← Eesti

3-2-1-4-13

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-4-13 Määruse kuupäev Tartu,

  1. aprill
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi E.D.M kaebus täiteasjas nr 026/2010/447 kohtutäitur M.R
  3. veebruaril 2012 sunniraha määramise hoiatuse ja
  4. märtsi
  5. a sunniraha määramise kohta tehtud otsuse peale Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  6. juuli
  7. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-6527 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E.D.M määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Avaldaja E.D.M, esindaja vandeadvokaat Ene Ahas Puudutatud isik Tallinna kohtutäitur M.R Puudutatud isik S.N.A, esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin Asja läbivaatamise kuupäev
  8. märts
  9. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Anda tsiviilasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. E.D.M (avaldaja, lapse ema) esitas
  11. veebruaril 2012 täiteasjas nr 026/2010/447 sunniraha määramise hoiatuse kohta kohtutäiturile esitatud kaebuse alusel kohtutäitur M.R
  12. veebruaril 2012 tehtud otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse.
  13. märtsil 2012 esitas avaldaja kaebuse samas täiteasjas sama kohtutäituri
  14. märtsil 2012 sunniraha määramise otsuse kohta, millega kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse rahuldamata, ja palus liita kaebused ühte menetlusse. Harju Maakohus liitis
  15. aprilli
  16. a määrusega kaebused ühte menetlusse. Kaebuste põhjenduste kohaselt alustas kohtutäitur sissenõudja S.N.A (puudutatud isik, lapse isa) avalduse alusel tsiviilasjas nr 2-08-16627 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
  17. mai
  18. a määruse täitmist ning jätkas täitemenetlust tsiviilasjas nr 2-10-50766 tehtud Harju Maakohtu
  19. septembri
  20. a määruse täitmiseks (täiteasi nr 026/2010/447). Esimese kohtulahendiga oli määratud isa ja lapse suhtlemise kord pärast lepitusmenetluse ebaõnnestumist ja teise lahendiga muutis maakohus esialgse õiguskaitse korras isa ja lapse suhtlemise korda käimasoleva kohtumenetluse ajaks.
  21. detsembril 2011 tegi kohtutäitur avaldajale sunniraha määramise hoiatuse ja teatas, et kui avaldaja ei ole kohtulahendeid
  22. jaanuariks 2012 täitma asunud, määrab kohtutäitur avaldajale sunniraha. Enne seda oli kohtutäitur edastanud
  23. novembril 2011 avaldajale täitmisteate, mille kohaselt pidi
  24. novembril 2011 kell 16.30 toimuma lasteaias Harju Maakohtu
  25. septembri
  26. a määruse resolutsiooni p 2 täitmise kontroll. Sel kuupäeval ei olnud kohtlahendi järgi puudutatud isiku ja lapse suhtlemise päev. Laps viibis sel päeval SA Tallinna Lastehaiglas ravil ja uuringutel, kus osales ka lapse isa. Avaldajale edastatud
  27. novembri
  28. a täitmisteate kohaselt pidi järgmine täitmise kontroll toimuma lasteaias
  29. novembril 2011 kell 16.
  30. Sel päeval viis ema lapse lasteaeda, kuid laps keeldus kategooriliselt lasteaeda jäämast ja lapsel ilmnesid diagnoositud käitumis- ja psüühikahäirete sümptomid. Kuna kohtulahendi järgi pidi ema lasteaia territooriumilt hiljemalt kell 9.00 lahkuma ja laps keeldus lasteaeda jäämast, lahkus ema koos lapsega. Laps ei olnud nõus lasteaeda naasma. Avaldaja on kõigil täitedokumentides nimetatud kuupäevadel ja õigeks ajaks lapse lasteaeda viinud, v.a juhul, kui laps on haigestunud või viibinud haiglas uuringutel. Avaldaja on alati teatanud, kui laps on haige või viibib haiglas, ja esitanud tõendid lapse haiguse kohta. Kohtutäitur keeldus dokumente vastu võtmast. Kuna avaldaja ei nõustunud sunniraha määramise hoiatusega, esitas ta
  31. jaanuaril 2012 kohtutäiturile kaebuse sunniraha määramise hoiatuse kohta. Ühtlasi esitas avaldaja täitemenetluse lõpetamise taotluse, sest kohtulahendi täitmine kahjustab lapse huve. Kohtutäitur jättis
  32. veebruari
  33. a otsusega kaebuse rahuldamata. Samal kuupäeval tegi kohtutäitur avaldajale sunniraha määramise otsuse, millega nõudis avaldajalt Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrusest tuleneva kohustuse täitmata jätmise eest sunniraha 192 eurot. Avaldaja esitas
  34. veebruaril 2012 kohtutäituri otsuse peale kohtutäiturile kaebuse ja palus sunniraha määramise ja sissenõudmise otsuse tühistada, sest avaldaja ei ole takistanud kohtulahendite sundtäitmist. Avaldaja on teinud endast oleneva, et kohtulahendeid täita, kuid kohtulahendit ei saa täita lapse huvide vastaselt, sh sundida last vägivaldselt või haiguse ajal lasteaeda jääma või tahtevastaselt isaga kohtuma.
  35. märtsi
  36. a otsusega jättis kohtutäitur kaebuse rahuldamata, sest avaldaja on korduvalt hoidnud kõrvale nii Tallinna Ringkonnakohtu
  37. mai
  38. a kui ka Harju Maakohtu
  39. septembri
  40. a määruse täitmisest, sh jättis lapse nende määruste alusel kuus korda, s.o
  41. mail 2010,
  42. juunil 2010,
  43. juulil 2010,
  44. augustil 2010,
  45. novembril 2011 ja
  46. novembril 2011 kohtumistele toomata. Avaldaja hinnangul ei saa kohtutäitur lähtuda kohtulahendi sundtäitmisel üksnes sissenõudja huvidest ja täitedokumentidest, vaid peab arvestama ka lapse õiguste ja huvidega. Hindamaks, kas avaldaja jättis täitmata kohtumäärused, tuleb rikkumise tuvastamisel lähtuda lapse huvidest. Avaldaja ei takistanud kohtumääruste täitmist ja avaldaja ei vastuta selle eest, et laps kasutab oma põhiseadusest tulenevat õigust keelduda vanemaga suhtlemast ning keeldub kategooriliselt jääma lasteaeda nendel päevadel, mil kohus on määranud lapse ja isa kohtumised ilma ema ja kõrvaliste isikute juuresolekuta. Sunniraha määramine on põhjendatud juhul, kui täitedokument jääb täitmata kohustatud isiku tahtliku või raskelt hooletu käitumise tõttu. Üksnes sel juhul motiveerib sunniraha määramine isikut kohtulahendit täitma. Praegusel juhul on kohtumääruste täitmine raskendatud nii lapse tervisliku seisundi kui ka isa puudulike vanemlike oskuste, vägivaldsuse ning keeleprobleemi tõttu. Kohtutäitur jättis täitemenetluses lapse huvid arvestamata ja lähtus eeskätt sissenõudja huvidest. Avaldajale sunniraha määrates rikkus kohtutäitur proportsionaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtet, sest praeguse täiteasja eripära arvestades ei ole avaldajalt sunniraha nõudmine kohane ega vajalik abinõu kohtulahendi täitmiseks ja sundtäitmise eesmärgi saavutamiseks. Mh tuleb sunniraha määrates arvestada, et isa käitus täitemenetluses hea usu põhimõtte vastaselt, kui nõudis
  47. aastal kohtulahendi täitmist kohtutäituri vahendusel. Sel ajal viibis avaldaja lapsega Itaalias ega saanud terviseseisundi tõttu Eestisse naasta, sest viibis haiglas ja kodus voodirežiimil. Isa oli sellest teadlik, kuid sellest hoolimata nõudis kohtutäituri vahenduselt lapsega kohtumisi Eestis. Sunniraha määramisel ei saa
  48. aastal ärajäänud kohtumistega arvestada.
  49. Puudutatud isik vaidles kaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Avaldaja on enam kui neli aastat kestnud kohtuvaidluste ajal tõestanud, et ta ei täida vabatahtlikult isa ja lapse suhtlemist reguleerivaid kohtulahendeid. Kohtud on korduvalt isa ja lapse suhtlemist arutanud ning kontrollinud, et suhtlemise kord vastab lapse huvidele. Tsiviilasja nr 2-10-50766 materjalidest nähtub lapse esindaja ja lastekaitsetöötajate korduvalt väljendatud mure, et avaldaja töötleb intensiivselt 4-aastast last, kultiveerib temas hirmu teise vanema vastu ja kasutab lapse hirmu argumendina kohtulahendi täitmata jätmiseks. 3–4-aastane laps ei tee iseseisvalt otsustusi, vaid käitub vaistlikult nii, nagu käitub temaga kooselav vanem. Õige ei ole avaldaja arusaam, et ta täidab suhtlemiskorra määrust korrektselt, kui jalutab määratud päevadel lapsega lasteaiani ja siis tagasi koju. Avaldajal ei ole õigust jätta lahend täitmata põhjendusel, et laps ei soovivat lasteaeda jääda. Kohtutäituri võimalused sundida suhtlemiskorra määrust ignoreerivat vanemat seda täitma on suhteliselt piiratud. Kohtutäitur on avaldajale korduvalt selgitanud, et kohtumäärust tuleb täita vabatahtlikult ning heas usus. Asjas on tegemist avaldaja pikaajalise ja süstemaatilise tegevusega, mille eesmärgiks on last kõlbeliselt rikkuda ja välistada lapse kontaktid isaga. Seaduses sätestatud sunnimeetmete kasutamine on ainuke võimalus mõjutada avaldajat jõustunud kohtulahendeid täitma. Harju Maakohtu
  50. veebruari
  51. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  52. mai
  53. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-16627 määrati, et laps võib Eesti Vabariigist lahkuda üksnes vanemate ühisel nõusolekul. Sellest hoolimata lahkus avaldaja puudutatud isikule teatamata Itaaliasse, mistõttu algatas puudutatud isik Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi vahendusel menetluse lapse tagastamiseks Haagi
  54. aasta konventsiooni alusel ning Milano kohus otsustas lapse Eestisse tagasi saata. Lapse Itaalias viibimise ajal rikkus avaldaja Eesti kohtute määratud suhtlemiskorda ning keeldus ärajäänud kohtumisi asendamast. Avaldaja on vanema õigusi korduvalt kuritarvitanud, millele on korduvalt juhtinud tähelepanu nii suhtlemiskorra määramise asja lahendanud kohus kui ka avalikku huvi kaitsma määratud menetlusosalised. Kohtutäitur tegi avaldajale korduvalt kirjalikke ettepanekuid täita kohtumäärust vabatahtlikult ja käis kohtumääruse täitmist kontrollimas. Avaldaja kaebuste rahuldamine tähendaks seda, et avaldaja taktika viib sihile ja muudab isa ja lapse suhtlemise korra määruste täitmise võimatuks. Arvestades kujunenud olukorda, toimis kohtutäitur talle antud õiguste piires ning määras miinimumsuuruses sunniraha.
  55. Kohtutäitur vaidles kaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Kohtutäitur kontrollis kohtulahendite täitmist
  56. mail 2010,
  57. juunil 2010,
  58. juulil 2010,
  59. augustil 2010,
  60. novembril 2011 ja
  61. novembril
  62. Ühelgi nimetatud päeval ei ilmunud avaldaja koos lapsega kohtumisele.
  63. detsembril 2011 saatis kohtutäitur avaldajale sunniraha määramise hoiatuse.
  64. veebruaril 2012 tegi kohtutäitur sunniraha määramise otsuse, sest hoolimata hoiatusest ei asunud avaldaja kohtulahendeid täitma. Kuna avaldaja jättis pidevalt kohtumääruse täitmata, oli kohtutäitur sunnitud kohtumääruste täitmiseks võtma kasutusele kõik seaduses lubatud sunnimeetmed.
  65. Harju Maakohus jättis kaebused rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt juhindub kohtutäitur täitetoimingute tegemisel eelkõige sissenõudja esitatud täitedokumendist ja formaliseerituse põhimõtte kohaselt ei saa täitur lahendada kohtulahendi sisulisi küsimusi. Seega peab kohtutäitur lähtuma kohtulahendist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 536 lg 7 järgi võib lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks teha täitemenetluse toiminguid üksnes määruse alusel, millega kohus kohaldab lepitusmenetluse ebaõnnestumise tõttu vanema suhtes sunnivahendeid. Seega saab täitetoiminguid teha üksnes juhul, kui vanem on algatanud kohtus lepitusmenetluse ja see ei ole tulemusi andnud. Tsiviilasjas nr 2-08-16627 toimus lepitusmenetlus, mis ebaõnnestus, ja kohus tegi isa ja lapse suhtlemise kohta uue määruse, mida kohtutäitur saab täita. Täitemenetluse seadustikus ei ole enam sätestatud kohtu võimalust määrata trahvi. Senine regulatsioon on asendunud kohtutäituri määratava sunniraha instituudiga, mille eesmärgiks on sundida võlgnikku talle pandud kohustusi täitma. Kohtutäitur tegi avaldajale põhjendatult sunniraha määramise hoiatuse, sest avaldaja hoidis korduvalt kõrvale nii tsiviilasjas nr 2-10-50766 Harju Maakohtu
  66. septembril 2011 tehtud määruse kui ka tsiviilasjas nr 2-08-16627 Tallinna Ringkonnakohtu
  67. mail 2010 tehtud määruse nõuetekohasest täitmisest. Hoolimata
  68. detsembril 2011 tehtud sunniraha määramise hoiatusest ei ole avaldaja kohtumäärusi täitma asunud. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 26¹ lg 7 kohaselt on sunniraha lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks kehtiv otsus ja seda ei ole hoiatuses märgitud täitaja jooksul täidetud. Kohtumääruste pideva täitmata jätmise tõttu oli kohtutäitur sunnitud kohtumääruste täitmiseks kasutusele võtma kõik seaduses lubatud sunnimeetmed. Kuna avaldaja ei asunud sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtaja jooksul kohtulahendeid täitma, oli kohtutäitur sunnitud määrama avaldajale sunniraha. Avaldajal on võimalik pöörduda kohtu poole suhtlemiskorra muutmiseks, kui Harju Maakohtu
  69. septembri
  70. a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-50766 ja Tallinna Ringkonnakohtu
  71. mai
  72. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-16627 määratud suhtlemiskord on avaldaja arvates poolte ja lapse huvidega vastuolus.
  73. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega kaebused rahuldada või saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palus avaldaja jätta kohtutäituri kanda.
  74. Puudutatud isik ja kohtutäitur palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
  75. Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  76. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  77. juuli
  78. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, kordamata maakohtu põhjendusi. Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus ei rikkunud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel menetlusõiguse normi. Maakohus kohaldas õigesti täitemenetluses kehtivat formaliseerituse põhimõtet. Kohtutäitur peab täitemenetluses lähtuma täitmisele pööratud täitedokumendist. Määruskaebuses on esitatud hulgaliselt väiteid selle kohta, et täitmisele pööratud maakohtu määrus on vale, ebaõiglane ja kahjustab lapse huve. Need väited ei ole praeguses asjas asjakohased ja tuli esitada lapsega suhtlemise korra vaidluse lahendamisel. Kohtutäitur ega kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebust läbivaatav kohus ei saa hakata hindama jõustunud kohtulahendi põhjendatust. Jõustunud kohtulahendid on täitmiseks kohustuslikud. Praeguses menetluses kontrollib kohus üksnes seda, kas kohtutäituri tehtud sunniraha hoiatus ja sunniraha määramine on õiguspärane. Kohtutäitur peab seaduses sätestatud võimaluste piires tagama, et täitemenetlus oleks kiire ja efektiivne ning et isikud, kes on oma õiguste kaitseks pöördunud kohtusse ja seejärel jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmiseks kohtutäituri poole, saaksid õiguskorras ka tegelikult efektiivset abi. Üheks selliseks vahendiks on sunniraha instituut. Olukorras, kus täitemenetluse võlgnik täitmisele pööratud kehtivat kohtulahendit ei täida, tuleb kohtutäituril kaaluda kõikide võimalike meetmete rakendamist ning tagada seeläbi isikute õiguste tõhus kaitse. Seetõttu ei ole sunniraha rakendamise võimalus mitte ainult kohtutäituri õigus, vaid see on viidatud olukordades ka kohtutäituri kohustus. Sunniraha rakendamisel tuleb kohtutäituril kontrollida üksnes TMS § 179 lg-s 2, §-s 183 ja §-s 26¹ sätestatud sunniraha rakendamise eeldusi. Õige ei ole avaldaja arusaam, et sunniraha rakendamise eeldusena tuleb kohtutäituril tuvastada ja kontrollida veel teisigi, seaduses sätestamata eeldusi. Seaduses sätestatud eeldusi on kohtutäitur ja maakohus kontrollinud ning ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu järeldustega. Kohtutäitur ja maakohus tuvastasid õigesti, et avaldaja ei ole täitnud täitedokumendist tulenevaid kohustusi ning avaldaja esitatud väited ja tõendid ei anna alust jätta sunniraha kohaldamata. Kohtutäitur ja maakohus tuvastasid õigesti, et avaldaja on rikkunud neid kohustusi, mida ta sai täita ja mis tema suhtes täitedokumendist tulenevalt kehtivad. Ajal, mil laps on avaldaja vanemliku võimu all, vastutab avaldaja lapse eest ja tal tuleb oma seadusest tuleneva vanemliku võimu realiseerimise teel tagada, et ta täidaks neid kohustusi, milleks ta on kehtiva kohtulahendi järgi kohustatud. Oluline on ka see, et lapse ja vanema suhtluskorra täitmisele peavad mõlemad vanemad kaasa aitama sellega, et nad austavad vastastikku teist vanemat ning üritavad teha kõik võimaliku selleks, et suhtluskorra määruse täitmine õnnestuks tõrgeteta ja et ka laps suhtuks suhtluskorda ja selle täitmisesse positiivselt. Nelja-aastasel lapsel võib olla raske mõista, miks vanemad omavahel kokku ei lepi ja miks peab suhtlemine toimuma kohtu määratud suhtluskorra alusel. Selleks, et sedavõrd väike laps seda kõike mõistaks ja oleks emotsionaalselt valmis suhtluskorda täitma, peab lapsevanem sellesse oluliselt positiivselt panustama. Ilma sellise toetuseta ja vanema panuseta võib suhtluskorra täitmine tekitada probleeme. Samas ei ole sellised probleemid aluseks täitemenetluse peatamisele ega täitemenetluse tagamise vahendite rakendamata jätmisele. Maakohus märkis õigesti, et avaldaja saab taotleda kohtumenetluses suhtluskorra muutmist, kui tema arvates esinevad alused kehtiva suhtluskorra muutmiseks. Lapse ema peab lapse eest igakülgselt hoolitsema. Sellise hoolitsemise hulka kuulub ka kohtu määratud suhtluskorra täitmise eelduseks oleva positiivse suhtumise loomine. Juhul kui tõepoolest peaks esinema olukord, et lapsele on tema isaga kohtumine psühhiaatriliselt vastunäidustatud ja kahjulik, siis on kohane käitumisviis see, et lapse ema esitab suhtlemiskorra muutmiseks avalduse ja taotleb seejuures esialgset õiguskaitset, mitte aga see, et lapse ema keeldub seadusjõus kohtulahendit täitmast. Asjas ei ole esitatud ega tõendatud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et sissenõudja oleks käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Lapse kohtumine enda isaga ei ole inimväärikust alandav ega kujuta mitte kellegi põhiõiguste lubamatut riivet. Ka see, kui vanem annab oma lapsele vanemliku võimu teostamise käigus korraldusi ja kohustab teda mingeid asju tegema, ei ole iseenesest inimväärikuse ega põhiõiguste vastane. Lapse arvamust ja lapse huvisid kaaluti ja arvestati suhtluskorra kindlaksmääramise menetluses. Avaldaja väidetel, et maakohtu määruse jõussejäämise korral juurduks praktika, mis kohustab vanemaid sunniraha määramise ähvardusel, vahendeid valimata ja vägivalda kasutades sundima lapsi vägivaldse vanemaga suhtlema, sh suhtlema ka siis, kui laps on haige, ei ole seost praeguse asjaga. Maakohtu viide, et lapsega suhtlemise korra muutmist on võimalik vastavate aluste olemasolu korral taotleda kohases menetluses, on igati asjakohane. See, et määruskaebuse esitaja on esitanud selliseid taotlusi, ei tähenda, et ta võiks enne taotluse lahendamist või esialgse õiguskaitse saamist kehtiva kohtulahendi täitmisest hoiduda. TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi tuleb menetluskulud jätta määruskaebuse esitaja kanda, sest ta esitas alusetu kaebuse ja alusetu määruskaebuse ning sunniraha määramine on tingitud tema käitumisest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  79. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus alama astme kohtute määrused tühistada ja teha uue määruse, millega kaebused rahuldada ja tühistada kohtutäituri otsused (määruskaebuse p- s 2.14 on vastuoluliselt nõutud asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist). Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu määrus seaduslik ega põhjendatud, sest selle tegemisel ei ole arvestatud lapse põhiõiguste ja huvidega, sh lapse õigusega keelduda vanemaga suhtlemast. Selline lahend kohustab vanemat sunniraha ähvardusel kasutama kohtulahendi täitmisel lapse suhtes vägivalda ja ignoreerima lapse tervislikku seisundit. Lapse tervislik seisund võib olla objektiivne asjaolu, mis annab alust jätta kohtulahend täitmata. Lapse ja vanema suhtlemise korda täites peab kohtutäitur mh tagama, et see toimuks lapse parimates huvides. Ringkonnakohus kohaldas vääralt TMS § 179 lg-t
  80. Selle sätte järgi võib kohtutäitur kohaldada sunniraha, kuid ei pea seda tingimata tegema. Sunniraha määramine on kohtutäituri diskretsiooniotsus ning sellist otsust tehes peab kohtutäitur kaaluma, kas sunniraha määramine motiveerib kohustatud isikut kohtulahendit täitma. Selleks peab kohtutäitur andma hinnangu asjaoludele, mis takistava kohtulahendi täitmist, ja arvestama lapse huve, tervislikku seisundit ning vastuseisu vanemaga suhtlemisele. Ka täitemenetluse toiminguid tehes tuleb arvestada lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtet ega saa arvestada TMS §-s 8 sätestatud täitemenetluse eesmärgi sisustamisel üksnes sissenõudja ja kohustatud isiku huvide ning täitedokumenti, vaid arvestada tuleb ka lapse kui õigussubjekti õiguste ja huvidega, sh lapse õigusega keelduda vanemaga suhtlemast. Lapse huve täitemenetluses arvestamata rikub kohtutäitur proportsionaalsuse ja täitemenetluse eesmärgipärasuse põhimõtet. Kohtutäitur peab leidma huvides tasakaalu ning seadma esiplaanile lapse huvid. Ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 3, Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 24 ja lastekaitseseaduse § 3 järgi tuleb last puudutava kohtulahendi täitmisel seada esikohale lapse huvid. Sellistes asjades sunniraha määramine õhutab lapsega koos elavat vanemat kasutama kohtulahendi täitmiseks lapse suhtes vägivalda, mis on vastuolus nii perekonnaseaduse (PKS) § 124 lg-s 2 sätestatud vanema hooldusõigusega kui ka lapse põhiõigustega. Täiendavas vastuses leidis avaldaja, et TMS §-s 26¹ sätestatud kohtutäituri sunniraha määramise õigus ei ole põhiseaduspärane.
  81. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtutäitur peab täitma kohtulahendi tingimusteta ja lähtuma täitedokumendist. Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei ole kohtutäituril õigust lahendada kohtulahendi sisulisi küsimusi. Lahendi täitmiseks peab kohtutäitur võtma tarvitusele kõik seaduses sätestatud abinõud. Seda, kas vanema ja lapse suhtlemist tuleks lapse huvides takistada, saab hinnata kohus vanema ja lapse suhtlemise korda määrates. Kuna avaldaja hoidus pidevalt kohtumääruse täitmisest kõrvale, oli kohtutäitur sunnitud kohaldama sunnivahendeid.
  82. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata, nõustudes kohtute põhjendustega. Kohtutäitur peab lähtuma formaliseerituse põhimõttest. Lapse primaarseks huviks on säilitada suhted mõlema vanemaga. Sunniraha instituudi mõtteks on hoiduda igal võimalikul juhul jõu kasutamisest suhtlemiskorra täitmisel ning mõjutada seadusi ning lapse ja teise vanema huve eirava vanema käitumist. Avaldaja kaebuste rahuldamine muudaks vanema ja lapse suhtlemist reguleerivate kohtulahendite täitmise võimatuks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  83. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.
  84. Kolleegiumil tekkis asja läbi vaadates kahtlus, et TMS § 179 lg-st 2 koosmõjus §-dega 183 ja 26¹ tulenev kohtutäituri õigus määrata lapsega suhtlemise asjas täitmist takistavale vanemale eelneva hoiatuse tegemise korral sunniraha, võib olla vastuolus põhiseaduse §-dega 3, 10, 13, 14 ja 146 nende koosmõjus.
  85. PKS § 143 lg 1 järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus isiklikult lapsega suhelda. Kui vanemad vaidlevad lapsega suhtlemise korra üle, lahendab kohus lapsega suhtlemise korraldamise TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses. Mh võib kohus TsMS § 551 lg 1 järgi hagita perekonnaasja menetlemisel avalduse alusel või omal algatusel rakendada esialgse õiguskaitsena hagi tagamise abinõusid, sh reguleerida menetluse ajaks vanema suhtlemist lapsega (TsMS § 378 lg 3 p 2). Tsiviilasjas jõustunud või viivitamata täidetavaks tunnistatud kohtulahend on TMS § 1 lg 1 p 1 järgi üldjuhul täitedokument, mida saab täitemenetluses täita. TMS §-s 179 on sätestatud lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise erisused. Kui kohustatud isik takistab sellise kohtulahendi sundtäitmist, võib kohtutäitur määrata kohustatud isikule TMS § 179 lg 2 ja § 183 järgi sunniraha TMS §-s 26¹ sätestatud korras, s.o tehes kohustuse täitmiseks otsuse ja sunniraha määramise kohta esmalt hoiatuse ning kui hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei ole täitmisotsust täidetud, määrab kohtutäitur TMS § 26¹ lg-s 4 sätestatud suuruses sunniraha. Enne
  86. märtsi 2011 kehtinud TMS § 26¹ järgi võis kohtutäitur teha kohustatud isikule trahvihoiatuse ning kui kohustatud isik ei asunud hoiatusest hoolimata oma kohustusi täitma, võis kohtutäitur teha kohtule ettepaneku kohustatud isikut trahvida.
  87. Kuna varem oli kohtutäituril õigus teha üksnes kohtule ettepanek kohustatud isikut trahvida, kuid alates
  88. märtsist 2011 kehtiva TMS § 26¹ redaktsiooni järgi on kohtu asemel antud kohtutäiturile samasisulise otsustuse tegemise õigus, tekkis kolleegiumil kahtlus, et sellise pädevuse andmine kohtutäiturile võib olla vastuolus põhiseadusega. Kolleegiumil tekkis kahtlus, kuid puudub üksmeel, kas TMS §-s 26¹ sätestatud sunniraha saab käsitada karistusliku abinõuna, st materiaalse karistusena. Karistusvõim kuulub riigi nn tuumikfunktsioonide hulka ning nt süüteomenetluse ja sellega seostuva riigi karistusvõimu delegeerimine eraõiguslikule juriidilisele isikule on vastuolus põhiseadusega (vt Riigikohtu üldkogu
  89. mai
  90. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-86-07). Sellest johtuvalt võib kolleegiumi enamuse arvates olla ka kohtutäituri sunniraha määramise pädevus vastuolus põhiseadusega.
  91. Kolleegium märgib, et kohtutäituri seaduse (KTS) § 2 lg 1 järgi peab kohtutäitur avalikõiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. KTS § 2 lg 2 järgi seisneb kohtutäituri ametitegevus ametitoimingute ja ametiteenuste osutamises. Kohtutäituri ametitoiminguks on KTS § 6 lg 1 p 1 järgi mh täitemenetluses tehtavad kohtutäituri toimingud. Kohtud on asjas õigesti märkinud, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele (TMS § 23 lg 3), kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid ega saa tõlgendada täitedokumendi sisu (vt Riigikohtu
  92. juuni
  93. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-04 ja
  94. juuni
  95. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08). Kohtutäituri põhifunktsioonide hulka ei kuulu karistusvõimu teostamine, kuid sellest hoolimata on TMS §-s 26¹ sätestatud kohtutäituri õigus määrata sunniraha, kui kohustatud isik täitmisotsust ei täida. Sunniraha määramine eeldab poolte huvide kaalumist ja asjaolude hindamist, mis sarnaneb vähemalt lapsega suhtlemise korra rikkumise hindamise korral õigusemõistmisega. Seega kätkeb sunniraha määramise õigus ulatuslikku kaalutlusotsustust, mis aga on vastuolus täitemenetluse aluspõhimõtetega, kuna paneb kohtutäiturile kaalumisriski ja kulude kandmise kohustuse juhul, kui tema otsus peaks hiljem kohtus tühistatama. Seetõttu kahtleb kolleegium mh selles, kas seadusandja saab kohtutäiturile sellise pädevuse anda. Kuna KTS §-s 7 ei ole sätestatud, et kohtutäitur peab sunniraha määramise toimingu tegema isiklikult, võib KTS § 23 lg 3 teise lause järgi sunniraha määramise otsustada nii kohtutäitur ise kui ka kohtutäituri abi. Seega on kolleegiumi hinnangul TMS §-s 26¹ sunniraha määramise õigus nii kohtutäituril kui ka kohtutäituri abil. Kolleegium kahtleb, kas sellise karistusvõimu delegeerimine nii kohtutäiturile kui ka kohtutäituri abile on põhiseaduspärane. Kolleegiumi enamuse hinnangul peaks selline pädevus kuuluma kohtule.
  96. Kolleegium märgib, et kuigi kohustatud isik ei täitnud tsiviilasjas nr 2-08-16627 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
  97. mai
  98. a määrust neljal korral ega tsiviilasjas nr 2-10-50766 tehtud Harju Maakohtu
  99. septembri
  100. a määrust kahel korral, ei saanud kohtutäitur kolleegiumi arvates kohustada avaldajat täitma mõlemaid kohtulahendeid, kuna hilisema lahendiga määratud vanema ja lapse suhtlemise kord asendas varem määratud suhtlemise korra. Seetõttu ei saanud kohtutäitur kolleegiumi hinnangul määrata avaldajale ka sunniraha varem tehtud kohtulahendi täitmata jätmise tõttu ning sunniraha määramise aluseks sai olla üksnes hilisema kohtulahendiga määratud vanema ja lapse suhtlemise korra täitmata jätmine. Eeltoodud põhjendustel peab kolleegium vajalikuks TMS § 179 lg 2, § 183 ja § 26¹ põhiseaduspärasuse kontrolli tsiviilasjas nr 2-10-50766 tehtud Harju Maakohtu
  101. septembri
  102. a määruse täitmisel sunniraha määramise osas. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.