3-1-2-3-12

Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus Riigikohtu üldkogu

1. aprilli
2. a otuse kohta kohtuasjas nr 3-1-2-3-12, millega on ühinenud riigikohtunikud Tõnu Anton, Lea Kivi ja Jüri Põld Ma ei nõustu Riigikohtu üldkogu kohtumäärusega, millega OÜ V1 teistmisavaldus jäeti läbi vaatamata. Üldkogu on asunud seisukohale, et KarS § 85 lg 2 esimesest lausest tulenevalt läheb konfiskeeritud asja omand või muu konfiskeeritud õigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle vaid tingimusel, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see otsustus on tehtud. Isiku, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata, omand või muu konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile üle. Kindlasti on isiku omandiõiguse põhiseaduslik kaitse tagatud juhul, kui konfiskeerida saab üksnes konfiskeerimisotsustuses nimetatud isiku vara. Käesolevas asjas on aga rikutud kriminaalmenetluse norme, jättes konfiskeeritava vara väidetava omaniku kriminaalmenetlusse kaasamata. Üldkogu on näinud probleemi lahendust KarS § 85 tõlgendamise kaudu. Leian, et üldkogu on ignoreerinud piisavalt selget KarS § 85 lg-s 2 sätestatud regulatsiooni mõtet, sellega kooskõlas antud teisi õigustloovaid akte ning selle sätte rakendamise praktikat. KarS § 85 lg 1 kohaselt konfiskeeritu läheb riigi omandisse ning lõikes 2 sätestatu ei ole selles osas erinormiks. Riigi omandisse läheb ka see vara, kelle omanikku ei ole tuvastatud. Kolmandate isikutena saab selle sätte kontekstis käsitleda mitteomanikke, kellel on konfiskeeritava asja või õiguse suhtes seadusest või lepingutest tulenevad (nõude- või kasutus-) õigused, mitte aga kriminaalmenetlusse kaasamata jäetud konfiskeeritava asja omanikke, nagu seda on leidnud üldkogu. Seda järeldust ei väära ka selliste kolmandate isikute õigus hüvitisele juhul, kui konfiskeerimisotsustusest tulenevalt langeb ära eelnimetatud õiguste kasutamise võimalus. Võimalust, et kriminaalmenetluse käigus ka vajaliku tähelepanu ja hoolsuse ilmutamisel ei tuvastata konfiskeerimisele kuuluva asja õiget omanikku, ei saa välistada. Nendel puhkudel on kehtivas õiguses ette nähtud omanikule riigi poolt kahju hüvitamise võimalus. Sellisele loogikale tugineb muuhulgas seadusliku valdaja nõudeõigus Vabariigi Valitsuse
3. juuli 2004.a määruse nr 263 paragrahvide 14 ja 15 kohaselt. Konfiskeeritud kauba omandiõiguse riigile ülemineku eeldusel põhineb ka tolliseaduse vastav regulatsioon. Kokkuvõttes leian, et käesoleva asja lahendamisel polnud KarS § 85 lg 2 asjassepuutuvaks normiks. Üldkogu poolt KarS § 85 lg-le 1 antud tõlgendus oleks eeldanud aga vähemalt osaliselt selle sätte põhiseaduspärasuse hindamist. Konfiskeerimisel omandi üleminek riigile tugineb kehtivale õigusele ja seetõttu puudub isikul õiguslik võimalus rikutud õiguste taastamiseks vindikatsioonihagi esitamise teel. Kuivõrd konfiskeerimisotsustuse tulemina vara omanikuks saab riik, on ainetu arutelu teemal, et isik saab vindikatsioonihagiga enda õigusi kaitsta. Indrek Koolmeister, Tõnu Anton, Lea Kivi, Jüri Põld