) § 123 alusel nõude võlgnikult konfiskeeritud vara välistamiseks pankrotivarast ja võõrandatud vara eest hüvitise saamiseks. Kostja keeldus nõuet täitmast. Eeltoodust tulenevalt esitas hageja
S § 85 lg 1 alusel riigile üle läinud, mistõttu kostja rikkus vara võõrandades hageja omandiõigust. Kuna kostja võõrandas hagejale kuuluva vara, võib hageja nõuda
lg 4 alusel tekitatud kahju hüvitamist (käsutustehingute tagasipööramist ei pea hageja mõistlikuks). Kostjal ei olnud alust käsutada hageja vara. Kostja ei ole tõendanud süü puudumist. Kostja võõrandas hagejale kuulunud kinnistud tahtlikult, teades, et vara ei kuulu võlgnikule. Kostja süül on alusetult arvatud pankrotivarasse riigile kuulunud raha pangakontol. Saades teada, et kinnistutel on keelumärked Eesti Vabariigi kasuks ja võlgniku pangakonto on arestitud, ei küsinud haldur nende asjaolude kohta hageja seisukohta, jättes täitmata hoolsuskohustuse. Kostja teadis kriminaalasjas jõustunud süüdimõistvast otsusest juba hiljemalt juunis 2011, kui ta saatis hagejale esimese keelduva kirja. Kostja tegevuse tulemusena puudub karistusõiguslikul mõjutusvahendil oodatav mõju. On võimalik, et hüpoteegid oleksid ka kinnistute müügi korral jäänud tagama nõudeid võlgniku vastu või oleks hageja jõudnud pangaga kokkuleppele. Hageja arvutas talle tekkinud kahju järgmiselt: 1) pangakontol olev raha 5670 eurot 18 senti; 2) kinnistute võõrandamisest saadav summa − kinnistud võõrandati enampakkumisel kokku 251 000 euro eest, millest pangale oleks tasutud 209 692 eurot 80 senti. Kokku oleks hageja saanud konfiskeeritud vara realiseerimisest 46 977 eurot 38 senti (251 000 + 5670,18 – 209 692,80). Kostja tehtud kulutused (pankrotihalduri tasu jms) oleksid jäänud ära või oleksid olnud väiksemad, mistõttu hindas hageja talle tekitatud kahju suuruseks 37 569 eurot 20 senti.
Võlgniku kinnistud võõrandati
, mille lg 1 kohaselt ei kuulu pankrotivara hulka kolmandale isikule kuuluvad esemed. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama (vara välistamine). Vara välistamist nõudev isik ei ole välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks.
lg 2 kohaselt tagab haldur vara säilimise kuni selle tagastamiseni, lg 3 kohaselt tuleb vara välistamise taotlus esitada haldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Halduri vastutus eeltoodud sätetest tuleneva kohustuse rikkumise eest on sätestatud
lg-s 4, mille teise lause kohaselt, kui haldur võõrandas sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt. Tegemist on kahju hüvitamise erikoosseisuga, mille korral ei kohaldu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 jj. Kahju hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas vaidlusalune vara kuulus võlgnikule ning kas raha kasutamise ja kinnistute võõrandamise hetkel haldur teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule. Vaidluse lahendamisel omab tähtsust KarS § 85 lg 1 tõlgendamine. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 3 tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritu riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt jäävad kolmanda isiku õigused konfiskeerimisel püsima. Riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud KarS § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lgs 2 sätestatud juhtudel. KarS § 85 lg 3 kohaselt toimib kohtuvälise menetleja või kohtu lahend konfiskeerimise kohta enne selle jõustumist võõrandamiskeeluna. Riigivaraseaduse (RVS) § 7 lg 5 kohaselt on kriminaalasjas kohtuotsuse või -määrusega, väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse või määrusega või kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud vara valitsejaks konfiskeeritud vara asukohajärgne maavalitsus, kui õigusaktides ei ole sätestatud teisiti. Selleks, et tuvastada kostja vastutuse eeldus, tuleb esmalt võtta seisukoht, kas enne võlgniku pankroti väljakuulutamist oli konfiskeeritu läinud riigi omandisse.
kohaselt lõpeb enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest pankroti väljakuulutamisega ning
lgte 1 ja 2 kohaselt moodustub pankroti väljakuulutamisega võlgniku varast pankrotivara ja läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus osaleda võlgniku asemel kohtumenetluses. Jõustunud konfiskeerimisotsuse alusel ei toimu konfiskeeritud vara omandiõiguse automaatset üleminekut riigile, mida kinnitab ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-1-1-97-10, mille järgi saab riik konfiskeerimise aluse olemasolul nõudeõiguse konfiskeeritavale varale või selle vara väärtusele vastavale rahasummale (konfiskeerimisnõue). Konfiskeerimisotsustuse täitmisel omandab riik konfiskeeritava vara. Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 651, mis reguleerib kande parandamist kinnistusraamatuvälise ülemineku korral ja kus ei ole konfiskeerimist asjaõiguse kinnistusraamatuvälise üleminekuna käsitletud. RVS §-s 10 on sätestatud riigivara valitsemise eesmärk, mille lg 3 kohaselt omandab riik vara õigusakti ja tehingu alusel, kui see on vajalik sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil või kui riigile vara omandamise kohustus tuleneb seadusest. Teistsugust tõlgendamist ei tulene ka kriminaalmenetlust reguleerivatest normidest. Täpsemini ei reguleeri küsimust ka Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004 määrus nr 263, millega kehtestati konfiskeeritud vara võõrandamise kord. Hageja pidi olema pankrotimenetlusest teadlik, kuna sellekohane info on kajastatud panga poolt hagejale adresseeritud 16. märtsi 2011 kirjas, samuti saatis sellekohase infoga kirja hagejale 17. juunil 2011 haldur. Vaatamata sellele esitas hageja vara välistamise taotluse haldurile alles 16. novembril 2011. Kostjal ei olnud
lg-st 1 tulenevat kohustust hagejat pankrotimäärusest ega esimesest üldkoosolekust teavitada, kuna hageja ei olnud kostjale teadaolevalt võlausaldaja. Konfiskeerimisotsuse saatis hageja pangale täitmiseks
lg 4 esimese lause kohaselt rahalise hüvitise nõue pankrotivara arvel
Kinnistute osas ei asunud hageja konfiskeerimisotsust täitma, mistõttu on kostja vaidlusalused kinnistud pankrotivarana nõuetekohaselt müünud (
). Kuna kinnisasjade võõrandamise ajal kuulusid kinnistud võlgnikule, ei saa tekkida kostja vastutuse küsimust, sest vara müümisel täitis kostja
§-dest 541 ja 55 tulenevaid kohustusi. Oma kohustusi täites ei rikkunud kostja TsÜS § 88 lg-t 1, kuna
kohaselt lõpeb enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest pankroti väljakuulutamisega. Isegi kui nõustuda hagejaga KarS § 85 lg 1 tõlgenduse osas, ei ole hagejale kostja tegevuse tõttu kahju tekkinud. Hagejal tulnuks KarS § 85 lg 2 alusel maksta kolmandale isikule hüvitist kinnistut koormavate hüpoteekide eest. Hageja ei vaidlustanud, et kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud panga nõude suuruseks võlgniku pankrotimenetluses oli 319 681 eurot 64 senti. Kinnistute võõrandamisest laekus pankrotivarasse 251 000 eurot. Hageja ei ole seadnud kahtluse alla kinnistute enampakkumise hinda ega ole tõendanud, et nende hind oleks võinud olla suurem. Paljasõnaline on hageja väide, et pank oleks osa võlga kustutanud ning hagejal tulnuks maksta pangale hüvitist vähem (209 682 eurot 82 senti) kui see, mis pankrotimenetluses pangale tasuti (251 000 eurot). Hageja oleks pidanud kogu konfiskeerimise tulemi pangale üle andma, mistõttu ei saanud kostjale etteheidetavast tegevusest hagejale varalist kahju tekkida.
§-s 45 sisalduvat normi ebaõigesti. Võlgniku vara, mis oli konfiskeerimisotsuse esemeks, muutus pankrotivaraks, sest seda ei olnud riigi kasuks veel pööratud (kohtuotsus oli täitmata). Kindlasti on siinkohal riigipoolsel viivitusel vara valitsemisele asumisel. Kohtuotsuse jõustumisel oleks riigi kiire tegutsemine hoidnud ära edasised vaidlused. Küll ei võta viivitus ära õigust esitada nõue pankrotimenetluses. Kohtu viide, nagu puudunuks kostjal
lg-st 1 tulenev kohustus informeerida hagejat pankrotimäärusest ja esimese üldkoosoleku toimumisest, ei ole korrektne. Kostja, olles teadlik võlgniku kinnistutele seatud keelumärgetest, pidi olema teadlik ka riigi konfiskeerimisnõudest. Samas, kohtule on esitatud tõendid, et juba märtsis 2011 oli ka hagejale teada, et on algatatud võlgniku pankrotimenetlus. Õige on maakohtu järeldus, et kostja vastu esitatud hagi ei ole võimalik rahuldada. Kuna kinnisasjade võõrandamise ajal kuulusid kinnistud võlgnikule, ei saa tekkida halduri vastutuse küsimust, sest vara müümisel täitis haldur pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi. Kostja võõrandas vaidlusalused kinnistud pankrotivarana nõuetekohaselt (
). Enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest lõpeb pankroti väljakuulutamisega (
). Pealegi ei ole tsiviilasja materjali põhjal võimalik teha järeldust, et võlgnikule kuulunud kinnistute pankrotimenetluses võõrandamisega oleks riigile kahju tekitatud. Pankrotimenetluses tunnustati võlausaldajate nõudeid kogusummas 460 658 eurot 75 senti, sh esimese rahuldamisjärgu nõudena Danske Bank nõuet 319 681 eurot 64 senti. Pankrotivara müügi käigus võõrandas haldur kinnistud 251 000 euro eest, tehes väljamakseid kokku (sh tulevased kulud) 239 832 eurot 55 senti, sh pangale kui esimese rahuldamisjärgu nõuet omavale võlausaldajale 209 692 eurot 80 senti (tl 69−70). Sellest nähtuvalt ei suudetud täielikult rahuldada isegi esimese järgu nõuet. KarS § 85 lg 2 järgi jäävad kolmanda isiku õigused konfiskeerimisel enamasti püsima ning riik maksab kolmandale isikule hüvitist. Kui võlgniku vastu ei oleks algatatud pankrotimenetlust, oleks konfiskeeritud vara võõrandamisel tulnud riigil Danske Bank´le tema 319 681 euro 64 sendi suurune nõue võlgniku vastu hüvitada. Kinnistud müüdi hinnaga 251 000 eurot, kusjuures hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kinnistuid oleks olnud võimalik võõrandada kõrgema hinnaga (pealegi oleks see ebatõenäoline, sest kinnistute võõrandamiseks korraldati korduvalt enampakkumisi). Konfiskeeritud vara võõrandamisel oleks tulnud pangale hüvitada tema nõuded (mis olid suuremad kui kinnistute ja arvelduskontol olnud raha koguväärtus). Konfiskeerimisotsuse saatis hageja pangale täitmiseks 9. märtsil 2011, s.o pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pank keeldus raha Rahandusministeeriumi kontole kandmast ja maksis selle välja kostja nõudel. Kui hageja leidis, et pank rikkus sellega kohustust, siis võis ta esitada kahju hüvitamise nõude panga vastu. Ka võiks hagejal sel juhul tekkida nõue pankrotivõlgniku vastu, saamaks
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
Lisaks on hageja juhtinud ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et AS-i Swedbank väärtpaberikontol olnud konfiskeeritud väärtpaberite väärtus oli suurem kui kogu muu pankrotivara kokku – pankrotihalduril aga puudusid panga tegevuse, s.o väärtpaberite/pankrotivara riigile loovutamise suhtes igasugused pretensioonid.
Selline hageja väide on kolleegiumi arvates ekslik. Kohtud on tuvastanud, et panga sissenõutavaks muutunud nõude suurus oli 319 681 eurot ja 64 senti ning et kinnistute müügist saadi 251 000 eurot. Panga nõue oli hüpoteegiga tagatud. Järelikult tuli see
lg 1 p 1 järgi rahuldada esimeses järjekorras, pärast
Seega ei jätkunuks müügist saadud rahast hagejale jaotamiseks ning kogu kinnistute müügist saadud raha oleks ka väiksema müügikulu korral tulnud üle anda pangale. Juhul kui kinnistud ei oleks kuulunud pankrotivara hulka või riik oleks need pankrotivarast omanikuna välja nõudnud, võinuks pank pöörduda hüpoteegist tuleneva nõude sundtäitmiseks AÕS § 352 lg 1 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 alusel kohtutäituri poole (juhul kui pank ja võlgnik olid sõlminud ja lasknud kinnistusraamatusse kanda kokkuleppe selle kohta, et kinnistu igakordne omanik allub kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks) või esitada kohtusse hüpoteegi realiseerimisele suunatud hagi (vt nt Riigikohtu
Pank täitis seejärel kostja maksekäsundi. Selliselt tegutsedes täitis pank aga sellise isiku maksekäsundi, kellel tegelikult ei olnud enam nõudeõigust panga vastu.
lg 4 teine lause sätestab, et kui haldur võõrandas pankrotivarasse mittekuuluva eseme, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt. See säte võib iseenesest olla kahju hüvitamise nõude aluseks juhul, kui pankrotihalduri süülise tegevuse tõttu on võlgniku kontolt üle kantud raha teise isiku kontole olukorras, kus konto käsutamise õigus oli nõude konfiskeerimise tõttu üle läinud riigile. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on aga mh kahju olemasolu. Kolleegium leiab, et kuna hagejal on panga vastu jätkuvalt nõue lepingu täitmiseks (st et pank keeldus ebaõigesti täitmast hageja maksekorraldust), siis ei ole hagejal eeldatavasti tekkinud kahju selle tõttu, et haldur andis pangale maksekorralduse hagejale kuuluva nõude käsutamiseks ilma hageja nõusolekuta. Praeguses asjas ei ole hageja väitnud, et tema nõue panga vastu on väärtusetu, nt panga maksejõuetuks muutumise tõttu. Samas on võimalik, et pank ei teadnud ega pidanud teadma sellest, et hageja on saanud kõnealuse nõude omanikuks. Sellisel juhul võib VÕS § 169 lg 1 ja § 173 lg 2 järgi tekkida olukord, kus pank on täitnud kohustuse õigele isikule. Sellisel juhul ei oleks hagejal panga vastu nõuet, kuid tal oleks VÕS § 1037 lg 4 järgi alusetust rikastumisest tulenev hüvitisenõue võlgniku kui täitmise vastuvõtmiseks õigustamata isiku vastu. Viimati nimetatud juhul võib hagejal olla halduri süülise tegevuse tõttu tekkinud kahju ulatuses, milles ta ei saa eelnimetatud hüvitist võlgnikult. Sellisel juhul ei oleks
lg 4 teise lause kui kahju hüvitamise erikoosseisu ettenägeva sätte kohaldamine iseenesest välistatud. Kohtud on eeltoodud sätted jätnud ekslikult tähelepanuta. Maakohus oleks pidanud TsMS § 328 lgst 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg-test 1 ja 2 tulenevalt juba eelmenetluses hagejale selgitama, et kahju hüvitamise nõude põhjendamiseks peab hageja tõendama, et tal ei ole võimalik nõuda pangalt lepingu täitmist ega alusetust rikastumisest tulenevat hüvitist võlgnikult. Praegusel juhul on otstarbekas saata asi tühistatud osas, st 5670 euro 18 sendi saamise nõude osas, TsMS § 657 lg 1 p 4 järgi uueks läbivaatamiseks maakohtule, sest maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust. 14. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. 15. Eesti Vabariik on kautsjoni tasumisest TsMS § 145 järgi vabastatud. Jaak Luik ,Henn Jõks ,Tambet Tampuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.