RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-41-13 Otsuse kuupäev Tartu, 30. aprill 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambe

) §-s 189 ette nähtud kaheaastane tähtaeg on möödunud. Lisaks ei saanud kostja I kinkelepingu sõlmimisel arvestada

1. märtsil 2011 tsiviilasjas nr 2-10-13354 tehtava otsusega.
2. augusti
3. a kinkeleping on nn tagasikinkimine. Kostja II kinkis
4. augustil 2005 kostjale I ja hageja eestkostja M. Pintsonile võrdsetes osades (1/2 kummalegi) Pärnaõie tee 1 kinnistu.
5. mail 2008 taganes kostja II kinkelepingust ja kostja I kandis kingi teel saadud kinnistu osa tagasi. M. Pintson keeldus saadud kinki tagastamast ja kostja II hagi M. Pintsoni vastu kingi tagasisaamiseks jäi rahuldamata (tsiviilasi nr 2-09-26183). Kostja I ja M. Pintsoni abielu oli küll lahutatud, kuid pooled elasid koos kuni
6. a maikuuni ja selle ajani toimetasid ühise eesmärgi nimel, sh Hispaaniasse kinnistut soetades ja selleks hageja arveldusarvet kasutades. Pärast kooselu lõppu seati hagejale eestkoste
7. novembri
8. a Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-
10. Harju Maakohus jättis
11. juuli
12. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et pooled olid erinevatel seisukohtadel, millise tehinguga võõrandas kostja I
13. augustil 2008 Pärnaõie tee 1 asuva kinnistu 1/2 mõttelise osa. Hageja leidis, et tehingu sisuks on omandi üleandmine ja tehingu vormistamine kinkelepinguna ei oma tähendust. Kostjad leidsid, et tegemist on kinkelepinguga ja seetõttu tuleb kohaldada

§ 189lg-t 1.

Kinkelepingut iseloomustab olukord, kus üks isik kohustub ilma vastutasuta teist isikut tasuta rikastama. Ka on kinkelepingu puhul tegemist lepinguga, millega tihti täidetakse moraalseid kohustusi, mistõttu on õigusliku regulatsiooni puhul arvesse võetud ka eetilise käitumise nõudeid. Lisaks on kinkelepingu aluseks teatud asjaolud, mille muutumisel võib kinkimise alus kaduda (head suhted lähedastega, vara olemasolu jne.) Samuti tuleb kinkelepingu puhul arvestada selle lepingu eesmärki. Käsutuste aluseks on tahe kinkida. Maakohus leidis, et Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a otsusest tsiviilasjas nr 2-09-26183 tulenevalt ei olnud kostjal I õiguslikke eeldusi
3. augustil 2005 sõlmitud kinkelepingu tagasitäitmiseks kostjale II. Kostja I sõlmis
4. augustil 2008 kostjaga II kinkelepingu, st kinkis eelnevalt kinkelepinguga saadud vara kostjale II tagasi. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et tegemist oli näiliku tehinguga TsÜS § 89 mõttes. TsÜS § 75 lg 1 järgi puudub alus kahelda, et kostja I soovis sõlmida kinkelepingu ja vara seeläbi üle anda. Asjaolu, et kostja I kasutab kingitud vara jätkuvalt enda elukohana lepingu p 2.2 alusel, ei muuda vaidlusaluse tehingu sisu. Seega tuleb erisättena kohaldada

§ 189lg-t 1.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on piiratud teovõimega isik ning talle on seatud eestkoste ning määratud eestkostja. TsÜS § 165 lg 1 kaitseb piiratud teovõimega isikut selle eest, et tema nõuded aeguksid, ilma et neid (esindajata) teostada saaks. Hagejale määrati eestkostja 10. novembril 2009. Hageja on sündinud puudega, seega ei ole tema tervislik seisund muutunud. Sellest tulenevalt hakkab

§ 189lg-s 1 sätestatud tähtaeg hageja nõude puhul kulgema alates 10.

novembrist 2009, s.o eestkostja määramisest. Hagi ei ole aegunud. Kuivõrd kohaldub erisäte (

§ 189

), siis kinkelepingu puhul annab õiguse tagasivõitmiseks järgmiste asjaolude esinemine: 1) tehing on tehtud kuni kaks aastat enne hagi esitamist; 2) tegemist ei ole tavapärase kingitusega; 3) kinkelepingu puhul ei ole võlgniku ja kingisaaja kavatsused või tahtlus sissenõudja huvide kahjustamiseks määravad; 4) kinke iseloomuga tehingu puhul tuleb tõendada ka tehingu majanduslikku kahjulikkust, vastastikuste kohustuste korrelatsiooni jne. Praegusel juhul on täitedokumendiks Harju Maakohtu

1. märtsi
2. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 210-13354, milles esitati kohtule hagi
3. märtsil
4. Vaidlusalune tehing on sõlmitud
5. augustil
6. Seetõttu ei saa nõustuda hageja seisukohaga, et viimati nimetatud tehing on tehtud üksnes eesmärgiga teha kostja I varatuks ja maksejõuetuks. Kostja II soovis oma kingitud vara tagasi
7. aastal, mil ta esitas kohtule hagi tahteavalduse andmise kohustuse tuvastamiseks. Seega ei tehtud kinkelepingut eesmärgiga teha teadlikult majanduslikult kahjulik tehing. Ka ei ole esitatud asjaolusid selle kohta, et tegemist ei oleks tavapärase kingitusega. Avaldatud asjaoludest ja tõenditest tuleneb, et pooled on ka varem oma vara kinkinud. Samuti on üldteada asjaolu, et lähikondsete isikute vaheliste tehingute puhul on kinkeleping tavapärane. Seega ei saa teha järeldust, et vaidlusaluse tehingu puhul on tegemist tavapäratu kingiga. Kohtutäitur K. Seisleri
8. märtsi
9. a õiendist selgub, et nõutavat summat ei ole võimalik sisse nõuda, kui võlgnik ei müü talle kuuluvat kinnisasja Hispaanias või kui sissenõudja ei pöördu sundtäitmise avaldusega Eesti Justiitsministeeriumi vahendusel Hispaania kohtutäituri poole. Pooled ei vaielnud, et kostja I ja M. Pintson omandasid Hispaanias kinnistu koos ridaelamuga, millest 1/2 kuulub kostjale I ja 1/2 M. Pintsonile. Seega on kostjal I vara, millele on võimalik sissenõuet pöörata, ja kohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja I on teinud vaidlusaluse tehingu üksnes selleks, et vältida sundtäitmist. Hageja valikuline nõudeõigus pöörata sissenõue tagasivõitmise kaudu eelkõige Eestis asuvale varale ei tulene seadusest.
10. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Hageja nõustus maakohtu otsusega osas, milles leiti, et nõue ei ole aegunud.
11. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
13. detsembri
14. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga nõude aegumise kohta ja leidis, et

§ 188

lg-s 1 ja § 189 lg-s 1 sätestatud tähtaegade puhul on tegemist nõuet lõpetava ehk preklusioonitähtajaga, millele ei kohaldu aegumise peatumist reguleerivad tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätted. Täitemenetluse seadustik ei sätesta täitemenetluses tagasivõitmise hagide esitamisele aegumistähtaega viisil, nagu see on sätestatud näiteks pankrotiseaduse (PankrS) § 118 lg-s 2, mille kohaselt tagasivõitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat pankroti väljakuulutamisest arvates. Samas pole PankrS §-des 110 ja 111 sätestatud mitte aegumistähtajad, vaid menetlust lõpetavad tähtajad. Kuna vaidlusalune kinkeleping sõlmiti 21. augustil 2008 ja hagi selle tagasivõitmiseks esitati 26. aprillil 2011, siis oli hagi esitamise ajaks möödunud

§ 189lg-s 1 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg.

Eeltoodu tõttu ei ole alust hagi rahuldada

§ 189järgi.

Eeltoodu ei välista hagi rahuldamise kaalumist

§ 188

järgi.

§ 188

on üldsäte kõigi tehingute tagasivõitmiseks ja see säte on kohaldatav ka kinkelepingutele.

§ 188

kohaldamise eelduseks on asjaolu, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldaja huvide,

§ 189

kohaldamine ei sõltu sellise asjaolu olemasolust, kuna kinkelepingu järgi ei saa võlgnik mingit vastusooritust ja seetõttu on kinkeleping juba oma olemuselt võimalikke võlausaldajaid kahjustav. Seaduses on sätestatud lühem nõudeõigust lõpetav tähtaeg kinkelepingu puhul just seetõttu, et kinkelepingu tagasivõitmise nõuet on sissenõudjal

§ 189

järgi võimalik esitada ilma võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise tõendamiseta. Juhul, kui sissenõudja ei ole esitanud nõuet kinkelepingu tagasivõitmiseks

§ 189

järgi, on tal võimalus seda teha

§ 188

järgi, kuid sellisel juhul on tal vaja tõendada sissenõudja huvide teadlikku kahjustamist ja tehingu teise poole teadmist sellest, välja arvatud juhul, kui tehingu teiseks pooleks on võlgniku lähikondne, kelle puhul sellist teadmist eeldatakse.

§ 188

lg 1 järgi on tehingu kehtetuks tunnistamise nõudeõigust lõpetavaks tähtajaks 3 aastat, mis ei olnud hagi esitamiseks möödunud. Nõude esitamisel tuleb hagejal esile tuua ja tõendada lisaks

§-s 188 sätestatud eeldustele ka

§ 187lg-tes 1 ja 2 toodud üldisi eeldusi.

Seega kui hageja esitab nõude

§ 188

alusel, tuleb tal esile tuua ja tõendada asjaolud, millest järeldub, et: 1) tehing kahjustab sissenõudja huvisid; 2) sissenõudjal on olemas täitedokument; 3) sissenõudja nõue on muutunud sissenõutavaks; 4) sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni; 5) tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ja tehingu teine pool teadis või pidi teadma sellest tehingu tegemise ajal, kusjuures, kui tehingu teine poole on võlgniku lähikondne, siis eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamisest teadmist. Hageja on nõude esitamisel toonud välja just

§ 188kohaldamise aluseks olevad asjaolud (vt kohtutoimiku I kd lk 32−33, 58−62).

Hageja tugines sellele, et tal on olemas kehtiv täitedokument, milleks on Harju Maakohtu

1. märtsi
2. a otsus kostjalt II 85 050 euro 15 sendi väljamõistmise kohta, nõue on muutunud sissenõutavaks, võlgnikul puudub Eestis vara, võlgniku sissetulekuks on töövõimetuspension, kinkelepingu eesmärgiks oli välistada nõude täitmine, kuna tehingu tagajärjel muutus kostja II varatuks, ning kingisaajaks oli kostja I ema. Maakohus ei ole õiguse kohaldamist pooltega arutanud.
3. märtsil 2012 toimus küll korraldav istung, kuid selle protokollist ei tulene, et maakohus oleks esitanud pooltele küsimusi

§ 188kohaldamiseks vajalike või selle sätte kohaldamist välistavate asjaolude kohta.

Ringkonnakohus kontrollis vaidluse lahendamist

§ 188järgi.

1. augusti
2. a kinkelepinguga on kahjustatud hageja huvisid, kuna tehingu tulemusel vähenes kostja I vara oluliselt ja hageja kasuks tehtud kohtuotsust ei ole senini õnnestunud täita. Järgnevalt kontrollis ringkonnakohus, kas kohtuotsust on võimalik täita kostja I Hispaanias asuva vara arvel. Maakohus tuvastas, et sissenõue on võimalik rahuldada Hispaanias asuva vara arvel, mistõttu ei ole täidetud

§ 187

lg-s 2 sätestatud eeldus, ja see oli üheks põhjuseks, miks maakohus jättis hagi rahuldamata. Vaidlust ei ole, et kostjale II kuulub 1/2 mõttelist osa Hispaanias asuvast kinnistust koos ridaelamuboksiga. Ülejäänud 1/2 mõttelist osa kuulub hageja seaduslikule esindajale M. Pintsonile. Seega on võlgnikul olemas vara, kuid maakohus ei ole põhjendanud tuvastatud asjaolu, et selle arvel on võimalik täita hageja kasuks tehtud kohtuotsus. Ainult vara olemasolu ei tähenda veel seda, et selle arvel on võimalik kohtuotsus täita. Selleks, et hinnata, kas on alust eeldada, et Hispaanias asuvale varale sissenõude pööramine viib hageja nõude rahuldamiseni, tuleb tuvastada, milline on Hispaanias asuva vara väärtus ja millise hinnaga on võimalik seda täitemenetluses müüa. Hageja esitas ringkonnakohtule sarnase kinnisvara müügikuulutused. Kuulutuste järgi on ridaelamubokside väärtuseks ca 75 000–110 000 eurot (vt kohtutoimiku II kd lk 57−66). Arvestades, et kostjale II kuulub 1/2 mõttelist osa ridaelamuboksist ja vara täitemenetluses müügil lähevad saadud rahast maha täitekulud, siis ei ole alust eeldada, et Hispaanias asuva võlgniku kinnisvara arvel on võimalik kohtuotsust täita. Müügipakkumistes oli kõige kõrgemaks hinnaks 110 000 eurot, millest pool on 55 000 eurot, mis ei kata hageja nõuet. Arvestades ringkonnakohtule esitatud tõendeid, on vale maakohtu järeldus, et Hispaanias asuvast kinnisvarast piisab nõude täitmiseks. Seega on täidetud

§ 187lg-s 2 toodud eeldus tehingu tagasivõitmiseks.

Kuna maakohus lähtus vaidluse lahendamisel ebaõigesti

§-st 189, siis ei arutatud maakohtus selle üle, kas sissenõudja huve kahjustati kinkelepinguga teadlikult, ega tuvastatud seda kinnitavate asjaolude olemasolu või puudumist. Samuti ei ole tuvastatud, kas kostja II oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Kuna

§ 188

lg 2 järgi eeldatakse lähikondse puhul, et ta teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest, siis vastupidise tõendamise kohustus lasus kostjatel. Maakohus ei selgitanud kostjatele

§ 188lg-st 2 tulenevat tõendamiskoormist.

Eelnimetatud rikkumine tingib maakohtu otsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Maakohus kohaldas materiaalõiguse normi valesti ja seetõttu jäid paljud vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata. Maakohus peab materiaalõiguse normi kohaldamise üle otsustama eelmenetluses ja selgitama vajaduse korral pooltele tõendamiskoormist. Maakohus seda teinud ei ole. Eeltoodu tõttu on jäänud täitmata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg-s 1 sätestatud eelmenetluse eesmärgid, mis on tinginud selle, et oluline osa maakohtu otsusest on põhjendamata ja osa olulisi asjaolusid on jäänud tuvastamata. TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohtul ei ole võimalik teha asjas ise otsust ja tuvastada esimest korda olulisi asjaolusid ning hinnata olulises ulatuses tõendeid, kuna see riivaks oluliselt poolte kaebeõigust. TsMS § 688 järgi lähtub Riigikohus kassatsioonkaebuse lahendamisel alama astme kohtute tuvastatud asjaoludest. Õige on kostjate seisukoht, et hageja on oma nõude formuleerinud ebatäpselt. Hageja on palunud oma nõudes kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada (vt kohtutoimiku I kd lk 229), kuid pole esitanud alternatiivset nõuet tuvastada tehingu tühisus näilikkuse tõttu, ehkki sellise nõude aluseks olevad asjaolud on ta esile toonud. Maakohus on hinnanud hageja väiteid ja leidnud, et tegemist ei ole näiliku tehinguga ning selle järelduse on hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Kuna hageja on esitanud nõude tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks, siis ei olnud maakohtul alust kaaluda tehingu tühisuse tuvastamise nõuet. Küll aga võivad esiletoodud asjaolud olla olulised

§ 188järgi tehingu tagasivõitmisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 188

. Kui õigussuhet reguleerib erisäte (

§ 189), ei saa kohaldada üldsätet.

Vastasel korral puuduks erisättel mõte. Samuti ei kahjustanud kinkeleping hageja huvisid, see sõlmiti oluliselt enne täitemenetluses nõude aluseks oleva kohtulahendi tegemist.

1. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Käesolevas tsiviilasjas on vaja leida vastus õiguslikule küsimusele, kas täitemenetluse seadustiku järgi vara tagasivõitmisel on võimalik kohaldada tehingute tagasivõitmist reguleerivat üldsätet (

§ 188

), kui kinkelepingu tagasivõitmist võimaldava erisätte (

§ 189lg 1) kohaldamist võimaldavad asjaolud puuduvad (tähtaeg on möödunud).

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 189

lg-s 1 ja § 188 lg-s 1 on sätestatud õigust (nõuet) lõpetav tähtaeg, mitte nõude aegumise tähtaeg, nagu leidis maakohus. Nõude aegumistähtajaks ei võimalda

§ 188

lg-s 1 ja § 189 lg-s 1 nimetatud tähtaegasid lugeda ei normi sõnastus ega nendes normides reguleeritud õiguskaitsevahendi iseloom. TsÜS § 142 lg 1 esimeses lauses on nõude aegumise kontekstis termin „nõue" defineeritud kui õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Sellise nõudega

§-des 188 ega 189 tegemist ei ole.

1. Ringkonnakohus leidis, et kuna vaidlusalune kinkeleping sõlmiti
2. augustil 2008 ja tagasivõitmise hagi esitati
3. aprillil 2011, on möödunud

§ 189lg-s 1 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg ning hagi ei ole alust rahuldada.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei ole asja uuesti läbivaatava maakohtu jaoks kohustuslikud. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Kolleegiumi arvates oleks ringkonnakohus võinud teha asja läbivaatamise kiirendamiseks TsMS § 450 lg 1 järgi osaotsuse hageja nõude kohta

§ 189lg 1 alusel.

Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 189

lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte.

§ 189

lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on

§ 189

lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud. 13. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kui sissenõudja ei ole esitanud nõuet kinkelepingu tagasivõitmiseks

§ 189

lg 1 järgi või kui on möödunud selles sättes nimetatud õigust lõpetav tähtaeg, on sissenõudjal võimalik esitada hagi

§ 188

järgi, kuid sellisel juhul peab ta üldjuhul tõendama ka oma huvide teadlikku kahjustamist. Riigikohus on

1. septembril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-70-05 tehtud otsuse p-s 33 leidnud enne
2. jaanuari 2004 kehtinud pankrotiseaduse § 43 lg 1 p 4 (tehingu tagasivõitmise üldsäte) ja § 44 (kinkelepingu tagasivõitmise erisäte) kohta, et kui hageja soovis, et kohus kaaluks tehingu tagasivõidetavust lisaks tehingu kinke iseloomust tulenevale alusele ka pankrotiseaduse teiste sätete alusel, oleks ta pidanud ka nende kohaldamise aluseks olevad asjaolud esitama. Erinevate tagasivõitmise aluste olemasolul oli hagejal võimalik esitada nõue alternatiivse nõudena. Seda seisukohta on alates
3. jaanuarist 2004 kehtiva pankrotiseaduse sarnaste normide kohta korratud
4. detsembril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07 tehtud otsuse p-s
5. Kolleegium leiab, et eelnimetatud lahendites esitatud seisukoht on abiks ka

§-de 189 ja 188 tõlgendamisel, sest ei saa olla sisulist erinevust pankrotimenetluses või täitemenetluses esitatavate tagasivõitmise hagide regulatsioonide eesmärkide vahel. Mõlemal juhul on kolleegiumi arvates olnud seadusandja eesmärgiks kaitsta sissenõudja, mitte kingisaaja huvisid. Samuti on ringkonnakohus õigesti leidnud, et

§ 188

ja § 189 kohaldamise eelduseks on

§s 187 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. 14. Kolleegium selgitab, et hageja saab esitada tagasivõitmise hagis oma nõuded

§ 188ja § 189 järgi alternatiivselt (vt Ts

MS § 270). Kuna praegusel juhul ei ole hageja tuginenud üksnes

§ 189

kohaldamiseks vajalikele asjaoludele ja on muu hulgas väitnud, et lepingupooled kahjustasid kinkelepinguga tahtlikult tema huve, siis pidi maakohus kontrollima hageja nõude põhjendatust mõlema eelnimetatud sätte järgi. 15. Kolleegium selgitab veel, et Riigikohus on eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07 tehtud otsuse p-s 15 leidnud, et PankrS § 110 lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on hageja väidetud asjaoluna kindlaks tehtud. Sama järeldus kehtib kolleegiumi arvates ka

§ 188lg 2 kohta.

Seega ei eeldata

§ 188

lg 2 järgi seda, et võlgniku lähikondsega tehtud tehinguga kahjustatakse võlausaldaja huvisid. Selles sättes nimetatud eeldus kehtib vaid juhul, kui võlausaldaja huvide kahjustamine on tõendatud. Selle asjaolu tõendamise koormus lasub hagejal. 16. Kuna maakohus ei andnud hinnangut selle kohta, kas oleks alust rahuldada hagi

§ 188

alusel, siis tühistas ringkonnakohus õigesti maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Samas ei ole tulenevalt TsMS § 658 lg-st 2 maakohtule kohustuslik ringkonnakohtu seisukoht, et esinevad

§ 187lg-s 2 toodud eeldused tehingu tagasivõitmiseks.

Maakohus ei ole hinnanud tõendeid ja võtnud seisukohta, kas tsiviilasjas nr 2-10-13354 tehtud kohtuotsust on võimalik täita kostja I Hispaanias asuva vara arvel. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, siis ei saanud ringkonnakohus maakohtule ette kirjutada, et

§ 187lg-s 2 nimetatud eeldused on tõendatud. Ts

MS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt sellega seoses Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13;
3. septembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-64-11, p 11). Seega peab maakohus jätma hagi rahuldamata juhul, kui ta tuvastab, et

§ 187lg-s 2 nimetatud eelduseid ei esine.

1. Kolleegium jätab tähelepanuta kassatsioonkaebuse väited, et vaidlusaluse kinkelepinguga ei kahjustatud hageja huve. Kostjatel on võimalus esitada need väited maakohtus.
2. Menetluskulude jaotuse otsustavad TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi alama astme kohtud asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
3. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu