Obsah (4)

§ 171§ 170§ 173§ 3

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-46-13 Määruse kuupäev Tartu, 17. aprill 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa Kohtuasi Larissa Gl

) § 171 lg 2 p-s 4 sätestatud tähtaja kestel ja see on takistanud kinnisasja müüki täitemenetluses ning raskendanud seda ka pankrotimenetluses, siis tuleb võlgadest vabastamise menetlus jätta

§ 171lg 2 p 4 alusel algatamata.

1. Harju Maakohus kinnitas
2. oktoobri
3. a määrusega võlgniku pankrotimenetluse lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jättis kohus

§ 171lg 2 p 4 alusel algatamata.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib kohus

§ 171

lg 2 p 4 alusel jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara raiskamist. Kuna

§ 171

lg 2 p-s 4 sätestatud tähtaja kestel või pärast seda on võlgniku korraldusel ja teadmisel eemaldatud võlgniku korterist olulised osad ja rikutud elektrijuhtmestikku ning see on takistanud kinnisasja müüki täite- ja pankrotimenetluses ning võlausaldajate nõuete rahuldamist, siis tuleb võlgniku kohustustest vabastamise avaldus jätta rahuldamata ja võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata.

1. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata tema avaldus algatada kohustustest vabastamise menetlus (määruse resolutsiooni p 5), ja teha selles osas uus määrus, millega algatada tema kohustustest vabastamise menetlus.
2. Puudutatud isik palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. detsembri
5. a määrusega võlgniku määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus võlgniku kohustustest vabastamise avalduse

§ 171lg 2 p 4 alusel õigesti rahuldamata.

Asjakohased ei ole võlgniku väited, et ehitise osad eemaldati hädaseisundis. Võlgnik on esitanud vastuolulisi väiteid. Esmalt on võlgnik väitnud, et sugulased ei müünud vallasvara võlgniku ja tema abikaasa teadmisel ja korraldusel, seejärel aga õigustanud müüki hädaseisundiga. Maakohus võis võlgniku abikaasa pankrotihalduri ettekande alusel tuvastada, et koos vallasasjadest sisustusega eemaldati ehitiste olulised osad võlgniku korraldusel ja teadmisel. Asjakohatu on võlgniku väide, et eelnimetatud esemed ei pruukinud kuuluda talle, sest küttesüsteem, trepp, uksed, saunakeris, sanitaartehnika, pistikupesad ja kaminasüdamik on ehitise olulised osad. Korteri omandiõiguse üle ei vaielda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Määruskaebuses palub võlgnik ringkonnakohtu määruse tühistada ja algatada enda kohustustest vabastamise menetlus. Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t 8, § 436 lg-t 1 ja lg-t 2 (koostoimes TsMS § 463 lg-ga 2), sest määrusest ei nähtu, millistele tõenditele on rajatud ringkonnakohtu järeldused, et korteri olulised osad eemaldati võlgniku korraldusel ja teadmisel, et see toimus

§ 171

lg 2 p-s 4 sätestatud tähtaja kestel ja et see takistas korteri müüki täitemenetluses ning raskendas seda pankrotimenetluses. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta ei arvestanud võlgniku abikaasa kinnitust, et korteri sisustus eemaldati ja võõrandati võlgniku abikaasa teadmisel selleks, et toita ja ülal pidada võlgniku ja tema abikaasa alaealisi lapsi. Võlgniku pankrotihalduri ettekandest ei nähtu, et ehitise olulised osad oleksid eemaldatud võlgniku korraldusel ja teadmisel. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud võlgniku oletatava süü vormi. Seega on ebaselge, kas võlgnik on väidetava rikkumise pannud toime tahtlikult või raskest hooletusest ja millistest asjaoludest see järeldub. Võlgnik vahistati Harju Maakohtu

1. septembri
2. a määruse alusel kriminaalasjas nr 10230112915/1-10-11396 kahtlustatavana ja vabastati vahi alt
3. veebruaril
4. Ajal, mil võlgnik viibis vahi all, oli vahi alla võetud ka tema abikaasa, kes vabastati vahi alt
5. detsembril
6. Sisustuse eemaldamine ja müük oli väljaspool võlgniku mõjusfääri, sest võlgnik viibis vahi all, ja seega ei olnud tal võimalik kellegagi suhelda ega vara eemaldamist või müüki korraldada. Võlgnik ei saanud takistada võlausaldajate nõuete rahuldamist tahtlikult ega raske hooletuse tõttu. Pärast võlgniku ja tema abikaasa vahi alla võtmist arestiti ka nende 9-aastase tütre pangakonto ja
7. oktoobril 2010 ka võlgniku ja tema abikaasa vara. Võlgniku perekond oli väga raskes olukorras, kuna vara arestimise tõttu ei olnud võimalik ülal pidada pere alaealisi lapsi (9-aastast tütart ja 7-aastast poega). Tekkinud väljapääsmatus olukorras andis võlgniku abikaasa nõusoleku vara müügiks, kuid ekslik on kohtute seisukoht, et vara eemaldati võlgniku korraldusel ja teadmisel. Isegi kui vallasasjad oleksid eemaldatud ja võõrandatud võlgniku korraldusel, oleks tegemist olnud hädaseisundiga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 141 lg 1 mõttes. Viidatud sätte kohaselt ei tegutse isik, kes tekitab kahju ennast või teist isikut ähvardava ohu tõrjumiseks, õigusvastaselt kui kahju tekitamine on vajalik ohu tõrjumiseks ja kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur. Kui võlausaldajate huve kahjustatakse hädaseisundis, siis ei ole alust kohaldada

§ 171lg 2 p 4.

1. Pankrotihaldur ei ole võlgniku määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause alusel tühistada osas, millega jäeti võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada täies ulatuses. Avaldus tuleb saata maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise uueks otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
3. Võlgnik taotles maakohtule esitatud avalduses enda kui füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamist pankrotimenetluses.

§ 170

lg 1 esimese lause järgi võib võlgnik enda kohustustest vabastamise avalduse esitada hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks või koos lõpparuandega. Võlgnik on esitanud kohustustest vabastamise avalduse

1. jaanuaril 2012, pankrotimenetluse lõpparuande esitas pankrotihaldur
2. septembril
3. Seega on avaldus esitatud õigel ajal. Maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata

§ 171

lg 2 p 4 alusel, mille kohaselt võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Viidatud sätte järgi loetakse võlausaldajate huvide kahjustamiseks muu hulgas vara raiskamist. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. 10. Kohtul on

§ 171

lg 2 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte. Kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab

§ 171lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele.

Samuti saab kohus hinnata seda, kas vaatamata viidatud sätetes ettenähtud aluste olemasolule esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole praeguses menetluses võlgadest vabastamise menetluse algatamata jätmisel

§ 171

lg 2 p 4 eeldusi piisavalt analüüsinud ja hinnanud.

§ 171

lg 2 p 4 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara raiskamist. Nimetatud säte eeldab seega võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab

§ 171

lg 2 p 4 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. 11. Eelnevast tulenevalt on

§ 171lg 2 p-s 4 sätestatud eeldus võlgniku pahatahtlikkust iseloomustav asjaolu.

Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (

§ 173lg 1).

Samuti ei tohi võlgnik varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ja usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (

§ 173lg 3).

Seega on võlgadest vabastamise menetlus nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). 12. Kohtud on praeguses asjas leidnud, et kuna

§ 171

lg 2 p-s 4 sätestatud tähtaja kestel või pärast seda on võlgniku korraldusel ja teadmisel eemaldatud võlgniku korteri olulised osad ja rikutud elektrijuhtmestikku ning see on takistanud kinnisasja müüki täite- ja pankrotimenetluses ning võlausaldajate nõuete rahuldamist, siis esineb alus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus

§ 171lg 2 p 4 alusel algatamata.

Seejuures ei ole kohtud aga tuvastanud, millal täpselt on võlgniku korteri olulised osad eemaldatud ja kas võlgnikul oli sel ajal kontroll oma vara üle ning seega võimalus sündmuste käiku mõjutada. Samuti jättis ringkonnakohus analüüsimata, kas vara kahjustamise pahatahtlikkuse oleks saanud välistada võlgniku väljatoodud asjaolu tema pere raske olukorra kohta. 13.

§ 3

lg 2 järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Vaidlused nõuete üle, muu hulgas nõuete tunnustamise ja vara tagasivõitmise üle, ning võlausaldaja üldkoosoleku otsuste vaidlustamine toimuvad hagimenetluses. Ajutise halduri nimetamine, pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. Seega kohalduvad võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel hagita menetluse põhimõtted. Kolleegium leiab, et kohtud rikkusid praeguses asjas TsMS § 5 lg-s 3 ning § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatud asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustust hagita asjades. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajadusel võib kohus nõuda avaldajalt tõendite esitamist või koguda neid omal algatusel. Ka TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Eelnimetatud sätetes väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. aprilli
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1- 45-09, p 14). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tuvastama, millal eemaldati korterist selle olulised osad ja sisustus, kas võlgnikul oli võimalus sündmuste käiku kontrollida, kas võlgniku käitumises esinevad võlausaldajate tahtliku või raskelt hooletu kahjustamise tunnused (vt määruse p 11) ja milles need seisnevad. Samuti peab maakohus asja uuel läbivaatamisel analüüsima võlgniku väiteid pere raske majandusliku olukorra kohta kui vara rikkumise võimalikku põhjust ja hindama, kas see võib välistada

§ 171lg 2 p 4 kohaldamise vaatamata vara süülisele rikkumisele. 14. Kassatsiooniastme menetluskulud kannab Ts

MS § 172 lg 1 järgi kaebuse esitaja. 15. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon võlgnikule tagastada. Ants Kull ,Villu Kõve ,Lea Laarmaa