumiseks hageja menetlusabi sai, riigituludesse välja lähtudes hagi rahuldamise ulatusest. Menetlusabi saanud hagejalt saab riigilõivu riigituludesse välja mõista üksnes juhul, kui hagi jääb tervikuna rahuldamata. Nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus jäävad muutmata osas, milles kohtud mõistsid kostjalt riigilõivu riigituludesse välja. Kostjalt riigilõivu väljamõistmise alus on sätestatud TsMS § 190 lg-s 3, mille kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Selles ulatuses, milles kohtud on kostjalt riigilõivu riigituludesse välja mõistnud, on hagi rahuldamine jõustunud. Seega ei saa kostja kohustus riigilõivu riigituludesse tasuda väheneda. Asja uuel läbivaatamisel võib olla vaja mõista kostjalt välja lisasumma, arvestades hagi rahuldamise ulatust. Seejuures tuleb arvestada kostjalt juba väljamõistetud summat.
2. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. Kolleegium märgib, et TsMS ei näe ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel lähtudes apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest. Hagi osalise rahuldamise korral reguleerib menetluskulude jaotust poolte vahel TsMS § 163, mille esimese lõike kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega ei ole ette nähtud võimalust lähtuda menetluskulude jaotamisel apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest. Sellist võimalust ei tulene ka kõrgema astme kohtus menetluskulude jaotust reguleerivast TsMS §-st
3. TsMS § 171 lg 1 näeb küll ette, et apellatsioonkaebuse täieliku rahuldamata jätmise korral kannab selle esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kuid see säte ei reguleeri olukorda, kus apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse. Seega tuleb lähtuda TsMS §st
5. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu