← Eesti

3-1-1-41-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-1-1-41-13 29. aprill 2013 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

§ 199lg 3 järgi. 2. Saata kriminaalasi T.K süüdistuses Kar

S § 199 lg 3 järgi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

  1. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.
  2. T.K anti KarS § 255 lg 1 järgi kohtu alla selles, et ta kuulus alates
  3. a juuli algusest kuni oktoobri lõpuni koos Juri Antonovi, Igor Golubevi, B.D, Dmitri Tamega, Sergejs Tomaševsiga, Vadims Sinkevicsiga (kelle suhtes ei ole süüdistusakti koostatud) ja Sergejs Rjabikinsiga vähemalt kolmest isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega rahvusvahelisse ühendusse, mis oli loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunataud kallihinnaliste sõiduautode Toyota Land Cruiser varguste toimepanemisele Tallinnast ja Läti Vabariiki edasitoimetamisele, s.o. KarS § 199 lg-s 2 sätestatud kuritegude toimepanemisele, kus tema ülesandeks oli varastada sõiduautosid Toyota Land Cruiser. 1.
  4. KarS § 199 lg 3 järgi anti T.K kohtu alla selles, et ta: 1.2.
  5. Kuritegeliku ühenduse liikmena ja isikuna, kes on varem toime pannud vargusi, ühiselt ja kooskõlastatult B.D, J. Antonovi ja I. Golubeviga, võttis ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.t varastas
  6. juulil 2009 Tallinnas Xxxxxx xxx XX eest AS-le N kuuluva ja I. D. kasutuses oleva sõiduauto Toyota Land Cruiser 120 maksumusega 650 000 krooni, millesse jäid I. D.-le kuuluvad esemed koguväärtuses 2 500 krooni. Kokku tekitati vargusega suur varaline kahju 652 500 krooni ulatuses; 1.2.
  7. ühiselt ja kooskõlastatult eespool nimetatud isikutega varastas ajavahemikul 18.-
  8. augustil 2009 Tallinnas Xxxxxxx X juurest H AS-le kuuluva ja M. U. kasutuses oleva sõiduauto Toytota Land Cruiser 120, maksumusega 550 000 krooni, koos M. U. varaga väärtuses 14 600 krooni, tekitades vargusega suure varalise kahju ning 1.2.
  9. kuritegeliku ühenduse liikmena ja isikuna, kes on varem toime pannud vargusi, ühiselt ja kooskõlastatult samade isikutega varastas ajavahemikul 1.-
  10. oktoobrini 2009 Tallinnas Xxxxx X ette pargitud D. M.-i kasutuses oleva ja H AS-le kuuluva mootorsõiduki Toyota Land Cruiser reg. maksumusega 550 000 krooni koos autosse jäänud D. M.-i isiklike esemetega 1200 krooni väärtuses.
  11. T.K tunnistati Harju Maakohtu
  12. juuni
  13. a otsusega süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi ning teda karistati vangistusega 3 aastaks, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi kohaldamata 3-aastase katseajaga. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 5 kuud ja 27 päeva. Sama otsusega tunnistati KarS § 199 lg 2 p 8 järgi süüdi ja karistati ka M.N, kuid tema kaitsja kassatsioon jäeti Riigikohtu menetlusse võtmata.
  14. Maakohus leidis, et M.N-i ja T.K kuulumine kuritegelikku ühendusse ja ühenduse liikmena varguse toimepanemine ei ole tõendatud ning mõistis nad KarS § 255 lg 1 järgi õigeks. Sellega seoses kvalifitseeris kohus neile inkrimineeritud vargused KarS § 199 lg 2 p 8 järgi.
  15. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid mh T.K kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Argo Küünemäe ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling. 4.
  16. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega T.K süüditunnistamist KarS § 199 lg 3 järgi ning tema karistamist 7 aastase vangistusega. Prokurör leidis, et kohus rikkus KrMS §-s 61 sätestatut, ei hinnanud kõiki kontrollitud tõendeid ja hindas neid valikuliselt ning ühekülgselt. Eelmärgitu tõttu ei ole kohtuotsuses kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ega põhjendatud. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et süüdistatavad panid toime küll mootorsõidukite vargused, kuid ei kuulunud seejuures kuritegelikku ühendusse. T.K eitas varguste toimepanemist, andes kohtus muude tõenditega vastuolulisi ütlusi püüdlusega saada enesele alibi ja õigustada suhtlemist B.D-ga. Need ütlused on kohus aga lugenud paljasõnaliseks ja ebausaldusväärseks. Riigikohus on rõhutanud, et ebausaldusväärne on tõendiallikas tervikuna. Seega ei ole millegagi põhjendatud kohtu tuginemine õigeksmõistmisel T.K ütlustele kuritegeliku ühenduse liikmeks oleku osas. Kohus luges T.K osalemise ja süü sõidukite varguste toimepanemisel täielikult tõendatuks B.D ütlustega ja jälitusprotokollidega T.K kõneeristuste kohta. Siinkohal on mõistetamatu kohtu seisukoht, miks B.D KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud ütlused, ei tõenda T.K teadlikkust sõidukite varguste organiseeritusest. Ühel juhul luges kohus B.D ütlused kahtlusteta usaldusväärseks, teisel juhul tegi kohus põhjendusteta valiku neile mitte tugineda tõendite kogumis hindamisel. Kuritegeliku ühenduse liikmeksolekut ei välista kehtiva kohtupraktika kohaselt see, et T.K ei tundnud kõiki kuritegeliku ühenduse liikmeid. T.K ülesanne oli varastada sõidukeid, tema teopanus ja ülesanne ühenduse eesmärkide täitmisel ei nõudnud kokkupuutumist sõidukite varguste korraldajatega J. Antonovi ja I. Golubeviga ega ka Eestist väljaviijate ja turustajatega. 4.
  17. Kaitsja taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega kaitsealuse õigeksmõistmist, samuti õigusabi kulude täies ulatuses väljamõistmist. Kaitsja ei nõustunud kohtu arvamusega, et T.K ütlused tööettevõtualastest suhetest B.D-ga on paljasõnalised. Äriühingute poolt antud vastused ringkonnaprokuratuuri järelepärimistele kinnitavad ühemõtteliselt T.K poolt kohtus öeldut. Jälitusprotokollidest nähtub, et T.K on telefoni teel suhelnud üksnes B.D-ga. Samuti kinnitavad kõnede toimumise ajad kaitseversiooni, mille kohaselt T.K ja B.D tegelesid ühiselt mööbliveoga. Kohus on tuginenud äratundmiseks esitamise protokollile, mida pole kohtus avaldatud. Olukorras, kus T.K süüd tõendavaks ainukeseks vahetuks tõendiks on teise süüdistatava B.D kohtueelses menetluses antud ütlused ja T.K ei ole saanud B.D küsitleda, on sellega kitsendatud kaitseõigust määral, mis ei luba lähtuda ega tugineda kohtuotsuse tegemisel üksnes B.D kohtueelses menetluses antud ütlustele.
  18. Tallinna Ringkonnakohtu
  19. oktoobri
  20. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt T.

§ 199lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi ja 435 euro suuruse sundraha väljamõistmises. Kohus tunnistas T.K süüdi Kar

S § 199 lg 3 järgi, mõistis KrMS § 179 lg 1 p 1 järgi välja sundraha 725 eurot ja muutis maakohtu otuse põhiosa, asendades selles KarS § 255 lg 1 järgi süüdistatava õigeksmõistmise põhistused. Otsusega rahuldati prokuratuuri apellatsioon osaliselt ja jäeti kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Kohtuotsuse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised. 5.

  1. Juhul kui kuritegelik ühendus jõuab sihiks seatud kuritegude toimepanemiseni, tuleb isikute käitumine kvalifitseerida vaid konkreetse eriosa sätte järgi siis, kui selles sättes on kvalifitseeriva tunnuse e raskendava asjaoluna kriminaliseeritud kuriteo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt (nt KarS § 199 lg 3, 201 lg 2 p 4, 202 lg 2 p 1, 209 lg 2 p 3 jne). Vastasel korral võiks väita, et seadusandja on erinevates koosseisudes mõttetult kriminaliseerinud mingi kuriteo toimepanemise kuritegeliku ühenduse poolt. Seega, kui on tõendatud süüdistatavatele inkrimineeritud varguste toimepanemine kuritegeliku ühenduse raames, on nende käitumine kvalifitseeritav üksnes KarS § 199 lg 3 järgi. 5.
  2. Kuritegeliku ühenduse olemasolu tuleb aga tuvastada KarS § 255 lg 1 mõttest lähtudes. Kuivõrd sõidukite Toyota Land Cruiser varguste toimepanemine edukalt ja võimalikult riskivabalt ei olnud üksinda võimalik, kaasas J. Antonov kuritegeliku ühenduse eesmärkide saavutamisele (sõidukite varguste toimepanemisele) teisi isikuid ning nõustus ka teiste isikute kaasamisega B.D poolt. Ühendus oli püsiv, tegutsedes
  3. a sügisest kuni
  4. a aprillini sõidukite Toyota Land Cruiser vargustega Eestist ja Läti Vabariigi suunal turustamisega, kusjuures osa ühenduse liikmetest vahetus ja asendus, kuid ühenduse tegutsemine samal eesmärgil jätkus. B.D, D. Tami, T.K ja M.N-i asukoht ühenduse struktuuris ja rollide jaotus oli sõidukite varguste toimepanemine. Maakohus ei ole kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis hinnanud ega vähimalgi määral arvestanud B.D neid ütlusi, mis viitavad otseselt T.K tegutsemisele kuritegeliku ühenduse eesmärkide realiseerimisel. B.D on selgitanud, et ta kutsus T.K appi kolme Toyota Land Cruiseri vargusele. T.K oli teadlik, et antud sõidukid lähevad edasi müügiks. T.K ei tunne J. Antonovit ega I. Golubevi, kuid sai iga varguse eest 500 eurot ja teadis, et see raha ei tule mitte temalt, vaid isikutelt, kes varastatud sõidukid realiseerivad. B.D ütlused on selged ja loogilised. Teisalt nähtub ka tuvastatud tehioludest, et sellisel viisil ühemargiliste, kallite maasturite varastamine, nende alati ühte ja samasse kohta eskortimine, kindla summa saamine mõne aja pärast, viitab kindlale organiseeritusele ja kindlale tegevuse juhtimisele ning T.K sai sellest väga hästi aru. Asjaolu, et T.K ei tutvustatud kõigi temaga samaaegselt ühendusse kuulunud isikutele ei anna vähimalgi määral põhjust järeldada, et ta ei pannud sõidukite vargusi toime kuritegeliku ühenduse liikmena. 5.
  5. T.K versiooni, mille kohaselt ta koos B.D-ga vedas klientidele väga intensiivselt mööblit (peaaegu ööpäevaringselt), on maakohus põhjendatult paljasõnaliseks tunnistanud. Selle vastu räägivad nii OÜ C ja OÜ A kirjalikud vastused prokuratuurile kui ka jälitusprotokollid. 5.
  6. Ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et kuivõrd T.K ei saanud B.D kohtumenetluses küsitleda, on tema kaitseõigust kitsendatud ning kohtuotsuse tegemisel ei saa tugineda üksnes B.D kohtueelses menetluses antud ütlustele. Maakohus ei olegi T.K süüküsimuse otsustamisel lähtunud üksnes B.D ütlustest, mis on antud kohtueelses menetluses. Kohus on tuginenud tõendite kogumile, sealhulgas teiste tõenditega täiel määral haakuvatele ja tõepärastele B.D ütlustele. T.K ja tema kaitsja ei ole vastu vaielnud B.D ütluste avaldamisele ega tõstatanud ka probleemi B.D küsitlemise kohta kohtuistungil T.K ja tema kaitsja poolt. B.D ütlusi analüüsides ei saa kuidagi järeldada, et ta oma kaasosalisi varjata oleks püüdnud või kaassüüd alusetult kellelegi veeretanud. Et T.K kodus läbiotsimise käigus varastatud esemeid ei leitud ning et ka DNA ekspertiis pole tuvastanud ekspertiisiks esitatud objektidelt T.K DNA-d, ei ole tõepoolest T.K süüstavad, kuid pole ka tema süüd välistavad. Siinjuures tuleb pidada silmas T.K rolli ja ülesandeid kuritegude toimepanemisel. Vargusteks vajalike seadmetega ta kokku ei puutunud ning asja tehioludest nähtuvalt puudus tal ka võimalus midagi varastatust koju viia, tema roll ja tasu oli kindlaks määratud, igas varguses osalemise eest maksis B.D talle 500 eurot. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T.K kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Küünemäe. Kassaator palub tühistada kohtute otsused täies ulatuses. Kassatsioonis esitatud seisukohad on lühidalt järgmised. 6.
  8. T.K on ebaõigesti süüdi tunnistatud KarS § 199 lg 3 järgi ning tuleks nendes süütegudes õigeks mõista. Kohus on tema süüditunnistamisel tuginenud peamiselt kaassüüdistatava B.D kohtueelses menetluses antud ütlustele, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Ülejäänud tõendid ei kinnita T.K osalust ei autode vargustes ega ka kuritegelikus ühenduses. Tegemist on üksnes kaudsete tõenditega, mis ei kinnita T.K süüd. B.D rõõnab T.K, kuna sai vastutasuks karistuse kergendamise KrMS § 205 alusel. 6.
  9. OÜ C ja OÜ A kirjalikud tõendid ning jälitustoimingu protokollid kinnitavad hoopis kaitseversiooni, mille kohaselt T.K ja B.D tegelesid ühiselt mööbli transpordiga. 6.
  10. Ringkonnakohus on jätnud nimetamata tõendid, mis seostavad arusaadavalt ja ümberlükkamatult T.K talle süükspandavate kuritegude toimepanemisega. Kohtu põhjendused ja järeldused tuginevad üksnes B.D ütlustele. Ringkonnakohtu etteheide, et süüdistatav ja tema kaitsja ei vaielnud B.D kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisele vastu, on alusetu, kuna ühtegi seaduslikku alust tõendi avaldamise lubamatuks tunnistamiseks ei esinenud. Arusaamatu ja jälgimatu on ka kohtu seisukoht, et B.D ütlusi analüüsides ei saa kuidagi järeldada, et ta oleks oma kaasosalisi varjata püüdnud või kaassüüd alusetult kellelegi veeretanud. 6.
  11. Ringkonnakohus on märkinud, et Harju Maakohtu
  12. oktoobri
  13. a otsusega on kuus süüdistatavat süüdi mõistetud KarS § 255 lg 1 järgi ja loeb sellega tõendatuks, et kuritegelik ühendus eksisteeris. Jääb aga arusaamatuks, kuidas nimetatud otsus on seotud T.K-ga.
  14. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör E.-M. Velling, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja järeldus, et T.K kaitseõigust on rikutud kuna ei olnud võimalik küsitleda B.D, on eksitav. Kohtud on T.K süüküsimuse otsustamisel lähtunud tõendite kogumist, mitte ainult B.D ütlustest. Küll aga on kohus põhjendatult leidnud, et B.D ütlused haakuvad täielikult teiste kogutud tõenditega ja on tõepärased. Maakohtus kogutud tõendid on ümber lükanud T.K versiooni tema suhtluse kohta B.D-ga ja T.K ütlused ühisest mööbliveost on paljasõnalised ning vastuolulised. Kaitsja väide, et menetleja leppis süüdistatava B.D-ga eelnevalt kokku, et viimane keeldub ütluste andmisest kohtuistungil, on meelevaldne. Sarnaselt T.K-ga oli B.D õigus kasutada kaitsetaktikat, mida prokuratuur ega kohtueelne menetleja ei saa peale sundida ega ette kirjutada. Kaitsja seisukoht, et kohtusse kutsutud tunnistajad (OÜ C ja OÜ A esindajad) olid prokuröri poolt väljaõpetatud ütlusi andma ja seetõttu ta loobus tunnistaja ülekuulamisest, on paljasõnaline, pahatahtlik ja alusetu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  15. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et juhul kui samas kriminaalasjas kahtlustatavate või süüdistatavate kriminaalasjad eraldatakse KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel, siis endised kaaskahtlustatavad, kes on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud, ei ole eraldatud kriminaalasjas enam süüdistatavad, vaid tunnistajad. Järelikult ei saa nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise aluseks olla KrMS § 294 p 1, vaid ütluste avaldamine ilma ristküsitluseta kohtus on võimalik üksnes KrMS §-s 291 kirjeldatud aluste olemasolu korral (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  16. septembri
  17. a otsus asjas nr 3-1-1-58-11, p 10.4).
  18. T.K süüditunnistamisel on muuhulgas tuginetud endise kaassüüdistatava B.D ütlustele. Maakohus on need ütlused avaldanud KrMS § 294 p 1 alusel, kuna B.D keeldus maakohtus ristküsitlemisel ütlusi andmast. Siinkohal märgib kriminaalkolleegium, et süüdistatava või tunnistaja varasemate ütluste ilma ristküsitlemise võimaluseta avaldamise korras on olulisi erinevusi. Kui süüdistatava puhul toimub varasemate ütluste avaldamine pelgalt kohtumenetluse poole taotlusel, ilma mingite lisatingimusteta, siis tunnistaja puhul tuleb üldjuhul arvestada KrMS § 291 lg-s 2 sätestatut. Deponeerimata ütlusi saab aga avaldada vaid sama paragrahvi lõikes kolm loetletud tingimuste olemasolul. See tähendab, et kohus peab enne tõendi vastuvõtmist hindama, kas ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tunnistaja usaldusväärsuses ning kas tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Kuna neid olulisi menetluslikke garantiisid ei ole käesolevas kriminaalasjas järgitud, hindab Riigikohtu kriminaalkolleegium selle oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  19. Isiku varasemate ütluste avaldamisel, toimugu see siis KrMS § 291 või § 294 alusel, otsustatakse tõendi lubatavuse küsimus. Mõlemal juhul tuleb kohtutel aga nende ütluste hindamisel lähtuda KrMS § 15 lg-s 3 sätestatust, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes tõendile „valdavas ulatuses“, kui on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  20. veebruari
  21. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 20). Konkreetses kriminaalasjas võib muude tõendite kaal sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab.
  22. Kohtud on T.K varguses süüdi tunnistanud, tuginedes lisaks B.D ütlustele ka jälitusprotokollidele
  23. juulist kuni
  24. juulini 2009,
  25. kuni
  26. augustini 2009,
  27. kuni
  28. oktoobrini
  29. Need protokollid koostati jälitustoimingu loa nr 985 alusel, millega anti luba teostada T.K kasutuses oleva abonendi YYYYYYYY kaudu ajavahemikul
  30. aprillist 2009 kuni
  31. aprillini 2010 sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi, vormi, vastuvõtja isikuandmete ning edastaja ja vastuvõtja isikuandmete ja asukoha kindlakstegemine. Kohtute hinnangul kinnitavad nimetatud tõendid, et T.K suhtles enne autode varguste toimepanemist ise aktiivselt B.D-ga ja lükkab ümber tema kaitseversiooni, et ta tegeles koos B.D-ga vaid mööbli veoga.
  32. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab, et jälitusprotokollide näol on tegemist kaudsete tõenditega, mis kinnitavad T.K suhtlust B.D-ga mh kuritegude toimepanemise eelsel ajal. Riigikohus on varasemalt tõdenud, et teatud juhtudel võib ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Seda põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust, ja süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Samas ei saa need, väljapoole süüdistuse ajalisi piire jäävad tõendid sisustada süüdistust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  33. aprilli
  34. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04, p 9 ja
  35. aprilli
  36. a otsus asjas nr 3-1-1-21-10, p 14). Asjaolu, et A. T.K ja B.D süüdistuses kirjeldatud sõiduautode varguse ajal aktiivselt telefoni teel suhtlesid, ei ole iseenesest tõendiks, mis kinnitab nende ühist tegevust kuritegude toimepanemisel. Selleks on vaja ümber lükata T.K versioon, et suhtlus toimus ühise äritegevuse raames, arvestades ka OÜ C ja OÜ A esindajate ütlustega.
  37. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja §-st 363 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  38. oktoobri
  39. a ja Harju Maakohtu
  40. juuni
  41. a otsused osaliselt, T.

§ 199

lg 3 järgi ja saadab kriminaalasja samale maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. 14. Kaitsja esitas taotluse menetluskuludena T.K-le kriminaalmenetluses lepingulise kaitsja õigusabi kulude summas 2898,87 euro väljamõistmiseks ja Eesti Vabariigi kanda jätmiseks. Kuna kolleegium teeb T.K suhtes KrMS § 361 lg 1 p-s 6 märgitud otsuse ja tühistab alama astmete kohtuotsused ka menetluskulude osas, tuleb kaitsja sellekohane taotlus läbi vaadata maakohtus kriminaalasja uuel arutamisel. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.