Obsah (6)

§ 113§ 115§ 24§ 34§ 35§ 2

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 113järgi Tartu Ringkonnakohtu 22.

augusti

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-7024 Tiiu Fadejeva kaitsja vandeadvokaat Galina Tšelnokova, kassatsioon Viru Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Mihhail Hütt
2. veebruar 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. augusti
5. a ja Viru Maakohtu
6. aprilli
7. a otsused, välja arvatud osas, millega määrati kindlaks OÜ-le Advokaadibüroo Galina Tšelnokova makstava riigi õigusabi tasu suurus.
8. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.
9. Vabastada Tiiu Fadejeva vahi alt.
10. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
11. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Galina Tšelnokova kassatsioonimenetluses Tiiu Fadejevale osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja kulude suuruseks 195 (ükssada üheksakümmend viis) eurot 60 senti (sh käibemaks 32 eurot 60 senti). Jätta see menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Tiiu Fadejeva anti kohtu alla süüdistatuna

§ 113järgi selles, et ta 19.

veebruaril

1. a ajavahemikus kell 21.30-22.00 oma korteris võttis laualt kööginoa ja lõi sellega tapmise eesmärgil oma elukaaslast J. L.-i rindkere piirkonda. Sellega tekitas T. Fadejeva kannatanule elutähtsate organite - südame ja kopsu - vigastused. Kannatanu suri saadud vigastustesse haiglas järgmisel päeval kell 00.40 massiivse verejooksu tõttu. T. Fadejeva lõi kannatanut kööginoaga pärast ühist alkoholitarvitamist tekkinud sõnavahetuse käigus.
2. Viru Maakohtu
3. aprilli
4. a otsusega tunnistati T. Fadejeva

§ 113järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 6 aastaks.

Karistuse kandmise aja alguseks luges kohus

1. veebruari
2. T. Fadejeva suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine jättis maakohus muutmata. 2.1 Maakohus luges T. Fadejeva ütluste alusel tuvastatuks, et 17.-
3. veebruaril
4. a tarvitasid süüdistatav ja J. L. alkoholi ning olid kuriteosündmuse ajal tugevas alkoholijoobes.
5. veebruaril 2011 pärast külaliste lahkumist jäi J. L. magama. Kahe tunni pärast ärgates hakkas ta viina nõudma, T. Fadejevat solvama ja haaras viimasel haigest jalast kinni. Alguses tõukas T. Fadejeva J. L.-i eemale, kuid pärast seda, kui J. L. jätkas solvanguid ja haaras T. Fadejeval haigest jalast, võttis T. Fadejeva laualt kööginoa ning lõi sellega J. L.-i. Kuriteo toimepanemist süüdistuses märgitud ajal ja kohas kinnitavad ka teised tõendid. J. L.-i tapmise asjaolud on tuvastatavad ainult süüdistatava ütluste alusel. Samas on süüdistatava ütlused kooskõlas muude tõenditega ja kohtul ei ole alust neid ütlusi mitte usaldada. J. L.-i surm oli otseses põhjuslikus seoses noahaavaga, mille süüdistatav talle tekitas. Noaga löömine südame piirkonda annab aluse järeldada, et süüdistatav tegutses kannatanu surma põhjustamisel vähemalt kaudse tahtlusega. 2.2 T. Fadejeva väitis, et tema teo provotseerisid kannatanu solvangud. Ta ei suutnud solvanguid enam kannatada, mistõttu lõigi kannatanut noaga. Maakohus leidis, et vaatamata sellele puudub alus kvalifitseerida T. Fadejeva tegu

§ 115järgi.

Tunnistajate ja süüdistatava ütlustega on tuvastatud, et J. L.-i ja T. Fadejeva eluviisi osaks oli alkoholi kuritarvitamine. Joobeseisundis tekkisid neil tihtipeale tülid. J. L. oli süüdistatava suhtes armukade ja solvas teda. Oli ka juhuseid, kui J. L. kasutas süüdistatava suhtes füüsilist jõudu. Seega oli

1. veebruaril 2011 toimunu teatud määral seletatav perekonnas tekkinud eluviisi ja suhetega. J. L.-i solvangud süüdistatava aadressil ja sõnavara, mida suhtlemisel kasutati, olid selles perekonnas pigem reegel kui erand. Seejuures on vaja arvestada, et alkoholijoobes olid nii süüdistatav kui ka J. L. Vastates kohtu küsimusele, miks ta kannatanut lõi, ütles süüdistatav, et kõiges on süüdi alkohol ja et kui ta oleks olnud kaine, siis ei oleks midagi juhtunud. Kohtuliku uurimise käigus ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et süüdistatav viibis kuriteo toimepanemise ajal füsioloogilise afekti seisundis. Kaitsja väide, et J. L. solvas süüdistatavat ja tema lapsi ning see tingiski T. Fadejeva teo, on ümber lükatud süüdistatava enda ütlustega. Nendest nähtuvalt J. L. küll solvas teda
2. jaanuari
3. a õhtul, kuid noaga lõi ta kannatanut vahetult pärast haigest jalast haaramist. Süüdistatava ütlustest ei nähtu, et vahetult enne löömist oleks kannatanu süüdistatavat solvanud. Sündmuskohale saabunud politseinikele väitis T. Fadejeva, et J. L.-i lõid noaga õues narkomaanid. See annab alust järeldada, et süüdistatav ei olnud tapmise toimepanemise hetkel emotsionaalses seisundis, mis piiranuks tema võimet oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida.
4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Fadejeva, kes taotles kohtuotsuse osalist tühistamist, enda teo ümberkvalifitseerimist

§ 115järgi ja sellele kuriteole vastava karistuse mõistmist.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. augusti
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Maakohus leidis õigesti, et T. Fadejeva tegu ei ole alust kvalifitseerida

§ 115järgi.

Seejuures on maakohus õigustatult viidanud tõenditele, mille kohaselt süüdistatava ja kannatanu vahel olid ka varem tülid. Samuti esines süüdistatava ja kannatanu elustiilis süstemaatilist ühist alkoholitarvitamist. Pärast kuriteosündmust tuvastati nii süüdistataval kui kannatanul alkoholijoove. Süüdistatava maakohtus antud ütlused kinnitavad tema teadlikku tegevust. Muu hulgas on süüdistatav selgitanud, et "tavaliselt ma hoidusin konfliktidest, kuid seekord olin ma tugevas alkoholijoobes /./ ma solvusin ta peale". Süüdistatav väitis, et kannatanu poolt talle öeldud solvavates sõnades ei olnud midagi uut, kannatanu oli neid varemgi tema aadressil öelnud. Noaga löömise kohta on süüdistatav andnud selgituse, et "ta solvas mind, ma ei pidanud enam vastu". Seega pole tõendatud, et kannatanu oleks süüdistatava suhtes toime pannud isikuvastase ründe, teda provotseerinud ja sellega süüdistatava tapmiseni viinud. 4.2 On tõendatud, et T. Fadejeva käitumine oli süüline, s.t ta oli võimeline aru saama oma teo keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele käitumist juhtima. Olukorras, kus mitu päeva alkoholi tarvitanud isikud ei kontrolli joobeseisundist tulenevalt oma sõnakasutust ja kannatanu haarab süüdistatavat jalast, ei saa rääkida erutusseisundist, mille tõttu süüdistatav ei ole enam võimeline oma järgnevast teost aru saama ja seda juhtima. Süüdistatav selgitas juba maakohtus J. L.-i noaga löömist enda alkoholijoobeseisundiga. Kohtupraktika kinnitab alkoholitarvitamise tagajärjel äärmuslikku konfliktset ja põhjendamatult ootamatut vägivaldset käitumist. Selline käitumine on omistatav ka süüdistatavale. 4.3 Algselt avaldas süüdistatav kaitseversioonina sündmuskohale saabunud politseitöötajatele, et kuriteo toimepanijateks olid hoopis narkomaanid, kes lõid õues kannatanut noaga. Seega tuleb süüdistatava kaitseversioonis ja apellatsioonis esitatus näha soovi toimepandud kuriteo asjaolusid eitada või kvalifikatsiooni kergendada. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Fadejeva kaitsja vandeadvokaat Galina Tšelnokova, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist, T. Fadejeva teo ümberkvalifitseerimist

§ 115järgi ja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist.

Kaitsja väitel ei ole T. Fadejeva nõus ringkonnakohtu järeldustega ja leiab, et ringkonnakohus hindas tõendeid valesti. T. Fadejeva pani kuriteo toime kannatanu õigusvastase käitumise tõttu. Kannatanu provotseeris süüdistatavat solvangutega süüdistatava enda ja tema laste aadressil.

1. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör Mihhail Hütt jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kriminaalasjas on vaidlus selles, kas T. Fadejeva tegu tuleb kvalifitseerida

§ 113või § 115 järgi.

8.

§ 115

("Provotseeritud tapmine") näeb ette karistuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Riigikohus on selgitanud, et

§ 115

kujutab endast tapmise põhikoosseisu (

§ 113) privilegeeritud ehk vähemohtlikku koosseisu.

Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus

§ 24lg 3 mõttes.

Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista

§ 115

kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Sarnaselt põhideliktiga on provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (

§ 34

). Kui leitakse, et isik ei olnud enda käitumise juhtimiseks ja sellest arusaamiseks

§ 34

mõttes võimeline, ei tõusetu küsimust

§ 115

kohaldamisest - isiku vastutus on sellisel juhul täielikult välistatud.

§ 115

objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-86-04, p-d 9-10.) Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde.
3. Olles tuvastanud tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldse või solvava teo, peab kriminaalasja menetleja alati kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile

§-s 115 nimetatud erutusseisundi. Vajadusel tuleb osutatud küsimuse lahendamiseks oluliste asjaolude kindlakstegemiseks määrata ekspertiis. Ekspertiisi liigi üle otsustamisel tuleb tähele panna, et emotsionaalse reaktsioonina vägivallale või solvamisele ei ole erutusseisund meditsiiniline patoloogia, mistõttu tuleb selle selgitamisele kaasata ka psühholoog. Samas pole erutusseisund siiski selline koosseisutunnus, mille olemasolu eeldused peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab erutusseisundi kindlaks teha ka kannatanu käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-86-04, p 10).
3. Praeguses asjas tuvastasid kohtud, et T. Fadejeva tapmisteole eelnes kannatanu J. L.-i solvav käitumine. Samuti tegid kohtud kindlaks, et joobeseisundis tekkisid kannatanu ja süüdistatava vahel tihti tülid, J. L. oli süüdistatava suhtes armukade ja solvas teda. Oli ka juhuseid, kui J. L. kasutas süüdistatava suhtes füüsilist jõudu. Põhjendades järeldust, et vaatamata eeltoodud asjaoludele ei saa T. Fadejeva tegu kvalifitseerida

§ 115

järgi, tuginesid kohtud kokkuvõtlikult järgmistele argumentidele: 1) nii süüdistatav kui ka kannatanu olid kuriteo toimepanemise ajal ja vahetult enne seda tugevas alkoholijoobeseisundis. Olukorras, kus mitu päeva alkoholi tarvitanud isikud ei kontrolli joobeseisundist tulenevalt oma sõnakasutust ja kannatanu haarab süüdistatavat jalast, ei saa rääkida erutusseisundist, mille tõttu süüdistatav ei ole enam võimeline oma järgnevast teost aru saama ja seda juhtima; 2) kannatanu solvangud süüdistatava aadressil olid süüdistatava ja kannatanu perekonnas pigem reegel kui erand; 3) J. L. küll solvas

1. jaanuari
2. a õhtul süüdistatavat, kuid süüdistatav lõi kannatanut noaga alles vahetult pärast haigest jalast haaramist; 4) sündmuskohale saabunud politseinikele väitis T. Fadejeva, et J. L.-i lõid noaga õues narkomaanid. See annab alust järeldada, et süüdistatav ei olnud tapmise toimepanemise hetkel emotsionaalses seisundis, mis piiranuks tema võimet oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida. (Vt käesoleva otsuse punktid 2.1-2.2 ja 4.14.3.) Kolleegiumi hinnangul ei ole eeltoodud argumendid ei eraldivõetuna ega kogumis vaadeldavad KrMS § 3051 lg 1 nõuetele vastava veenva põhistusena selle kohta, et T. Fadejeva ei tegutsenud kannatanut tappes

§-s 115 nimetatud erutusseisundis. Ühtlasi on kohtuotsustes ekslikult samastatud hingelise erutuse seisund ja süüdivus. 10.1 Esmalt märgib kolleegium, et kohtud on kaitseversiooni kummutamisel pööranud ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu süüdistatava ja kannatanu alkoholijoobeseisundile. Alkoholijoobeseisund iseenesest ei saa

§-s 115 nimetatud erutusseisundit välistada, vaid võib teatud juhtudel selle tekkimise tõenäosust isegi suurendada. 10.2 Asjaolu, et J. L.-i solvangud T. Fadejeva aadressil olid nende perekonnas pigem reegel kui erand, ei räägi samuti erutusseisundi tekkimise vastu. Kui kannatanu on kuude- või aastate vältel loonud süüdlase jaoks püsiva solvangute ja vägivalla fooni, võib see pigem soodustada sellise olukorra tekkimist, kus mõni konkreetne - iseenesest juba tavapäraseks muutunud - kannatanu vägivaldne või solvav tegu vallandab süüdlases emotsionaalse reaktsiooni, mis vastab

§-s 115 nimetatud erutusseisundi tunnustele. 10.3 Seoses argumendiga, et vahetult enne noalööki kannatanu ei solvanud süüdistatavat, vaid haaras viimast haigest jalast, märgib kolleegium, et kohtuotsustest ei nähtu, miks ei saa kõneksolevat füüsilist rünnet koos eelnenud verbaalsete solvangutega vaadelda ühe lahutamatu osana kannatanu provokatiivsest käitumisest, mis tervikuna kutsus esile süüdistatava teo. Ühtlasi märgib kolleegium, et

§ 115

kohaldamisel ei ole oluline tihe ajalis-ruumiline side teo ja provokatsiooni vahel. Oluline on, et tegu oleks toime pandud vägivalla või solvamise mõju all. Tekkiva emotsionaalse reaktsiooni ajaline kestus ei ole indiviidi poolt suurel määral tahteliselt kontrollitav. 10.4 Hingelise erutuse seisundile on iseloomulik, et see tekib äkki ja kaob suhteliselt kiiresti. Seetõttu ei saa T. Fadejeva poolt sündmuskohale saabunud politseiametnikele esitatud valeväidetel J. L.-i ründamise asjaolude kohta olla otsustavat kaalu selle küsimuse lahendamisel, kas süüdistatav oli J. L.-i noaga lüües

§-s 115 nimetatud erutusseisundis või mitte. Pigem ebatavaliseks võiks pidada võimalust, et T. Fadejeva väidetav erutusseisund, juhul kui see kannatanu solvangute tõttu tekkis, kestis edasi veel ka siis, kui politsei oli sündmuskohale jõudnud. 10.5 Kohtud leidsid, et T. Fadejeva puhul ei saa rääkida sellisest erutusseisundist, mille tõttu ta ei oleks enam olnud võimeline oma teost aru saama ja seda juhtima või mis piiranuks tema sellist võimet. Kolleegium märgib, et kohtud samastasid vääralt küsimuse hingelise erutuse seisundi kui

§ 115

objektiivse koosseisu tunnuse olemasolust küsimusega, kas isik oli teo toimepanemise ajal süüdiv (

§ 34

) või kas tema süüvõime oli teo toimepanemise ajal piiratud (

§ 35

). Viimatinimetatud kaks küsimust lahendatakse erinevalt erutusseisundi olemasolu kindlakstegemisest deliktistruktuuri kolmandal - süü - tasandil (

§ 2lg 2 ja § 32 jj).

Nagu otsuse punktis 8 märgitud, tuleb isiku karistamine ka

§ 115

järgi kõne alla üksnes juhul, kui isik pani teo toime süüliselt, s.t isik oli teo toimepanemise hetkel võimeline aru saama enda teo keelatusest ja oli võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (

§ 34). Seega sellest, et T.

Fadejeva võime oma tegude keelatusest aru saada ja enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud J. L.-i lüües piiratud, pole võimalik järeldada, et T. Fadejeval ei tekkinud ka hingelise erutuse seisundit

§ 115tähenduses.

Kohtuotsustes seoses T. Fadejeva võimaliku erutusseisundi kontrollimisega tehtud viited süüdistatava võimele oma teo keelatusest aru saada ja oma käitumist juhtida paljastavad, et kohtud pole õigesti mõistnud hingelise erutuse seisundi õiguslikku sisu.

1. Eeltoodud minetused kohtuotsuste põhistustes kätkevad endas nii materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist kui ka KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis KrMS § 362 p-dest 1 ja 2 tulenevalt toovad kaasa kohtuotsuste kassatsiooni korras tühistamise. KrMS § 361 lg 1 p-st 6, lg-st 2 ja § 341 lg-st 2 juhindudes saadab kolleegium kohtuotsuseid tühistades kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.
2. Saates kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, tühistab Riigikohus kohtuotsused muu hulgas ka osas, millega jäeti muutmata T. Fadejeva suhtes kohaldatud tõkend - vahistamine. Kolleegium vabastab süüdistatava vahi alt. T. Fadejeva on viibinud vahi all alates
3. veebruarist 2011, s.o üle kahe aasta. Kohtuotsustest ega kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et T. Fadejeva puhul saaks praegu rääkida mõne KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamisaluse (kas kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohu või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolust. Kolleegium arvestab sedagi, et T. Fadejeva on varem kriminaalkorras karistamata. Juhul kui kriminaalasja uuel arutamisel peaksid vahistamisalused ilmnema, saab kohus prokuratuuri taotlusel T. Fadejeva uuesti vahi alla võtta (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri
5. a määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 19).
6. T. Fadejeva kaitsja G. Tšelnokova esitas
7. septembril 2012 Riigikohtule taotluse määrata T. Fadejevale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Advokaadibüroo Galina Tšelnokova tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitist kokku 310 eurot 80 senti. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks pool tundi, kaitsealusega kohtumiseks Viru Vanglas üks tund ja kassatsiooni koostamiseks kaks tundi. Kaitsja palub kohaldada tasu kindlaksmääramisel koefitsienti 2,
8. Lisaks taotleb kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest (15 eurot) ja sõidukulu (20 eurot) hüvitamist. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 7 sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Seega peab kohus kontrollima advokaadi esitatud riigi õigusabi tasu taotluse põhjendatust. Kriminaalkolleegium ei nõustu G. Tšelnokova taotluses esitatud ajakulu arvestusega ja leiab, et kaitsjale kindlaksmääratavat tasu tuleb taotletavaga võrreldes vähendada. Kaitsja kassatsioonis, mis mahub ühele leheküljele, kirjeldatakse üksnes T. Fadejeva seisukohta ringkonnakohtu otsuse ja asja lahendamise suhtes. Sisuline õiguslik argumentatsioon kassatsioonis puudub, korratakse vaid neid faktiväiteid, millele süüdistatav on varasemas menetluses tuginenud. Sellise kassatsiooni koostamiseks põhjendatud ajakuluks tuleb kolleegiumi hinnangul lugeda üks pooltund. Ülejäänud osas loeb kolleegium taotluse põhjendatuks. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
9. detsembri
10. a otsuse (
11. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3, 5, 16, 47, 52 ja 54, määrab kolleegium OÜ-le Advokaadibüroo Galina Tšelnokova makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 171 eurot 60 senti (sh käibemaks 28 eurot 60 senti) ning riigi õigusabi kuluks 24 eurot (sh käibemaks 4 eurot). Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1, jääb T. Fadejeva kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi