Obsah (18)

§ 199§ 229§ 688§ 442§ 329§ 233§ 231§ 392§ 230§ 45§ 46§ 693§ 450§ 370§ 206§ 448§ 163§ 669

Riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13 Eriarvamuse esimese, teise punktiga on ühinenud riigikohtunik Ants Kull ning kolmanda punktiga riigikohtunikud Ant

) § 688 lg-test 4 ja 5 tulenevalt õigus asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata. Samas ei ole kolleegium oma otsuses märkinud, missuguseid tõendeid ta sellise järelduse tegemiseks hindas. Eriti vaieldav on hagejale tekkinud kahju (saamata jäänud ja saamata jääv üür) kogusuuruse tuvastamine Riigikohtus. Kuna hageja ei nõudnud kogu saamata jäänud ja saamata jääva tulu hüvitamist, siis ei olnud sellise kahju kogusuuruse kindlakstegemine käesoleva kohtumenetluse esemeks ning kostja ei pidanud esitama ega mõistnudki esitada selle summa kohta oma seisukohta. Kolleegium ei ole eelnimetatud summa õigsust täpsemalt põhjendanud, esitanud kahjuhüvitise arvestust ega analüüsinud tõendeid. Kolleegium oleks pidanud arvestama

§ 199

lg 1 p-s 4 sätestatuga, mille kohaselt on poolel õigus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tekkinud küsimuste kohta. Pooltele ei ole selgitatud, kas ja missugust tähtsust selle summa kindlakstegemine omab asja lahendamise jaoks ning mida arvab kostja hageja võimaliku nõude kogusuurusest. Maakohtu järeldus, et hagejal oleks õigus nõuda ajavahemiku 10. oktoober 2009 kuni 8. jaanuar 2018 eest saamata jäänud üüri kokku 16 639 798 krooni 55 senti (käibemaksuta), põhineb üksnes hageja väitel.

§ 229järgi ei ole poole seletus tõendiks.

2.

1. Maakohus on saanud valesti aru võlaõigusseaduse (VÕS) § 135 lg-s 1 ja VÕS § 136 lg-s 1 sätestatust ning rikkunud seetõttu temal lasuvat selgitamiskohustust, mille tõttu on kohtud lubamatult menetlenud ebaselget hagi. Selline rikkumine on minu meelest oluline menetlusõiguse rikkumine, sest see võis mõjutada asja lahendamise tulemust. Kohtud rahuldasid saamata jäänud üüri puhul kahjuhüvitisnõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 286 938 eurot 5 senti. Poolte kokkulepitud üüriks oli 168 150 krooni, ehk 10 746 eurot 74 senti kuus. Kuni uue üürnikuga sõlmitud üürilepingu jõustumiseni
2. juunil 2011 oli kostjal tekkinud kahjuhüvitise võlg üheksateistkümne kuu eest, kokku 204 188 eurot 6 senti ehk 3 194 847 krooni 96 senti. Maakohus on küll viidanud VÕS § 135 lg-le 1, kuid on seda sätet kohaldanud valesti, lahutades uuelt üürnikult saadud ja saadava üüri kogusumma hageja saamata jäänud ja saamata jääva üüri kogusummast. VÕS § 135 lg 1 järgi oleks maakohus pidanud välja arvutama igakuise üüri vahe, mis hagejal jäi saamata seetõttu, et uue üürniku makstav üür oli väiksem kostjaga kokkulepitud üürist. Võttes aluseks üüripinna 336,3 m2 ja korrutades selle uue üürniku makstava üüriga 6 eurot 3 senti ühe ruutmeetri kohta, selgub, et uue üürniku makstav üür oli 2118 eurot 69 senti kuus. See on 8628 euro ja viie sendi võrra väiksem kui kostja makstud üür. Eeltoodud arvude järgi saanuks hagejal tekkida VÕS § 135 lg 1 järgi arvutatav kahju alates
3. juunist 2011 kuni
4. veebruarini 2012 (kaheksa kuud), kokku 69 024 eurot 40 senti. Seega oleks hageja kõnealune kahju kuni maakohtu otsuse tegemiseni kokku 273 212 eurot 46 senti. Kuna maakohus on kokku mõistnud kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud tuluna kahjuhüvitise 330 343 eurot 30 senti, siis on ta ilmselt mingis osas mõistnud välja kahjuhüvitise ka aja eest pärast oma otsuse kuupäeva tekkiva kahju eest. Maakohtu otsusest aga ei selgu, missuguses osas ja mis ajavahemiku eest on maakohus kostjalt hageja kasuks välja mõistnud hüvitise saamata jääva tulu eest. Kolleegium on õigesti oma otsuse p-s 44 leidnud, et maakohus oleks pidanud saamata jääva tulu osas kahjuhüvitise välja mõistma VÕS § 136 lg 1 järgi perioodiliste (igakuiste) maksetena. Eelöeldust tulenevalt oleks maakohus pidanud välja mõistma kõnealuse kahjuhüvitise kahes osas: kõigepealt juba tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) eest ühe summana ja teiseks kahjuhüvitise perioodiliste, igakuiste maksetena tulevikus tekkiva kahju (saamata jääva tulu) eest alates maakohtu otsuses tegemisest (
5. veebruar 2012) kuni tähtpäevani, milleni kahju tulevikus kohtu hinnangul tekib. Esimene osa kahjuhüvitisest oleks sellisel juhul koosnenud kahjuhüvitisest saamata jäänud üüri eest kuni uue üürilepingu jõustumiseni
6. juunil 2011 ja endise ning uue üüri vahest kuni maakohtu otsuse tegemiseni. Kahjuhüvitise teine osa oleks koosnenud endise uue üüri vahest kuni uue üürilepingu eeldatava lõppemiseni ning pärast seda saamata jäävast üürist. Kolleegium on oma otsuse p-s 45 märkinud, et VÕS § 136 lg 1 rikkumine ei ole ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks, kuna kostjale ei tulenenud kohtu rikkumisest negatiivseid tagajärgi. Kolleegium on selle rikkumise oma otsuse p-s 45 kõrvaldanud, öeldes, järgmist: „Kohtud on kostjalt hageja kasuks saamata jäänud üürina välja mõistnud 330 343 eurot 35 senti alates
7. oktoobrist 2009 (alates üürilepingu lõppemisest). Pooled ei vaidle selle üle, et üürilepingu järgi pidi kostja maksma hagejale üüri iga kuu 10 746 eurot 74 senti (168 150 krooni) (käibemaksuta). Riigikohtu otsuse tegemise aega arvestades ei ületaks eeldatavad perioodilised maksed (ka uue üürniku tasutud üüri arvestades) kogumis kostjalt väljamõistetud saamata jäänud üüri summat." Kolleegiumi eeltoodud väide võib olla iseenesest õige, kuid seda asjaolu ei oleks kolleegium tohtinud ise tuvastada (vt

§ 688

lg-d 4 ja 5) ning kolleegium oleks pidanud arvestama

§ 199lg 1 p-s 4 sätestatuga.

Samas ei ole kolleegium ka seda seisukohta täpsemalt põhjendanud, viidanud tõenditele ega esitanud kahjuhüvitise arvestust. Kolleegium on oma otsuse p-s 41 leidnud, et selleks, et välistada nõude vähendatud ulatuses esitamise korral nõudele osa vastuväidete esitamist, peab nõude koguulatus (või vähemalt selle suurusjärk) olema kohtus kindlaks tehtud ning seda tuleb võrreldes hageja nõutuga ja vastuväidete võimaliku rahalise mõjuga. Seega järeldub kolleegiumi seisukohast, et kostja vastuväite, mis puudutab kahjuhüvitist (saamata jääv tulu) ajavahemiku

1. mai 2016 kuni
2. jaanuar 2018 eest, tõrjumiseks on hageja nõude koguulatuse (või vähemalt selle suurusjärgu) kindlakstegemine ja selle võrdlemine hagiavalduses nõutud rahasummaga. Kolleegium on aga jätnud tähelepanuta, et kohtud ei ole sellist arvutust teinud ega tõendeid hinnanud. Leian, et VÕS § 135 lg 1 ja § 136 lg 1 ebaõige kohaldamine võis siiski tuua kaasa ebaõige otsuse. Nagu eespool öeldud, ei ole maakohtu otsusest võimalik aru saada, kas maakohus on kostjalt välja mõistnud mingis osas kahjuhüvitise (saamata jäänud üüri eest) ka aja eest pärast maakohtu otsuse tegemist. Juhul kui maakohus tahtis ka selles osas hagi rahuldada oleks ta pidanud mõistma kahjuhüvitise välja perioodiliste maksetena. Kahjuhüvitise täpse arvestuse koos viidetega tõenditele, oleks maakohus pidanud esitama oma otsuses igal juhul, st ka praegusel juhul, kus ta mõistis kostjalt hageja kasuks tulevikus tekkiva kahju eest hüvitise ühekordse summana. Kuna maakohtu otsuse õigsus ei ole selle ebaselguse tõttu kontrollitav, siis oleks tulnud see

§ 442lg 8 rikkumise tõttu tühistada sõltumata poolte taotlustest.

Kolleegium oleks pidanud kohtute otsused tühistama ning saatma asja saamata jäänud ja saamata jääva tulu hüvitamise nõuete osas asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohus saanuks asja uuel läbivaatamisel selgitada, mis ajavahemiku eest hageja nõuab juba tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) ja mis ajavahemiku eest tulevikus tekkiva kahju (saamata jääva tulu) hüvitamist. Hageja oleks pidanud selgelt väljendama hagiavalduses, kui suurt summat ja missuguse ajavahemiku eest ta saamata jäänud või saamata jääva tulu eest kostjalt kahjuhüvitisena nõuab. Hagi selguse korral saanuks ka kostja aru, missuguste ajavahemike eest hageja kahjuhüvitist nõuab, ning vastavalt sellele oleks kostja saanud esitada oma vastuväited, asjaolud ja tõendid. Kolleegium on otsuse p-s 41 öelnud, et kui vastuväited ei puuduta mingit konkreetset kahjuhüvitise arvestamise ajavahemikku (nt kui tegemist ei ole aegumise vastuväitega perioodilisele nõudele) ja hüvitis on igal perioodil eelduslikult sama suur, ei ole oluline ka kindlaks teha, millise ajavahemiku eest kahju hüvitamise nõudest (hagi rahuldamise tingimusega) loobutakse. Kuna hageja pidi saamata jääva tulu hüvitamise nõude esitama perioodiliste maksete nõudena, siis järelikult pidi ta näitama ka ajavahemiku, mille eest ta kahjuhüvitist nõuab. Sellises olukorras oleks kostja saanud esitada, vaatamata sellele, et hageja esitas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude vähendatud nõudena, vastuväited (sh VÕS § 139 järgi) mingil konkreetsel ajavahemikul tekkinud kahjule. Maakohus saanuks anda hagejale

§ 329

lg 4 esimese lause järgi tähtaja arvestuse ja vajadusel täiendavate asjaolude ja tõendite esitamiseks. Maakohus oleks pidanud asja uuel läbivaatamisel võtma ka seisukoha kostja vastuväite kohta, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata lepinguline lisaüür, mida hagejal on õigus uuelt üürnikult nõuda.

1. Maakohus leidis, et kuigi hageja on esitanud tema tasutud kõrvalkulude arvutuskäigu ilmestamiseks dokumentaalsed tõendid üksnes
2. a detsembrikuu kõrvalkulude kohta ning kostja ei ole pärast seda hageja kantud kõrvalkulude kandmisele vastuväiteid esitanud, on hageja tõendanud kõrvalkulude tasumise kogu vaidlusaluse ajavahemiku eest. Samuti leidis maakohus, et hageja kõigi kõrvalkulude tasumise kohta dokumentaalsete tõendite esitamine ei ole otstarbekas, kuna hageja väitel on neid vähemalt viissada. Ringkonnakohus põhjendas kõrvalkulude nõude rahuldamist hageja esitatud tõendite alusel sellega, et kostja jättis maakohtus kasutamata võimaluse tutvuda hageja täiendavate kuludokumentidega ning kontrollida hageja arvestust, mistõttu nõude tõendamatuse etteheite tegemine ei ole asjakohane. Kolleegium põhjendas kõrvalkulude nõude kohta tehtud otsuse osa seaduslikkust oma otsuse p-s 47 järgmiste asjaoludega: 1) kõrvalkulude nõude suurust on võimalik arvutada
3. a detsembrikuu kuludokumentide alusel VÕS § 127 lg-t 6 ja

§ 233

lgt 1 arvestades; 2) kostja ei ole esitanud väiteid, et kõrvalkulud olid ülejäänud kuudel oluliselt erinevad hageja väidetuist või et nende jaotus olnuks teistsugune hageja väidetust; 3) kostja ei esitanud tõendeid hageja väidete ümberlükkamiseks; 4) kostja ei esitanud maakohtus vastuväidet nagu ei võiks hageja kulusid tõendada

1. a detsembrikuu kuludokumentide alusel. Ma ei nõustu kohtute ja kolleegiumi eeltoodud seisukohtadega alljärgnevatel põhjustel. Rõhutaksin kõigepealt, et kostja on maakohtus vaielnud vastu hageja nõutud kõrvalkulude suurusele pärast seda, kui hageja oli oma haginõuet suurendanud ning tuginenud kõrvalkulude hüvitamise nõude põhjendamisel ja tõendamisel üksnes
2. a detsembrikuu kulutustele. Kostja on haginõude suurendamise avaldusele vastu vaieldes selgelt väitnud, et hageja ei ole kõrvalkulude nõuet tõendanud (vt kohtutoimiku II kd, tl 187). Kuna hageja ei esitanud rohkem tõendeid, siis on põhjendamatu ringkonnakohtu etteheide kostjale, et kostja jättis kasutamata võimaluse tutvuda hageja täiendavate kuludokumentidega. Kolleegium on varasemates lahendites korduvalt märkinud, et juhul, kui pool ei vaidle sõnaselgelt teise poole esitatud asjaolule vastu, ei tähenda see veel seda, et pool on vastaspoole esitatud asjaolu omaks võtnud

§ 231

lg 3 mõttes.

§ 231

lg 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet sõnaselgelt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kolleegium on selgitanud, et

§ 231

lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus peab vaatamata sellele sättele järgima

§ 392

lg 1 p-s 3 sätestatut, st et ka eeldatava omaksvõtu korral peab kohus võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu

1. juuli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7209, p 12;
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 12). Praegusel juhul ei saa lugeda, et kostja on hageja väidetud kõrvalkulude hüvitamise nõude suuruse omaks võtnud, sest ta on sõnaselgelt avaldanud, et see nõue on tõendamata. Sellises olukorras ei ole

§ 231

lg 4 kohaldatav.

§ 230

lg 1 esimene lause sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Õigusteoorias ja kohtupraktikas üldtunnustatud seisukoha järgi peab kahju hüvitamise nõude korral hageja tõendama, et talle on kahju tekitatud, ning tõendama ka kahju suuruse. Selle seisukohaga on minu meelest vastuolus kolleegiumi nüüdne seisukoht, et hageja esitatud asjaolud kõrvalkulude hüvitamise nõude suuruse kohta tuleb lugeda tõendatuks, sest kostja ei ole esitanud väiteid, et kõrvalkulud olid ülejäänud kuudel oluliselt erinevad hageja väidetuist või et nende jaotus olnuks teistsugune hageja väidetust ning et kostja ei esitanud tõendeid hageja väidete ümberlükkamiseks. Kolleegium ei ole põhjendanud, missugusest sättest või tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõttest tuleneb selline asjaolude tõendamise koormuse jaotus. Tegemist ei saa kindlasti olla asjaolu omaksvõtuga ning ka kolleegium ei ole tuginenud sellele, et kostja on võtnud hageja kõrvalkulusid puudutavad asjaolud omaks

§ 231lg-te 3 ja 4 järgi.

Leian, et kostja eelnimetatud vastuväide oli piisav selleks, et hageja oleks pidanud tõendama

§ 230

lg 1 esimese lause järgi kõrvalkulude suurust ka ülejäänud vaidlusaluste kuude eest. Seejuures ei saa hageja tõendamiskoormust välistada asjaolu, et dokumentaalsete tõendite kogus on suur. Maakohus oleks pidanud hagejale selgitama, et viimane peab kostja vastuväite tõttu esitama kõrvalkulude kohta kõik tõendid, mis on vajalikud kõrvalkulude kandmise ja nende suuruse kindlakstegemiseks. Kostja käest oleks maakohus pidanud kohtu selgitamiskohustusest tulenevalt täpsustavalt küsima, missuguses osas kostja hageja kõrvalkulude hüvitamise nõude suuruse omaks võtab ning missuguses osas ning mis põhjusel ta sellele nõudele vastu vaidleb. Hageja nõudis kõrvalkulude eest hüvitisena muu hulgas lumekoristuse ja ruumide küttekulude hüvitamist. On ilmselge, et nende kulude puhul on alusetu hagejale mõista hüvitist kogu vaidlusaluse ajavahemiku (

1. oktoober 2009 kuni
2. aprill 2011) eest. Kahju hüvitamiseks vajalike asjaolude üldtunnustatud tõendamise koorumuse põhimõtte järgi on vale nõuda kostjalt, et see lükkaks omapoolsete tõenditega ümber hageja väidetud asjaolu, mis on ilmselgelt põhjendamatu. Iseenesest pole ka kahtlust, et kostja, vaidlustades hageja kõrvalkulude hüvitamise nõude selle nõude tõendamatuse tõttu, pidas eeldatavasti silmas ka seda, et hageja on esitanud tõendid vaid talvekuu kõrvalkulude kohta, ehkki ta nõuab hüvitist ka sügis- ja kevadkuude kõrvalkulude kohta. Samas oleks maakohus pidanud, nagu öeldud, selgitama, miks ja mis osas peab kostja hageja kõrvalkulude nõuet põhjendamatuks. Sellist ebaselgust ei saa iseenesest pöörata asja lahendamiseks vajalike asjaolude tõendamise juures kostja kahjuks. Seadusest ei tulene, et kui kostja ei teata kohtule selgelt, kas ja missuguses ulatuse ta hagi tunnistab või missugustele hageja esitatud asjaoludele ta vastu vaidleb või hageja esitatud tõendite usaldusväärsuse kahtluse alla seab, siis on ta kas hagi õigeks võtnud, mõne hageja väidetud asjaolu omaks võtnud või tunnistanud hageja esitatud tõendi nõuetekohaseks ja usaldusväärseks. Sellised ebaselgused peab kohus kõrvaldama kohtu selgituskohustust täites, kohaldades vajadusel

§ 329lg 4 esimest lauset ja § 3401 lg-d 1 ja 2.

Samuti saab kohus pooli trahvida (vt

§ 45

lg 4 ja

§ 46

), kui pool kohtu järelepärimistele vastamata jätmise või mitterahuldava vastamisega on pahatahtlikult takistanud asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist või jätnud korduvalt täitmata kohtu korralduse. Samuti ei nõustu ma kolleegiumi seisukohaga, et praeguses asja saab kohaldada VÕS § 127 lg-t 6 ja

§ 233lg-t 1.

VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kolleegium on varem olnud seisukohal, et selle sätte kohaldamiseks peab olema võimatu tõendada kahju täpset suurust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-2-08, p 18).

§ 233

lg 1 sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Leian, et praegusel juhul ei esine kummagi eelnimetatud sätte kohaldamise eeldusi. Hagejal oli võimalik dokumentaalselt tõendada kõrvalkulude suurust kõikide vaidlusalusesse ajavahemikku jäävate kuude kohta. Samas ei ole hageja nende sätete kohaldamist taotlenud ning Riigikohtus nende sätete kohaldamine on nii hageja kui ka kostja jaoks üllatuslik. Kolleegium oleks pidanud arvestama

§ 199lg 1 p-s 4 sätestatuga.

Asjaolude tõendamise kohta märgin veel, et kohtud ja kolleegium on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja vastuväite, et hageja esitas oma dokumentaalsed tõendid hilinenult, ületades maakohtu

1. aprilli
2. a määrusega talle antud kahekümnepäevast tähtaega pärast seda, kui kostja oli hagile vastanud (vt kohtutoimiku II kd, tl 185).
3. Ma ei nõustu kolleegiumi otsuse p-s 41 toodud õigusliku seisukohaga nõudest loobumise kohta. Kolleegium leiab, et nõudest loobumine võib olla seotud hagi rahuldamise tingimusega. Kolleegium lueb tuvastatuks, et kuna hageja on selgelt väljendanud, et ta soovib esitada nõude vähendatud ulatuses, siis on ta nõudest ülejäänud ulatuses loobunud. Järelikult ei pea kolleegium nõudest loobumise jaoks vajalikuks, et pooled oleksid sõlminud võlasuhte lõppemise kokkuleppe. Kolleegium viitab oma varasemale seisukohale, et ainuüksi see, et hageja ei nõua hagis kogu võla tasumist, ei anna alust teha järeldust, et ta on ülejäänud nõudest loobunud (vt Riigikohtu
4. septembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 11). Olen selle seisukohaga päri. Kolleegiumi seisukoht, et võlasuhet saab lõpetada nõudest loobumise teel ka võlausaldaja ühepoolse tahteavaldusega, erineb VÕS § 207 lg 1 sõnastusest nähtuvast ning õigusteoorias üldtunnustatud ja ka kolleegiumi varasemas praktikas avaldatud sama sätte tõlgendustest. VÕS § 207 lg 1 sõnastuse järgi saab võlasuhet lõpetada sellega, et võlgnik ja võlausaldaja lepivad võlasuhte lõpetamises kokku. Kolleegium on varem öelnud, et võlasuhte lõpetamise kokkuleppest peab nähtuma, missuguste nõuete puudumises pooled kokku leppisid (vt Riigikohtu
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-144-08, p 17;
8. novembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p-d 13 ja 14). Kolleegium on varem selgitanud, et materiaalõigusliku nõude olemasolu või puudumine, sh nõudest loobumine tuleb kohtul tuvastada kohtumenetluse käigus (vt Riigikohtu
10. novembri
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p-d 13 ja 14). Praeguses asjas ei ole kohtud tuvastanud, et pooled sõlmisid nõudest loobumise kokkuleppe kohtumenetluse käigus. Samas ei ole hageja nõudest loobumise kokkuleppe olemasolule kui osa kostja vastuväiteid välistavale asjaolule selgelt tuginenud. Ka kostja ei ole tuginenud sellele, et hageja on nõudest osaliselt loobunud. Minu meelest ei saa praeguses asjas esitatud asjaolusid arvestades ka eeldada, et pooled sõlmiseid VÕS § 207 lg 1 järgi kokkuleppe võlasuhte osaliseks lõpetamiseks. Kolleegium on tuginenud küll sellele, et hageja on korduvalt avaldanud kohtule, et ta esitab nõude väiksemana, kui tal oleks õigus, kuid minu arvates ei ole selline avaldus käsitatav nõudest loobumise pakkumuse tegemisena kostjale. Nõudest loobumise pakkumus kui ühepoolne tehing peab olema suunatud võlasuhte teisele poolele ja talle kätte toimetatud (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-d 67 ja 69). Kuna kostja ei ole teinud ühtegi otsest tahteavaldust võimaliku nõudest loobumise kohta ja ta on ka kassatsioonkaebuses vaielnud vastu hageja hüvitisnõudele eelnimetatud ajavahemiku eest, siis ei saa minu meelest kostja nõusolekut nõudest loobumisele lugeda antuks ka kaudse tahteavaldusega. Ma ei nõustu ka kolleegiumi otsuse p-s 41 toodud kolleegiumi seisukohaga, et kostja nõusolekut nõudest loobumisega saab tehingu olemust arvestades eeldada ka siis, kui kostja nõuet ei tunnista. Minu arvates ei ole välistatud, et kostja nõustub võlasuhte lõppemisega ka juhul, kui ta võlasuhet üldse ei tunnista. Samas kui kostja vaidleb vastu võlasuhte olemasolule, siis ta just eeldatavasti ei nõustu võlasuhte osalise lõpetamise ettepanekuga, sest sellist nõustumust võib hageja hiljem hakata pahauskselt käsitama kas vähendatud nõude deklaratiivse tunnistamisena või siis kompromissilepingu sõlmimisena, tuues sellega kaasa asjatu vaidluse. Maakohus ei ole samas tuvastanud, et hageja oleks nõudest osaliselt loobunud, vaid on üksnes märkinud, et hageja on esitanud saamata jääva tulu nõude vähendatuna. Samas ei ole maakohus täpsustanud, mis ajavahemiku eest haginõude summa piires nõuab hageja saamata jääva tulu hüvitamist ja missuguse ajavahemiku eest mitte. Seetõttu on jäänud ebaselgeks, kas kohtud oleksid pidanud hindama kostja vastuväidet ajavahemiku
12. mai 2016 kuni
13. jaanuar 2018 eest saamata jääva tulu nõude kohta. Kohtud jätsid kostja need vastuväited tähelepanuta. Hageja ei ole oma haginõuet ka vähendanud ja hagist osaliselt loobunud või hagi osaliselt tagasi võtnud. Sellises olukorras ei saanud kostjal olla selgust, millises ulatuses milline nõue esitatakse. Samuti ei saa kostjal olla pärast käesoleva asja menetlust kindlust, et hageja ei esita seni esitamata nõude osa kohta hagi uues menetluses uuesti. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi saab rahasummat nõuda mitmes osas (vt Riigikohtu
14. septembri
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 11). Kuna Riigikohtu otsuse seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on kohustuslikud ainult sama asja uuesti läbivaatavale kohtule (vt

§ 693

lg 2), siis ei ole praegusel juhul iseenesest välistatud, et hageja esitab pärast praeguses asjas otsuse jõustumist kostja vastu kahju hüvitamise nõude ajavahemiku

1. mai 2016 kuni
2. jaanuar 2018 eest. Seda vaidlust läbi vaatav kohus ei pea nõustuma kolleegiumi praeguse otsuse käsitlusega nõudest loobumise ja selle aluse kohta. Leian ka, et kolleegiumil ei olnud tulenevalt

§ 688

lg-test 4 ja 5, õigust ise tuvastada nõudest loobumise tuvastamiseks vajalikke asjaolusid. Kolleegium oleks pidanud arvestama VÕS § 199 lg 1 p-s 4 sätestatuga. Praegusel juhul ei ole kostja andnud selget nõusolekut võlasuhte lõppemiseks ning ei saanudki seda teha, sest hageja ei teinud selget pakkumist võlasuhte osaliseks lõpetamiseks. Kuigi kolleegium eeldas kostja nõusolekut võlasuhte osaliseks lõpetamiseks, ei ole ei hageja ega kohtud selles osas kostja seisukohta küsinud, ehkki hageja oleks saanud seda teha ning kohtud oleksid pidanud seda tegema tulenevalt nendel lasuvast selgitamiskohustusest. Ei ole ka teada (pole küsitud), kas kostja võtaks omaks, et ta on hagejaga kokku leppinud nõudest osalises loobumises (olukorras, kus hageja pole täpselt avaldanud, mis ajavahemiku eest ta kahju hüvitamist nõuab ja missuguse ajavahemiku eest mitte), ning juhul, kui ta ei nõustu sellisel viisil nõudest loobumisega, siis missugused on tema vastuväited, asjaolud ja tõendid. Kolleegium leidis veel, et praegusel juhul saab hageja nõudest osalisel loobumisel kausaalseks pidada sarnaselt kompromissiga (VÕS § 578) hageja tahet muuta õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe järeleandmise teel vaieldamatuks. Selline seisukoht on minu meelest väär. Nõudest loobumine ehk võlasuhte lõpetamine poolte kokkuleppel on käsutustehing. Selleks, et nõudest loobumisega saadud varaliselt väärtuslikku eelist ei saaks teiselt poolelt (võlgnikult, kes oli nõudest loobumisega ehk võlasuhte lõppemisega nõus) VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel tagasi nõuda, peab nõudest loobumisel olema olnud kas tehingust või seadusest tulenev alus (vt selle kohta Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-07, p 6). Nõudest loobumise kokkuleppe kui käsutustehingu kehtivus ei sõltu aluseks olevast kausaaltehingust (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 4). Üksnes võlausaldaja soov mitte vaielda võlgnikuga nõude suuruse üle, ei saa minu arvates olla aluseks, mis välistaks hilisemad nõuded VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. Nende sätete kohaldamine võiks olla aga välistatud juhul, kui pooled sõlmivad kompromissilepingu VÕS § 578 lg 1 mõttes, millega nad kujundavad seni vaieldava võlasuhte ümber uueks võlasuhteks. Praegusel juhul ei ole aga alust väita, et pooled sõlmisid kompromissilepingu.
3. Leian et maakohtul polnud alust remondikulude hüvitamise nõudesumma 43 405 euro 30 sendi võrra suurendada hageja muid nõudeid, sest hageja oli sellise suurendamise seadnud sõltuvusse remondikulude hüvitamise nõude rahuldamata jätmisest. Viimast aga maakohus ei teinud. Maakohus on oma otsuse põhjendustes öelnud, et ta jätab remondikulude nõude kõrvale, sest see nõue on lõppenud ning ta ei pea seetõttu põhjendatuks analüüsida ka ehitustööde põhjendatust ja kulutuste suurust. Samas ei ole maakohtus teinud oma otsuse resolutsioonis otsustust remondikuludega seostuva kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta. Hagejal oli

§ 450lg 1 järgi õigus taotleda remondikulude kohta osaotsuse tegemist.

Samuti oleks maakohus saanud sellise osaotsuse teha omal algatusel. Alles selle otsuse jõustumise järel oleks saanud hageja suurendada oma kahjuhüvitisnõuet. Samas on minu meelest vaieldav, kas hagejal oli õigus esitada hagi selliselt, et ta suurendab muu kahju hüvitamise nõuet juhul, kui kohus jätab remondikulude hüvitamise nõude rahuldamata.

§ 370

lg 2 lubab küll esitada alternatiivseid nõudeid, kuid praegusel juhul ei ole hageja nõue hüvitada remondikulud ning saamata jääva tulu täiendava hüvitamise nõue alternatiivsed nõuded, sest hageja esitas mõlemad nõuded mittealternatiivsetena ning ta taotles remondikulude hüvitamise nõude rahuldamata jätmise korral mitte teise nõude rahuldamist esimesena nimetatu asemel, vaid juba varem eraldi (st mitte alternatiivsena) esitatud nõude suurendamist. Haginõude suurendamise avalduse (

§ 206

lg 1) oleks hageja pidanud

§ 329lg 1 teise lause järgi esitama hiljemalt eelmenetluse lõpuks.

Vaid üksnes juhul, kui hageja oleks juba hagis taotlenud remondikulude hüvitamise nõude osas osaotsuse tegemist ja maakohus oleks selle nõude jätnud rahuldamata, võiks hageja kahjuhüvitisnõude hilisemat suurendamist lubada, sest see oleks olnud tingimuslikult esitatud juba hagiavalduses selliselt, et hageja soovis vältida muude nõuete suurenemise üle tekkida võivat vaidlust, pidades kulutuste hüvitamise nõude üle vaidlemist endale sobivamaks. Kuna remondikulude nõude osas pole ei maa- ega ringkonnakohus teinud otsustust kohtuotsuse resolutsioonis, siis on selle nõude osas asi veel lahendamata. Hageja ei ole remondikulude nõuet tagasi võtnud ega sellest nõudest loobunud ning maakohus ei ole teinud ka asja osalise läbivaatamata jätmise või menetluse osalise lõpetamise määrust. Tekkinud olukorras on pooltel õigus nõuda maakohtult remondikulude nõude osas täiendava otsuse tegemist

§ 448lg 1 p 1 järgi.

Kuna kostja on kõigis kohtuastmetes taotlenud menetluskulude hageja kanda jätmist, siis võiks ta ilmselt olla huvitatud täiendava otsuse tegemisest, sest sellest sõltub menetluskulude jaotus. Juhul kui maakohus teeb

§ 448

lg 1 p 1 järgides remondikulude (43 405 eurot 30 senti) hüvitamise nõude osas täiendava otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, tekib probleem seoses sellega, et kõik menetluskulud, sh ka selle nõude varaema menetlemise kulud, on jäetud kohtuotsuse esimese osaga (praegune kohtuotsus) kostja kanda. Juhul kui maakohus oleks teinud sellise otsustuse, siis oleks ta pidanud jagama menetluskulud

§ 163

lg 1 järgi poolte vahel, st mitte jätma need täise ulatuses kostja kanda Eeltoodust tulenevalt leian, et menetluskulude õigeks jagamiseks oleks pidanud kolleegium kohtute otsused tühistama menetluskulude jagamise osas menetlusõiguse normi –

§ 442

lg 5 – ja saatma asja menetluskulude jagamise osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega

§ 669

lg 2 mõttes, sest rikkumine võis praeguses asjas mõjutada menetluskulude jagamise otsustust. Ühtlasi oleks kolleegium pidanud andma maakohtule juhise teha remondikulude kohta täiendav otsus ja jagada menetluskulud sõltuvalt sellest, kas täiendava otsusega hagi rahuldatakse või mitte. Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu