← Eesti

3-1-1-34-13

Obsah (12)§ 312§ 339§ 341§ 3051§ 337§ 390§ 3602§ 361§ 310§ 309§ 2742§ 306

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-1-1-34-13 26. aprill 2013 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi

§ 312

kohaselt peab kohtuotsus sisaldama tõendite analüüsi sellisel kujul, mis võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Selge ja arusaadav peab olema kohtu käsitlus ka materiaalõiguslikes küsimustes. Maakohtu otsus nendele nõuetele osaliselt ei vasta. 7.2 Maakohus on mahukalt refereerinud tõendeid, mis puudutavad K. Lõugule seoses pangalaenu võtmisega esitatud kelmusesüüdistust (samuti süüdistust dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises). Maakohus ei ole aga tuvastatud asjaolusid seostanud kelmuse koosseisu objektiivse ja subjektiivse külje tunnustega. Kohtu järeldused K. Lõugu ja T. T. süü tõendatusest kajastuvad napilt poolel leheküljel, mistõttu on selgusetu, milline tõenduslik tähendus refereeritud tõenditel on. Mitmed kohtuotsuse järeldused jäävad arusaamatuks, on tõenditega seostamata või vastuolus kohtu teiste järeldustega. Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus, et maakohtu käsitlus K. Lõugule ja T. T-le kelmuses esitatud süüdistuse põhjendatuse kohta on tervikuna üldsõnaline ja puudulik. Maakohtu osutatud rikkumine on käsitatav

§ 339lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

7.3 Ka osas, milles maakohus tunnistas K. Lõugu ja M. Saare süüdi sünnitus- ja vanemahüvitise väljapetmises, on kohtuotsus vastuoluline ning piisavate põhistusteta. Põhjalikult on refereeritud kogutud tõendeid. Samas on jäetud tõendid tuvastatud asjaoludega ja tuvastatud asjaolud kuriteokoosseisu objektiivse ja subjektiivse külje tunnustega seostamata. Maakohtu otsuses puudub täielikult K. Lõugule ja M. Saarele etteheidetava kelmuse koosseisu subjektiivse külje analüüs. 7.4

§ 339

lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mille ringkonnakohus maakohtu otsuses tuvastas, ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

§ 341

lg 4 võimaldab saata käesoleva kriminaalasja tühistatavas osas uue kohtuotsuse tegemiseks maakohtule samas kohtukoosseisus. 7.5 Kuigi T. T. osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, tuleb maakohtu otsus tühistada ka tema süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, sest K. Lõugule ja T. T-le on esitatud süüdistus kelmuse toimepanemises kaastäideviijatena. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 8. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse K. Lõugu kaitsja A. Saar, kes taotleb ringkonnakohtu määruse ja maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalmenetluse lõpetamist. Alternatiivselt palub kaitsja saata kriminaalasja täies ulatuses uue kohtuotsuse koostamiseks maakohtule. Tsiviilhagi palub kaitsja jätta läbi vaatamata ja menetluskulud riigi kanda. Määruskaebuse esitaja põhiseisukohad on järgmised. 8.1 Kaitsja täpsustab esmalt, et ta vaidlustab ringkonnakohtu määrust osaliselt, s.o osas, millega ringkonnakohus: 1) saatis kriminaalasja KarS § 209 järgi esitatud süüdistuses uue kohtuotsuse 3

(7)3-1-1-34-13 tegemiseks maakohtusse; 2) jättis muutmata K. Lõugu süüditunnistamise KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning 3) jättis muutmata maakohtu otsuse tsiviilhagi rahuldamise kohta. 8.2 Kaitsja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Seoses KÜ S üldkoosoleku protokolli võltsimisega alustas Lõuna Politseiprefektuur kriminaalmenetlust
  1. juunil
  2. Maakohus möönis, et mõistlikku menetlusaega on ületatud kohtusüsteemist tingitud asjaoludel (kohtuniku taandumine). Kohtuotsuses on märgitud, et ligi kaheaastane aeg asja kohtusse jõudmise ning reaalse kohtuliku arutamise alustamise vahel on ebamõistlikult pikk. Siiski ei ole maakohus otsuse resolutiivosas mõistliku menetlusaja ületamisest tulenevat süüdistatava põhiõiguste riivet arvesse võtnud. K. Lõuk juhtis apellatsioonis ka ringkonnakohtu tähelepanu mõistliku menetlusajaga seonduvatele probleemidele. Ringkonnakohus seda küsimust aga ei käsitlenud. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-14-11 leidnud, et kui ringkonnakohus satub olukorda, kus ühelt poolt on tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kuid teisalt on tegemist kriminaalmenetluse mõistliku aja põhimõtte rikkumisega, prevaleerib kriminaalasja mõistliku aja jooksul menetlemise nõue. 8.3 Ringkonnakohus leidis õigesti, et maakohus on K. Lõuku KarS § 209 järgi süüdi tunnistades tuginenud ebaselgetele, mitteammendavatele ja vastuolulistele seisukohtadele. Kaitsja hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, millega K. Lõuk tunnistati süüdi KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi. Ka nende süüdistuste osas on maakohtu otsus vastuoluline ja kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole arusaadav. 8.4 Tühistades maakohtu otsuse K. Lõugu süüditunnistamises KarS § 209 järgi, pidanuks ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse ka tsiviilhagi rahuldamise osas. Ringkonnakohus ei ole tsiviilhagi rahuldamisele esitatud vastuväiteid käsitlenud, rikkudes sellega kriminaalmenetlusõigust.
  3. Prokuratuur leiab, et kaitsja määruskaebus on põhjendamatu ja selle rahuldamiseks alust ei ole. Prokurör märgib, et kriminaalasja lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ei ole põhjendatud, sest kriminaalasja arutamine lükkus maakohtus edasi objektiivsel põhjusel – süüdistatav M. Saare rasedus- ja sünnituspuhkuse tõttu. Kuna K. Lõuku süüdistatakse kuriteo toimepanemises koos M. Saarega, siis ei olnud kriminaalasjade eraldamine põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  4. Tartu Maakohtu
  5. juuni
  6. a otsusega tunnistati K. Lõuk ja T. T. süüdi nii kelmuses, dokumendi võltsimises kui ka võltsitud dokumendi kasutamises, samuti rahuldati KÜ S tsiviilhagi K. Lõugu ja T. T. vastu. Lisaks tunnistati kelmuses süüdi M. Saar. K. Lõugu ja tema kaitsja apellatsioonides vaidlustati maakohtu otsus K. Lõugu osas tervikuna: apellandid taotlesid K. Lõugu õigeksmõistmist kõigis talle süüksarvatud kuritegudes ja kannatanu tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Ka apellatsioonide põhiosas maakohtu otsuse peale esitatud vastuväited puudutasid kõiki K. Lõugule süüksarvatud kuritegusid ja tsiviilhagi lahendamist. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis kriminaalasja esimese astme kohtule uue otsuse koostamiseks üksnes osas, millega K. Lõuk, T. T. ja M. Saar tunnistati süüdi ja neid karistati kelmuses. See tähendab, et ülejäänud osas jättis ringkonnakohus – seda küll otsesõnu märkimata – maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse jõustumine selle praegusel kujul tähendaks seda, et jõustuks ka maakohtu otsus K. Lõugu ja T. T. KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüditunnistamises ja kannatanu tsiviilhagi rahuldamises. Samas ei leidu ringkonnakohtu määruse põhiosas mitte ühtegi argumenti selle kohta, miks osas, millega K. Lõuk ja T. T. tunnistati süüdi võltsimises ning võltsitud dokumendi kasutamises ja rahuldati kannatanu tsiviilhagi, tuleb maakohtu otsus muutmata jätta ja apellantide vastuväited tagasi lükata. Ringkonnakohus on K. Lõugu ja T. T. süüditunnistamise dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises, samuti tsiviilhagi rahuldamise täielikult tähelepanuta jätnud ega ole apellantide poolt nendes küsimustes esitatud seisukohtadele reageerinud. Ringkonnakohtu selline eksimus on käsitatav kohtulahendi põhistamiskohustuse (

§ 3051lg 1) 4

(7)3-1-1-34-13 rikkumisena.

§ 339lg 1 p 7 kohaselt on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.

  1. Lisaks märgib kolleegium, et jättes maakohtu otsuse vaatamata apellantide vastuväidetele osaliselt muutmata, pidanuks ringkonnakohus kriminaalasja lahendama otsuse, mitte aga määrusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus
  2. aprilli
  3. a määruses asjas nr 3-1-1-38-13 seisukohale, et kui ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse põhiosas muutmata, kuid tühistab esimese astme kohtu otsuse osaliselt ning saadab selles osas asja uueks arutamiseks, tuleb lähtuda

§ 337

lg 1 p-st 1, mille kohaselt esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmisel ja apellatsiooni rahuldamata jätmisel lahendab ringkonnakohus kriminaalasja otsusega (vt viidatud määruse punktid 6-8). See põhimõte kehtib kolleegiumi hinnangul ka olukorras, kus ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni osaliselt, jättes samas maakohtu otsuse mingis osas muutmata. Jättes K. Lõugu ja tema kaitsja apellatsioonid osaliselt rahuldamata ja maakohtu otsuse osaliselt muutmata määrusega, aga mitte otsusega, kitsendas ringkonnakohus põhjendamatult süüdistatava ja kaitsja kaebeõigust. Nii rikkus apellatsioonikohus

§ 339

lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust (vt ka Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-38-13, p 9). 12. Käsitletud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised toovad

§ 390

lg 1, § 362 p 2 ja § 361 lg 1 p 6 kohaselt kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsust ei tühistanud, s.t selle muutmata jättis. Osas, millega maakohtu otsus tühistati, ei ole ringkonnakohtu määrust Riigikohtus vaidlustatud ja seetõttu kolleegium

§ 390

lg-st 2 juhindudes ringkonnakohtu määruse sellele osale hinnangut ei anna.

§ 390

lg 2 näeb ette, et määruskaebus vaadatakse läbi kaebuse piires ja üksnes isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud. 13. Samas leiab kolleegium, et

§ 390

lg-s 2 sätestatu ei takista ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus T. T. süüditunnistamises KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi. Nagu kolleegium punktis 11 selgitas, saanuks ringkonnakohus seaduse järgi maakohtu otsuse osaliselt muutmata jätta üksnes otsuse, mitte aga määrusega. Kui ringkonnakohus oleks praeguses asjas teinud otsuse, toimunuks selle vaidlustamine mitte määruskaebe, vaid kassatsiooni korras. Sellisel juhul tulnuks Riigikohtul

§ 3602

lg 3 kohaselt isiku olukorda raskendada võiva kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise korral laiendada kriminaalasja läbivaatamise piire T. T-le sõltumata tema huvides kassatsiooni esitamisest. Ringkonnakohtu viga lahendi liigi valikul ei saa tuua kaasa T. T. õiguste väiksemat kaitstust. Seega on

§ 3602

lg 3 praeguses asjas kohaldatav vaatamata sellele, et tegemist on määruskaebemenetlusega. Sellest tulenevalt laiendab kolleegium kriminaalasja läbivaatamise piire ka T. T-le. T. T. ja K. Lõuku süüdistatakse ühe kriminaalasja raames kelmuse, dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise kaastäideviimises. Seetõttu tähendab nende kuritegude (osaline) uus menetlemine ühe süüdistatava – K. Lõugu – suhtes seda, et samas osas ja ulatuses tuleb süüdistust uuesti menetleda ka kaastäideviijast süüdistatava – T. T. – puhul. 14. Järgnevalt vajab lahendamist küsimus, kas Riigikohus peaks tühistama (osaliselt) üksnes ringkonnakohtu määruse, saates kriminaalasja tühistatud osas teise astme kohtule uueks arutamiseks, või tuleks Riigikohtul endal lisaks ringkonnakohtu määrusele tühistada ka maakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus seda ei tühistanud, ja saata kriminaalasi ka selles osas uue kohtuotsuse tegemiseks esimese astme kohtule. Praeguse asja eripära arvestades on kolleegiumi hinnangul õigem teisena nimetatud lahendus. Ringkonnakohus tuvastas, et maakohus rikkus süüdistatavaid kelmuses süüdi tunnistades kohtuotsuse põhistamiskohustust (

§ 3051

lg 1 ja § 339 lg 1 p 7) ning peab seetõttu kelmuse-süüdistuses uue kohtuotsuse tegema. Selles osas Riigikohus ringkonnakohtu määrust ei hinda ega muuda. Seega on asjas kindlaks tehtud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis on alguse saanud maakohtust ja tingib kriminaalasja uue menetlemise maakohtus. Faktilised asjaolud, mis on aluseks K. Lõugule ja T. T-le võltsimises ning võltsitud dokumendi kasutamises esitatud süüdistustele, on tihedalt seotud samadele isikutele esitatud kelmuse-süüdistuse alusfaktidega, mille tõendatuks lugemise ebapiisavat põhjendamist ringkonnakohus maakohtule ette heitis (vt käesoleva määruse punktid 2.1, 2.2, 2.3.1 5

(7)3-1-1-34-13 ja 3). K. Lõugule ja T. T-le kelmuses ning sellega seotud võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises esitatud süüdistused põhinevad suuresti ühel ja samal tõendikogumil ning ka maakohtu otsuses on kõiki neid väidetavaid kuritegusid käsitletud koos (vt toimiku V kd, tl 272-280). Sisuliselt on ringkonnakohtu kriitika, mis puudutab maakohtu otsuse põhistusi seoses K. Lõugu ja T. T. süüditunnistamisega kelmuses, automaatselt ülekantav ka maakohtu otsuse nendele põhistustele, mis käivad dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise kohta. Seega võib ringkonnakohtu määruse põhistusi aluseks võttes lugeda sisuliselt tuvastatuks, et maakohus rikkus

§ 339lg 1 p 7 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust ka K. Lõuku ja T. T. Kar

S § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi süüdi tunnistades. Seetõttu peab kolleegium

§ 361

lg 1 p-st 6, lg-st 2 ja § 341 lg-test 2 ning 4 juhindudes võimalikuks saata kriminaalasja ka nende kuritegude osas maakohtu samale koosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Kuna tsiviilhagi rahuldamise võimalikkus sõltub

§ 310

kohaselt muu hulgas kohtuotsuse liigist (

§ 309), tingib K.

Lõugu ja T. T. süüdimõistmise tühistamine maakohtu otsuse tühistamise ka osas, milles maakohus rahuldas nende süüdistatavate vastu esitatud tsiviilhagi. Ka selles küsimuses peab maakohus tegema uue kohtuotsuse.

  1. Ringkonnakohtu põhistuste pinnalt võib järeldada, et ilmse ebatäpsusena on käsitatav apellatsioonikohtu määruse resolutiivosas tehtud otsustus tühistada maakohtu otsus üksnes T. T. süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, ehkki maakohus oli T. T. süüdi tunnistanud KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Kolleegium kõrvaldab selle vea, tühistades maakohtu otsuse lisaks ringkonnakohtu määruses märgitule ka T. T. süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p 2 järgi.
  2. Seega peab maakohus kriminaalasja uuel arutamisel tegema uue kohtuotsuse nii ringkonnakohtu
  3. novembri
  4. a määruses kui ka käesolevas Riigikohtu määruses märgitud osas. See tähendab, et uue kohtuotsuse koostamise kohustus hõlmab täies mahus nii K. Lõugu, T. T. ja M. Saare süüdistust kelmuses kui ka K. Lõugu ja T. T. süüdistust dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises, samuti kannatanu tsiviilhagi lahendamist. Uue otsuse peab maakohus tegema ka eeltoodud küsimustega seotud küsimustes, sh menetluskulude hüvitamise osas. Ringkonnakohtu
  5. novembri
  6. a määrus ega käesolev määrus ei puuduta aga maakohtu
  7. juuni
  8. a otsustust süüdistatavate määratud kaitsjatele riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise kohta. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. II
  9. K. Lõugu kaitsja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist

§ 2742lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.

Kolleegium möönab, et K. Lõugu õigust mõistlikule menetlusajale võib käesolevas asjas olla riivatud. Kriminaalasja asjaolusid arvestades ei anna see aga hetkel veel piisavat alust kriminaalmenetlust lõpetada.

  1. Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. Lisaks võib mõistliku menetlusaja nõude rikkumise järelmi valikul teatud juhtudel tähtsust olla ka kriminaalasjas esitatud tsiviilhagil. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 19.1.)
  4. Käesolevas asjas ei ole süüdistatavate õigust mõistlikule menetlusajale riivatud veel väga intensiivselt. Arvestades süüdistuses kirjeldatud väidetavate kuritegude raskust, menetluse venimise põhjusi ja seda, et asjas on esitatud tsiviilhagi, mille läbi vaatamata jätmise korral võib nii K. Lõugul ja T. T-l kui ka KÜ-l S tekkida vajadus läbida täiesti uus kohtumenetlus, ei kaalu süüdistatavate õiguste riive hetkel avalikku menetlushuvi üles. Jättes kriminaalmenetluse

§ 2742lg 1 alusel lõpetamata, peab kolleegium silmas sedagi, et kriminaalasi saadetakse maakohtule üksnes uue 6

(7)3-1-1-34-13 kohtuotsuse tegemiseks, mitte aga täiemahuliseks uueks arutamiseks. See peaks võimaldama jõuda asjas jõustunud kohtuotsuseni suhteliselt kiiresti. 20. Samas on kolleegium seisukohal, et kui kriminaalasja uuel arutamisel tehakse süüdimõistev kohtuotsus, tuleb kohtul kaaluda süüdistatavate karistuse kergendamist

§ 306lg 1 p 61 alusel. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.