← Eesti

3-1-2-1-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahendid Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised teistmismenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-2-1-13

  1. aprill 2013 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe Kriminaalasi Johannes Lease süüditunnistamises KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi Pärnu Maakohtu
  2. novembri
  3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a kohtuotsused kriminaalasjas 1-06-5729 Johannes Lease kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, teistmisavaldus Riigiprokuratuur, esindaja riigiprokurör Helga Aadamsoo
  6. märts 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Johannes Lease kaitsja teistmisavaldus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Pärnu Maakohtu
  8. novembri
  9. a otsusega tunnistati Johannes Leas süüdi KarS § 293 lg 2 pde 1 ja 2 järgi selles, et Kihnu vallavanemana tegi ta
  10. a mai lõpus ja juuni alguses OÜ Globetrotten esindajale Taivo Luigele ettepaneku osaleda Kihnu sadama kerghoonete taastamistöödel ja nõudis Kihnu sadama kerghoonete taastamistööde teostamiseks õiguse saamise eest OÜ Globetrotten esindajalt Taivo Luigelt 45 000 krooni. Samuti tegi J. Leas Kihnu vallavanemana
  11. a juunis OÜ Globetrotten esindajale T. Luigele ettepaneku osaleda Kihnu muuseumihoone renoveerimistöödel, nõudes nende tööde teostamise õiguse saamise eest T. Luigelt 85 000 krooni. Kahel korral nõudis ja sai J. Leas Kihnu vallavanemana pakkumismenetlused võitnud OÜ Globetrotten esindajalt T. Luigelt kokku 130 000 krooni pistist.
  12. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Lease kaitsja. Apellatsiooni kohaselt rikuti kriminaalasja menetlemisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sh võistlevuse põhimõtet. Kohtueelsesja kohtumenetluses taotles kaitsja korduvalt võimalust tutvuda jälitustegevuse lubade alusel kogutud jälitusteabega täies mahus, et ka J. Leasel ja tema kaitsjal oleks võimalik teha sellest materjalist omapoolne valik tõendite esitamiseks. Selline võimalus oli prokuröril kui süüdistusfunktsiooni kandjal ja viimane seda ka kasutas. J. Leasel ja tema kaitsjal ei võimaldatud aga tutvuda jälitustegevusega saadud kogu teabega, mistõttu jäeti J. Leas ilma võimalusest enda kaitseõigust tõhusalt teostada. Poolte võistlevuse ja kaitseõiguse tagamise põhimõtteid eirates kogutud tõendid ei ole lubatavad ja neid tuleb kriminaalasja lahendamisel kõrvale jätta. Kaitsja hinnangul ei pruukinud jälitustegevus olla seaduslik ka muudel põhjustel, mh esineb kahtlus, et jälitustoimingute tegemisele ei järgitud jälitustegevuse loas märgitud tähtaega ja T. Luik tegi menetlejaga ebaseaduslikku koostööd.
  13. Tallinna Ringkonnakohtu
  14. märtsi
  15. a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu
  16. novembri
  17. otsus muutmata ja J. Lease kaitsja apellatsioon rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt. 3.
  18. Süüdistatava õigust võistlevale kohtumenetlusele ei kahjustanud asjaolu, et prokuröril, erinevalt kaitsjast, oli juurdepääs kogu jälitustoimingutega saadud teabele. Prokurör ei esitanud kõne all olevat teavet tõendina J. Lease vastu, samuti ei tuginenud maakohus tõenditele, mida kohtuistungitel ei uuritud. 3.
  19. Ka olukorras, kus maakohus kontrollis jälitustegevuse seaduse alusel kogutud tõendite saamise seaduslikkust väljaspool kohtuistungeid, tuleb maakohut usaldada. Ühtlasi nähtub ka maakohtu istungiprotokollist, et maakohus tutvus jälitustoimingute materjaliga. Maakohus analüüsis ka jälitustoimingute lubasid ja nende andmise asjaolusid ning kontrollis nende lubade alusel läbi viidud jälitustoiminguid.
  20. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas J. Lease kaitsja kassatsiooni Riigikohtule, milles taotles maaja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kassatsioonis korrati peamiselt ringkonnakohtule esitatud väiteid ausa kohtumenetluse põhimõtete rikkumise kohta seoses jälitustegevuse teostamisega ja sellega saadud teabele juurdepääsu piiramisega.
  21. Riigikohtu
  22. juuni
  23. a kohtumäärusega ei võetud J. Lease kaitsja vandeadvokaat A. Lubergi kassatsiooni menetlusse.
  24. J. Leas pöördus Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK), kes
  25. märtsi
  26. a otsusega leidis, et Eesti Vabariik rikkus J. Lease kriminaalasja menetlemisel Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artiklit 6, kuna menetlus, milles otsustati tõendite avaldamise üle ei olnud kooskõlas võistleva kohtumenetluse põhimõtetega ja puudusid piisavad tagatised kaebaja huvide kaitsmiseks. Kaebaja kasuks mõisteti siseriiklikus menetluses võistleva kohtumenetluse põhimõtete rikkumisega põhjustatud mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 5200 eurot. Samuti mõisteti talle 3000 eurot tema poolt kantud menetluskulude hüvitamiseks. EIK otsuses väljendatud seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised. 6.1 Kohtute poolt käesolevas asjas järgitud menetlus ei olnud piisavaks vastukaaluks kaitsele põhjustatud raskustele, mis tulenesid piiratud juurdepääsust jälitustoimingute teostamisega seotud materjalile. Süüdistatavat ja kaitsjat ei teavitatud asjakohasel viisil maakohtu seisukohast, miks oli äärmiselt vajalik piirata kaitse õigusi ja neil ei olnud võimalik esitada mingeid vastuargumente nendele kaalutlustele. Arvesse tuleb võtta ka Riigikohtu hilisemat praktikat, mille kohaselt esimese astme kohus, isegi kui tal ei ole võimalik avalikustada jälitustoimikus sisalduvat materjali, võib avaldada oma arvamuse jälitustegevuse seaduslikkuse kohta ning selle arvamuse peab lisama kohtuistungi protokolli ja vajadusel ka kohtuotsusesse. Käesolevas asjas seda aga ei tehtud. 6.2 Maakohus andis esialgu kaebajale jälitustoimikule juurdepääsu loa - viidates sellele, et kohus ei leidnud põhjust vastava juurdepääsu piiramiseks ja leides, et sellel on kaitse jaoks mõningane tähtsus -, kuid ei võtnud piisavaid meetmeid, et tagada määruse täitmist uurimisasutuste poolt. Samuti ei käsitletud ega põhjendatud hiljem riigisiseste kohtute otsustes kohtumääruste täitmata jätmise küsimust. TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  27. J. Lease kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg esitas Riigikohtule KrMS § 366 p 7 alusel teistmisavalduse. Kaitsja taotleb kriminaalasja teistmist ja selle Riigiprokuratuurile saatmist uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Teistmisavalduse kohaselt võib EIK otsusest tuletada, et kriminaalasjas jälitustoimingutega kogutud tõendid on lubamatud, mis võib omakorda muuta kriminaalmenetluse tulemust. Kriminaalasja menetlemisel on kahjustatud J. Lease kaitseõigust, mis omakorda tõi kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise.
  28. Teistmisavaldusele esitatud vastuses leiab riigiprokurör Helga Aadamsoo, et kohtuotsuste teistmiseks puudub alus ja teistmisavaldus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 8.
  29. Kriminaalasjas puuduvad KrMS § 366 p-des 1-8 sätestatud teistmise alused, sealhulgas punktis 7 kirjeldatud alus. EIK
  30. märtsi
  31. a otsuses märgitud võistlevuse printsiibi rikkumised ei mõjutanud kriminaalasja lahendamise tulemust, sest maakohus tutvus enne kohtulahendi tegemist nii jälituslubadega kui ka muu jälitustoimikus sisalduva materjaliga. Menetluse taasavamine pole põhjendatud, sest rikkumine on juba heastatud EIK poolt kahjuhüvitise väljamõistmisega. 8.2 J. Leasele etteheidetava teo toimepanemisest on möödunud üle seitsme aasta. Pistise võtmine on teise astme kuritegu, mille eest saab KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt isikut karistada viie aasta jooksul kuriteo toimepanemisest arvates, kui vahepealne menetlusaeg ei ole KarS § 81 lg-tes 5 ja 7 toodud asjaoludel katkenud ega peatunud. Pärast katkemist hakkab aegumise tähtaeg kulgema uuesti vastava menetlustoimingu tegemisest. Aegumise tähtaeg katkes J. Lease ülekuulamisega
  32. septembri
  33. a kohtuistungil. Sellest tulenevalt möödus kuriteo aegumise tähtaeg
  34. septembril
  35. Asja saatmiseks Riigiprokuratuuri uue kohtueelse menetluse teostamiseks esineb seega menetlustakistus kuritegu on aegunud ja seetõttu ei ole kohtueelne menetlus võimalik. 8.3 Kaitsja esitas Pärnu Maakohtule taotluse jälitusmaterjaliga tutvumiseks, mille maakohus
  36. veebruari
  37. a määrusega rahuldas. Määrusega kohustas kohus Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonda võimaldama J. Leasel ja tema kaitsjal tutvuda ühiselt J. Lease kohta jälitustoimingutega kogutud materjaliga ja jälitustoimingu tulemusena saadud foto, filmi, heli- või videosalvestisega või muu teabetalletusega jälitusasutuse ametiruumides.
  38. veebruari
  39. aasta Lääne Politseiprefektuuri jälitustoiminguga kogutud teabele juurdepääsu lubamisest osalise keeldumise määruse tühistas Lääne Ringkonnaprokuratuur
  40. veebruaril
  41. Kaitsja, olles tutvunud Lääne Politseiprefektuuris J. Lease kohta väljastatud jälitustegevuse lubadega, soovis
  42. juulil 2007 tutvuda jälitustoimikutega, kuid
  43. oktoobril 2008 edastas Lääne Politseiprefektuurile teate, et ei ilmu koos J. Leasega
  44. oktoobril 2007 kell 10:00 tutvumiseks määratud ajal. Seega ei kasutanud J. Leas ja ta kaitsja ise
  45. veebruari
  46. a kohtumäärusega selleks ajaks loodud võimalust jälitustoimikus kogutud materjalidega tutvumiseks. 8.4 Käesolevas asjas ei olnud EIK menetluse esemeks kuriteo faktilised asjaolud, vaid kaitsja etteheide, mille kohaselt siseriiklikus kohtumenetluses rikuti menetluse võistlevuse põhimõtet. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  47. jaanuari
  48. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-2-08 (punkt 9) on asutud seisukohale, et EIÕK nõuete rikkumine kriminaalasja menetlemisel ei tähenda seda, et kohtulahend oleks ka sisuliselt väär. Viidatud lahendist lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et EIK lahendis välja toodud õiguse rikkumise heastamine ei ole vajalik, kuna õiglase hüvitise määramine EIK poolt on isiku jaoks piisav. Seda just lähtudes sellest, et ajal, kui menetluses olid tagatud kõik võimalused jälitusmaterjalidega tutvumiseks, ei ilmunud J. Leas ja ta kaitsja määratud ajal materjalidega tutvuma. Sellega loobusid nad sisuliselt oma varasemast taotlusest. 8.5 Varasema lahendi KrMS § 366 p 7 alusel teistmise eelduseks on lisaks sama kriminaalasjaga seotud individuaalkaebust rahuldava EIK otsuse olemasolule veel väljavaade, et asi laheneb taotlejale varasema otsusega võrreldes soodsamalt. See tähendab, et mõistlikult peab olema võimalik eeldada, et kui esmases menetluses poleks EIÕK nõudeid rikutud, oleks menetluse tulemusena isiku õiguslik seisund olnud teistsugune. Lähtudes kriminaalasjas kogutud tõenditest ei saa eeldada, et J. Leas ei pannud toime talle omistatud tegusid.
  49. Seoses prokuröri vastusega on kaitsja esitanud täiendavad seisukohad, mille kohaselt olukorras, kus J. Lease tegu on aegunud, tuleks kriminaalmenetlus uuendada ja seejärel lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel. Samuti tuleb arvestada, et juhul, kui Riigikohus teeb J. Lease kriminaalasja teistmismenetluse tulemusena sellise lahendi, millest johtub kriminaalasja edasine sisuline menetlemine, esineb mõistliku menetlusaja põhimõtte riive ja kriminaalmenetlus tuleb lõpetada KrMS § 2052 alusel. Alusetu on prokuröri väide, et J. Leasel ja tema kaitsjal võimaldati tutvuda jälitustoimikuga ning nad ise loobusid sellest. Tegelikult soovis kaitsja kogu menetluse vältel tutvuda jälitustoimikuga selles osas, mida ei lisatud kriminaaltoimikule. Talle pakuti aga võimalust tutvuda vaid nende materjalidega, millele tuginedes oli isikule esitatud süüdistus. Lisaks taotleb kaitsja J. Leasele siseriiklikus menetluses kantud menetluskulude hüvitamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  50. KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmisaluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või määruse peale EIK-le esitatud individuaalkaebuse rahuldamine EIÕK või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  51. jaanuari
  52. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-08 ja
  53. veebruari
  54. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-5-09). Kõigepealt tuleb seega otsustada, kas EIK tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja lahendamist.
  55. Kaitsja arvates järeldub EIK otsusest, et J. Lease süüdimõistmisel tugineti lubamatult jälitustegevusega saadud tõenditele, mis tingib kriminaalasja uue arutamise. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, põhjendades seda järgmiselt. 11.1 Esiteks on maa- ja ringkonnakohtu otsustes põhjalikult kirjeldatud ja analüüsitud kõiki tõendeid, millele süüdimõistev kohtuotsus on rajatud. Seejuures ei tuginenud kohtuotsused ainult või valdavas ulatuses jälitustegevusega saadud tõenditele. Pärnu Maakohtu
  56. novembri
  57. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  58. märtsi
  59. a kohtuotsuste kohaselt on J. Leasele etteheidetavate kuritegude toimepanemine leidnud kinnitust tõendite kogumiga, sealhulgas kaassüüdistatavate T. Luige ja Merle Orava ütlustega, kes mõlemad tunnistasid end süüdi J. Leasele 130 000 krooni (8310 eurot) andmises. Kohus pidas ebausutavaks, et mõlemad kaassüüdistatavad oleksid andnud alusetuid süüstavaid ütlusi enda ja J. Lease kohta. Ükski süüdistatav ei väitnud, et nende omavahelised suhted oleksid halvad. Kihnu sadama ehitusega seonduva pistise andmise osas tugines kohus täiendavalt videosalvestisele T. Luige kohtumisest J. Leasega ja talle kilekoti andmisest, mille viimane pani oma taskusse. Lisaks tugines kohus pangaväljavõttele, mille kohaselt pistiseks mõeldud raha võeti OÜ Globetrotten arvelduskontolt välja varsti pärast seda, kui OÜ Globetrotten sai vallavalitsuselt ettemaksu. Peatselt pärast raha väljavõtmist oli T. Luik andnud selle J. Leasele. Samuti uuris kohus kahte T. Luigelt ära võetud ning tema ja J. Lease omavahelisi vestlusi kajastavat helisalvestist, millest võis aru saada, et nad olid maksetes kokku leppinud ja et T. Luik andis J. Leasele 45 000 krooni. Muuseumihoonega seotud pistise andmise osas kuulas kohus üle mitmeid tunnistajaid - vallavalitsuse ametnikke ja ettevõtete esindajaid, kelle nimel T. Luik oli teinud fiktiivseid riigihanke pakkumusi eesmärgiga, et tema enda ettevõtte pakkumus oleks parim. Samuti uuris kohus Tallinna Linnakohtu esimehe poolt
  60. juunil 2005 antud loa alusel
  61. ja
  62. juunil ning
  63. juulil 2005 asetleidnud T. Luige ja J. Lease vaheliste vestluste salajase pealtkuulamise helisalvestisi, milles viidati kindlatele rahasummadele. Lisaks demonstreeriti kohtuistungil videosalvestist süüdistatavate vahistamisest
  64. juulil 2005, millest nähtus, et kilekott 85 000 krooniga ja sularaha väljamakse tšekk OÜ-le Globetrotten leiti J. Lease auto kindalaekast. 11.2 EIK otsuses ei peetud iseenesest lubamatuks ja artikkel 6 tingimusi rikkuvaks jälitustoimingutega kogutud ja kriminaalasjas tõendina esitatud teabe kasutamist ning kriminaalkolleegiumi hinnangul ei nähtu kriminaalasjast, et tõendite kogumisel ja uurimisel oleks rikutud kriminaalmenetluse nõudeid. Kriminaalmenetluse toimetamise ajal kehtinud KrMS § 111 kohaselt oli lubatud kasutada tõendina jälitustoiminguga saadud teavet juhul, kui selle saamisel oli järgitud seaduse nõudeid. Kohtutel lasub ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna vaid selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  65. detsembri
  66. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 13.3;
  67. aprilli
  68. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-11, p 27). Kohtud ei tuvastanud menetluse ajal jälitustoimingutega kogutud tõenditega seotud rikkumisi. Teistmismenetluse käigus nõudis Riigikohtu kriminaalkolleegium välja jälitustoimiku ja sellega põhjalikult tutvudes ei tuvastanud menetlusõiguse rikkumisi jälitustegevuse lubade väljastamisel ega jälitustegevuse toimetamisel tervikuna. Kolleegium märgib, et kaitsja tutvus kõigi jälitustegevuse materjalidega, mis lisati kriminaaltoimikule, sh jälitustoimingute protokollide ja jälitustegevuse lubadega, mille alusel jälitustoiminguid tehti. Maa- ja ringkonnakohus ei tuginenud otsuse tegemisel tõenditele, mida kaitsjale ei avaldatud. Seega on alusetu kaitsja väide, et J. Lease suhtes kohtuotsuse tegemisel tugineti lubamatutele tõenditele.
  69. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetluse uuendamise tingib juba iseenesest asjaolu, et süüdistataval ega tema kaitsjal ei võimaldatud tutvuda jälitustoimiku selle materjaliga, mida ei lisatud kriminaaltoimikule. EIK pidas artikkel 6 tingimusi rikkuvaks asjaolu, et kohtud ei tasakaalustanud piisavalt kaitseõiguse riivet, mis seisnes võimatuses tutvuda jälitustoimikus sisalduva teabega ja valida sealt teavet, mida saanuks omakorda esitada kaitsetõendina. Kolleegium selgitab selle kohta järgmist. 12.1 J. Lease kriminaalasja menetlemise ajal reguleeris jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise korda KrMS §
  70. Selle paragrahvi teises lõikes loetleti alused, mille esinemise korral võis jätta jälitustoiminguga kogutud materjali isikule tutvustamata. KrMS § 121 lg 2 kohaselt oli andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsiooniotsustusega. Käesoleva kriminaalasja kohtueelses menetluses keeldus prokurör
  71. juulil 2005 võimaldamast süüdistatavale juurdepääsu jälitustegevusega kogutud teabele põhjusel, et see võib kahjustada kriminaalmenetlust või põhjustada kuriteo toimepanemise. Pärast kriminaaltoimikuga tutvumist kohtueelse menetluse lõpuleviimisel taotles kaitsja kriminaaltoimikule prokuröri ja kohtuniku otsustuste lisamist, millega anti luba jälitustegevuseks, eesmärgiga hinnata nende seaduslikkust.
  72. jaanuaril 2006 selgitas prokurör, et jälitustoimingu lubasid kriminaaltoimikule ei lisata, vaid neid säilitatakse jälitustoimikus. Pärast süüdistusakti koostamist taotles kaitsja uuesti võimalust tutvuda jälitustoiminguks prokuröri ja kohtu poolt antud lubadega. Lisaks soovis ta teada, kas jälitustegevuse tulemina oli saadud lisateavet ja palus sellele teabele (jälitustoimikule) juurdepääsu, et ta saaks sarnaselt prokuröriga esitada vajadusel selle osasid tõendina. Prokurör keeldus juurdepääsu võimaldamast. 12.2 Kohtumenetluses esitas kaitsja uue taotluse jälitustoimiku materjaliga tutvumiseks. Maakohtu määrusega kaitsja taotlus rahuldati ja kaitsjale võimaldati juurdepääs jälitustegevusega kogutud teabele. Lisaks kohustati uurimisasutust esitama kohtule jälitustoimingute load. Kaitsja tutvus politseiosakonnas jälitustoimingu lubadega, mille alusel tehti kriminaalasjas toiminguid (prokuröri luba LÄRP 16/273 ja Tallinna Linnakohtu esimehe
  73. juunil 2005 antud luba LÄRP 16/287). Kaitsja kinnitusel, mida toetab ka kriminaalasja materjal, ei võimaldatud tal vaatamata maakohtu loale tutvuda selle jälitustoimingutega seotud materjaliga, mida kriminaaltoimikule ei lisatud. Kohus teatas kohtuistungil, et ta on tutvunud kõigi kriminaalasjas väljastatud jälitustegevuse lubadega, sh prokuröri
  74. juuni
  75. a loaga, mida aga kriminaaltoimikusse ei lisatud, kuna selle alusel jälitustoiminguid ei tehtud. Kaitsjale seda luba ei tutvustatud. Prokuröri vastusele teistmisasjas on lisatud ka väljavõte jälitustoimikuga tutvunud isikute nimekirjast, mille kohaselt on maakohus tutvunud jälitustoimikuga. Ringkonnakohus põhjendas kaitsjale ja süüdistatavale jälitustoimiku materjali tutvustamata jätmist eeskätt kriminaalmenetluse toimetamise ajal kehtinud jälitustegevuse seaduse § 16 lg-s 4 sisalduva tingimusega, mille kohaselt jälitusteabe kasutamine tõendina kriminaalasjas ei tohi kaasa tuua jälitustegevuse salajaste andmete ning jälitustegevuses osalenud ja sellesse kaasatud isikute avalikustamist ilma nende nõusolekuta ja sama seaduse §-s 17 sisalduvate jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise piirangutega. 12.3 Kahetsusväärselt ei olnud kohtute tegevus kaitsjale ja süüdistatavale jälitustegevusega kogutud teabele juurdepääsu võimaldamisel järjepidev, sealhulgas ei põhjendatud piisavalt jälitustoimikuga tutvumise võimatust. Nagu eespool märgitud, ei tuvastanud Riigikohus siiski teistmismenetluses jälitustoimikuga tutvumisel jälitustegevuseks loa saamise ega jälitustegevuse toimetamisega seotud menetlusõiguse rikkumisi. Samuti ei suutnud süüdistatav ega kaitsja selgitada, millist konkreetset teavet jälitustoimikust soovisid nad tõendina esitada ja kuidas see oleks ümber lükanud või vähemalt mõjutanud kriminaalasjas esitatud süüdistust (vrdl EIK 31.03.2009 Natunen v. Soome, kus kaebaja viitas sellele, et temale ja kohtule tutvustamata jäetud ning kohtueelses menetluses hävitatud jälitusmaterjalide hulgas oli salvestisi tema ja kaassüüdistatavate vahel toimunud telefonivestlustest, mis võiksid kinnitada tema kaitseversiooni). 12.4 Kolleegium märgib lisaks, et KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Selline asjaolude väljaselgitamine toimub uurimistoimingute läbiviimise teel, mille tulemusena saadud andmed lisatakse nõuetekohaselt vormistatuna kriminaaltoimikusse. Sellest tulenevalt, kui jälitustegevuse tulemusena on saadud kahtlustatavat või süüdistatavat ilmselt õigustavat teavet, tuleb ka see vormistada jälitustoimingu protokollis ja lisada kriminaaltoimikusse, sõltumata sellest, kas prokurör soovib lisada seda tõendit süüdistusaktile või mitte. Kriminaaltoimikust võib jätta välja vaid tõendamiseseme seisukohalt tähtsusetut materjali. Kuna kaitsja ei ole toonud välja asjaolusid, mille pinnalt saaks järeldada, et J. Least õigustavat teavet ei ole kaitsjale avaldatud või kriminaaltoimikusse lisatud, puudub kolleegiumil alus arvata vastupidist. Sellest lähtudes ja arvestades eelnevalt väljendatud seisukohta, et kohtuotsused olid rajatud seaduslikult kogutud tõenditele, ei tingi kolleegiumi hinnangul EIK poolt tuvastatud rikkumine kriminaalmenetluse uuendamist selles kriminaalasjas. Heastamaks ausa kohtumenetluse põhimõtte rikkumist tema kriminaalasja arutamisel, on EIK välja mõistnud J. Lease kasuks sobiva rahalise hüvitise talle põhjustatud mittevaralise kahju eest (vt otsuse p 6).
  76. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium J. Lease kaitsja teistmisavalduse rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg Lea Kivi, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.