RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-4-1-28-12 1

) tulenev riigilõivu määr 4154 eurot 25 senti vastuolu tõttu põhiseadusega (PS) ning määrata tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 416 eurot. Maakohus leidis

1. veebruari
2. aasta määruses, et riigilõivu suurus on põhiseaduspärane, ja märkis, et määrus ei ole vaidlustatav. Maakohus andis
3. märtsi
4. aasta määrusega hagejale osaliselt menetlusabi ja kohustas teda tasuma hagi esitamisel riigilõivu kuumaksetena.
5. Harju Maakohus jättis
6. augustil 2012 hagi rahuldamata. Hageja esitas maakohtu otsuse peale
7. septembril 2012 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada. Hageja palus tühistada maakohtus taotluse rahuldamata jätmine ja see rahuldada, sh jätta põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata hagi esitamisel riigilõivuseadusest tulenev riigilõivu määr, ning määrata tasumisele kuulnud riigilõivuks 850 eurot. TALLINNA RINGKONNAKOHTU MÄÄRUS
8. Ringkonnakohus jättis PS § 152 lõike 1 alusel määrusega kohaldamata

§ 57

lõiked 1 ja 22 koostoimes

lisaga 1, mille kohaselt tsiviilasja hinna puhul üle 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti tuleb hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 4154 eurot 25 senti. Kohus leidis, et sedavõrd suure lõivu nõudmine on ebaproportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgi suhtes, mille saavutamiseks on lõiv kehtestatud. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu

1. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et enne
2. juunit 2010 kehtinud riigilõivude suurused hagihinnalt olid ebaproportsionaalsed ja tuleks seetõttu põhiseaduse vastaseks tunnistada. Praegusel juhul on tegemist seesuguse lõivuga. P. Poolake
3. P. Poolake nõustub Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadega ja jääb apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. K. T.
4. K. T. leiab, et hageja tasutud riigilõiv oli põhiseaduspärane. Olukorras, kus hageja sai menetlusabi, ei olnud tema kaebeõiguse kasutamine takistatud, samuti ei olnud takistatud tema edasikaebeõigus. Põhiseaduspäraseks tuleb lugeda tasutud riigilõiv 2496 eurot. Õiguskantsler
5. Õiguskantsler on seisukohal, et algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ei ole lubatav. Riigilõivu tasumise küsimus tuleb lahendada eelmenetluses. Kui kohtusse pöörduja peab riigilõivu määra ülemäära suureks, saab ta taotleda asjassepuutuva seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist saab taotleda kas hagi esitamisel või hagi läbi vaatamata jätmise määruse vaidlustamisel ringkonnakohtus 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates. Kohtusse pöördumise piirangu õiguspärasus peaks olema selge enne kohtuasja lahendama asumist. Pärast vaidluse lõppu menetluskulude kindlaksmääramisel võib tõstatada riigilõivu suuruse põhiseaduspärasuse küsimuse üksnes erandlikel juhtudel, nt kaotanud pool, kelle jaoks on menetlus​kulude küsimus aktuaalne alles vaidluse lõpus. Kuna hageja ei kasutanud seadusega ettenähtud võimalust vaidlustada menetlusabi andmise määrus ja tõstatada esimese astme kohtus tasuda tulnud riigilõivu suuruse põhiseaduspärasuse küsimus, ei ole tema sellekohase hiljem esitatud taotluse läbivaatamine muus menetluses lubatav.
6. Menetlus ei ole lubatav ka apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu ettenägeva normi osas, kuna apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtis juba uus seaduse redaktsioon, mis nägi ette madalama riigilõivu määra.
7. Alternatiivselt leiab õiguskantsler, et 47 952 eurot 90 senti maksva hagi ja apellatsioonkaebuse esitamiseks tasuda tulnud riigilõiv 4154 eurot 25 senti oli ülemäära kõrge ja põhiseadusega vastuolus. Sedavõrd suure riigilõivu tasumine riivab samal ajal ka muude põhiõiguste ja -vabaduste kasutamist. Justiitsminister
8. Justiitsministri hinnangul on säte põhiseadusega kooskõlas. Normikontroll on lubatav, vaidlustatud säte asjassepuutuv ja formaalselt põhiseaduspärane. Säte riivab PS § 15 lõikes 1 ja §-s 32 sätestatud põhiõiguste kaitsealasid. Riigilõivud on kehtestatud menetlusökonoomia tagamiseks, et tagada õiguskindlus ja vältida kohtusüsteemi ülekoormust. Riigilõiv on liigsete ja ilmselt põhjendamatute kaebuste ärahoidmiseks vältimatu. Sama efektiivset, kuid leebemat meedet ei ole. Riigilõivu üheks eesmärgiks tsiviilasjades on riigi kohtupidamise kulutuste hüvitamine. Riigilõiv kattis kuni
9. detsembrini 2010 kehtinud

määrades umbes 90% tsiviilkohtu​menetluse kuludest. Olukorras, kus kohus võib isiku taotlusel ta vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest või määrata tasumise osamaksetena, ei saa pidada kõnealuseid riigilõivu​määrasid ebaproportsionaalselt suureks. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED 11.

§ 57„Hagiavalduse, avalduse ja kaebuse läbivaatamine“: „

§ 57

lõike 22 koosmõjus lisaga 1, mis nägi ette 47 952 euro 90 sendi suuruse hagihinna puhul apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu määra 4154 eurot 25 senti. See redaktsioon kehtis kuni

1. juunini
2. Apellatsioonkaebus esitati
3. septembril
4. Sel ajal ei kehtinud enam viidatud redaktsioon ja kehtestatud olid uued, madalamad riigilõivu määrad. Järelikult ei pidanud kohus kohaldama

§ 57

lõiget 22 koostoimes lisaga 1 eelviidatud redaktsioonis ning norm ei ole praeguses asjas asjasse​puutuv.

1. Lähtuvalt eeltoodust peab kolleegium põhiseaduslikkuse järelevalve asja lubatavaks üksnes hagiavalduselt tasuda tulnud riigilõivu määra reguleerivate sätete osas. II
2. Edasi analüüsib kolleegium sätte põhiseaduspärasust, leides riivatud põhiõiguse ja riive eesmärgi, kontrollides formaalset ja materiaalset põhiseaduspärasust.
3. Hageja kasutas hagiavaldust esitades PS § 15 lõikest 1 tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda. Õigus saada kohtulikku kaitset hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse.
4. Õiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt nt Riigikohtu üldkogu
5. märtsi
6. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 22.1). Kui isik ei ole kohtusse pöördumisel nõutavat riigilõivu tasunud, on asja menetlusse võtmine takistatud. Sellisel juhul ei kontrolli kohus ka isiku väidetud õiguste rikkumist. Seega riivab hagi esitamisel nõutava riigilõivu määr PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda.
7. Kuna PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tulenev põhiõigus tõhusale õiguskaitsele on seaduse​reservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Seadusandjal on õigus määrata põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
8. mai
9. aasta määrus asjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12;
10. aprilli
11. aasta otsus asjas nr 3-4-1-3-08, punkt 5).
12. Riigilõivu tasumise kohustus ja selle määr on sätestatud seadusega, kohaldamata jäetud säte on üheselt mõistetav ja ei ole teada, et selle vastuvõtmisel oleks rikutud ette nähtud menetlusreegleid. Seega on säte formaalselt põhiseaduspärane.
13. Üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne, ning seejärel sellest, kas legitiimse eesmärgi saavutamiseks toime pandud riive on proportsionaalne (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
14. juuli
15. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-09, punkt 20).
16. Kohtusse pöördumise õiguse riive legitiimseteks eesmärkideks on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte (Riigikohtu üldkogu
17. märtsi
18. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25).
19. Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus, mille sisuks on vältida muu hulgas põhjendamatute ja pahatahtlike avalduste menetlemist, kuna selliste avalduste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi ülekoormatuse ning seega suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul.

§ 57

lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõivu tasumise kohustus võib ära hoida isiku kohtusse pöördumise. See on üks meede, mille tulemusena väheneb ka läbivaadatavate kohtuasjade arv ja menetluses olevate kohtuasjade läbivaatamine muutub tõhusamaks. Lõpptulemusena koormatakse vähem teisi selliste avaldustega seotud menetlusosalisi, kohtusüsteemi ja riigieelarvet (vt ka Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.3).
3. Üldkogu on leidnud, et tsiviilkohtumenetluses saab menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet käsitleda riigieelarvevahendite säästliku (avalikke huve arvestava) kasutamise huvina ning seeläbi põhiseadusliku väärtuse ehk kohtusse pöördumise õiguse legitiimse riivena (Riigikohtu üldkogu
4. märtsi
5. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5).
6. Järelikult tuleb hinnata, kas nõue tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti hagiavalduselt riigilõivu 4154 eurot 25 senti on proportsionaalne meede ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks.
7. Kuna sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist, ja sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne vaid abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist, on vaidlusalune riigilõiv sobiv meede menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. Samuti katab riigilõiv õigusemõistmise kulusid (vt mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
8. mai
9. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 42).
10. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
11. mai
12. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 43).

§ 57

lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõiv ei ole vajalik meede ei menetlus​osaliste menetluskulude kandmise ega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks.

1. Riigikogu põhiseaduskomisjoni esitatud arvamusest asjas nr 3-2-1-67-11 (vt Riigikohtu üldkogu
2. märtsi
3. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 10.1) tuleneb, et Justiits​ministeeriumi andmetel oli
4. aastal ühe tsiviilasja menetlemise keskmine arvestuslik kulu maakohtus 285 eurot. Praegusel juhul on tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti ette nähtud kohustus tasuda 4154 eurot 25 senti riigilõivu. Seega ületab asjassepuutuv riigilõivu määr eeldatavat asja menetlemise kulu maakohtus üle kümne korra. Isegi arvestades sellega, et praeguseks võib olla tsiviilasja läbivaatamise keskmine kulu maakohtus mõnevõrra kõrgem, kataks tõenäoliselt ka oluliselt väiksem riigilõiv õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav (vt mutatis mutandis Riigikohtu üldkogu
5. märtsi
6. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 27.5). Seetõttu ei saa 4154 euro 25 sendi suurust riigilõivu pidada vajalikuks meetmeks, tagamaks menetlusosaliste osalemist menetluskulude kandmisel olukorras, kus hagi menetlemise kulusid maakohtus on võimalik katta märkimisväärselt madalama ning seega kohtusse pöörduda soovivaid isikuid vähem koormava riigilõivuga.
7. Menetlusökonoomia seisukohalt tuleb silmas pidada, et kuigi kõrgemad riigilõivud võivad suuremal määral hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast, toovad nad endaga kaasa ka suuremal hulgal menetlusabi taotlusi. Ka praeguses asjas taotles hageja menetlusabi. Menetlusabi taotlusi menetledes kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui sisuliste küsimuste lahendamisele ning kõrge riigilõiv ei aita seetõttu menetlusökonoomia eesmärgi saavutamisele kaasa (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
8. mai
9. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 45).
10. Riigikohus on korduvalt leidnud, et enne
11. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivud tagasid võrreldes
12. jaanuarist 2011 kuni
13. juunini 2012 kehtinud lõivudega samal määral menetlus​ökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgid, kuid koormasid selle juures vähem kohtusse pöörduvaid isikuid (vt nt Riigikohtu üldkogu
14. novembri
15. aasta otsus asjas nr 33-1-22-11, punktid 31.1 ja 31.4). Kuni
16. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel tuli 47 952 euro 90 sendi suuruse hagihinna korral tasuda riigilõivu 2029 eurot 19 senti ehk umbes poole vähem. Seetõttu ei ole tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti kohustus tasuda hagiavalduselt 4154 eurot 25 senti riigilõivu menetlusökonoomia tagamiseks proportsionaalne meede.
17. Eeltoodud põhjustel riivab sellise tsiviilasja hinnaga seotud kohustus tasuda 4154 eurot 25 senti riigilõivu ebaproportsionaalselt PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe kohtusse pöördumise õigust ning on seetõttu põhiseadusega vastuolus.
18. Kolleegium tunnistab PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel, et
19. jaanuarist 2011 kuni
20. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 4154 eurot 25 senti. Märt Rask, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Jaak Luik, Jüri Põld