Obsah (8)

§ 651§ 633§ 5§ 691§ 181§ 230§ 191§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-49-13 Määruse kuupäev Tartu, 8. mai 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull Kohtuasi Swedbank

) § 181 lg 1 p-dele 1 ja 2, märkides, et mõlemad eelnimetatud punktides nimetatud tingimused peavad olema korraga täidetud. Ringkonnakohtul on tsiviilasja materjalide ja apellatsioonkaebusega tutvumise alusel põhjendatud alus kahelda selles, et apellatsioonimenetlus kujuneb kostjale II kogu kavandatud ulatuses edukaks. Kostja II on vaidlustanud maakohtu otsuse kogu ulatuses. Kostjalt II solidaarselt teiste kostjatega väljamõistetud rahasumma kujunes järgmistest komponentidest: 1) liisingumaksete võlgnevus liisingulepingute ülesütlemise seisuga koos viivisega; 2) liisinguesemete tagastamise ja võõrandamise kulud; 3) liisinguesemete jääkmaksumus; 4) liisinguesemete turuväärtus tagastamise hetkel. Apellatsioonkaebusest nähtub, et kostja II vaidlustab neist vaid ühe komponendi, s.o turuväärtuse tagastamise hetkel, tuvastamisega seotud maakohtu järeldusi.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

§ 633lg 2 p 3 kohaselt peab apellatsioonkaebus sisaldama kaebuse põhjendusi.

Sama sätte lg 3 p-de 1–3 kohaselt tuleb põhjendustes märkida, millist õigusnormi on maakohus otsuses või selle tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu ebaõigesti/ebapiisavalt tuvastanud ja millest see tuleneb, samuti tuleb viidata tõenditele, millega kostja II soovib iga faktiväidet tõendada. Kuna 21. novembril 2012 esitatud apellatsioonkaebus sisaldab väiteid vaid turuhinna tuvastamise võimaliku ebaõigsuse kohta, siis ka teoreetiliselt ei saa ülejäänud osas ringkonnakohus maakohtu otsust kontrollida. Kostja II on kaebuses nõustunud maakohtuga selles, et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte aga sõidukite müügihinnast. Selline maakohtu järeldus on kooskõlas nii kehtiva seaduse kui ka kohtupraktikaga (näiteks Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-56-08, nr 3-2-1-77-08). Seega saab asjas olla vaidlus vaid selle üle, kas olukorras, kus pooled muid tõendeid sõidukite turuväärtuse kohta ei esitanud, sai maakohus lugeda ühe sõiduki turuväärtuse tuvastatuks selle esmases müügipakkumises märgitud müügihinna alusel ja teise sõiduki turuväärtuseks müügihinna või on alust maakohtus kogutud tõendite alusel tuvastada tagastamise hetke turuväärtus kostjast apellandi jaoks soodsamalt (hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud). Kaebusest ei selgu, milliste tõendite alusel millises suuruses turuväärtuse oleks maakohus kostja II arvates pidanud tuvastama.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kui kostjad maakohtus tõendeid sõidukite turuväärtuse kohta ei esitanud, pidi maakohus lähtuma neist asjaoludest ja tõenditest, mille esitas hageja. Kuna ringkonnakohtu arvates ei saa asuda seisukohale, et kostja II kavandatav apellatsioonimenetluses osalemine saaks olla edukas, ei ole täidetud üks kohustuslik eeldus menetlusabi andmiseks ning kostja II taotlus tuleb jätta rahuldamata vaatamata asjaolule, kas tema majanduslik olukord iseenesest annaks aluse taotluse rahuldamiseks või mitte. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja II esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus kostjale II menetlusabi andmata jätmise osas tühistada ja teha selles osas ise uus lahend, millega võimaldada kostjale II menetlusabi. Kostja II on vaidlustanud menetluses liisinguandja võõrandatud sõidukite hinnad, st müügikahjude suuruse, mis on tüüpiline liisinguandja ja liisinguvõtja (käendaja) vaheline vaidluspunkt. Ringkonnakohus märgib, et kaebusest ei selgu, milliste tõendite alusel millises suuruses turuväärtuse oleks maakohus kostja II arvates pidanud tuvastama. Kostja II peamine lähtepunkt on aga olnud see, et tema ei pidanud kostjana esitama asja juurde tõendeid müüdud sõidukite turuväärtuse kohta nende tagastamise ajal, vaid selline tõendamiskoormus on hagejal ehk vastaspoolel olukorras, kus sõiduki tegelik võõrandamishind on madalam kui sõiduki tagastamisel fikseeritud hind. Ka maakohus on tuvastanud, et liisinguandja (hageja) on võõrandanud sõiduki liiga odavalt. Seega on hageja probleem, millistele tõenditele ta kavatseb tugineda, mitte aga kostja probleem, nagu ringkonnakohus soovib seda näidata. Ringkonnakohus ei saa menetlusabi taotluse lahendamise staadiumis nõnda oluliselt juba asja sisulist poolt tuvastada. Kostjale II on andnud menetlusabi Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-11-11464, kus oli mõneti analoogiline vaidlus, kuid hagejaks oli teine liisinguandja. Nimetatud asjas tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu
2. mai
3. a otsuse.
4. Hageja vaidles kostja määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta

§ 691p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

10. Kostja II tugineb määruskaebuses sellele, et tema ei pidanud esitama kostjana asja juurde tõendeid müüdud sõidukite turuväärtuse kohta nende tagastamise ajal, vaid selline tõendamiskoormus on hagejal. 11.

§ 181

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega hindab kohus

§ 181

lg 1 p 2 alusel menetlusabi taotluse lahendamisel ka menetluses osalemise perspektiivikust.

1. Praegusel juhul tugines kostja II apellatsioonkaebuses sellele, et kohtupraktika kohaselt arvestatakse sõidukite väärtust nende tagastamise hetkel ja oluline on see, millise hinnaga on liisinguandja sõidukid müüki pannud. Samuti leidis kostja II, et juhul kui liisinguandja on müünud sõidukid hinnaga, mis viitab olulisele hinna alandamisele võrreldes algse hinnaga, on liisinguandja kohustatud tõendama, et sõidukite müügihind vastas turuhinnale.
2. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maakohtu järeldus, et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte aga sõidukite müügihinnast, on kooskõlas seaduse ja Riigikohtu praktikaga (vt nt Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 16 ja 17;
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 14;
7. oktoobri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 13). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et kostja II apellatsioonkaebusest ei selgu, milliste tõendite alusel millises suuruses turuväärtuse oleks maakohus pidanud tuvastama. Praegusel juhul on hageja esitanud tõendid sõidukite turuväärtuse tõendamiseks (vara müügiaktid – I kd, tl 47 ja tl 88). Kostja II taotlusel nõudis maakohus
9. mai
10. a määrusega hagejalt andmeid selle kohta, millise hinnaga sõidukid alguses müüki pandi. Hageja esitaski kohtule vastavad tõendid. Maakohus on praegusel juhul tuginenudki sellele, et sõidukite väärtuseks üleandmise ajal saab pidada liisingulepingu I esemeks olnud sõiduki Volkswagen Transporter puhul selle
11. juulil 2009 müüki panemise hinda 11 823 eurot 65 senti ja liisingulepingu II esemeks olnud Opel Vectra puhul selle
12. juulil 2009 müüki panemise hinda 6327 eurot 25 senti. Tulenevalt

§ 230

lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Leides, et sõidukite turuväärtus on sõidukite müüki panemise hinnast kõrgem, oleks kostja II pidanud oma vastuväiteid ka tõendama. Kuna kostja II aga ei esitanud tõendeid selle kohta, et sõidukite turuväärtus oleks sõidukite müüki panemise hinnast kõrgem, on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et ei saa asuda seisukohale, et kostja II kavandatav menetluses osalemine saaks olla edukas

§ 181

lg 1 p 2 mõttes, ning kostjale II menetlusabi andmise kohustuslik eeldus pole täidetud. 14. Kostja II tugines apellatsioonkaebuses üksnes sellele, et sõidukite turuväärtus ei ole õigesti määratud. Muudele puudustele maakohtu otsuses ei ole kostja II tuginenud. Seega on ringkonnakohus menetlusabi taotluse lahendamisel õigesti hinnanud vaid sõidukite turuväärtuse tõendamisega seonduvat. Tulenevalt

§-st 659 ja § 655 lg 2 p-st 2 jõustub ringkonnakohtu määrus, kui määruse peale esitatud määruskaebus jäetakse rahuldamata. 15. Määruskaebuse menetlemise kulusid

§ 191lg 3 alusel ei hüvitata.

16. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull