Obsah (8)

§ 19§ 10§ 11§ 111§ 1115§ 16§ 2§ 8

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-44-13 Määruse kuupäev Tartu, 30. aprill 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu Kohtuasi T

) §

1. Kohtud ei põhjendanud, miks on kohtueksperdi arvamus usaldusväärsem kui hooldekodu psühhiaatri arvamus. Asjas ei vaielda selle üle, et puudutatud isik ei ole kinnises asutuses hooldusel olles ohtlik. Puudutatud isik soovib olla hooldekodus, kuid mitte kinnises osakonnas. Õige ei ole hoida teda kinnises asutuses minevikus toimunud sündmuste tõttu. Kinnises asutuses hoidmine riivab oluliselt isiku vabaduspõhiõigust.
2. Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.
3. Puudutatud isiku esindaja vandeadvokaat A. Aasmaa esitas
4. märtsil 2013 Riigikohtule taotluse, milles palus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 115 eurot 20 senti. Taotluse järgi koosneb see summa määruskaebuse koostamise ja kohtule edastamise ajakulust, mis on kolm tundi ehk kuus pooltundi. Tasu suurus on taotluse kohaselt 96 eurot (6 * 16 eurot), millele lisandub käibemaks 19 eurot 20 senti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
6. Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisele kohaldatakse TsMS § 5391 lg 1 esimese lause järgi kinnisesse asutusse paigutamise kohta sätestatut. Isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama paigutamise alused on ette nähtud

§ 19lg-s 1.

Selle sätte kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta kolme tingimuse üheaegsel esinemisel: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (

§ 19

lg 1 p 1); hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on ta endale või teistele ohtlik (

§ 19

lg 1 p 2); varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik (

§ 19lg 1 p 3).

Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või paigutamise pikendamiseks tuvastama kõik nimetatud asjaolud.

§ 19

lg 5 esimese lause järgi võib isiku tema nõusolekuta paigutada hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates. Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud

§ 19

lg-s 1 loetletud asjaolud, võib kohus

§ 19

lg 5 teise lause järgi isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või seadusliku esindaja avalduse alusel pikendada isiku hoolekandeasutuses nõusolekuta hooldamise tähtaega kuni ühe aasta kaupa. 12. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis ei võimalda tal mh püsivalt adekvaatselt tajuda ümbritseva ühiskonnaelu toimimist ja iseseisvalt oma elu korraldada. Seega leidsid kohtud, et raske psüühikahäire piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Seda ei ole puudutatud isik ka vaidlustanud. Järelikult esineb

§ 19

lg 1 p-s 1 sätestatud esimene eeldus, mis annab aluse paigutada isik tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ja seega ka pikendada tema tahte vastaselt seal hoidmise tähtaega. 13. Kuigi kohtud on leidnud, et täidetud on ka

§ 19

lg 1 p-s 2 sätestatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise teine eeldus, st puudutatud isik on hoolekandeasutusse paigutamata jätmise ja seega ka tähtaja pikendamata jätmise korral ohtlik iseendale või teistele, ei ole seda kolleegiumi arvates nõuetekohaselt põhjendatud ega ka sellise hinnangu aluseks olevaid asjaolusid tuvastatud. Kohtud on puudutatud isiku ohtlikkuse tuvastamisel tuginenud põhiliselt ekspert S. Kaili arvamusele (II kd, tl 72–77), kes leidis, et puudutatud isik on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamata jätmise korral kindlasti ohtlik iseendale ning võib olla ohtlik ka teistele, hinnates puudutatud isiku senist elu ja toimetulekut väljaspool ravi- või hoolekandeasutust, kus puudutatud isik vabatahtlikult pikka aega ei viibi. Milles võib ohtlikkus endale ja teistele väljenduda, ei ole ekspert seejuures põhjendanud. Kõik kirjeldatud sündmused, millele viidatakse eksperdi arvamuses, toimusid enne

1. aastat (v.a lahkumine hooldekodust 2009), kui isik paigutati Võisiku Hooldekodusse. Toimikus oleva kuni
2. detsembrini 2015 kehtiva rehabilitatsiooniplaani lisas 2 on küll märgitud, et puudutatud isikul on esinenud vaenulikku ja/või ohtlikku, samuti ennastkahjustavat käitumist (II kd, tl 50), kuid ka sellest ei selgu, millal ja mis asjaoludel on puudutatud isik sellisel viisil käitunud. Kohtumäärustest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis kinnitaks, et puudutatud isik oleks olnud Võisiku Hooldekodus viibimise ajal endale või teistele ohtlik.
3. Sisuliselt on kohtud kolleegiumi arvates leidnud, et puudutatud isiku paigutamist kinnisesse asutusse tuleb pikendada, kuna ta on psüühiliselt haige ja vajab ravi, ei tuleks iseseisva elu korraldamisega toime ega tarvitaks iseseisvalt ravimeid, mis muudaks tema psüühika ebastabiilseks. Seda ei saa kolleegiumi arvates aga lugeda piisavaks tema lugemiseks ohtlikuks iseendale või teistele. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et kuna isiku nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamisel piiratakse oluliselt isiku põhiõigusi, mh vabaduspõhiõigust (põhiseaduse § 20 lg 1), eeldab

§ 19

lg 1 p 2 kohaldamine seda, et isik võib olla tegelikult ohtlik endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 19). Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning samuti see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline, ka ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv (vt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 13). Asjaolu, et isik ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel, et ta on ohtlik iseendale või teistele.
5. Kohtud ei ole põhjendanud, miks ei ole puudutatud isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui hoolekandeasutuses ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihooldusega. Selliselt ei ole kohtud nõuetekohaselt põhjendanud ka seda, et varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik (

§ 19lg 1 p 3).

Kohtud ei ole nimelt põhjendanud, miks ei ole võimalik puudutatud isiku suhtes kasutada

-s loetletud muid sotsiaalteenuseid ja/või vältimatut sotsiaalabi. Samuti ei põhjendatud, miks ei saa arvestada puudutatud isiku erinõude korras ärakuulamisel avaldatut, et ta soovib elada hoolekandeasutuses, aga mitte kinnises osakonnas (II kd, tl 90 jj), ega seda, et puudutatud isiku üleviimist vabasse osakonda toetasid ka hooldekodu osakonnajuhataja ja psühhiaater. Kolleegium on varem väljendanud seisukohta, et

§ 19

lg 1 p-s 3 sätestatud muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). Isiku toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamiseks ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamiseks näeb

§ 10

ette mitmeid meetmeid, mh on võimalik kasutada sotsiaalnõustamist (

§ 11

), rehabilitatsiooniteenust (

§ 111

jj), erihoolekandeteenust (

§ 1115

jj) ning hooldamist hoolekandeasutuses (

§ 16

). Nimetatud sotsiaalteenuste, samuti vältimatu sotsiaalabi (

§ 2

lg 1 p 12) ja muu abi andmise korraldamine on

§ 8

p 2 ja § 9 järgi kohaliku omavalitsuse ülesanne, kes ei saa isiku riigi kulul kinnisesse asutusse paigutamist õigustada mh kulude kokkuhoidmisega isikule muude sotsiaalteenuste osutamiselt.

1. Isiku kinnises asutuses viibimise perioodiline kontroll ja pikendamise otsustamine kaotaks mõtte, kui iga kord võetaks arvesse üksnes kaugemas minevikus toimunud samu sündmusi ega hinnataks üldse vahepeal toimunud arenguid ja isiku enda suhtumise võimalikku muutumist. Isikut ei saa hoida tahtevastaselt kinnises asutuses igavesti, kui isikut iseloomustavad asjaolud ei anna selleks piisavalt põhjust. Vastasel juhul peaks inimene ainuüksi kunagise teo pärast viibima igavesti kinnises asutuses, mis oleks aga vastuolus nii sotsiaalhoolekande seaduse kui ka põhiseadusega. Isiku kinnises asutuses hoidmise tähtaja pikendamise põhjenduseks ei saa olla lõputult ainult üks ja sama argument, et isik ei võtaks vastasel juhul tõenäoliselt ravimeid võib midagi negatiivset korda saata. Samuti ei saa iga järgnevat kohtulahendit põhjendada üksnes eelneva kohtulahendiga vabaduse piiramise kohta. Analüüsida tuleb ka eelmise kohtulahendi järgselt toimunut.
2. Ebaõige on kohtulahenditest nähtuv loogika, et isiku suhtes saab kohaldada üksnes kas täielikku järelevalvet või ei saa tema suhtes üldse mingit järelevalvet rakendada. Kolleegium juhib tähelepanu mh TsMS §-s 540 ettenähtud võimalusele peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, võimaldamaks tal tõestada, et ta suudab ettenähtud režiimi järgida ning olla endale ja teistele ohutu. Kohus võib TsMS § 540 lg 1 teise lause järgi seada isikule selleks kohustusi, mh ette näha perioodilise kontrolli või ravimite tarbimise.
3. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus uuesti hindama, kas esinevad

§-s 19 sätestatud eeldused, s.o kas puudutatud isik on endale või teistele ohtlik ning vajab seetõttu jätkuvalt kinnises asutuses hoidmist taotletud viisil ning kas puudutatud isikul on võimalik saada muid sotsiaalteenuseid, mis väldiksid tema erihooldekodus hoidmise tähtaja pikendamist.

1. Kolleegium märgib, et puudutatud isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg möödus
2. novembril
3. Kuna maakohus tunnistas oma määruse TsMS § 541 lg 4 alusel täidetavaks alates kättetoimetamisest avaldajale, viibib puudutatud isik kinnises asutuses siiski õiguslikul alusel. Kui kohtulahend tühistatakse, kaotab isiku kinnises asutuses viibimine tagasiulatuvalt õigusliku aluse ja puudutatud isikul võib olla õigus saada hüvitist alusetu vabaduse võtmise eest.
4. Kolleegium märgib, et TsMS § 172 lg 3 esimese lause järgi kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda.
5. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 115 eurot 20 senti tuleb rahuldada kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja
6. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo välja Eesti Advokatuur. Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu