) § 146 lg 1 p 4 ning § 150 lg 2 kohaselt tuleb pankrotiavalduse rahuldamise korral tema menetluskulud pankrotivarast tasuda enne jaotiste alusel raha väljamaksmist. 3. Võlgniku pankrotihaldur ei pidanud võlausaldaja taotlust põhjendatuks. Deposiidisumma on tasutud ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks, mis tulenevalt
lg-st 4 tagastatakse makse teinud isikule
Riigilõiv ja lepingulise esindaja kulud on kantud pankrotiavalduse esitamise ja selle menetlemise tõttu, seega enne pankroti väljakuulutamist. Pankrotiseaduse üldmõtte kohaselt ei kuulu pankrotivarast pankrotimenetluse kuluna väljamaksmisele enne pankroti väljakuulutamist tekkinud ja väljamõistetud nõue, vaid see esitatakse nõudeavaldusena
§-de 93 ja 94 alusel. Seetõttu on põhjendamatu võlausaldaja nõue soovitud menetluskulude väljamõistmiseks pankrotimenetluse kuludena pankrotivara arvel enne jaotise väljamaksmist.
lg 1 kohaselt tuleb enne jaotise alusel raha väljamaksmist teha pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed ja pankrotivara ebapiisavuse korral tuleb sama paragrahvi lõike 2 kohaselt teha väljamaksed võrdeliselt vastavalt iga kulu liigi suurusele. Kohtul ei ole õigust panna pankrotihaldurile kohustust maksta ühele võlausaldajale tekkinud kulud välja sõltumatult kõigist muudest väljamaksetest.
lg 1 p 4 kohaselt on üheks pankrotimenetlusega seotud väljamaksete liigiks pankrotimenetluse kulud.
lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks ka menetluskulud ja p 6 kohaselt pankrotimenetluse kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud summad. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tasutakse pankrotiavalduse rahuldamise korral pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Võlausaldaja on menetluskuludena nimetanud pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 383 eurot 46 senti, kohtu nõudmisel ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot ja pankrotiavalduse ning pankrotimääruse peale määruskaebuse esitamisel lepingulisele esindajale tasutud 2048 eurot 48 senti. Riigilõiv ja lepingulise esindaja tasu on poole menetluskuludeks TsMS § 139 lg 1 ja § 144 p 1 järgi ja need saab lugeda ka
lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskuludeks.
lg 1 p-st 1, lgst 2 ja § 154 lg-st 2 tuleneb üheselt, et kõiki pankrotimenetlusega seotud väljamakseid on pädev tegema üksnes pankrotihaldur ja hüvitamine oleneb pankrotivara suurusest. Pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu ja esindajale makstud tasu kuni pankroti väljakuulutamiseni toimunud menetluses saab lugeda ka võlgniku vastu enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõueteks, mida on võimalik võlgniku vastu esitada
lg 1 tähenduses.
lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks menetluskulud ning
MS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata selle määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Võlgniku pankrotihaldur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks alama astme kohtule. Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 172 lg-t 8, mõistes välja menetluskulu, arvestamata menetluskulu koosseisu ja selles sisalduvat seadusele mittevastavat lepingulise esindaja kulu suurust 2048 eurot 48 senti. Tegemist on kohtuvälise kuluga. Ringkonnakohus on ebaõigesti mõistnud välja menetluskulude koosseisus ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot – s.o deposiidi (
). Tasutud deposiidi puhul on erinormiks
lg 1 p 6, mille kohaselt on
või § 30 alusel deposiiti makstud summa pankrotimenetluse kulu ja tuleb tagastada
Ringkonnakohtu lahendi – resolutsiooni p 2 – täitmisel tuleks deposiidimakse võlausaldajale välja maksta sisuliselt kahekordselt. Pankrotiavalduse esitaja menetluskulud ei ole
lg 1 p 1 kohaselt pankrotimenetluse kuludeks, mis tuleb hüvitada enne jaotise väljamaksmist. Pankrotihalduri määrab kohus pankroti väljakuulutamisel. Kõnesolevad menetluskulud on tehtud enne pankrotti, kui pankrotihaldur polnud menetlusosaline. Seega ei saa pankrotihaldur vaidlustada pankrotiotsuses menetluskulude jaotust ega menetluskulude suurust. Pankrotihalduri pädevus algab tema nimetamisest ja halduri ülesanne on pankrotimenetluse läbiviimine, seaduses ettenähtud halduri kohustuste täitmine. Pankrotimenetluses kehtib võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte – ei ole õige anda privileeg pankrotiavalduse esitanud võlausaldajale teiste võlausaldajate ees erinevalt
lg-st 1, kuna ka tema kohtukulud on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist, mille nõudeõigus tekib kohtukulude jaotuse määramisega pankrotiotsuses. Seega on võlausaldajale ajaliselt tagatud nõudeavalduse esitamine pankrotimenetluses võrdselt teiste võlausaldajatega.
lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel ning lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud.
lg 2 esimese lause kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti.
Kolleegium nõustub kohtutega, et ka pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud
lg 1 p 1 mõttes.
lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse.
lg-st 2 lähtudes ei ole seega
lg 5 alusel õigust esitada ringkonnakohtu pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Kolleegium leiab, et
lg 5 reguleerib nende määruste peale edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud. Menetluskulude kindlaksmääramist reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. TsMS § 696 lg 1 kohaselt võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud. Kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on praegusel juhul kaebajal TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule. 12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel vääralt rahuldanud võlausaldaja kulude väljamõistmise taotluse. Tulenevalt
lg 2 kolmandast lausest lahendatakse pankroti väljakuulutamine hagita menetluses. Menetluskulude jaotust hagita menetluses reguleerib TsMS § 172, mille lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehti. Kolleegium leiab, et sellest üldreeglist on
§-s 150 reguleeritud menetluskulude kandmist erinevalt, millele viitavad
lg-d 2 ja 3.
lg 2 kohaselt tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast, kui pankrotiavaldus rahuldatakse, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse kompromissiga.
lg 3 kohaselt, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja loobub oma pankrotiavaldusest, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Kuna võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldati, kantakse pankrotimenetluse kulud – sealhulgas ka menetluskulud
lg 1 p 1 mõttes (riigilõiv ja lepingulise esindaja kulu) ning
lg 1 p-s 6 sätestatud
Seda, kuidas toimub pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemine, reguleerib
.
lg 1 kohaselt tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises järjekorras: 1) vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded; 2) võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis; 3) massikohustused; 4) pankrotimenetluse kulud. Seega tuleb pankrotimenetluse kulud välja maksta alles pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et pankrotimenetlusega seotud väljamakseid on pädev tegema pankrotihaldur ning väljamaksete tegemine oleneb pankrotivara suurusest.
lg 1 p 3 kohaselt koostab haldur pärast viimast nõuete kaitsmise koosolekut jaotusettepaneku, milles märgitakse muu hulgas andmed
Kuna pankrotihaldur on pädev tegema
§-s 146 nimetatud väljamakseid ja pankrotimenetluse kulud tuleb välja maksta alles pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi, on ringkonnakohus mõistnud põhjendamatult välja lepingulise esindaja tasu, riigilõivu ja deposiiti kantud summa. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus. 13. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, et ringkonnakohus on põhjendamatult menetluskulude koosseisus välja mõistnud ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot (deposiidi
Tasutud deposiidi osas on erinormiks
lg 1 p 6, mille kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks muu hulgas
või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa.
lg 2 kohaselt tagastatakse kohtu deposiiti tasutud raha makse teinud isikule
Õige on seega kaebaja seisukoht, et kui jõusse jääks ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 2, millega mõisteti võlgniku pankrotivarast võlausaldaja kasuks välja menetluskulu 3201 eurot 94 senti, tähendaks see deposiidimakse väljamaksmist sisuliselt kahekordselt.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.