← Eesti

3-1-1-49-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-49-13

  1. mai 2013 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kahtlustatava K. L.-i vara arestimine Tartu Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a määrus kriminaalasjas nr 1-12 -12243 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik B. L.-i esindaja vandeadvokaat Marina Valge, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri II pooled osakonna vanemprokurör Kristiina Laas Asja läbivaatamise kuupäev ja
  4. aprill 2013, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON Jätta B. L.-i esindaja määruskaebus läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas
  6. detsembril 2012 Tartu Maakohtule taotluse arestida kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks K. L.-ile kuuluv Zzzzzzzz linnas Xxxxxxx X-XX asuv korteriomand registriosa numbriga YYYYYYY (edaspidi Xxxxxxx X-XX kinnistu) ning seada sellele kinnistule käsutamise keelumärge. Prokuratuur põhjendas oma taotlust järgmiselt. 1.1 K. L.-i kahtlustatakse karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi selles, et tema Zzzzzzzz linnavalitsuse raamatupidajana grupis koos linnapea V. N.-i ja pearaamatupidaja A. L.-iga omastas jaanuarist 2010 augustini 2012 kokku 79 390 eurot 73 senti Zzzzzzzz linna raha. Sellest rahast 1216 eurot 62 senti omastati sel viisil, et linnapea V. N. võimaldas raamatupidajatel viibida linna raha eest puhkusereisil Türgi Vabariigis, vormistades puhkusereisil viibimise koolitusena. Ülejäänud summa omastasid kahtlustatavad selliselt, et majanduskulu aruannetes kajastati oma isiklikke kulutusi linna kulutustena. K. L.-i, A. L.-i ja V. N.-i koostatud majanduskulu aruannete alusel maksis A. L. linnavalitsuse pangakontolt ja K. L. linnavalitsuse kassast V. N.-ile 30 072 eurot 4 senti, A. L.-ile 28 521 eurot 57 senti ja K. L.-ile 19 580 eurot 50 senti. Prokuratuuri taotluses osutati ka tõenditele, mis eeltoodud kahtlustust kinnitavad. 1.2 On alust arvata, et K. L. sai kuriteoga 19 580 eurot 50 senti. Kahtlustatavate kontoväljavõtetest nähtuvalt on kuriteoga saadud vara praeguseks ära tarvitatud. Seetõttu tuleb kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestida K. L.-ile kuuluvat vara 19 580 euro 50 sendi väärtuses. K. L.-ile kuulub Xxxxxxx X-XX kinnistu (korteriomand). Sarnaste korterite väärtus on kinnisvaraportaali andmetel ca 16 000 eurot.
  7. Tartu Maakohtu
  8. detsembri
  9. a määrusega prokuratuuri taotlus rahuldati. Kohus arestis kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks K. L.-ile kuuluva Xxxxxxx X-XX kinnistu (registriosa number YYYYYYY), seades sellele käsutamise keelumärke. Maakohus leidis, et arvestades kahtlustuse sisu ja kogutud tõendeid, on alust arvata, et K. L. omastas enam kui 19 000 eurot Zzzzzzzz linna vara ja ta on kuriteoga saadud vara ära tarvitanud. Seega on võimalik kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamine. K. L.-ile kuulub Xxxxxxx X-XX kinnistu, mille turuväärtus on umbes 16 000 eurot. Arvestades K. L.-i võimaliku kuritegeliku tulu suurust ja temale kuuluva korteriomandi väärtust, on seaduslik alus K. L.-i korteriomand arestida, tagamaks tema süüditunnistamise korral selle arvelt kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamine KarS § 84 alusel.
  10. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse menetlusvälise isiku B. L.-i esindaja vandeadvokaat Marina Valge, kes taotles Xxxxxxx X-XX kinnistu aresti alt vabastamist. Määruskaebuses märgiti, et B. L. on alates
  11. aprillist 1988 K. L.-iga abielus. B. L.-i ja K. L.-i varalistele suhetele kehtib perekonnaseaduse (PKS) §-s 25 ette nähtud varaühisuse põhimõte ja nad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Maakohtu arestitud korteriomandi ostsid B. L. ja K. L.
  12. juunil
  13. Maakohus on ekslikult leidnud, et kõnealune kinnistu kuulub K. L.-ile. Tegemist on abikaasade ühisvaraga. Maakohtu määruse alusel kanti kinnisturaamatusse keelumärge korteriomandi käsutamise keelamiseks Eesti Vabariigi (prokuratuur) kasuks. Käsutuskeeluga rikutakse B. L.-i õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.
  14. Tartu Ringkonnakohtu
  15. jaanuari
  16. a määrusega jäeti maakohtu
  17. detsembri
  18. a määrus muutmata ja B. L.-i esindaja määruskaebus rahuldamata. 4.1 Olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, sedastas ringkonnakohus, et K. L.-i suhtes on põhjendatud kuriteokahtlus, samuti esineb alus tema vara arestimiseks. 4.2 Seoses määruskaebuse esitaja väitega, et arestitud korteriomand on B. L.-i ja K. L.-i ühisvara, märkis ringkonnakohus järgmist. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt omandas K. L. korteriomandi abielu ajal. Samas ei tähenda asjaolu, et korteriomand on abikaasade ühisvara, seda, et korteriomandi arestimine oleks põhjendamatu. PKS § 25 kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 sätestab, et ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Seega on ühisomandi puhul ühisomanike osad kindlaks määramata. Sissenõude pööramist abikaasade ühisvarale reguleerib täitemenetluse seadustiku (TMS) §
  19. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Kui võlgnikuks mitteolev abikaasa oma nõusolekut ei anna, on sissenõudjal TMS § 14 lg 2 kohaselt võimalik nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Seega on ka abikaasade ühisvarale võimalik sissenõuet pöörata ja K. L.-ile kuuluva korteriomandi arestimine konfiskeerimise asendamise tagamiseks on põhjendatud. 4.3 Enda väidetavat omandiõigust korteriomandile on B. L.-il võimalik kaitsta ka tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid kasutades. Abikaasal on võimalik nõuda ühisvara jagamist perekonnaseaduses sätestatud korras. Samuti saab B. L. esitada TMS §-s 222 nimetatud hagi. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  20. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse B. L.-i esindaja vandeadvokaat M. Valge, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja Xxxxxxx X-XX kinnistu aresti alt vabastamist. Samuti palub määruskaebuse esitaja hüvitada B. L.-i menetluskulud. B. L.-i esindaja põhiseisukohad on järgmised. 5.1 B. L.-i osa ühisomandis olevast korteriomandist arestiti vaatamata sellele, et B. L.-i vastu ei ole kriminaalmenetluses varalisi nõudeid esitatud. Samuti ei ole B. L. andnud nõusolekut selleks, et tema osaga ühisvarast saaks tagada K. L.-i vastu suunatud nõudeid. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 järgi võib isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Erandi sellest reeglist moodustab vaid juhtum, mil kolmas isik ise annab nõusoleku kohtulahendi täitmiseks oma vara arvel. (Vt nt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-115-12.) 5.2 TMS § 14 kohaselt on täitemenetluses võimalik arestida üksnes vahetult võlgnikule kuuluvat vara ja ühisvara arestimine on lubatav üksnes võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Seega on ekslik ringkonnakohtu järeldus, et kuna täitemenetluses on võimalik pöörata sissenõue abikaasade ühisvarale, siis on korteriomandi arestimine praegu põhjendatud. 5.3 Nõustuda ei saa ka ringkonnakohtu seisukohaga, et enda omandiõiguse kaitsmiseks peaks B. L. nõudma ühisvara jagamist. On ebaloogiline, et isik ei saa nõuda talle kuuluva ühisomandi osa arestist vabastamist, vaid peab esitama kohtule ühisvara jagamise hagi. Samuti on alusetu ringkonnakohtu seisukoht, et B. L.-il on ühisvara koormamise korral võimalik oma õigusi kaitsta TMS §-s 222 nimetatud hagi esitamisega. 5.4 Maakohus B. L.-i kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse ei kaasanud ja talle ei tutvustatud ka vara arestimise määrust, nagu KrMS § 142 lg 5 seda nõuab.
  21. Vastuses määruskaebusele palub prokuratuur jätta ringkonnakohtu ja maakohtu määrused muutmata või teha arestimismäärusesse täpsustus, millega keelata Xxxxxxx X-XX kinnistu käsutamine üksnes K. L.-il. 6.1 Kohus arestis kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks kahtlustatavale K. L.-ile kuuluva kinnistu. Kinnistusraamatu elektroonilise andmebaasi kohaselt on arestitud kinnistu K. L.-i ainuomandis. AÕS § 56 lg-s 1 sätestatu kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Määruskaebuses ei ole viidatud kinnistusraamatu kande ebaõigsusele. Samuti ei ole määruskaebuse esitaja esitanud dokumente, mis lükkaksid ümber kinnistusraamatu kande õigsuse. 6.2 Määruskaebuse esitamisel sai prokuratuurile teatavaks, et kinnistu arestimine võib puudutada K. L.-i abikaasa varalisi õigusi. Sellest tulenevalt kaasas uurimisasutus
  22. jaanuaril 2013 B. L.-i kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse. Seega on tal võimalik kriminaalmenetluses enda omandiõigust kaitsta. Vara konfiskeerimise korral saab ta aga esitada TMS § 222 lg 1 alusel täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi. 6.3 Eeldusel, et Xxxxxxx X-XX kinnistu näol on tegemist ühisvaraga, vastutab K. L. konfiskeerimisenõude täitmise eest PKS § 33 lg 3 kohaselt oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Menetlejale teadaolevalt K. L.-il lahusvara ei ole. Seega tekib riigil kui konfiskeerimisnõude omanikul õigus nõuda ühisvara jagamist. Seetõttu on põhjendatud keelumärke muutmata jätmine esmalt vara jagamise nõude ja teiseks konfiskeerimisnõude tagamiseks. 6.4 Juhul kui Riigikohus leiab, et on piisavalt andmeid, mille alusel saab lugeda tuvastatuks, et Xxxxxxx X-XX kinnistu on K. L.-i ja B. L.-i ühisvara, ei too see siiski kaasa arestimismääruse tühistamist täies ulatuses. K. L.-i osa arestimine ühisvaras on konfiskeerimise tagamiseks põhjendatud. Sellisel juhul tuleks B. L.-i omandiõiguse riive vältimiseks muuta Tartu Maakohtu
  23. detsembri
  24. a määruse resolutsiooni nii, et sellega keelataks kinnistu käsutamine üksnes K. L.-il. Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-3-1-15-12 möönnud maksuseadusest tulenevate rahaliste nõuete või kohustuste tagamist sellisel viisil, et kinnistule seatakse keelumärge nii, et kinnisasja käsutamine keelatakse üksnes maksukohustuslasest võlgnikul. Prokuratuuri hinnangul on sarnasel viisil võimalik ka riigi konfiskeerimisnõude tagamine. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  25. KrMS § 384 lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Seega saaks B. L.-il olla praeguses asjas määruskaebeõigus üksnes juhul, kui vaidlustatava kohtumäärusega otsustataks siduvalt tema subjektiivsete õiguste üle.
  26. B. L. vaidlustab kohtumäärust, millega konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestiti K. L.-ile kuuluv kinnistu. Ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud Tartu Maakohtu
  27. detsembri
  28. a määruses ei ole B. L.-i arestimisotsustuse adressaadina nimetatud. Samuti puudub vaidlus, et kinnistusraamatusse on Xxxxxxx X-XX kinnistu omanikuna sisse kantud üksnes K. L..
  29. Riigikohtu üldkogu asus
  30. novembri
  31. a määruses asjas nr 3-3-1-15-12 seisukohale, et maksukorralduse seaduse (MKS) § 1361 lg-s 1 nimetatud määrus, millega tulevikus tehtava maksuvõi vastutusotsuse täitmise tagamiseks koormatakse maksukohustuslase kinnisasi, ei puuduta maksukohustuslase abikaasat, kes ei ole määruse adressaat ja keda ei ole kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud (vt viidatud määruse punkte 30-33 ja 35). Üldkogu põhjendas osutatud tõlgendust muu hulgas sellega, et täitmist tagavate toimingute otsustamisel on selle menetluse olemust ja peamiselt kiireloomulisust arvestades keeruline lahendada tõendite esitamist ja hindamist eeldavat küsimust, kas kinnistu võib erinevalt kinnistusraamatu kandest olla abikaasade ühisvara hulgas. See küsimus on vajaduse korral võimalik lahendada teises menetluses. Seetõttu tuleb kohtul tagamistaotlust lahendades juhinduda AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. (Vt viidatud määruse punkt 32.) Juhul kui MKS § 1361 lg-s 1 nimetatud määruse täitmine peaks kinnistusraamatu kande ebaõigsuse tõttu siiski koormama abikaasade ühisvara, siis on määruse adressaadiks mitteoleval abikaasal võimalik oma õiguste kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid (vt viidatud määruse punkt 37). Esiteks saab isik juhul, kui tema abikaasa suhtes tehtud tagamismääruse alusel koormatakse ühisvara, nõuda AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Alternatiivselt on tagamismääruse adressaadiks mitteoleval abikaasal võimalik enda õigusi kaitsta TMS §-s 222 sätestatud hagi esitamise teel. (Vt lähemalt viidatud määruse punktid 37-43.)
  32. Kolleegium asub eeltooduga analoogilistel põhjustel seisukohale, et ka kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. Arvestades vara arestimise määruse tegemise ja vaidlustamise korda ning tähtaegu kriminaalmenetluses, ei saa selles menetluses isikule tagada tõhusat võimalust tõendada, et arestitud kinnistu kuulub erinevalt kinnistusraamatu kandes märgitust abikaasade ühisvarasse. Osutatud küsimus on vajaduse korral võimalik lahendada tsiviilkohtumenetluses, sarnaselt sellele, kuidas tuvastatakse MKS § 1361 lg-s 1 nimetatud määruse objektiks oleva kinnisasja kuulumine abikaasade ühisvara hulka (vt käesoleva määruse punkt 9 koos edasiviidetega). KrMS § 142 alusel kinnistu arestimist otsustades tuleb kohtul lähtuda AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust.
  33. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud Tartu Maakohtu
  34. detsembri
  35. a määrus ei piira B. L.-i subjektiivseid õigusi, mistõttu ei ole B. L.-il KrMS § 384 kohaselt ka õigust Xxxxxxx X-XX kinnistu arestimist määruskaebe korras vaidlustada. Seetõttu jätab kolleegium B. L.-i esindaja määruskaebuse KrMS § 390 lg 1 ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kuna B. L. ei olnud selles asjas kohtumenetluse pool ega menetlusväline isik, kelle õigusi või seaduslikke huve oleks maakohtu määrusega piiratud, pidanuks ka ringkonnakohus jätma B. L.-i esindaja määruskaebuse läbi vaatamata. Kuna aga ringkonnakohtu otsustust B. L.-i esindaja määruskaebus sisuliselt läbi vaadata ei ole vaidlustatud, puudub kolleegiumil menetluslik alus ringkonnakohtu määruse tühistamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  36. mai
  37. a määrus asjas nr 3-1-1-43-12, p 21). II
  38. Sõltumata B. L.-i määruskaebuse lubatavusele antud hinnangust, märgib kolleegium järgmist.
  39. Analoogiliselt Riigikohtu üldkogu
  40. novembri
  41. a määruses asjas nr 3-3-1-15-12 punktis 46 ja
  42. aprilli
  43. a otsuses asjas nr 3-3-1-82-12 punktis 49 märgitule, on ka KrMS § 142 alusel võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Seejuures tuleb arvestada, et enne arestiga tagatava varalise kohustuse lõplikku kindlaksmääramist (nt konfiskeerimisotsustuse jõustumist) saab prokuratuur taotleda KrMS § 142 alusel kinnisasja käsutamise keelamist vaid kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul, kelle vastu arestiga tagatav kohustus on suunatud. See tähendab, et kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. (Vt ka Riigikohtu üldkogu
  44. aprilli
  45. a otsus asjas nr 3-3-1-82-12, p-d 53 ja 56). Kolleegium leiab, et ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul.
  46. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et praeguses asjas on ringkonnakohus ekslikult märkinud, nagu võiks B. L. kaitsta oma õigusi ühisvara jagamist nõudes. Kohtu selline seisukoht on vastuolus PKS § 26 lg 1 teise lausega, mille kohaselt ei ole abikaasal varaühisuse kestel õigust nõuda ühisvara jagamist. Samuti on apellatsioonikohus vääralt mõistnud TMS § 14 sisu (vt käesoleva määruse punkt 4.2). Osutatud paragrahv reguleerib täitemenetluses sissenõude pööramist abikaasade ühisvarale. Sellest sättest ei tulene alust arestida enne ühe abikaasa vastu suunatud nõude rahuldamist selle nõude täitmise tagamiseks mõlema abikaasa ühisvara. Hagi abikaasade ühisvara jagamiseks saab riik sissenõudja ja võlausaldajana TMS § 14 lg-st 2 ning PKS § 33 lg 3 teisest lausest tulenevalt esitada alles pärast seda, kui tema nõue ühe abikaasa vastu on lõplikult kindlaks määratud (nt konfiskeerimisotsustus jõustunud). Enne seda ei saa riik taotleda ka mõlema abikaasa vastu esitatava ühisvara jagamise hagi tagamiseks kinnistusraamatusse keelumärke või eelmärke kandmist. Peale selle tuleb arvestada, et kuna abikaasade ühisvara jagamise hagi ei ole võimalik läbi vaadata kriminaalmenetluse raames, ei saa ka selle tagamine toimuda KrMS §-s 142 ette nähtud korras. Seega on asjakohatu ringkonnakohtu viide TMS §-le 14 kui normile, mis justkui õigustaks abikaasade ühisvara arestimist ühe abikaasa suhtes kavandatava konfiskeerimisotsustuse täitmise tagamiseks. Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.