Obsah (5)

§ 1045§ 137§ 69§ 73§ 113

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-35-13 Määruse kuupäev Tartu, 24. aprill 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi Natalia

) § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse kohaselt.

1. ptk
2. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü.

§ 1045

lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Rahaülekannete tegemine kannatanu kontolt teise isiku kontole, kui selleks puudub kannatanu nõusolek, kahjustab vaieldamatult kannatanu varalisi õigusi, kuna selle tulemusena väheneb kannatanu kontol olev vara. Pangakontol olev raha on konto omaniku varaline nõue panga vastu kontol näidatud ulatuses (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-83-07). Kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse kohaselt laekus

1. märtsil 2007 kannatanu kontole 685 000 krooni, sellest 150 000 krooni võttis kostja I välja sularahas samal päeval ja lisaks tegi 300 000 krooni suuruse ülekande enda kontole. Järgmisel päeval võttis kostja I välja 100 000 krooni ning tegi 100 000 krooni suuruse ülekande enda kontole.
2. märtsil 2007 võttis kostja I kannatanu kontolt välja 27 000 krooni sularaha. Kostja I ei ole eeltoodud asjaolusid vaidlustanud, kuid leiab, et kahju pole tekkinud, kuna kannatanu on kinnitanud sularaha kättesaamist. Kriminaalasjas tehtud ekspertiisiga ei olnud võimalik tuvastada, kas dokumendil oleva allkirja on kirjutanud kannatanu, sest allkiri on suhteliselt lühike, väheinformatiivne ja kergesti jäljendatav ning tuvastati nii kokkulangevusi kui ka lahkuminekuid. Seega pole tõendatud kostja I väide, et kannatanu on saanud temalt arvelduskontolt võetud raha kätte ja kahju pole tekkinud. Kostja I tegevus on põhjuslikus seoses kannatanule tekitatud varalise kahjuga. Kostja I võttis kannatanu nõusolekuta tema kontolt välja või kandis enda kontole üle kokku 677 000 krooni. Tegemist on õigusvastase kahju tekitamisega ning kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.

§ 1045

lg 4 kohaselt loetakse kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Tuvastatud asjaolude kohaselt oli kostjate eesmärk saada kannatanult korteri müügist saadud raha endale. Selleks aitas kostja II kostjat I, et luua olukord (viia kannatanu eemale), mis võimaldaks kostjal I sekkumata kannatanu kontol olevat raha käsutada. Seega oli kostja II kahju tekitamisel kostja I kaasaaitajaks. Kostja II tegevus oli kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse kohaselt kahju tekkimise üheks vajalikuks põhjuseks – ta tegutses koos kostjaga I ja osutas sellist kaasabi (oli autojuhiks ajal, mil kostja I tähelepanu oli suunatud kannatanule), ilma milleta ei oleks olnud võimalik kuritegu toime panna. Kuna mõlemad kostjad vastutavad tekitatud kahju eest, siis on nende vastutus tulenevalt

§ 137lg-st 1 solidaarne.

Kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega on tuvastatud, et kannatanu arvelduskontolt on välja võetud 677 000 krooni. Kuna hageja on kannatanu pärija pooles mõttelises osas, siis on hageja nõue tõendatud ja õiguslikult põhjendatud 338 500 krooni ulatuses (21 634 eurot 9 senti). Kostjatelt on konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud solidaarselt kannatanu suhtes toimepandud süüteoga saadud raha 677 695 krooni ning tsiviilhagide rahuldamiseks ja konfiskeerimise asendamiseks on arestitud korteriomandid ning jäetud need arestituks kuni otsuse täitmiseni tsiviilhagide ja konfiskeerimise asendamise osas. Hageja on esitanud kostjate vastu hagi, et esitada see koos avaldusega Rahandusministeeriumile, et saada konfiskeeritud vara võõrandamisest saadud raha Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a määruse järgi, millega on kehtestatud "Konfiskeeritud vara võõrandamise, üleandmise ja hävitamise, vara võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule valdajale tagastamise, asitõendite arvelevõtmise ja hävitamise, arestitud vara hoidmise, hindamise ja võõrandamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, võõrandamise ja hävitamise kord" (kord). Korra § 14 lg 1 kohaselt sellise konfiskeeritud vara või kiiresti riknevate asitõendite, mille seaduslikku valdajat ei tuvastatud enne vara võõrandamist, hiljem tuvastatud seaduslikul valdajal on õigus nõuda konfiskeeritud vara või kiiresti riknevate asitõendite võõrandamisest saadud summa riigieelarvest tagasi pärast sellest summast vara dokumentaalselt tõestatud hoidmis-, üleandmis-, uurimis- ja võõrandamiskulude mahaarvamist. Korra § 15 lg 1 kohaselt tagastab § 14 lg-s 1 nimetatud summa Rahandusministeerium seaduslikule valdajale kirjaliku avalduse alusel, kus on märgitud tema konto andmed. Kuna kriminaalasjas jäeti tsiviilhagi läbi vaatamata, siis on kannatanul vaja kahju kohta kohtulahendit, et esitada see Rahandusministeeriumile kostjatelt nõutava summa saamiseks. Konfiskeeritud vara nõuab riik vaatamata kolmanda isiku pandiõiguse tekkimisele konfiskeerimisotsustuse adressaadilt sisse tavapärases korras (kriminaalmenetluse seadustiku § 4211). Sõltumata sellest, kas pandi realiseerimistähtaeg on saabunud või mitte, täidetakse konfiskeerimisnõue alati üksnes riigile. Selle tõttu on kostjate vastu alustatud täitemenetlused nr 022/2010/10604 ja 022/2010/
3. Pärast pandi realiseeritavaks muutumist võib aga kolmandast isikust pandipidaja nõuda riigilt oma tagatud nõude rahuldamist konfiskeerimisnõude täitmisest laekunud vara arvel. Juhul kui see vara pole säilinud, tekib kolmandal isikul karistusseadustiku (KarS) § 85 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt hüvitist. Seda ka juhul, kui riik ei olnud konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kolmanda isiku nõudest ja tema seadusjärgsest pandiõigusest teadlik (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-1-1-97-10, p 42). Seega on ebaõige kostjate seisukoht, et ühte ja sama kahju nõutakse nendelt välja kaks korda.
4. Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ta leidis, et kriminaalasjas tehtud ekspertiisiga ei tuvastatud, et kannatanu pole raha saamise kohta antud kinnitusele alla kirjutanud. Kannatanu sai korteri müügist saadud raha kätte, mida ta kinnitas oma allkirjaga.
5. Kostja II leidis enda apellatsioonkaebuses, et hageja nõude peab rahuldama riik ning et hagejal ei ole õigust nõuda kostjatelt sama kahju hüvitamist, mida kostjad on kohustatud tasuma riigile konfiskeerimise asendamise korras. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Ringkonnakohus keeldus
7. oktoobri
8. a määrusega apellatsioonkaebuste menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 alusel, mis sätestab, et ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leidis, et maakohus tuvastas õigesti kostjate deliktilise vastutuse eeldused. Kostja I vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu järelduse, mille kohaselt leidis maakohus, et ei ole tõendatud korteri müügist saadud raha üleandmine kannatanule. Üks kostja I vastuväide maakohtu menetluses oli see, et ta on raha kannatanule üle andnud ja seega ei ole kahju tekkinud. Eeltoodud asjaolu tõendamiseks esitas ta väidetavalt kannatanu allkirjastatud dokumendi, millest nähtub, et kannatanu on kogu raha saanud. Kostja I ei vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt ei olnud eksperdil võimalik tuvastada, kas kinnitusele on alla kirjutanud kannatanu. Kostja I nägemuse kohaselt tuli aga eeltoodust teha järeldus, et on tõendatud, et kannatanu sai raha kätte. Arvestades kostja I nõustumust maakohtu otsuse järeldusega, et eksperdi arvamuse alusel ei leidnud kinnitamist, et dokumendi on allkirjastanud kannatanu, ei anna kaebuse väited alust teha maakohtust erinevat otsust ja tuvastada, et tõendatud on raha üleandmine kannatanule. Oma väidet kinnitava asjaolu esitamise ja selle tõendamise kohustus oli TsMS § 230 lg 1 järgi kostjal I, kuid ta ei ole esitanud ei maakohtu menetluses ega ka apellatsioonkaebuses muid asjaolusid, millest saaks järeldada korteri müügist saadud raha üleandmist kannatanule. Kostja II on apellatsioonkaebuses väitnud, et hagi rahuldamise välistab asjaolu, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega on kostjatelt välja mõistetud konfiskeerimise asendamiseks kannatanu suhtes toimepandud kuriteoga saadud vara maksumus ja hagi rahuldamisel tekiks olukord, kus kostjatelt on kahju välja mõistetud topelt. Maakohus on otsuses õigesti põhjendanud, miks kriminaalasjas tehtud otsusega ei ole kannatanule tekitatud kahju hüvitamist lahendatud, kuna kannatanu hagi jäeti kriminaalasjas läbi vaatamata. Kriminaalasjas konfiskeerimise asendamine ei ole samastatav kahju hüvitamise nõudega. Konfiskeerimist reguleerivad KarS §-d 83–832, mis võimaldavad konfiskeerida nii kuriteo vahetu eseme kui ka kuriteoga saadud vara. KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeeritud vara riigi omandisse. Konfiskeerimise asendamist reguleerib KarS §
9. Selle sätte kohaselt võib juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, kohus välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Seega ei ole kriminaalasjas tehtud otsuses rahasumma välja mõistetud kannatanule tekitatud kahju hüvitamiseks, vaid konfiskeerimise asendamiseks riigile. Küll aga kuulub kohtuotsus täitmisele kriminaalasjas tehtud otsusega arestitud vara arvel. Seega, eeldades apellatsioonkaebustes toodud väidete õigsust, ei ole võimalik esitatud kaebusi rahuldada ja eeltoodu tõttu pole alust võtta apellatsioonkaebusi menetlusse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10. Kostja I esitas määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale. Ta väitis, et ringkonnakohus leidis valesti, et kostja I ei ole tõendanud kannatanule raha üleandmist. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et
11. aprilli
12. a kohtuistungil esitati kannatanule allkirja kohta küsimus, millele kannatanu vastas: "[---] ei oska öelda, kuidas sattus tema allkiri lehele, millele on kirjutatud, et on raha kätte saanud". Sellest saab järeldada, et kannatanu ei eita asjaolu, et allkiri ei kuulu temale. Kuu aega hiljem kannatanu suri ning kriminaalasjas jäeti kannatanu hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Seetõttu ei olnud kostjal I vaja midagi vaidlustada, kuna puudus tsiviilhagi. Vajadus allkiri tuvastada tekkis alles pärast seda, kui hageja esitas hagi. Kostja I leidis, et kohus peab selgelt tuvastama, kas kannatanu on raha kätte saanud või mitte.
13. Kostja II esitas määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale. Ta leidis, et maakohus oleks pidanud kohaldama

§ 137

, mis reguleerib olukorda, kus kahju peab hüvitama mitu isikut.

§ 137

lg 2 kohaselt jaguneb vastutus sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud isikute omavahelises suhtes, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasust. Kostja II leiab, et tema vastutuse määr on madalam kui kostjal I kui teisel solidaarvõlgnikul, kuna ei ole tõendatud, et kostja II sai juhtunust varalist kasu. Kostja II oli ainult autojuht kuriteo toimepanemise ajal.

1. Hageja vaidles määruskaebustele vastu ning leidis, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis menetlusse võtmata kostja I apellatsioonkaebuse. Kostja I apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kostja I määruskaebus tuleb rahuldada ja jätta kostja II määruskaebus rahuldamata.
3. Ringkonnakohus kohaldas kostja I apellatsioonkaebuse eduvõimalusi hinnates ebaõigesti TsMS § 637 lg 1 p
4. Selle sätte alusel on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. Praegusel juhul hindas ringkonnakohus aga kostja I apellatsioonkaebuse eduvõimalusi just tõendite hindamise aspektist küsimuses, kas kostja I väide, et kannatanu sai korteri müügist saadud raha kätte, on tõendatud. See küsimus tuleb ringkonnakohtul lahendada sisuliselt juhul, kui kostja I apellatsioonkaebus vastab nõuetele ning ringkonnakohus võtab selle oma menetlusse. Samas on ringkonnakohus õigesti leidnud, et kostja II apellatsioonkaebus on õiguslikult põhjendamatu. Asjaolu, et hagejal võib olla KarS § 85 lg 2 alusel tekkiva pandiõiguse alusel nõue riigi vastu kostja I vara konfiskeerimise tõttu, ei mõjuta hageja nõuet kostjate vastu. Kostjate vara konfiskeerimisega ei läinud riigile üle kostjate kohustus hüvitada hagejale kahju. Samas juhul, kui hageja oleks juba saanud riigilt pandiõiguse realiseerimise tagajärjel hüvitist, ei oleks tal enam kostjate vastu kahjuhüvitisnõuet.
5. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et maakohus on oma otsuses valesti märkinud, et hagejal tuleb esitada talle tekkinud kahju osas maakohtu otsus Rahandusministeeriumile kostjatelt hageja kasuks väljamõistetud rahasumma saamiseks. Maakohus on valesti aru saanud Riigikohtu
6. aprillil 2011 kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10 tehtud määrusest. Selle määruse järgi tekib konfiskeerimisotsustuse jõustumisel kuriteoga kahju saanud isikul (kannatanu, kolmas isik) KarS § 85 lg 2 alusel riigi konfiskeerimisnõudele pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Kuriteoga kahju saanud isikul (kannatanul) on juhul, kui kahju tekitanud isik, kelle vara on konfiskeeritud, tema nõuet kohaselt ei täida, õigus nõuda oma nõude rahuldamist riigi konfiskeerimisnõude arvel. Juhul kui riik on konfiskeeritud vara võõrandanud, on kannatanul kui pandipidajal õigus nõuda riigilt oma kahjuhüvitisnõude rahuldamist konfiskeerimisnõude täitmisest laekunud vara arvel. Ebaõige on kohtute arusaam, et hagejal on õigus saada hüvitist ilmtingimata kostjatelt konfiskeeritud vara arvel. Kostjate vara konfiskeerimine ei lõpeta nende kohustust hüvitada hagejale kahju ning hageja pandiõiguse tekkimine kostjatelt konfiskeeritud vara väärtuse ulatuses riigi vastu ei muuda konfiskeerimisotsust tühiseks ega riigi jaoks iseenesest kasutuks. Riigikohtu varasematest seisukohtadest ei nähtu, et kui isikult, kelle kohta on tehtud kuriteoga saadud vara konfiskeerimise otsus, on välja mõistetud kahjuhüvitis kannatanule, peab viimane vältimatult esitama nõude riigi vastu KarS § 85 lg 2 alusel tekkinud pandiõiguse realiseerimiseks ning et kahju hüvitamise kohtulahend tuleb esitada riigile hüvitise saamiseks. Seega võib ka praeguses asjas kannatanu, juhul kui maakohtu otsus jõustub, esitada maakohtu otsuse täiturile sundtäitmise alustamiseks.
7. Kolleegium peab vajalikuks märkida vastuseks kostja II määruskaebusele, et kahju hüvitamise solidaarvõlgnike vahelist vastutuse jagamist saab

§ 137

lg 2 järgi nõuda üks solidaarvõlgnik teistelt solidaarvõlgnikelt

§ 69lg-st 2 tulenevalt pärast seda, kui ta on kannatanule kahju hüvitanud.

Kannatanul on

§ 137

lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kogu kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt solidaarvõlgnikelt sõltumata sellest, missugune on kahju tekitajate vastutuse osa nende omavahelises suhtes

§ 137lg 2 järgi. 15. Menetluskulud jäävad Ts

MS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.

1. Riigikohtu
2. detsembri
3. a määrustega on kostjatele antud riigi õigusabi Riigikohtule esitatavate määruskaebuste koostamiseks. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 3 ja § 20 lg 1 alusel ning Riigikohtu
4. jaanuari
5. a määruste kohaselt esindas kostjaid kassatsioonimenetluses vandeadvokaat Niina Agarjova samanimelisest advokaadibüroost. Lähtudes eeltoodust, esitas vandeadvokaat Niina Agarjova Riigikohtule taotluse määrata kindlaks kostjatele kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus. Esitatud taotluste kohaselt soovis kostjate esindaja saada tasu kostja I esindamise eest riigi õigusabi kulude hüvitamiseks 288 eurot ilma käibemaksuta ning kostja II esindamise eest 256 eurot ilma käibemaksuta. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud kulutused on põhjendatud ning RÕS § 22 lg 7 alusel tuleb määrata õigusabi osutaja riigi õigusabi tasuks 544 eurot, millele lisandub käibemaks. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 ja korra p 13 alusel välja Eesti Advokatuur.
6. Kolleegium peab ühtse kohtupraktika kujundamise jaoks vajalikuks selgitada, et hagejal kui kannatanu vara 1/2 mõttelise osa pärijal oli iseenesest õigus nõuda kahju hüvitamist täies ulatuses, sest kaasomanikud on kolmandate isikute suhtes AÕS § 71 lg-st 4 tulenevalt solidaarvõlausaldajad

§ 73mõttes (vt selle kohta Riigikohtu 19.

märtsi

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 23).
2. Määruskaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
3. Riigikohus vabastas
4. detsembri
5. a määrusega Lidia Nikolajeva ja Anželika Veitsi määruskaebuselt 50 euro suuruse kautsjoni tasumisest. Kuna Anželika Veitsi määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb tasumata jäänud kautsjon TsMS § 179 lg 1 ning § 190 lg 2 ja lg 4 esimese lause alusel riigituludesse välja mõista. See lahend tuleb TsMS § 179 lg-te 5 ja 6 järgi täita jõustumisest alates 15 päeva jooksul, misjärel võib selle saata sundtäitmisele. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb TsMS § 179 lg 9 alusel tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu