← Eesti

3-1-1-40-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-40-13

  1. aprill 2013 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kriminaalasi Viktor Lapšini süüditunnistamises KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-1565 Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo, kassatsioon Viktor Lapšini kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Argo Küünemäe
  4. märts 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus Viktor Lapšini süüdistusasjas osaliselt, s.o osas millega tühistati Viru Maakohtu
  8. juuli
  9. a otsus Viktor Lapšini süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi ja osas, millega Viktor Lapšin tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi.
  10. Jõustada Viru Maakohtu
  11. juuli
  12. a otsus Viktor Lapšini süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi.
  13. Menetluskulude osas jätta Tartu Ringkonnakohtu
  14. oktoobri
  15. a otsus muutmata.
  16. Prokuröri kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  17. Viktor Lapšin tunnistati Viru Maakohtu
  18. juuli
  19. a otsusega KarS § 113 järgi süüdi selles, et ta lõi U. M.-i noaga kõhtu ja rindkeresse, põhjustades U. M.-ile pindmise haava vasaku labakäe teise sõrme selgmisel pinnal, rinnaõõnde mittetungiva haava vasakul pool rindkerel ja kõhuõõnde ulatuva maksa vigastava torke-lõikehaava kõhul, millele järgnenud verejooksu tagajärjel U. M. suri. V. Lapšini karistati vangistusega kaheksaks aastaks. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg.
  20. Kohtu hinnangul nähtub kannatanu kohtueelses menetluses ja kohtuistungil KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel antud ütlustest, et just V. Lapšin lõi teda noaga. Kannatanu ütlusi kinnitas vahetult peale kuriteosündmust sündmuskohale saabunud erapooletu politseiametnikust tunnistaja I. A., kelle sõnul avaldasid talle sündmuskohal vahetult peale juhtunut nii U. M. ise, kes oli saanud eluohtliku tervisekahjustuse ja keda ei olnud jõudnud kiirabi veel ära viia, kui ka A. V., et noaga lööjaks oli V. Lapšin. Kohtu arvates ei olnud U. M.-il mingit põhjust V. Lapšini alusetult süüstada. Maakohus märkis, et tunnistaja A. V.-i ütlustest nähtuvalt tekkis U. M.-i ja V. Lapšini vahel tüli, mille käigus surus kannatanu nugadega vehkinud süüdistatava ahjuroobiga kaelapidi vastu ust ja tõstis tal jalad maast lahti. Kui U. M. V. Lapšini lahti lasi ja ennast tunnistaja poole keeras, siis nägi tunnistaja, et U. M.-il oli kõhu peal haav. Ka L. A. ütlused kinnitavad U. M.-i ja V. Lapšini vahelist tüli. Nende tõendite alusel jõudis kohus järeldusele, et U. M.-i lõi noaga just V. Lapšin. Süüdistatava ütlused jättis maakohus tõendite kogumist ebausaldusväärsetena välja, sest tema kohtuistungil ja kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolulised ja ta ei ole osanud oma ütluste muutmist põhjendada. Samal põhjusel jättis kohus tõendite kogumist välja tunnistaja N. L.-i kohtuistungil antud ütlused. Tunnistaja N. L. ise vahetult sündmust pealt ei näinud, vaid on rääkinud seda, mida ta oma ema L. A. ja venna V. Lapšini käest on hiljem kuulnud.
  21. Maakohus leidis, et lüües kannatanut korduvalt noaga, sealhulgas kõhtu ja rindkeresse, s.o elutähtsate organite piirkonda, oli V. Lapšinil alust eeldada, et ta põhjustab kannatanu surma. Seega tegutses V. Lapšin tapmistahtlusega ja tema käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 113 järgi.
  22. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. Lapšini kaitsja, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja V. Lapšini õigeks mõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja kvalifitseerida V. Lapšini tegevuse KarS §-de 117 ja 118 järgi ning mõista talle kergem karistus. 4.
  23. Apellandi arvates on maakohus asunud ebaõigesti seisukohale, nagu oleks tõendatud, et kannatanut lõi noaga V. Lapšin. Maakohus ei ole hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, on neid vääralt omavahel kõrvutanud ning on ebausaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni kui ka kaitsja asjassepuutuvad väited. 4.
  24. Kui ringkonnakohus siiski leiab, et V. Lapšini tegu on tõendatud, tuleks kuritegu kvalifitseerida ideaalkogumis KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi, sest tõendatud ei ole tapmistahtlus. Kaitsja märkis, et ka juhul, kui isik saab aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, nagu arvestanuks ta võimaliku raske tagajärjega ja nõustus sellega sisimas. Iga tervist kahjustav käitumine võib kujutada endast ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks, sellest ei saa aga teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. Seega ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral tuleb eraldi tõendada, et toimepanija sellise tagajärje heaks kiitis, s.t esines tahtluse voluntatiivne element. Noaga ühe korra rindkerre ja kõhuõõne piirkonda löömise korral ei ole tegemist ründeviisiga, mille tuvastamisel oleks tapmistahtlus ilmne. Tehiolusid arvestades võib asuda seisukohale, et noaga vehkimise näol oli tegemist joobes isikute omavahelise spontaanse tüli ajel tekkinud rüselusega, mille käigus lõi V. Lapšin kannatanut valimatult kahel korral kehasse, kuid mis ei ole välisel vaatlusel hinnatav vahetult elu ohustava teona KarS § 113 mõttes. V. Lapšin ei näinud seejuures ette ega pidanud võimalikuks, et noahaavade tõttu kannatanu sureb. V. Lapšini ja U. M.-i suhted olid head. U. M.-i surmani viinud sündmuste käigus V. Lapšin sisuliselt põgenes kannatanu eest pärast seda, kui kannatanu oli teda ahjuroobiga vastu seina pressinud, nagu kinnitab tunnistaja A. V. Sellele asjaolule, mis ilmselgelt vastustab V. Lapšinil teo toimepanemise ajal esinenud tapmistahtlust, ei ole maakohus tähelepanu pööranud.
  25. Tartu Ringkonnakohtu
  26. oktoobri
  27. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. Lapšini süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi. Ringkonnakohus tunnistas V. Lapšini süüdi KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi ideaalkogumis ja karistas teda KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega kuueks aastaks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 5.
  28. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandiga, nagu oleks tõendamata, et kannatanut lõi noaga just V. Lapšin ning et U. M. surus V. Lapšini ahjuroobiga vastu seina temapoolse ründe tõrjumiseks. Maakohtu sellekohased põhistused on asjakohased ja veenvad. 5.
  29. Küll aga nõustus ringkonnakohus, et V. Lapšini tegu on ebaõigesti kvalifitseeritud tapmisena. V. Lapšin, lüües joomingu käigus tekkinud tülis kannatanut noaga, ei saanud aru ega kujutanud ette, et tema käitumine põhjustab kannatanu surma. Tapmistahtluse olemasolu ei kinnita ka kannatanu ega tunnistajate ütlused. V. Lapšin põgenes kohe peale noalöökide sooritamist sündmuskohalt, ehkki oleks võinud tapmisteo lõpule viia. 5.
  30. Kuna süüdistatav eitab süüd ja maakohus ei ole tema ütlusi tõendina arvestanud, tuleb ringkonnakohtu arvates V. Lapšini teo subjektiivne külg tuvastada välise teopildi alusel. Seejuures nõustus kohtukolleegium kaitsjaga, et arutatavas asjas ei saa välimise teopildi hindamise tulemusel asuda vastuvaidlematule seisukohale, et V. Lapšinil oli kannatanut noaga lüües tapmistahtlus. Muud tõendid tapmistahtluse kinnitamiseks aga puuduvad. Hinnates V. Lapšini käitumise subjektiivset koosseisu, tuleb muu hulgas tähelepanu pöörata tema isiksust iseloomustavatele andmetele. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi kohaselt ei esinenud V. Lapšinil teo toimepanemise ajal selliseid psüühikahäireid, mis oleks takistanud või piiranud tema võimet ümbrusest ja oma tegude iseloomust, sh nende keelatusest arusaamiseks ja oma käitumise juhtimiseks. Küll aga ei olnud V. Lapšin ekspertiisiaktist nähtuvalt enda psüühilise eripära tõttu (visuaal-ruumilise taju häirumine) kannatanut noaga lüües võimeline endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette kujutama, et selle tagajärjel võib tekkida maksa vigastav haav, millele järgnev massiivne sisemine verejooks põhjustab kannatanu surma. Seetõttu ei ole V. Lapšin toime pannud KarS §-s 113 sätestatud tegu. 5.
  31. Järgnevalt leidis ringkonnakohus, et kuna V. Lapšini löödud maksa vigastav noahaav põhjustas kannatanul massiivse sisemise verejooksu ja põhjustas sellega ohu tema elule, täitis ta KarS § 118 p 1 koosseisu. Kuigi ekspertiisiakti kohaselt on V. Lapšin kerge vaimse alaarenguga, oli ta ringkonnakohtu arvates siiski võimeline aru saama, et lüües teist isikut noaga kõhtu, võib see endaga kaasa tuua eluohtliku tervisekahjustuse. Kogutud tõenditest nähtub, et V. Lapšini tahtlus ulatus üksnes eluohtliku tervisekahjustuse, mitte aga surma kui tagajärje saabumise, põhjustamiseni. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu valimatu noaga löömine viitab ennekõike sellele, et V. Lapšin sai aru, et selle käigus võib U. M.-ile tekkida eluohtlik tervisekahjustus, kuid tema tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlmanud sellele vahetult järgnenud ja surmani viinud põhjuslikku ahelat. V. Lapšin lootis, et tema poolt toimepandud teo tagajärjel kannatanu ei sure. Ei ole kogutud mingeid tõendeid, et V. Lapšin soovis U. M.-i surma. On tuvastatud, et selles perekonnas olid alkoholi tarvitamise käigus tihti omavahelised tülid, kusjuures A. V. oli varasemalt U. M.-i noaga löönud. Ka V. Lapšinil oli kombeks nuga kaasas kanda. Eeltoodust nähtub, et omavaheliste tülide käigus oli ka varem nuge kasutatud ja väidetavalt ka kehavigastusi tekitatud, kuid sellele vaatamata elati koos edasi. Sellisest aastatepikkusest taustast lähtudes ringkonnakohus leiab, et V. Lapšinil ei olnud ka seekord alust arvata, et tema teo tagajärjeks võib olla U. M.-i surm. Seega tal võis olla lootus, et tarvitatud vägivald ei põhjusta raskeid tagajärgi ning ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Ta kergemeelselt lootis seda vältida. Kuna aga kannatanu tekitatud kehavigastuse tagajärjel suri, siis tuleb V. Lapšini käitumine täiendavalt kvalifitseerida ka KarS § 117 lg 1 järgi. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  32. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Prokurör leiab, et ringkonnakohus, muutes V. Lapšini teo kvalifikatsiooni KarS § 113 asemel KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 ideaalkogumiks, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. Prokuröri hinnangul on ringkonnakohtu järeldused süüdistataval tapmistahtluse puudumise kohta põhjendamatud ja vastuolulised. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, nagu lootnuks V. Lapšin, et tekitatud noahaav ei põhjusta kannatanu surma. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab toetuma konkreetsetele asjaoludele ega või olla sõltuvuses süüdistatava poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Arutataval juhul see nii ei olnud. Ringkonnakohus põhjendas tapmistahtluse puudumist muu hulgas süüdistatava kerge vaimse alaarenguga, kuid vastuoluliselt leidis siiski, et vaatamata alaarengule oli V. Lapšin võimeline aru saama, et lüües teist inimest noaga kõhtu võib see endaga kaasa tuua eluohtliku tervisekahjustuse. Asjakohatud on ringkonnakohtu põhistused, nagu välistaks tapmistahtluse ka kannatanu ja süüdistatava varasemad suhted, kus alkoholi tarvitamise käigus olid omavahelised tülid tavalised, V. Lapšini õde oli U. M.-i varem noaga löönud ja V. Lapšinil oligi kombeks nuga kaasas kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  33. V. Lapšinile süüksarvatud tegu seisnes kannatanu kahel korral noaga löömises. Üks neist noahoopidest tekitas kannatanule kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava koos maksa vigastusega ja sellele järgneva verejooksuga, mis põhjustas kannatanu surma. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kirjeldatud tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi raske tervisekahjustuse tekitamise ja surma ettevaatamatu põhjustamisena ideaalkogumis. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et V. Lapšini tegu tuleb kvalifitseerida tahtliku tapmisena KarS § 113 järgi.
  34. Arutatavas asjas tuvastatu - kannatanu kahel korral noaga löömine, vigastades seejuures ühe noalöögiga tema maksa ja põhjustades kannatanu surma - võib olenevalt toimepanija käitumise subjektiivsest koosseisust kvalifitseeruda tahtlikuks tapmiseks KarS § 113 järgi; raske tervisekahjustuse tekitamiseks ideaalkogumis surma ettevaatamatu põhjustamisega KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi või ettevaatamatuks surma põhjustamiseks KarS § 117 lg 1 järgi. Objektiivsest küljest on kõik need koosseisud suvalise teokirjeldusega. V. Lapšini noalöögid on sobivad teod realiseerimaks ükskõik millist nimetatud koosseisudest. Seega taandub küsimus V. Lapšini teo kvalifitseerimisest tema käitumise subjektiivse külje hindamisele.
  35. Kvalifitseerimaks isiku käitumist KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis tuleb tuvastada, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele ning et surma saabumise suhtes käitus ta kergemeelsusega. Olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes minimaalselt kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  36. oktoobri
  37. a otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 7.3). Märgitud paragrahvi järgi tuleb senise kohtupraktika kohaselt süüdlase tegevus kvalifitseerida ka juhul, kui tõendamist pole leidnud tema tahtlus tekitada juba löögiga kannatanule eluohtlik tervisekahjustus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  38. juuni
  39. a otsus asjas nr 3-1-1-80-02, p 6.3). Kui aga toimepanija nägi noalööki tehes kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja surm tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  40. oktoobri
  41. a otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 7.3).
  42. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse
  43. augusti
  44. a määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p-st 9 on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus. Rääkimaks sellise haava tekitamise korral käitumisest mitte tahtlikult, vaid kergemeelsusega, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure. Seejuures lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  45. aprilli
  46. a otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 10). V. Lapšini käitumisest ei nähtu aga mingeid samme, mille põhjal võinuks asuda seisukohale, et ta lootis eelmärgitud tagajärje kujunemist vältida. Lüües kannatanut noaga kõhtu, ei kontrollinud V. Lapšin sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis ta noaga löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega.
  47. Kolleegium juhib tähelepanu veel sellele, et maakohtu silmis on V. Lapšinil tapmistahtluse olemasolu kinnitust leidnud muuhulgas seetõttu, et süüdistatav lõi kannatanut noaga rindkeresse ja kõhtu, s.o elutähtsate organite piirkonda kahel korral. Ringkonnakohus, asudes tapmistahtluse osas maakohtust erinevale seisukohale, ei ole sellele asjaolule aga tähelepanu pööranud. Noaga korduvalt elutähtsate organite piirkonda löömine annab kahtlemata tunnistust sellest, et lööja möönab igasuguse tagajärje saabumise võimalust ja tegutseb seetõttu kaudse tapmistahtlusega.
  48. Ringkonnakohus on V. Lapšinil tapmistahtluse puudumist põhjendanud muu hulgas tema kerge vaimse alaarenguga. Samas oli ta ringkonnakohtu arvates siiski võimeline aru saama, et lüües teist isikut noaga kõhtu, võib see endaga kaasa tuua eluohtliku tervisekahjustuse ning ei mõistnud üksnes seda, et tekitatud eluohtlik haav võib ka tõepoolest kannatanu surma põhjustada. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu selline järeldus vastuoluline ja põhjendamatu ning oletuslik, sest see ei põhine asjas kogutud tõenditele. Puuduvad igasugused mõistlikud põhjendused, miks V. Lapšin, saades küll aru, et noaga kõhtu löömine on eluohtlik, ei saanud samas aru, et see oht võib ka tõepoolest realiseeruda ja kannatanu noalöögi tõttu surra. Tõdemaks, et V. Lapšin, tekitades kannatanule eluohtliku haava, lootis siiski vältida tema surma, peaks süüdistatava käitumises nähtuma konkreetsed asjaolud, millele niisugune lootus rajaneb - nt kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine. Midagi sellist süüdistatava käitumises tuvastatud ei ole.
  49. Asjakohane ei ole seejuures ringkonnakohtu seisukoht, et tõenditest nähtuvalt ei soovinud V. Lapšin U. M.-i surma. Mingi tagajärje soovimine kui tahtluse voluntatiivne tunnus viitab subjektiivses mõttes kavatsetusele, V. Lapšini puhul on küsimus aga selles, kas kannatanu noaga löömisel võis ta tegutseda kaudse tapmistahtlusega, s.t tuleb tuvastada üksnes see, et V. Lapšin voluntatiivses mõttes möönis surma saabumise võimalust. Samuti on ebaõige ringkonnakohtu järeldus, nagu välistaks tapmistahtluse kannatanu ja süüdistatava ning nende pereliikmete varasemad suhted. Varasemad võimalikud vägivallajuhtumid ei ole arutataval juhul kohtuliku arutamise objekt, mistõttu ei ole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, millele oli nendel kordadel süüdistatava tahtlus suunatud. Seega ei saa neist juhtumitest järeldada midagi ka arutatava kriminaalasja kohta.
  50. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 5 tühistab Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu
  51. oktoobri
  52. a otsuse osas, millega tühistati Viru Maakohtu
  53. juuli
  54. a otsus V. Lapšini süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi ja osas, millega V. Lapšin tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi. Kolleegium jõustab Viru Maakohtu
  55. juuli
  56. a otsuse V. Lapšini süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi. Menetluskulude osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.