Obsah (8)

§ 217§ 3602§ 5§ 362§ 361§ 175§ 191§ 185

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 217lg-st 4.

Selle sätte kohaselt on igaühel õigus kinni pidada kuriteo toimepanemiselt või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isik tema toimetamiseks politseisse. Seetõttu on õiguslikult põhjendamatu ka R. Kalda ja S. Kalda süüdistamine omavolis seoses kannatanute vabaduse piiramisega, kuna kinnipidamisega kaasneb olemuslikult alati teise isiku vabaduse piiramine. Järgmise sammuna oleks kohtutel tulnud analüüsida, kas käesolevas kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt oli süüdistatavatel alust pidada P. K.-d õigusrikkujaks

§ 217

lg 4 tähenduses, seejärel lahendada küsimus, kas ja mil määral võib õigusrikkuja kinnipidamisõigusega kaasas käia õigus kasutada selle käigus tema suhtes vägivalda ja kas R. Kalda ja S. Kalda tegevus P. K. kinnipidamisel ületas neid piire, ning lõpuks leida vastus küsimusele, kas süüdistatavate poolt õigusrikkujate kinnipidamine leidis aset nende toimetamiseks politseisse. Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kontekstis võib õigusrikkuja kinnipidamisõiguse teostamine moodustada omavoli juhul, kui süüdistatavad asusid õigusrikkujana kinni pidama isikut, keda polnud alust selleks pidada, või ületasid selle õiguse realiseerimise käigus lubatud vägivallale seatud piire või teostasid õigusrikkuja kinnipidamisõigust mingil muul eesmärgil kui tema üleandmine politseile. Üksnes eelloetletud tingimuste rikkumise korral saab rääkida õigusrikkuja kinnipidamisõiguse kasutamise ebaseaduslikkusest. 9.3 Maakohus on tuvastanud, et ööklubis leidis esmalt aset konflikt kannatanute J. P. ja K. P. ning teiste klubikülastajate vahel. Konflikti osapoolte lahutamise käigus oli J. P. käitumine jätkuvalt agressiivne ja klubikülastaja vastu suunatud jätkuva ründe käigus tõukas ta R. Kaldat. Seejärel suunati J. P. klubi fuajeesse, mis tõi endaga kaasa K. P. ründe S. Kalda vastu, millele järgnes J. P. ja K. P. surumine põrandale ning nende käte ja jalgade sidumine. Kannatanute agressiivset käitumist klubitöötajate vastu saatis pidev ebatsensuursete sõnade ja väljendite kasutamine (V kd, lk 241-244). Eeltoodud pinnalt on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et J. P. ja K. P. käitumises on sedastatavad avaliku korra rikkumise tunnused (V kd, lk 245). Seega oli õigustatud ka R. Kalda ja S. Kalda poolt nende kinnipidamine

§ 217lg 4 mõttes, mis välistab omavoli koosseisu.

Seejuures ei ole maakohus lugenud ebausaldusväärseiks süüdistatavate ütlusi selle kohta, et korrarikkujate kinnipidamise järel helistasid nad politseisse, kuid saades teada, et politseipatrulli jõudmiseks Tartust sündmuskohale kulub palju aega, vabastasid nad K. P. ja J. P. pärast seda, kui viimased olid süüdistatavate ees vabandanud ja palunud politsei sekkumist vältida. Ringkonnakohus on nende maakohtu järeldustega nõustunud. 9.4 Maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub samuti, et P. K. sisenes ööklubisse vahetult pärast J. P. ja K. P. kinnipidamist. Maakohus nendib, et P. K. oli ärritunud, vehkis kätega ja karjus, ning viimaks koputas R. Kalda õlale, et pärida aru oma sõprade kohtlemise kohta. Kohtute hinnangul ei ole samas tõendatud, et tegemist oli löömisega, mistõttu kannatanu käitumist ei saa pidada selliseks õigusvastaseks ründeks, mis oleks tinginud ka tema suhtes jõumeetmete rakendamist. Kolleegium leiab seevastu, et kohtud on kunstlikult P. K.-d puutuva lahutanud ülejäänud

1. jaanuari 2008 ööl Otepääl ööklubis Comeback asetleidnud sündmustest ning asunud seda põhjendamatult eraldi õiguslikult hindama. Sellega on kohtud eksinud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas korduvalt rõhutatud nõude vastu, et õiguste (nt hädakaitseõigus) teostamise nõuetevastavust tuleb hinnata ex ante vaatepunktist lähtuvalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04 ja
4. juuni
5. a kohtuotsus nr 3-1-1-34-08). Olukorras, kus J. P. ja K. P. rahustamisele järgnes vahetult nende tuttava P. K. agressiivne käitumine, mille käigus ta üritas endale tähelepanu tõmmata ka R. Kaldaga füüsilise kontakti loomise teel, oli süüdistatavatel põhjendatult alus arvata, et tegemist on jätkuva avaliku korra rikkumisega, mistõttu on vajalik ka P. K. kinnipidamine, s.o tema põrandale surumine ja tema käte sidumine. Kolleegium on seisukohal, et süüdistatavate poolt J. P., K. P. ja P. K. kinnipidamisel rakendatud meetmed ei ole käsitletavad ülemäärase jõu kasutamisena õigusrikkuja kinnipidamise kontekstis, arvestades ka kannatanutele tekitatud kergete tervisekahjustuste iseloomu (peapõrutus ja vasaku silma hematoom). Vaidlust pole ka küsimuses, et ka P. K. kinnipidamine toimus samal eesmärgil kui K. P. ja J. P. kinnipidaminegi ehk nende üleandmiseks politseile. Samadel asjaoludel leidis aset ka P. K. vabastamine. 9.5 Ülaltoodud põhjendusi arvestades asub kolleegium seisukohale, et süüdistatavad pole K. P.-d, J. P.-d ja P. K.-d kinni pidades toiminud ebaseaduslikult omavoli koosseisu mõttes. Eeltoodust tulenevalt tuleb R. Kalda ja S. Kalda KarS § 257 järgi õigeks mõista ka P. K. suhtes toimepandu osas kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

§ 3602lg 3 alusel laiendab kolleegium kriminaalasja läbivaatamise piire ka R.

Kalda ja S. Kalda poolt J. P. ja K. P. suhtes toimepandud tegevusele ja mõistab süüdistatavad ka selles osas õigeks mitte teo õigusvastasuse, vaid kuriteokoosseisu puudumise tõttu. II

1. Seevastu
2. augustil
3. a Otepääl toimunu osas leiab kolleegium, et kassatsioonis esitatud väited maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamiseks alust ei anna. 10.1 Süüdistuse kohaselt teostasid R. Kalda ja S. Kalda esmalt oma tõelist õigust vallasasi võõrast valdusest ära võtta. Maakohus leidis, et süüdistatavatel oli õigus oma omandit kaitsta ja vara tagasi võtta. Samas leidis maakohus, et tsiviilühiskonnas realiseeritakse oma varalisi nõudeid esmajoones mitte omaabi teel, vaid kohtu vahendusel. Ka ringkonnakohus heitis süüdistatavale ette vägivalla kasutamist omaabi teostamisel. Kolleegium märgib, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 - omaabi esimese lõike kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata hädakaitse piire. Selle sätte teise lõike kohaselt, kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta. Tegemist on tõelise õigusega, mida ei välista võimalus pöörduda asja tagasisaamiseks kohtu poole. Selle teostamisel on lubatud ka jõu rakendamine, kui seda tehes jäädakse hädakaitse piiridesse. Omaabi teostamist piirab seejuures täiendavalt põhimõte, et vallasasja tagasivõtmist võib reeglina teostada rikkuja teolt tabamise või tema jälitamise korral - seega viivitamatult pärast vallasasja seaduslikust valdusest väljumist, mitte aga pärast sellest teada saamist. Samuti peab omaabi käigus rakendatud vägivald vältimatult seonduma asja tagasisaamise vajadusega. Kuna nii maa- kui ringkonnakohus on asjas kogutud tõendite pinnalt tuvastanud, et R. V. ei keeldunud tooli tagastamisest ega kasutanud ise süüdistatavate suhtes mingisugust vägivalda ei enne ega ka pärast tooli tagasivõtmist, siis on kohtud õigesti järeldanud, et süüdistatavad teostasid vara võõrast valdusest äravõtmise õigust ebaseaduslikult vägivallaga, pannes sellega toime KarS § 257 järgi subsumeeritava kuriteo. 10.2 Süüdistuse kohaselt heidetakse R. Kaldale ja S. Kaldale ette ka seda, et nad
4. augustil
5. a Otepääl pärast tooli õigustamatust valdusest tagasivõtmist teostasid ebaseaduslikult oma oletatavat õigust õigusrikkujat kinni pidada ja teda karistada. Kolleegium märgib esmalt, et oletatava õigusena omavoli koosseisu tähenduses ei tule mõista mitte igasugust subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist, mille esinemist on süüdlasel õigus ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames oletada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-123-96). Meie õiguskorras puudub kodanikul õigusrikkuja karistamise õigus, sest karistusvõimu monopol kuulub riigile (vt nt

§ 5

). Nimetatud põhjusel ei saa õigusrikkuja karistamine moodustada ka omavoli koosseisu, mistõttu süüdistatavate tegevuses see selles osas puudub. Juba käesolevas otsuses eespool nimetatud põhjendustel tuleb siiski tegeliku õigusena vaadelda igaühe õigust kinni pidada õigusrikkuja

§ 217lg 4 kohaselt.

Kohtud on õigesti leidnud, et

1. augustil 2010 R. V.-i politseisse toimetades teostasid süüdistatavad eelnimetatud õigust ebaseaduslikult, kuna nii S. Kalda kui R. Kalda poolt R. V.-i löömine näkku teel politseiprefektuuri ning R. Kalda poolt vallavalitsuse hoone sisehoovis R. V.-i ja A. K. löömine oli ilmselt ülemäärane, kuna kohtute poolt tuvastatu pinnalt ei püüdnud kumbki kannatanutest põgeneda ega süüdistatavaid rünnata. Seega on nii maa- kui ringkonnakohus ka selles osas põhjendatult tuvastanud süüdistatavate käitumises omavoli koosseisu KarS § 257 mõttes. III
2. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes

§ 362

p-st 1 ja 361 lg 1 p-st 7 tühistab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused osas, milles R. Kalda ja S. Kalda mõisteti KarS § 257 järgi süüdi omavolis P. K. suhtes, ja mõistab süüdistatavad selles osas õigeks.

§ 361

lg 1 p 3 alusel asendab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuses toodud õiguslikud põhistused, mille kohaselt R. Kalda ja S. Kalda mõisteti KarS § 257 järgi J. P. ja K. P. suhtes toimepandud omavolis õigeks süüdistatavate teo õigusvastasust välistava asjaolu (hädakaitse) esinemise tõttu, Riigikohtu otsuses toodud põhjendustega, mille kohaselt süüdistatavate tegevuses puudusid omavoli kurieokoosseisu tunnused. Muus osas jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused

§ 361lg 1 p 1 alusel muutmata. Riigikohus ei pea vajalikuks muuta ka süüdistatavatele Kar

S § 257 järgi mõistetud karistust, kuna see vastab süüdistatavate süü suurusele, pidades silmas nende poolt R. V.-i ja A. K. suhtes toimepandud vägivallategusid. Kaitsjate kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. 12. R. Kalda ja S. Kalda kaitsjad T. Pilv ja A. Pilv esitasid taotluse süüdistatavate poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks vastavalt 5973 euro (sh käibemaks) ja 5973 euro (sh käibemaks) suuruses summas.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kolleegium leiab, et kaitsjate taotlustes märgitud õigusabi osutamise tunnihind 130 eurot on põhjendatud. Kuigi käesolevas asjas rahuldab kolleegium kassatsiooni osaliselt ja tühistab ringkonnakohtu otsuse P. K.-d puudutavas osas, tuleb silmas pidada, et kassatsiooni seisukohad langevad paljuski kokku juba apellatsioonimenetluses esitatud kaitseväidetega. Uudseiks ei saa pidada ka prokuröri vastusele esitatud vastuväited. Neil põhjustel on kolleegiumi hinnangul kassatsioonimenetluses R. Kalda ja S. Kalda kaitsjatele makstud tasust mõistlik

§ 175

lg 1 p 1 mõttes 2986 eurot 50 senti (sh käibemaks) iga süüdistatava kohta, mistõttu tuleb kaitsjate taotlus kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks rahuldada osaliselt. 13. Samuti esitasid R. Kalda ja S. Kalda kaitsjad T. Pilv ja A. Pilv taotluse hüvitada süüdistatavate õigeksmõistmisel ka neil varasemas menetluses tekkinud kulud.

§ 191

lg 3 sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse. Riigikohus on varem asunud seisukohale, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1). 13.1 Süüdistatavad on eelnenud kriminaalmenetluses tasunud neile osutatud õigusabi eest järgmiselt. Maakohtule esitatud arvestuse kohaselt tasus S. Kalda 18 197 eurot 94 senti (koos käibemaksuga) ja R. Kalda 16 285 eurot 56 senti (koos käibemaksuga). Maakohus ei lahendanud valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamise küsimust. Ringkonnakohtu otsusega tuleb süüdistatavatele hüvitada kriminaalmenetluses kantud õigusabi kuludest vastavalt S. Kaldale 4549 eurot 25 senti (koos käibemaksuga) ja R. Kaldale 4071 eurot 39 senti (koos käibemaksuga). Apellatsioonimenetluses esitatud arvestuse kohaselt tasus S. Kalda õigusabi eest 3 936 eurot (koos käibemaksuga) ja R. Kalda 3480 eurot 7 senti (koos käibemaksuga). Apellatsioonimenetluse kulud jäeti

§ 185lg 2 alusel süüdistatavate kanda.

13.2 Kolleegiumi hinnangul on seoses R. Kalda ja S. Kalda osalise õigeksmõistmisega käesoleva otsusega põhjendatud nende poolt valitud kaitsjale tasutud menetluskulude hüvitamine ulatuses, mis vastab selle teo osakaalule kogu süüdistusest. Seega tuleb apellatsioonimenetluses kantud kuludest hüvitada süüdistatavale üks kolmandik kuludest, s.o S. Kaldale 1312 eurot ja R. Kaldale 1160 eurot 2 senti. Maakohtule esitatud taotlusest tuleb hüvitada süüdistatavatele lisaks ringkonnakohtu otsusega välja mõistetud kuludele üks neljandik kogukuludest, s.o S. Kaldale 4549 eurot 25 senti ja R. Kaldale 4071 eurot 39 senti - seega koos ringkonnakohtu otsusega välja mõistetud kuludega S. Kaldale 9098 eurot 97 senti ja R. Kaldale 8142 eurot 78 senti. Kokku tuleb seega kohtueelses menetluses ning esimese ja teise astme kohtumenetluses valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest hüvitada S. Kaldale 10 410 eurot 97 senti ja R. Kaldale 9302 eurot 98 senti. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe