Obsah (9)

§ 30§ 150§ 146§ 44§ 93§ 11§ 5§ 3§ 143

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-23-13 Määruse kuupäev Tartu, 10. aprill 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik Kohtuasi Traks Inves

) § 146 lg 1 p 4 ning § 150 lg 2 kohaselt tuleb pankrotiavalduse rahuldamise korral tema menetluskulud pankrotivarast tasuda enne jaotiste alusel raha väljamaksmist. 3. Võlgniku pankrotihaldur ei pidanud võlausaldaja taotlust põhjendatuks. Deposiidisumma on tasutud ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks, mis tulenevalt

§ 30

lg-st 4 tagastatakse makse teinud isikule

§ 150lg 1 p-s 6 sätestatu kohaselt (pankrotivara laekumisel).

Riigilõiv ja lepingulise esindaja kulud on kantud pankrotiavalduse esitamise ja selle menetlemise tõttu, seega enne pankroti väljakuulutamist. Pankrotiseaduse üldmõtte kohaselt ei kuulu pankrotivarast pankrotimenetluse kuluna väljamaksmisele enne pankroti väljakuulutamist tekkinud ja väljamõistetud nõue, vaid see esitatakse nõudeavaldusena

§-de 93 ja 94 alusel. Seetõttu on põhjendamatu võlausaldaja nõue soovitud menetluskulude väljamõistmiseks pankrotimenetluse kuludena pankrotivara arvel enne jaotise väljamaksmist.

1. Pärnu Maakohus määras
2. juuni
3. a määrusega kindlaks võlausaldaja menetluskulude suuruse: pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 383 eurot 46 senti, ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot ja pankrotiavalduse ning pankrotimääruse peale määruskaebuse esitamisel lepingulisele esindajale tasutud 2048 eurot 48 senti. Võlausaldaja taotluse mõista võlgnikult välja menetluskulud jättis maakohus rahuldamata. Maakohus leidis, et taotluse saab rahuldada ainult menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas TsMS § 174 lg 1 alusel. Viimaste suuruse üle pooled ei vaidle. Võlausaldajale pankrotiavalduse esitamise tõttu või pärast pankroti väljakuulutamist tekkinud menetluskulude eest hüvitise väljamõistmiseks võlgniku varast seadus alust aga ei anna.

§ 146

lg 1 kohaselt tuleb enne jaotise alusel raha väljamaksmist teha pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed ja pankrotivara ebapiisavuse korral tuleb sama paragrahvi lõike 2 kohaselt teha väljamaksed võrdeliselt vastavalt iga kulu liigi suurusele. Kohtul ei ole õigust panna pankrotihaldurile kohustust maksta ühele võlausaldajale tekkinud kulud välja sõltumatult kõigist muudest väljamaksetest.

§ 146

lg 1 p 4 kohaselt on üheks pankrotimenetlusega seotud väljamaksete liigiks pankrotimenetluse kulud.

§ 150

lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks ka menetluskulud ja p 6 kohaselt pankrotimenetluse kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud summad. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tasutakse pankrotiavalduse rahuldamise korral pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Võlausaldaja on menetluskuludena nimetanud pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 383 eurot 46 senti, kohtu nõudmisel ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot ja pankrotiavalduse ning pankrotimääruse peale määruskaebuse esitamisel lepingulisele esindajale tasutud 2048 eurot 48 senti. Riigilõiv ja lepingulise esindaja tasu on poole menetluskuludeks TsMS § 139 lg 1 ja § 144 p 1 järgi ja need saab lugeda ka

§ 150

lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskuludeks.

§ 146

lg 1 p-st 1, lgst 2 ja § 154 lg-st 2 tuleneb üheselt, et kõiki pankrotimenetlusega seotud väljamakseid on pädev tegema üksnes pankrotihaldur ja hüvitamine oleneb pankrotivara suurusest. Pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu ja esindajale makstud tasu kuni pankroti väljakuulutamiseni toimunud menetluses saab lugeda ka võlgniku vastu enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõueteks, mida on võimalik võlgniku vastu esitada

§ 44lg 1 kohaselt pankrotiseaduses ette nähtud korras.

1. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti kindlaksmääratud menetluskulud võlgnikult välja mõistmata, ja mõista võlgnikult maakohtu kindlaksmääratud menetluskulud võlausaldaja kasuks välja. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. oktoobri
4. a määrusega maakohtu määruse osas, millega kohus jättis rahuldamata võlausaldaja taotluse mõista välja menetluskulud, ning tegi selles osas uue määruse, millega rahuldas taotluse ning mõistis võlausaldaja kasuks välja võlgniku pankrotivarast menetluskulu 3201 eurot 94 senti. Ringkonnakohus kontrollis TsMS § 659 ja § 651 lg 1 kohaselt maakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on osas, millega maakohus jättis kindlaksmääratud menetluskulud välja mõistmata. Maakohtu seisukoht, et menetluskulusid ei saa välja mõista, ei ole kooskõlas seadusega. Võlausaldajate menetluskulud ei ole nõudeks

§ 93

lg 1 tähenduses.

§ 150

lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks menetluskulud ning

§ 146lg 1 p 4 järgi makstakse need välja pankrotivarast enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Ts

MS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata selle määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Võlgniku pankrotihaldur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks alama astme kohtule. Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 172 lg-t 8, mõistes välja menetluskulu, arvestamata menetluskulu koosseisu ja selles sisalduvat seadusele mittevastavat lepingulise esindaja kulu suurust 2048 eurot 48 senti. Tegemist on kohtuvälise kuluga. Ringkonnakohus on ebaõigesti mõistnud välja menetluskulude koosseisus ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot – s.o deposiidi (

§ 11

). Tasutud deposiidi puhul on erinormiks

§ 150

lg 1 p 6, mille kohaselt on

§ 11

või § 30 alusel deposiiti makstud summa pankrotimenetluse kulu ja tuleb tagastada

§ 146lg 1 p 4 alusel.

Ringkonnakohtu lahendi – resolutsiooni p 2 – täitmisel tuleks deposiidimakse võlausaldajale välja maksta sisuliselt kahekordselt. Pankrotiavalduse esitaja menetluskulud ei ole

§ 150

lg 1 p 1 kohaselt pankrotimenetluse kuludeks, mis tuleb hüvitada enne jaotise väljamaksmist. Pankrotihalduri määrab kohus pankroti väljakuulutamisel. Kõnesolevad menetluskulud on tehtud enne pankrotti, kui pankrotihaldur polnud menetlusosaline. Seega ei saa pankrotihaldur vaidlustada pankrotiotsuses menetluskulude jaotust ega menetluskulude suurust. Pankrotihalduri pädevus algab tema nimetamisest ja halduri ülesanne on pankrotimenetluse läbiviimine, seaduses ettenähtud halduri kohustuste täitmine. Pankrotimenetluses kehtib võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte – ei ole õige anda privileeg pankrotiavalduse esitanud võlausaldajale teiste võlausaldajate ees erinevalt

§ 93

lg-st 1, kuna ka tema kohtukulud on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist, mille nõudeõigus tekib kohtukulude jaotuse määramisega pankrotiotsuses. Seega on võlausaldajale ajaliselt tagatud nõudeavalduse esitamine pankrotimenetluses võrdselt teiste võlausaldajatega.

1. Võlausaldaja vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta ringkonnakohtu määrus jõusse osas, millega mõisteti võlgnikult võlausaldaja kasuks välja esindaja kasutamise kulud 2048 eurot 48 senti ja riigilõiv 383 eurot 46 senti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud ning ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695, § 691 p 5, § 692 lg 1 p 2 ja § 701 lg 3 järgi tühistada ning jõusse jätta maakohtu määrus, arvestades Riigikohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus tuleb rahuldada.
3. Maakohus määras kindlaks võlausaldaja menetluskulude suuruse: pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 383 eurot 46 senti, ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot ja pankrotiavalduse ning pankrotimääruse peale määruskaebuse esitamisel lepingulisele esindajale tasutud 2048 eurot 48 senti. Võlausaldaja taotluse mõista võlgnikult välja menetluskulud jättis maakohus rahuldamata. Võlausaldaja määruskaebuse alusel tühistas ringkonnakohus maakohtu määruse osas, millega kohus jättis rahuldamata võlausaldaja taotluse mõista välja menetluskulud, ning tegi selles osas uue määruse, millega rahuldas taotluse ning mõistis võlausaldaja kasuks välja võlgniku pankrotivarast menetluskulu 3201 eurot 94 senti.
4. Esmalt hindab kolleegium seda, kas praegusel juhul on määruskaebuse esitajal õigus esitada määruskaebus Riigikohtule.

§ 5

lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel ning lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud.

§ 3

lg 2 esimese lause kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti.

§ 150lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulud menetluskulud.

Kolleegium nõustub kohtutega, et ka pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud

§ 150

lg 1 p 1 mõttes.

§ 150

lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse.

§ 5

lg-st 2 lähtudes ei ole seega

§ 150

lg 5 alusel õigust esitada ringkonnakohtu pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Kolleegium leiab, et

§ 150

lg 5 reguleerib nende määruste peale edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud. Menetluskulude kindlaksmääramist reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. TsMS § 696 lg 1 kohaselt võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud. Kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on praegusel juhul kaebajal TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule. 12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel vääralt rahuldanud võlausaldaja kulude väljamõistmise taotluse. Tulenevalt

§ 3

lg 2 kolmandast lausest lahendatakse pankroti väljakuulutamine hagita menetluses. Menetluskulude jaotust hagita menetluses reguleerib TsMS § 172, mille lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehti. Kolleegium leiab, et sellest üldreeglist on

§-s 150 reguleeritud menetluskulude kandmist erinevalt, millele viitavad

§ 150

lg-d 2 ja 3.

§ 150

lg 2 kohaselt tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast, kui pankrotiavaldus rahuldatakse, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse kompromissiga.

§ 150

lg 3 kohaselt, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja loobub oma pankrotiavaldusest, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Kuna võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldati, kantakse pankrotimenetluse kulud – sealhulgas ka menetluskulud

§ 150

lg 1 p 1 mõttes (riigilõiv ja lepingulise esindaja kulu) ning

§ 150

lg 1 p-s 6 sätestatud

§ 11või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa – pankrotivarast.

Seda, kuidas toimub pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemine, reguleerib

§ 146

.

§ 146

lg 1 kohaselt tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises järjekorras: 1) vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded; 2) võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis; 3) massikohustused; 4) pankrotimenetluse kulud. Seega tuleb pankrotimenetluse kulud välja maksta alles pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et pankrotimenetlusega seotud väljamakseid on pädev tegema pankrotihaldur ning väljamaksete tegemine oleneb pankrotivara suurusest.

§ 143

lg 1 p 3 kohaselt koostab haldur pärast viimast nõuete kaitsmise koosolekut jaotusettepaneku, milles märgitakse muu hulgas andmed

§ 146lg-s 1 nimetatud väljamaksete kohta ja krediidiasutuses raha hoiustamise kohta.

Kuna pankrotihaldur on pädev tegema

§-s 146 nimetatud väljamakseid ja pankrotimenetluse kulud tuleb välja maksta alles pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi, on ringkonnakohus mõistnud põhjendamatult välja lepingulise esindaja tasu, riigilõivu ja deposiiti kantud summa. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus. 13. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, et ringkonnakohus on põhjendamatult menetluskulude koosseisus välja mõistnud ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot (deposiidi

§ 11alusel).

Tasutud deposiidi osas on erinormiks

§ 150

lg 1 p 6, mille kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks muu hulgas

§ 11

või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa.

§ 11

lg 2 kohaselt tagastatakse kohtu deposiiti tasutud raha makse teinud isikule

§ 146lg 1 p-s 4 ja § 150 lg 1 p-s 6 sätestatu järgi.

Õige on seega kaebaja seisukoht, et kui jõusse jääks ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 2, millega mõisteti võlgniku pankrotivarast võlausaldaja kasuks välja menetluskulu 3201 eurot 94 senti, tähendaks see deposiidimakse väljamaksmist sisuliselt kahekordselt.

1. Määruskaebuse esitaja väide, et ringkonnakohus oleks pidanud kohaldama TsMS § 172 lg-t 8 ja lähtuma lepingulise esindaja kulu arvutamise puhul tunnistajale makstavast hüvitisest, ei ole praegusel juhul põhjendatud. Maakohtu määruse vaidlustas võlausaldaja, paludes maakohtu määruse tühistada üksnes osas, millega jäeti kindlaksmääratud menetluskulud võlgnikult välja mõistmata. Menetluskulude rahalist suurust võlausaldaja ringkonnakohtus ei vaidlustanud. Ringkonnakohus on seega põhjendatult kontrollinud maakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud, ehk osas, millega maakohus jättis kindlaksmääratud menetluskulud välja mõistmata.
2. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
3. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada. Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik