RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 25lg 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 30.

novembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-16752 Igor Komyagini kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin, kassatsioon Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev
2. aprill 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a otsus Igor Komyagini süüdistuses KarS § 121 ja §

§ 25lg 2 järgi muutmata ning kassatsioon rahuldamata.

1. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Igor Komyaginile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ning 40 (nelikümmend) senti.
2. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Igor Komyaginilt Eesti Vabariigi kasuks välja 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ning 40 (nelikümmend) senti. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Igor Komyagin anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 121, §

§ 25lg 2 ja § 263 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 1.1 Kar

S § 121 järgi süüdistati I. Komyaginit järgmises: 1.1.1

1. detsembril 2008 ajavahemikul kella 17.30-18.00 lõi ta Narvas Xxxxxxxxxx X-X asuvas korteris rusikaga näkku D. K.-d, tekitades kannatanule näo põrutuse, hematoomi ja füüsilist valu; 1.1.2
2. jaanuaril 2009 kella 23.00 paiku lõi ta Narvas Xxxxxxxxxx X-X asuvas korteris kaks korda rusikaga näo piirkonda oma ema V. K.-d, tekitades kannatanule füüsilist valu, näo põrutuse ja hematoome; 1.1.3
3. aprillil 2009 kella 15.00 paiku haaras ta Narvas Xxxxxxxxxx X maja esimeses trepikojas isiklike vaenulike suhete tõttu kätega D. K. jopest, lõi teda rusikatega vastu pead ja lükkas, mille tulemusena kukkus kannatanu trepist alla. Kirjeldatud tegudega tekitas süüdistatav kannatanule näo vigastuse ja füüsilist valu; 1.1.4
4. märtsil 2010 kella 17.45 paiku lõi ta Narvas Yyyyyyy Y maja trepikojas isiklike vaenulike suhete tõttu tekkinud tüli käigus kätega näo piirkonda S. K.-d, tekitades kannatanule pealaenaha pindmise vigastuse ja füüsilist valu; 1.1.5
5. märtsil 2010 kella 01.00 paiku lõi ta Narvas Xxxxxxxxxx X-X asuvas korteris kätega vastu nägu ja selja piirkonda enda ema V. K.-d, tekitades kannatanule peaaju põrutuse, selja põrutuse ning füüsilist valu; 1.1.6
6. mail 2010 kella 13.00 paiku lõi ta Narvas Xxxxxxxxxx X-X asuvas korteris isiklike vaenulike suhete tõttu tekkinud tüli käigus kolm korda rusikaga näkku oma isa V. K.-d, tekitades kannatanule füüsilist valu ja näo vigastused. 1.2 KarS §

§ 25lg 2 järgi süüdistati I.

Komyaginit selles, et tema isikuna, keda on

1. novembri
2. a otsusega nr EE560/565 karistatud 360 krooni suuruse rahatrahviga tolliseadustiku § 73 lg-s 1 ettenähtud väärteo eest, ületas
3. juulil 2009 kella 03.05 ajal jalgsi Euroopa Ühenduse piiri Narvas Peterburi tee 1 asuva Narva maantee tollipiiripunkti jalakäijate terminali kaudu, liikudes Vene Föderatsioonist Eesti Vabariigi territooriumile ja deklareeris suuliselt endal 40 Venemaa päritolu ning Venemaa aktsiisimärkidega sigareti olemasolu. Tollikontrolli tulemusena avastati temalt peidetuna veel 200 Venemaa päritolu ja aktsiisimärkidega sigaretti. 1.3 KarS § 263 p 1 järgi süüdistati I. Komyaginit järgmises: 1.3.1
4. veebruaril 2008 kella 13.00 paiku lõi ta põhjuseta Narvas Zzzzzz ZZ asuva maja
5. trepikoja välistrepil F. G.-d kaks korda rusikaga näkku. Kümme minutit hiljem lõi süüdistatav samas kohas kannatanule rusikaga oimukohta. Sellise tegevusega tekitas I. Komyagin F. G.-le näo põrutuse, hematoomi ja füüsilist valu; 1.3.2
6. detsembril 2008 kella 17.30 paiku lõi ta põhjuseta Narvas Xxxxxxxxxx X asuva maja
7. trepikojas E. M.-i jalaga selja piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu.
8. Viru Maakohtu
9. detsembri
10. a otsusega tunnistati I. Komyagin süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks ning 6 kuuks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 3 kuuks. Kar

S § 64 lg 1 alusel mõisteti I. Komyaginile liitkaristuseks vangistus 2 aastaks ja 9 kuuks. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva, ja lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 2 aastaks, 8 kuuks ning 28 päevaks. Karistuse kandmise aja alguseks loeti

1. mai
2. Tõkend - vahistamine jäeti muutmata. Vastavalt KrMS §-le 3101 ja VÕS §-le 1055 rahuldati V. K. taotlus ning kohaldati tema eraelu kaitseks süüdistatavale lähenemiskeeldu, keelates I. Komyaginil kolme aasta jooksul arvates vanglast vabanemise päevast läheneda kannatanule ja tema elukohale enam kui 100 meetrit. 2.1 Maakohus leidis, et I. Komyaginile etteheidetavad kuriteod on tõendatud. KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul puuduvad aga tõendid selle kohta, et
3. aprillil 2009 D. K. ja
4. veebruaril 2008 F. G.i suhtes vägivalda tarvitades rikkus süüdistatav avalikku korda. Seetõttu tuleb need teod samuti kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Tõendatud on ka KarS §

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

2.2 V. K., V. K., F. G., D. K., E. M. ja S. K. andsid ütlusi peksmise asjaolude kohta. Kannatanute ütlusi kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Lisaks on S. K., F. G., V. K. ja V. K. peksmine tuvastatud tunnistajate P. G., T. H. ning G. B. ütlustega. I. Komyagin tunnistas V. K. peksmist. 3. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid I. Komyagin ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin. Süüdistatav taotles maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist I. Komyagini süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi, karistamises KarS §

§ 25lg 2 järgi ning lõpliku liitkaristuse osas, I.

Komyagini õigeksmõistmist

1. märtsil 2010,
2. märtsil 2010,
3. mail 2010,
4. veebruaril 2008,
5. detsembril 2008 ning
6. aprillil 2009 toimepandud tegudes, KarS §

§ 25lg 2 järgi kergema, s.o 1kuulise vangistuse mõistmist, karistuse kergendamist Kar

S § 121 järgi, kergema karistuse lugemist kaetuks raskeima karistusega ja süüdistatava vahi alt vabastamist.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Ringkonnakohus märkis järgmist. 4.1 Maakohtu otsuse põhiosas pole süüdistuses kirjeldatud KarS § 121 järgi kvalifitseeritavaid tegusid, mis pandi toime
4. märtsil 2010 S. K. suhtes,
5. märtsil 2010 V. K. suhtes ja
6. mail 2010 V. K. suhtes. Otsuse põhiosa alajaotusest „kohtuistung“ nähtub aga, et maakohus on neid kuritegusid puudutavaid kannatanute ütlusi käsitlenud. Kuna otsuses pole kolme osateo puhul märgitud nende süüdistuste sisu, milles I. Komyagin süüdi tunnistati, on see vaadeldav kaitseõiguse ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 4.2 Maakohtu hinnangul puuduvad tõendid, et I. Komyagin oleks
7. aprillil 2009 D. K. ja
8. veebruaril 2008 F. G. suhtes vägivalda tarvitades rikkunud avalikku korda. I. Komyaginile pole esitatud süüdistust, mille kohaselt pani ta
9. aprillil 2009 D. K. suhtes vägivalda tarvitades toime KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti ei tulene maakohtu otsusest, mis on saanud süüdistusest KarS § 263 p 1 järgi E. M.-i puudutavas osas. Süüdimõistmist KarS § 263 p 1 järgi otsuse resolutiivosa ei kajasta. D. K.-d puudutava kuriteo puhul pole põhistatud, kuidas on kummutatud süüdistatava väide, et ta kuritegu toime ei pannud. Süüdistuse kohaselt pani I. Komyagin selle kannatanu suhtes toime kaks kuritegu, kuid maakohus neid tegusid eraldi ei analüüsinud.
10. Viru Maakohtu
11. augusti
12. a otsusega tunnistati I. Komyagin süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks ning 6 kuuks. Samuti tunnistati ta süüdi §

§ 25lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 3 kuuks. Kar

S § 64 lg 1 alusel mõisteti I. Komyaginile liitkaristuseks vangistus 2 aastaks ja 9 kuuks. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva, ja lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 2 aastaks, 8 kuuks ning 28 päevaks. Karistuse kandmise aja alguseks loeti

1. mai
2. Tõkend vahistamine jäeti muutmata. Vastavalt KrMS §-le 3101 ja VÕS §-le 1055 rahuldati V. K. taotlus ning kohaldati tema eraelu kaitseks süüdistatavale lähenemiskeeldu, keelates I. Komyaginil kolme aasta jooksul arvates vanglast vabanemise päevast läheneda kannatanule ja tema elukohale enam kui 100 meetrit. Maakohus leidis järgmist. 5.1 KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude osas puuduvad tõendid, et I. Komyagin rikkus avalikku korda, mille tõttu tuleb need teod kvalifitseerida KarS § 121 järgi. 5.2 Kannatanud V. K., V. K., F. G., D. K., E. M. ja S. K. andsid ütlusi, et
3. veebruaril 2008,
4. detsembril 2008,
5. aprillil 2009,
6. jaanuaril 2009,
7. märtsil 2010,
8. märtsil 2010 ning
9. mail 2010 peksis neid I. Komyagin. Kannatanute ütlusi kinnitavad Narva Haigla õiendid peksmisega tekitatud kehavigastuste kohta ja tunnistajate ütlused. Puudub alus arvata, et kannatanud ja tunnistajad andsid valeütlusi. Süüdistatav ei tunnistanud end küll osades kuritegudes süüdi, kuid selle eesmärgiks oli enda vastutuse kergendamine. 5.3 KarS §

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanek on tõendatud isiklike asjade läbivaatuse akti, asitõendite vaatlusprotokolli ja selle lisa ning süüdistatava ütlustega. 5.4 I. Komyagini süü on suur, sest kuriteod pani ta toime tahtlikult ega kahetse neid. Aastate jooksul peksis ta korduvalt eakaid vanemaid, naabreid ja teisi isikuid. Teda on varem karistatud ja seetõttu on võimalik mõjutada teda edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma üksnes reaalse vangistusega. Arvestades kuritegude toimepanemise aega ja süüdistatava terviseseisundit tuleb I. Komyaginit KarS § 121 järgi karistada vangistusega 2 aastaks ning 6 kuuks. KarS § 391 järgi tuleb mõista sanktsiooni alammäära lähedane karistus.

1. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid I. Komyagin ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi I. Belugin. Süüdistatav taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja taotles otsuse tühistamist osas, millega I. Komyagin tunnistati süüdi KarS § 121 järgi ja
2. veebruaril 2008,
3. detsembril 2008,
4. aprillil 2009 ning
5. mail 2010 toimepandud tegude osas süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles apellant nende tegude ja KarS §

§ 25

lg 2 järgi mõistetud karistuste ning liitkaristuse kergendamist, samuti süüdistatava vahi alt vabastamist.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus märkis järgmist. 7.1 Ringkonnakohtu määrusega saadeti kriminaalasi maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Seetõttu võis maakohus KrMS § 341 lg 4 viimase lause kohaselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks otsustada, kas täiendavate menetlustoimingute tegemine on vajalik. 7.2 Apellatsioonide argumendid ei anna alust I. Komyagini õigeksmõistmiseks F. G., E. M.-i, D. K., V. K., S. K. ja V. K. suhtes toimepandud tegudes. 7.3 I. Komyagin pani kaheksal korral toime kehalise väärkohtlemise, kusjuures kannatanuteks on eakad inimesed ja teiste hulgas ka tema vanemad. Süüdistatava käitumine näitab tema täielikku ükskõiksust õiguskorda ja kaaskodanikesse. Õiguskorra kaitsmise huvid pole lühema vangistusega tagatud. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kuritegude toimepanemise aega. KarS §

§ 25

lg 2 järgi mõistetud karistus on sanktsiooni alammäära lähedane ja selle kergendamiseks puuduvad kaalukad argumendid. Kaitsjaga ei saa nõustuda selleski, nagu oleks süüdistatav viimati märgitud teo osas avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 8. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. Komyagini kaitsja vandeadvokaadi vanemabi I. Belugin, taotledes maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist I. Komyagini süüditunnistamises ning karistamises KarS § 121 järgi, karistuse mõistmises KarS §

§ 25lg 2 järgi ja lõpliku karistuse mõistmise osas.

Kassaator taotleb I. Komyagini õigeksmõistmist

1. veebruaril 2008,
2. detsembril 2008,
3. aprillil 2009,
4. märtsil 2010,
5. märtsil 2010 ja
6. mail 2010 toimepandud tegudes, KarS §

§ 25lg 2 järgi 1-kuulise vangistuse mõistmist ja Kar

S § 121 järgi kergema karistuse mõistmist, lugedes vastavalt KarS § 64 lg-le 1 kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, paludes vabastada süüdistatava vahi alt. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 8.1 Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi, kuid see ei andnud maakohtule volitusi kriminaasja uuel arutamisel süüdistatava süüditunnistamiseks kuritegudes, milles teda kriminaalasja esmakordsel arutamisel süüdi ei mõistetud. Tunnistades I. Komyagini süüdi

1. märtsil 2010,
2. märtsil 2010 ja
3. mail 2010 toimepandud kuritegudes, eiras maakohus KrMS § 341 lg 5 nõudeid ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 8.2 Maakohus eemaldas süüdistatava kohtuistungilt, selgitamata välja tema seisukohti talle esitatud süüdistuse suhtes. Arvestades kohtueelsel uurimisel ülekuulamisest kuni kohtuistungini möödunud aega on võimalik, et süüdistatava seisukoht on muutunud. Kohtusaalist eemaldamine võttis süüdistatavalt võimaluse end ütluste andmisega kaitsta ja sellega eirati KrMS § 35 lg 2 ja § 34 lg 1 p 1 nõudeid, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 8.3 Eeluurimisel süüdistatav kahetsust ei avaldanud, kuid ta oleks võinud seda teha kohtuistungil. Kohtu järeldus, et I. Komyagini süü on suur, pole küllaldaselt põhistatud. Samuti on ebaõige järeldus, et süüdistatav on KarS § 121 järgi ära teeninud maksimaalse karistuse. 8.4 Menetlusesemeks olevad teod pole mahukad või keerulised.
4. veebruaril 2008 toimepandud kuritegu võinuks olla kohtus läbi vaadatud enne
5. detsembrit 2008,
6. veebruarist 2008 kuni
7. juulini 2009 toimepandud kuriteod aga enne
8. märtsi
9. Arvestada tuleb ka kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis antud arvamust ja seda, et I. Komyagin ennast kõigis temale etteheidetavates tegudes süüdi ei tunnistanud. Nendel põhjustel tuleks kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista.
10. Kassatsioonivastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev, et kaitsja väited on alusetud ja kassatsioon tuleks jätta rahuldamata. Prokurör ei nõustu seisukohaga, et kriminaalasja uuel arutamisel mõistis maakohus süüdistatavale raskema karistuse, ega ka sellega, et I. Komyagini kohtusaalist eemaldamisega rikuti tema kaitseõigust. Maakohus motiveeris põhjalikult karistuse liigi ja määra valiku aluseks olevaid asjaolusid, I. Komyagini süü on tõendatud ning kohtuotsused seaduslikud ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kassaator leiab, et maakohus ei olnud õigustatud kriminaalasja uuel arutamisel I. Komyaginit süüdi tunnistama
12. märtsil 2010,
13. märtsil 2010 ja
14. mail 2010 toimepandud kehalistes väärkohtlemistes. Vastuseks sellele väitele märgib kriminaalkolleegium järgmist. 10.1 I. Komyagin anti Viru Maakohtu
15. augusti
16. a määrusega kohtu alla süüdistatuna KarS § 121, § 263 p 1 ja §

§ 25lg 2 järgi.

Vastavalt

1. oktoobri
2. a ja
3. augusti
4. a süüdistusaktidele heidetakse talle ette üheksa kuriteo toimepanemist, millest kaks tegu on kvalifitseeritud KarS § 263 p 1, kuus tegu KarS § 121 ja üks tegu KarS §

§ 25lg 2 järgi. Viru Maakohtu 12. detsembri 2011. a otsusega tunnistati I. Komyagin süüdi ja teda karistati Kar

S § 121 ning §

§ 25lg 2 alusel.

Ringkonnakohtu

1. mai
2. a määruses, millega kõnealune maakohtu otsus tühistati ja saadeti kriminaalasi maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks, märgiti, et vaidlustatud otsuse põhiosa ei kajasta süüdistuse sisu kolme
3. a toimepandud kuriteo kohta. Kuna maakohtu otsuse põhiosas refereeriti süüdistust puudulikult ja üheliigilise kogumi tõttu ei kajastu otsuse resolutiivosas kuupäevaliselt see, missuguseid KarS § 121 järgi kvalifitseeritavaid tegusid süüdimõistmine hõlmas, tuleb KrMS § 341 lg 5 nõuete väidetava rikkumise tuvastamiseks hinnata maakohtu otsuse põhiosas kirjeldatud asjaolusid ning järeldusi. 10.2 Eelmises punktis märgitu kohaselt refereeris maakohus
4. detsembri
5. a otsuse põhiosas süüdistuse sisu, mis vastab
6. oktoobri
7. a süüdistusaktile,
8. augusti
9. a süüdistusaktis toodud kuritegude kirjeldus seal aga ei kajastu. Teisisõnu jäeti asjas esmakordselt tehtud kohtuotsuses ära näitamata kolme
10. aastal toime pandud ja KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo kirjeldus. Edasiselt refereeris kohus nende tõendite sisu, mis olid vahetu kohtuliku uurimise esemeks ja mis on puutumuses ka
11. aastal toimepandud kuritegudega. Otsusest nähtub, et muuhulgas uuriti kannatanute V. K., V. K. ja S. K. ning tunnistaja G. B. ütlusi, aga ka dokumentaalseid tõendeid. Kohtu põhistustest tuleneb, et kõik I. Komyaginile etteheidetavad kuriteod loeti tõendatuks. Kohus leidis, et V. K., V. K. ja S. K. ütluste kohaselt peksis neid süüdistatav ning selliseid ütlusi kinnitavad ka Narva Haigla õiendid. Täiendavalt osutas maakohus tunnistajate P. G. ja G. B. ütlustele. Kohtuotsuse põhiosas kajastatu haakub kohtuistungi protokolliga, mille kohaselt uuris maakohus kriminaalasja esmakordselt arutamisel teiste tõendite kõrval vahetult ka
12. märtsil 2010,
13. märtsil 2010 ja
14. mail 2010 toimepandud kuritegudega seotud tõendeid, s.t kannatanute ning tunnistajate ütlusi ja dokumente. Ringkonnakohtu
15. mai
16. a määruses leiti samuti, et vaatamata süüdistuse osalisele kajastamata jätmisele käsitles esimese astme kohus otsuse põhiosas
17. a toimepandud kuritegudega seotud tõendeid. 10.3 Eelkirjeldatud asjaoludest järeldub, et kriminaalasja esmakordsel arutamisel
18. detsembril
19. a tehtud süüdimõistev kohtuotsus hõlmas ka I. Komyagini süüditunnistamist ja karistamist kolmes
20. a toimepandud kehalises väärkohtlemises ning et süüdistuse sisu osaline kajastamata jätmine otsuse põhiosas ei anna alust rääkida sellest, et mõned süüdistatavale etteheidetavad kuriteod ei olnud kohtuliku arutamise esemeks või et nende suhtes otsustust ei tehtud. 10.4 KrMS § 341 lg 5 sätestab, et kui ringkonnakohus on kohtuotsuse tühistanud üksnes süüdistatava või kaitsja apellatsiooni põhjal, võib esimese astme kohus kriminaalasja uuesti arutades mõista süüdistatava süüdi raskemas kuriteos, kuid ei või mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Samuti ei või kohus eelmises lauses nimetatud juhul kohaldada süüdistatava suhtes muid õigusjärelmeid, mis võrreldes tühistatud esimese astme kohtu otsusega raskendaksid süüdistatava olukorda. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt ei ole I. Komyaginit kriminaalasja uuel arutamisel raskemas kuriteos süüdi tunnistatud ega talle võrreldes kriminaalasja esmakordse arutamisega mõistetud üksikkaristusi või liitkaristust raskendatud. Samuti pole uue otsuse tegemisega kaasnenud muid õigusjärelmeid, mis võrreldes tühistatud otsusega süüdistatava olukorda raskendaksid.
21. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab vastavalt KrMS § 309 lg-le 1 väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või vastavalt KrMS §-le 274 kriminaalmenetluse lõpetamises.
22. detsembril 2011 tehtud maakohtu otsusest ei tulene, et kriminaalmenetlus
23. aastal toimepandud kuritegude osas lõpetati või et I. Komyagin mõisteti nendes tegudes õigeks. Vastupidiselt kassaatori arvamusele nähtuvad kõnealusest lahendist vaidlusaluste tegude kohta muuhulgas KrMS § 312 p-des 1 ja 2 sätestatud andmed, s.t kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud, tõendid, millele tugineti, tõendid, mida kohus usaldusväärseks ei pidanud ning põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pidanud. Eeltoodust tulenevalt pole KrMS § 341 lg 5 rikkumisena vaadeldav olukord, mil maakohus uue otsuse tegemisel apellatsioonikohtu lahendis märgitud puudusi kõrvaldades kajastas lahendis nii I. Komyaginile esitatud süüdistuse tervikliku sisu kui ka lisades otsusesse täiendavaid põhistusi.
24. Vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 3 peab kohus kohtuotsuse tegemisel lisaks muudele küsimustele lahendama ka küsimuse, millise karistusseadustiku paragrahvi, lõike ja punkti järgi tuleb süüdistatavale etteheidetav kuritegu kvalifitseerida. KrMS § 313 lg 2 sätestab, et kui süüdistatavale on esitatud süüdistus mitmes kuriteos või karistusseadustiku mitme paragrahvi järgi, tuleb kohtuotsuse resolutiivosas märkida, millises süüdistuses süüdistatav on õigeks ja millises süüdi mõistetud. Tulenevalt asjaolust, et I. Komyagin tunnistati kriminaalasja nii esmakordsel kui ka uuel arutamisel KarS § 121 järgi süüdi kõigis talle etteheidetavates kuritegudes, ei olnud vajalik otsuse resolutiivosas kuupäevaliselt ära näidata seda, missuguseid tegusid süüdimõistmine hõlmab. See olnuks nõutav üksnes süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral.
25. Kriminaalkolleegium nõustub seisukohaga, et kriminaalasja arutamiseks süüdistatava osavõtuta esines KrMS § 269 lg 2 p-s 1 sätestatud alus. Käitudes viisil, mis tingis tema kohtuistungilt eemaldamise, võttis süüdistatav endalt võimaluse kohtuistungil ütlusi anda ja seetõttu on ainetu kaitsja kriitika, et asjas rikuti KrMS § 34 lg 1 p 1 ning § 35 lg 2 nõudeid. Samuti on põhjendamatu arvamus, et kohtuistungilt eemaldamata jätmise korral saanuks I. Komyagin avaldada kahetsust. Ringkonnakohus sedastas õigustatult, et süüdistatava käitumise ja avalduste pinnalt pole puhtsüdamliku kahetsuse jaatamiseks alust. Kriminaalkolleegium märgib, et puhtsüdamlikku kahetsust oleks I. Komyagin saanud avaldada ka apellatsioonis ja kassatsioonis. KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne, mis tähendab, et karistust kergendava asjaolu ilmnemisel peab seda arvesse võtma ka apellatsiooni- või kassatsioonikohus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. oktoobri
27. a otsus asjas nr 3-1-1-77-11, p 10.2). Apellatsioonikohtuga tuleb nõustuda veel selleski, et karistuse liigi ja määra valiku aluseks olevaid asjaolusid on maakohus piisavalt põhistanud
28. Veel leiab kassaator, et kriminaalmenetluse senist kestust arvestades tuleks süüdistatav õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu lõpetada. Vastuseks sellele taotlusele märgib kolleegium järgmist. 14.1 Alates
29. septembrist 2011 kehtiv KrMS §-s 2742 võimaldab kohtul mõistliku aja möödumise korral kriminaalmenetluse lõpetada, mitte aga süüdistatavat õigeks mõista. Seejuures tuleb tähele panna, et tulenevalt KrMS § 2742 lg-s 1 sätestatust ei pruugi menetluse mõistliku aja möödumine kriminaalmenetluse lõpetamist kaasa tuua neil juhtudel, mil süüdistatava õiguse rikkumine on heastatav muul viisil. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib rikkumise heastamine väljenduda näiteks ka karistuse kergendamises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
30. veebruari
31. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-04, p 22). 14.2 Praeguse kohtuasja esemeks on teise astme kuriteod, mis pole tõenduslikus ega õiguslikus mõttes keerulised või mahukad ning mille toimepanemise eest nähakse eriosa vastavate paragrahvide sanktsioonides süüdlasele ette rahaline karistus või vangistus kuni kolmeks aastaks. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt pani I. Komyagin talle süüksarvatavad kuriteod toime ajavahemikus
32. veebruarist 2008 kuni
33. maini
34. Kriminaalmenetlust alustati
35. veebruaril 2008 kannatanu F. G. ülekuulamisega. Kokku süüdistatakse I. Komyaginit üheksas kuriteos, millest kolm on lühikeste ajavahemike vältel toime pandud
36. aastal, kaks kuritegu
37. aastal ja ülejäänud
38. aastal.
39. ja
40. aastal toimepandud kuritegude puhul saadeti süüdistusaktid Viru Maakohtule lühimenetluses arutamiseks
41. oktoobril 2008 (KarS § 263 p 1),
42. aprillil 2009 (KarS § 121) ja
43. juunil 2009 (KarS § 121).
44. juuni
45. a määrusega ühendas maakohus need kriminaalasjad ühte menetlusse, kuid kohtuistungil loobus I. Komyagin lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mille tõttu tagastas kohus
46. septembri
47. a määrusega kriminaaltoimiku prokuratuurile.
48. oktoobril 2009 ühendas prokurör selle kriminaalasjaga veel I. Komyagini süüdistusasja KarS §

§ 25lg 2 järgi. 20. oktoobril 2009 saatis prokuratuur taas kohtusse süüdistusakti I. Komyagini süüdistuses Kar

S § 121, § 263 p 1 ja §

§ 25lg 2 järgi.

See kriminaalasi ühendati omakorda kriminaalasjaga nr 1-10-10486, milles I. Komyaginit süüdistatakse

1. a toimepandud kuritegudes, ja süüdistatav anti kohtu alla. Kriminaalasja arutamine määrati 15,
2. ja
3. novembrile
5. novembril 2010 toimunud kohtuistungil esitas kaitsja aga taotluse I. Komyagini suhtes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramiseks, sest kohtuistungil tekkis menetlusosalistel tulenevalt süüdistatava käitumisest kahtlus tema süüvõimes. Maakohus rahuldaski taotluse, kuid täiendavalt osutus vajalikuks statsionaarse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramine, mille tõttu oli võimalik kriminaalasja arutamisega alustada alles pärast
6. juunit
7. 14.3 Kriminaalmenetlus on praeguseks väldanud veidi üle 5 aasta ja 2 kuu, mille jooksul on maa- ja ringkonnakohus kriminaalasja arutanud kahel korral. Kriminaalasja korduv arutamine erinevates kohtuastmetes oli tingitud maakohtu esmakordselt tehtud otsuses ilmnenud vigadest. Menetluse kestust tervikuna hinnates ei saa aga jätta tähelepanuta ka süüdistatava käitumist. Nimelt jätkas süüdistatav pärast kriminaalmenetluse alustamist uute kuritegude toimepanemist. Pidades silmas, et ühe isiku poolt toimepandud kuritegusid tuleb menetleda ühe kriminaalasja raames, on I. Komyagini kuritegelik aktiivsus kaasa toonud kriminaalasjade korduva ühendamise vajaduse ja seeläbi teatavad viivitused kriminaalmenetluse kiires jätkamise võimalikkuses. Olgugi, et tegemist on süüdistatava KrMS § 234 lg-s 5 sätestatud õigusega, on menetluse pikkust mõjutanud ka I. Komyagini poolt lühimenetluse taotlusest loobumine kohtuistungil, millest johtuvalt tuli kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. Samuti tingis süüdistatava käitumine vajaduse määrata tema suhtes kohtupsühhiaatriline ekspertiis, mille tulemuste taga kohtulik arutamine viibis. Eeltoodut arvesse võttes asub kriminaalkolleegium seisukohale, et kriminaalmenetluse mõistlik aeg pole praeguses kriminaalasjas möödunud, kuid menetluse senist kestust on siiski silmas peetud süüdistatavale karistuse mõistmisel. Nimelt leidis maakohus, et iseenesest võimaldaksid I. Komyagini süü suurus ja tema isikut iseloomustavad andmed mõista talle karistuse sanktsiooni ülemmääras. Kuritegude toimepanemise aega arvestades pidas kohus aga siiski võimalikuks mõista karistuse kergemas määras. Tulenevalt nendest asjaoludest pole kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 lg 1 alusel põhjendatud.
8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
9. novembri
10. a otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata.
11. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 460,80 euro suuruses summas, sealhulgas käibemaks 76,80 eurot. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, kassatsiooniteate ja kassatsiooni koostamiseks ning kohtule edastamiseks kulutatud kokku 14 pooltundi. Kuna KarS § 391 näol on tegemist majandusalase süüteoga, palutakse kohaldada erikoefitsenti 2,
12. Kriminaalkolleegium leiab, et lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja Eesti Advokatuuri juhatuse
13. detsembri
14. a otsusega kinnitatud ja
15. juulil
16. a jõustunud muudatuste "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi Kord) punktidest 2, 51 ja 16 on taotlus põhjendatud osaliselt. Korra punkti 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasjas kassatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 16 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 192 eurot. Korra punkti 2 kohaselt lisandub juhul, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. Taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud, kuid nende eest taotletav tasu ületab Korra punktis 16 sätestatud maksimaalset määra. Korra punkti 51 kohaselt on erikoefitsient eelduslikult 2,0, kui kriminaalmenetluse esemeks on majandusalane süütegu. Kohtul, uurimisasutusel ja prokuratuuril on õigus koefitsienti vähendada kuni 1,0, kui kohtu, uurimisasutuse või prokuratuuri hinnangul ei ole tegemist töömahuka asjaga. Kolleegium leiab, et I. Komyaginile inkrimineeritud KarS §

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritav kuriteo näol on küll tegemist majandusalase süüteoga, kuid sellega seotud süüdistus pole keeruline ega mahukas. Kassatsioonimenetluse esemeks oli kõnealuse teo puhul pelgalt karistuse raskus, millest johtuvalt on põhjendatud koefitsiendi 1,0 kohaldamine. Arvestades, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 230 eurot ja 40 senti (sh käibemaks 38 eurot ning 40 senti). Vastavalt KrMS § 186 lg-le 2 tuleb see summa I. Komyaginilt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe