Obsah (8)

§ 2§ 100§ 87§ 97§ 84§ 79§ 89§ 12

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-24-13 Otsuse kuupäev Tartu, 13. mai 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Lui

) § 87 ja § 89 lg 1 alusel töö lõppemise tõttu. Ülesütlemisavalduse kohaselt ei ole kostjal võimalik hagejale teist tööd pakkuda. Pooled leppisid kostja esitatud ülesütlemisavalduse p-s 4 kokku, et nad loobuvad töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaegadest. Samuti kinnitas hageja, et ta ei soovi vähem ette teatatud aja eest hüvitist. Lisaks allkirjastasid pooled

1. aprillil 2011 dokumendi pealkirjaga „Lõplikud erisätted" (erisätted), milles oli mh kirjas, et hageja on
2. aprillini 2011 korralisel puhkusel ja tööleping lõpeb
3. aprillil; kostja maksab hagejale lõpparve hulgas töölepingu lõpetamise hüvitisena 3,5 kuu töötasu ja lisahüvitisena 1,5 kuu töötasu, pidades kinni seaduses sätestatud maksud ja maksed; hageja loobub kostja vastu töölepinguga seotud nõuete esitamisest, kuid kui hageja esitab kostja vastu hagi, peab ta tagastama kostjale kõik lahkumishüvitised ning maksma kostjale lahkumishüvitistelt arvestatud maksude suuruse hüvitise; pooled kinnitasid, et pärast erisätete allkirjastamist pole neil üksteise vastu ühtegi töösuhtest tulenevat pretensiooni. Töölepingu ülesütlemisavalduse p 4 ja erisätete p 3 on tühised nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lg 3 kui ka

§ 2järgi.

Töölepingu ülesütlemisel ei teavitanud kostja hagejat, et hagejal on töölepingu art 6A p 4 alusel õigus saada suuremat hüvitist, kui talle tegelikult maksti. Kui hageja oleks erisätete allkirjastamise ajal teadnud, et tal on töölepingu järgi õigus saada suuremat hüvitist, ei oleks ta erisätteid allkirjastanud. Hageja sõlmis erisätted eksimuse tõttu. Erisätted ei ole töölepingu muutmise kokkulepe ega poolte kompromiss. Erisätete alusel maksis kostja töölepingu lõpetamisel hagejale hüvitist viie kuu töötasu ulatuses, s.o kokku 9524 eurot (bruto). Kostja jättis hagejale maksmata hüvitise töölepingu art 6A p 4 alusel, samuti koondamise ja töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise eest. Kuna erisätete p 3 on tühine, on kostja kohustatud maksma hagejale

§ 100

lg-s 1 sätestatud koondamishüvitist hageja ühe kuu töötasu ulatuses, s.o 1904 eurot 80 senti, ning

§ 100

lg-s 5 ettenähtud hüvitise töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise eest neljakümne üheksa päeva eest, s.o kokku 3111 eurot 17 senti (bruto). Lisaks on hagejal õigus saada kostjalt töölepingu art 6A p 4 alusel hüvitist kuue aasta, nelja kuu ja üheteistkümne päeva eest, s.o kokku 24 242 eurot 27 senti (bruto). Kuna kostja maksis hagejale töölepingu ülesütlemisel viie kuu töötasu suuruse hüvitise 9524 eurot, on kostja kohustatud maksma hagejale töölepingu art 6A p 4 alusel hüvitist 19 734 eurot 24 senti. Lisaks peab kostja maksma hagejale viivist iga hüvitise väljamaksmisega viivitatud päeva eest alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. 2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Poolte sõlmitud töölepingu lõpetamise erisätted on käsitatavad kompromissilepinguna. Kostjal ei ole kohustust maksta hagejale töölepingu lõpetamise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest hüvitist

§ 100

lg 5 järgi, kuna hageja ise avaldas tahet etteteatamistähtaega lühendada ja loobus sellest hüvitisest kostja ülesütlemisavalduse p-s 4. Hageja ei ole oma tahteavaldust tagasi võtnud. Töölepingu art 6A p 2 kohaselt ei maksta hagejale hüvitist, kui ta lahkub ametist. Kostjale tundus hageja töölt vabastamine ilma ühegi hüvitiseta ebaõiglane, mistõttu sõlmisid pooled ülesütlemisavalduses erikokkuleppe ja lõplikud erisätted töölepingu lõpetamisega seotud kõikide asjaolude kohta. Hageja sõlmis need kokkulepped vabatahtlikult. Hageja sai kokkulepete alusel kostjalt oluliselt suurema hüvitise, kui näeb ette

§ 100lg 1.

Seega ei ole tegemist töötaja kahjuks seaduses sätestatust kõrvalekalduva kokkuleppega, mis oleks tühine

§ 2järgi.

Hagejale erisätete alusel makstud viie kuu töötasu suurune hüvitis sisaldab

§ 100lg-s 1 ettenähtud hüvitist.

Lisaks on hageja saanud ühe kuu töötasule vastava hüvitise töötukassalt. Hageja kinnitas erisätetes, et tal ei ole kostja vastu mingeid pretensioone. See on negatiivne võlatunnistus võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 mõttes. Samuti kinnitas hageja, et ta loobub kõikidest edasistest võimalikest nõuetest kostja vastu. Seega on võlasuhe VÕS § 207 lg 1 kohaselt lõppenud. Ülesütlemisavalduse p-s 4 sisalduv kokkulepe ning erisätted on kehtivad, need ei ole tühised ega tühistatud ning nende tühistamiseks ei ole alust. Hageja sõlmis kokkulepped vabatahtlikult ja täie teadmise juures, mitte eksimuse mõjul. Hageja vastupidised väited on valed, tõendamata ja pole usutavad. Hageja teadis oma võimalikust koondamisest juba oktoobris

1. Samuti teadis ta töölepingu lõpetamise sätetest.
2. Kostja esitas
3. juunil 2011 hageja vastu vastuhagi, milles palus mõista hagejalt välja leppetrahvi 12 666 eurot 92 senti ja viivise. Hageja esitas kostja vastu hagi, kuigi ta oli sellisest õigusest loobunud. Seetõttu on hageja kohustatud maksma kostjale erisätete p 4 alusel leppetrahvi 12 666 eurot 92 senti, s.o kõik talle makstud lahkumishüvitised ja nendega seotud maksud. Kui erisätted on tühised, tuleb kostja vastuhagi rahuldada alusetu rikastumise sätete järgi.
4. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata. Erisätted on tühised või tühistatud. Kui kostjal on leppetrahvinõue, tuleb seda vähendada mõistliku suuruseni, s.o kuni ühe kuu keskmise töötasuni. Kostja nõutav leppetrahv on arvutatud valesti.
5. Harju Maakohus rahuldas
6. aprilli
7. a otsusega hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja töölepingus kokkulepitud hüvitise ning

§ 100

lg-tes 1 ja 5 sätestatud hüvitise, s.o kokku 19 734 eurot 24 senti, viivise hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o 1555 eurot 20 senti, ja viivise põhinõudelt alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid

1. detsembril 2004 töölepingu, mille art 6A p-s 4 lepiti kokku, et töölepingu võib lõpetada töökoha kaotamise või osakonna sulgemise tõttu, sellest etteteatamise tähtaeg on kaks kuud ja hüvitise suurus on sel juhul kahe kuu töötasu iga töötatud aasta kohta.
2. veebruaril 2009 sõlmisid pooled töölepingu lisa, milles lepiti kokku, et alates
3. veebruarist 2009 on hageja töötasu 1904 eurot 80 senti. Kostja ütles
4. aprillil 2011 hageja töölepingu üles

§ 87ja § 89 lg 1 alusel.

Hageja viimaseks tööpäevaks oli

1. aprill
2. Töölepingu ülesütlemisavalduse ps 4 loobusid pooled töölepingus kokkulepitud ja

§-s 97 sätestatud töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegadest ning hageja kinnitas, et ta ei soovi vähem ette teatatud aja hüvitamist

§ 100

lg 5 kohaselt, kuna ta on ise avaldanud soovi etteteatamistähtaja lühendamiseks ning kostja on sellega nõustunud.

1. aprillil 2011 allkirjastasid pooled ka erisätted, milles on kirjas järgmised asjaolud:
2. aprillil 2011 teavitas kostja hagejat töölepingu lõpetamisest ülesütlemisega; hageja on korralisel puhkusel
3. aprillini ja tööleping lõpeb
4. aprillil ning hageja saab sel kuupäeval oma lõpparve hulgas töölepingu lõpetamise eest 3,5 kuu töötasu suuruse hüvitise; kostja kannab hageja pangakontole 1,5 kuu töötasu suuruse lisahüvitise, pidades sellest kinni maksud ja maksed; hageja loobub kostja vastu igasuguste töölepinguga seotud hagide esitamisest kohtus ja vahekohtus; juhul kui hageja esitab kostja vastu hagi kohtusse või vahekohtusse, peab ta tagastama kostjale kõik saadud lahkumishüvitised ja maksma talle hüvitist lahkumishüvitistega seotud maksude ulatuses; pooled kinnitasid, et pärast erisätete allakirjutamist pole neil üksteise vastu ühtegi töösuhtest tulenevat kaebust; erisätete alusel on kostja maksnud hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitist viie kuu töötasu ulatuses, s.o kokku 9524 eurot (bruto).

§ 2

järgi on tühised poolte kokkulepped, millega pooled loobusid töölepingus kokkulepitud ja

§-s 97 ettenähtud töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegadest ning hageja kinnitas, et ta ei soovi vähem etteteatatud päevade hüvitamist

§ 100lg 5 kohaselt.

Seega pidi kostja maksma hagejale töölepingu lõpetamisel

§ 87

ja § 89 lg 1 alusel

§ 100

lg-s 1 sätestatud hüvitist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 1875 eurot 9 senti, ning

§ 97lg 2 p 3 ja § 100 lg 5 alusel hüvitist 49 päeva eest, s.o 4375 eurot 21 senti.

Hagejal on õigus nõuda kostjalt töölepingu art 6A p-s 4 kokkulepitud hüvitist iga töötatud aasta eest kahe kuu töötasu ulatuses, kuna kostja ütles töölepingu üles

§ 87

ja § 89 lg 1 alusel ning pooled ei ole töölepingu kehtivuse ajal töölepingut muutnud. Töölepingu ülesütlemise päeval allkirjastatud erisätted ei ole käsitatavad töölepingu art 6A p 4 muudatusena, vaid see on kokkulepe hüvitiste maksmise kohta töölepingu lõppemise tõttu. VÕS § 1 lg 1 ja § 76 lg 1 alusel on hagejal õigus saada kostjalt töölepingu art 6A p-s 4 kokkulepitud hüvitist 6 aasta 4 kuu ja 11 päeva eest, s.o kokku 24 242 eurot 27 senti (bruto). Vaidluse lahendamiseks ei ole olulised poolte väited erisätete tühisuse või tühistamise kohta ega asjaolu, kas hageja sai ametikoha kaotamisest teada juba

1. aasta oktoobris ning kas hageja palus kostjal otsustada teda koondada võimalikult kiiresti. Kostja ütles töölepingu üles
2. aprillil
3. Kuna kostja maksis hagejale töölepingu lõpetamisel erisätetes kokkulepitud hüvitist viie kuu töötasu ulatuses, s.o kokku 9524 eurot, tuleks kostjalt hageja kasuks välja mõista lisaks 20 968 eurot 57 senti. Arvestades hageja nõude piire, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 19 734 eurot 24 senti.

§ 84

lg 1 alusel on kostja kohustatud maksma hagejale töölepingu lõppemise päeval sissenõutavaks muutunud koondamishüvitistelt ja töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja hüvitiselt viivist kohtuotsuse tegemiseni 1555 eurot 20 senti ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS §-s 94 sätestatud määras. Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, sest erisätetes kokkulepitu, millega hageja võttis kohustuse mitte esitada kostja vastu kohtusse hagi, on heade kommete vastane ja TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Hagejal on põhiseaduse §-st 15 tulenev õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Seetõttu ei ole vaja võtta seisukohta leppetrahvi suuruse ebamõistlikkuse, selle vähendamise põhjendatuse ja ebaõige arvutuse ning kostja viivisenõude kohta. 6. Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati, ning teha selles osas uue otsuse ja jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt oleks maakohus pidanud analüüsima poolte tahteavaldusi töölepingu lõpetamisel, sest tegelikult lõpetati töösuhe poolte kokkuleppel

§ 79järgi.

Samuti ei analüüsinud maakohus ülesütlemisavalduse p-s 4 sisalduvat hageja tahteavaldust lühendada etteteatamistähtaega. Maakohus jättis hindamata ka hageja nõuetest loobumise avalduse. Maakohus jättis tähelepanuta erisätetes kokkulepitu ja tugines põhjendamatult töölepingu art 6A p-le

1. Ülesütlemisel sõlmitud kokkulepetega muudeti töölepingu art 6A. Kuivõrd hageja sai töölepingu lõppemisel seaduses ettenähtust rohkem hüvitist, ei ole erisätted tühised. Isegi kui võlasuhe ei oleks lõppenud kohase täitmisega, on see lõppenud nõuetest loobumise tõttu, kuna erisätetes loobus hageja kõikidest nõuetest kostja vastu. Maakohus arvutas hüvitise suuruse valesti.
2. Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. oktoobri
5. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja jaotati menetluskulud. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ning poolte menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt lõppes tööleping poolte kokkuleppel

§ 79järgi.

See paragrahv võimaldab pooltel tähtajatu töölepingu igal ajal kokkuleppel lõpetada ega sätesta tingimusi, mida poolte hüvitiste kohta sõlmitud kokkulepped oleks rikkunud. Hageja avaldas kostjale soovi lahkuda töölt enne

§-s 97 nimetatud töölepingu etteteatamisetähtaja möödumist ja oli nõus loobuma

§ 100lg-s 5 sätestatud hüvitisest.

Kuna poolte kokkulepe ei olnud hagejat kahjustav, ei takistanud koondamisolukord selle sõlmimist. Hageja sai töölepingu lõppemisel erisätete alusel 3,5 kuu töötasule vastava hüvitise, mis sisaldas

§ 100lg-s 1 sätestatud ühe kuu keskmise töötasu suurust koondamishüvitist.

Lisaks maksis kostja hagejale kompromissina erisätetes kokkulepitud 1,5 kuu töötasu suuruse hüvitise. Hageja oli töösuhte poolena teadlik töölepingu tingimustest. Seetõttu ei ole asjakohased tema väited, et ta loobus töölepingu art 6A p-s 4 kokkulepitud hüvitisest ekslikult. Hüvitisest loobumise seaduslikkuse küsimus võiks

§ 2

tähenduses tekkida juhul, kui hageja oleks nõustunud vähendama hüvitist alla seaduses ettenähtud määra. Kuna kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust vastuhagi rahuldamata jätmise osas, ei kontrollinud ringkonnakohus vastuhagi rahuldamata jätmise põhjendatust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et pooled lõpetasid töölepingu

§ 79alusel.

Hageja ei ole teinud tahteavaldust töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel, selliselt ei ole pooled töölepingu lõppemist ka vormistanud. Koondamisolukorras töösuhte lõpetamine poolte kokkuleppel kahjustab ilmselt hageja huve. Hageja ei ole kostja ülesütlemisavaldust vaidlustanud ning kostja ei ole ülesütlemisavaldusest taganenud, seda tühistanud ega muul viisil väitnud, et see ei kehti. Ringkonnakohtu põhjendused on vastuolulised. Leides, et pooled lõpetasid töölepingu kokkuleppel, millisel juhul ei olegi etteteatamistähtaegu, märkis ringkonnakohus samas, et hageja loobus lühema etteteatamistähtaja eest makstavast hüvitisest. Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejal oli poolte kokkuleppel õigus loobuda seaduses sätestatud õigustest. 10. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei eksinud lepingu lõpetamise kvalifitseerimisel. Kui tööleping lõpetatakse poolte kokkuleppel, siis ei ole oluline, kelle algatusel ning mis põhjusel töölepingu lõpetamise kokkulepe sõlmiti. Kui pooled jõuavad töölepingu lõpetamise asjaoludes kokkuleppele ning puuduvad kokkuleppe tühisuse või tühistamise aluseks olevad asjaolud ja üks pooltest ei ole kokkulepet tühistanud, on tegemist töösuhte lõpetamisega poolte kokkuleppel

§ 79mõttes.

Kuna töötaja ei saa avaldada soovi enda koondamiseks, saab hageja

1. märtsi
2. a e-kirja käsitada tahteavaldusena töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel või tema enda algatusel. Ringkonnakohtu otsus ei ole vastuoluline. Poolte kokkulepetega ei kaldutud kõrvale töölepinguseadusest, kuna hageja sai töölepingu lõpetamisel kokkuleppe järgi hüvitist rohkem, kui ta oleks saanud

§ 100lg-te 1 ja 5 alusel.

Seega ei saa poolte kokkulepped olla

§ 2

järgi tühised.

§ 79

võimaldab mh lühendada poolte kokkuleppel töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega. Kui töötaja on ise soovinud etteteatamistähtaega lühendada ja tööandja on üksnes seetõttu olnud nõus töölepingu kohe lõpetama, ei ole töötajal õigust

§ 100lg-s 5 sätestatud hüvitist nõuda.

Töölepingu lõppemisel on töölepingu pooltel õigus leppida kokku hüvitise maksmises ilma töölepingu muutmist vormistamata. Kokkulepe, millega muudetakse töölepingus sisalduvaid kokkuleppeid, ongi töölepingu muudatus. Hageja ei sõlminud kokkulepet eksimuse tõttu, kuna ta oli töösuhte poolena teadlik töölepingu tingimustest. Poolte

1. aprillil 2011 sõlmitud kokkulepped on kehtivad ja pooled on kohustatud neid täitma. Kuna kostja on kokkulepped nõuetekohaselt täitnud, on võlasuhe poolte vahel VÕS § 186 p 1 alusel lõppenud. Lisaks on hageja kõigist nõuetest kostja vastu loobunud, mistõttu on võlasuhe igal juhul lõppenud VÕS § 207 alusel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 692 lg 2 alusel jätta muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Maakohtu otsuse peale ei esitatud apellatsioonkaebust osas, millega maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Seega on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 kohaselt jõustunud. Riigikohus ei ole seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (TsMS § 688 lg 2), kuid arvestab kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel üksnes alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktiliste asjaoludega (TsMS § 688 lg-d 3 ja 4). Kassatsioonkaebuses ei ole asjaolude tuvastamist vaidlustatud. Kassatsiooniastmes ei vaidle hageja ja kostja järgmiste asjaolude üle: · pooled sõlmisid
4. detsembril 2004 töölepingu, mille art 6A p 4 kohaselt võib töölepingu lõpetada töökoha kaotamise või osakonna sulgemise tõttu, sellest etteteatamise tähtaeg on kaks kuud ja hüvitise suuruseks on kahe kuu töötasu iga töötatud aasta kohta; · kostja ütles
5. aprillil 2011 hagejale töölepingu üles, märkides ülesütlemisavalduses, et töökoht koondatakse (

§ 89lg 1); · töölepingu ülesütlemisavalduse p-s 4 leppisid pooled 1.

aprillil 2011 kokku, et ei järgi töölepingus ja

§-s 97 sätestatud töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaegu ning hageja ei soovi vähem ette teatatud aja eest hüvitist

§ 100lg 5 järgi; · pooled allkirjastasid 1.

aprillil 2011 erisätted, milles on mh lepitud kokku, et hagejale makstakse töölepingu lõpetamise hüvitisena 3,5 kuu töötasu ja lisahüvitisena 1,5 kuu töötasu; · hageja viimaseks tööpäevaks oli 11. aprill 2011; · kostja maksis hagejale viimasel tööpäeval viie kuu töötasu suuruse hüvitise. Pooled vaidlevad töölepingu lõppemise aluse ning hüvitise maksmise aluse üle. Hageja põhiseisukohad on menetluses olnud järgmised: · tööleping lõppes kostja erakorralise ülesütlemisega

§ 89lg 1 järgi; · kostja ülesütlemisavalduse p 4 ja osaliselt ka 1.

aprillil 2011 sõlmitud erisätted on tühised; · hagejal on õigus saada kostjalt hüvitist töölepingu art 6A p 4 ning

§ 100lg-te 1 ja 5 järgi.

Kostja põhiseisukohad on olnud järgmised: · pooled lõpetasid tööleping kokkuleppel

§ 79järgi; · 1.

aprillil 2011 muutsid pooled töölepingu art 6A p 4 või sõlmisid kompromissi; · töölepingu ülesütlemisavalduse p 4 ja erisätted on kehtivad. Maakohus leidis hagi rahuldades järgmist: · kostja ütles töölepingu üles erakorraliselt

§ 89lg 1 alusel; · poolte 1.

aprillil 2011 sõlmitud erisätted on töölepingu lõpetamise hüvitiste maksmise, mitte töölepingu muutmise kokkulepe; · poolte kokkulepped, millega loobuti töölepingus kokkulepitud ja

§-s 97 sätestatud töölepingu ülesütlemistähtaegadest ning milles hageja kinnitas, et ta ei soovi ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest

§ 100

lg-s 5 sätestatud hüvitist, on tühised; · hagejal on õigus saada hüvitisi töölepingu art 6A p 4 ning

§ 100lg-te 1 ja 5 alusel.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja leidis hagi rahuldamata jättes, et: · pooled lõpetasid töölepingu kokkuleppel

§ 79

kohaselt; · kostja maksis hagejale erisätete järgi 3,5 kuu töötasu suuruse hüvitise, mis sisaldas

§ 100

lgs 1 ettenähtud hüvitist, ning kompromissina erisätetes kokkulepitud 1,5 kuu töötasu suuruse hüvitise; · erisätted on kehtivad, sest hageja ei olnud neid sõlmides eksimuses ning pooled ei vähendanud hüvitist alla seaduses sätestatud määra. 13. Pooled võivad nii tähtajalise kui ka tähtajatu töölepingu

§ 79järgi igal ajal kokkuleppel lõpetada.

Kolleegium selgitab, et kuigi pooled võivad töölepingu kokkuleppel lõpetada ükskõik kumma poole algatusel, eeldab

§ 79sellekohast mõlema poole tahteavaldust. Ts

ÜS § 69 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldust väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et mõlemad pooled tegid tahteavalduse selle kohta, et tööleping soovitakse lõpetada poolte kokkuleppel. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et hageja tahteavalduseks lõpetada tööleping

§ 79

järgi, on asjaolu, et hageja avaldas soovi lahkuda töölt enne etteteatamistähtaja möödumist ja loobus etteteatamistähtaja järgimata jätmisel makstavast hüvitisest. Töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimisest ja selle korral makstavast hüvitisest loobumine ei tähenda iseenesest, et hageja tahe oli lõpetada tööleping kokkuleppega. Seega ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et tööleping lõppes poolte kokkuleppel

§ 79kohaselt.

Hageja tööleping lõppes kostja erakorralise ülesütlemisega

§ 89järgi.

Selles osas muudab kolleegium ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. 14. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et töölepingu lõpetamise korral poolte kokkuleppel

§ 79

järgi, nagu leidis ringkonnakohus, ei ole tööandjal kohustust järgida

§-s 97 sätestatud etteteatamistähtaegu ega maksta

§ 100lg-te 1 ja 5 alusel hüvitist.

Töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegu peab tööandja

§ 97

lg 1 kohaselt järgima üksnes töölepingu erakorralisel ülesütlemisel (nt

§ 89järgi).

Etteteatamistähtaja järgimata jätmiseks ei ole vaja töötaja nõusolekut, tööandja võib öelda töölepingu üles ilma ette teatamata sõltumata sellest, kas töötaja on sellega nõus. Kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal

§ 100lg 5 kohaselt õigus saada hüvitist.

Lisaks on tööandjal

§ 100

lg 1 järgi kohustus maksta koondatavale töötajale hüvitist tema ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuna kostja ütles töölepingu üles

§ 89

lg 1 alusel, oli tal kohustus teatada ülesütlemisest hagejale ette vähemalt

§ 97

lg 2 p 3 järgi või maksta hüvitist vähemalt

§ 100lg-s 5 sätestatud määras.

Samuti pidi kostja maksma hagejale koondamishüvitist vähemalt

§ 100lg-s 1 ettenähtud ulatuses.

15. Kolleegium selgitab ka poolte võimalust kalduda kokkuleppel kõrvale

§ 100

lg-tes 1 ja 5 sätestatust.

§ 2

järgi on töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingpoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on töölepingu seaduses ette nähtud. Selle paragrahvi eesmärgiks on tagada töötaja kui nõrgema poole kaitse mh olukorras, kus tööandja on mõjutanud töötajat nõustuma seaduses sätestatust kahjulikumate kokkuleppe tingimustega. Seega võivad pooled üldjuhul sõlmida üksnes selliseid kokkuleppeid, mis on töötajale seaduses sätestatuga võrreldes samaväärsed või soodsamad. Muu hulgas võivad pooled leppida kokku, et tööandja maksab töötajale seaduses ettenähtust suuremat hüvitist. Töölepingu seadus ei näe ette võimalust jätta poolte kokkuleppel

§ 100lg-tes 1 ja 5 sätestatud hüvitis maksmata või selle suurust vähendada.

Maakohtu tuvastatu kohaselt leppisid pooled töölepingu art 6A p-s 4 kokku, et töölepingu lõpetamisel töökoha kaotamise või osakonna sulgemise tõttu on etteteatamistähtaeg kaks kuud ja hüvitiseks kahe kuu töötasu iga töötatud aasta eest. Maakohus tuvastas ka selle, et 1. aprillil 2011, s.o töölepingu ülesütlemise päeval leppisid pooled kokku, et hageja loobub töölepingus kokkulepitud ja

§-s 97 sätestatud etteteatamistähtaegadest ja

§ 100

lg-s 5 ettenähtud hüvitisest ning kostja maksab hagejale viie kuu töötasu suuruse hüvitise. Pooled ei ole neid asjaolusid apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses vaidlustanud. Kolleegium leiab, et töölepingu art 6A p-s 4 reguleerisid pooled hagejale koondamise korral seadusega ettenähtud tagatisi, leppides kokku suuremas hüvitises, kui on ette nähtud

§ 100lgtes 1 ja 5.

Töölepingu ülesütlemise tõttu töötajale ettenähtud hüvitiste maksmist reguleerisid pooled ka ülesütlemisavalduse p-s 4 ja erisätetes. Kuna nii ülesütlemisavalduse p-s 4 sisalduv kokkulepe kui ka erisätted sõlmiti enne hageja viimast tööpäeva, s.o töölepingu kehtivuse ajal, on need poolte kokkulepped käsitatavad töölepingu muutmisena

§ 12järgi.

16. Ringkonnakohus järeldas õigesti, et erisätted ei ole tühised, kuna nendega ei vähendatud hüvitist alla seaduses sätestatud määra. Seega on ringkonnakohus jätnud hagi põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja maksis hagejale töölepingu lõppemisel 3,5 kuu töötasu suuruse hüvitise, mis sisaldas

§ 100

lg-s 1 sätestatud koondamishüvitist, ning erisätetes kompromissina kokkulepitud 1,5 kuu töötasu suuruse lisahüvitise. Kolleegium leiab, et pooled suurendasid kooskõlas

§-ga 2 erisätetega

§ 100lg-tes 1 ja 5 ettenähtud hüvitiste suurust viie kuu töötasuni.

Asjaolu, et töölepingu art 6A p 4 kohaselt oleks hagejal olnud õigus saada rohkem hüvitist kui viie kuu töötasu, ei tähenda, et erisätted oleks tühised. Kolleegiumi tõlgenduse kohaselt muutsid pooled erisätetega töölepingu art 6A p 4.

§ 2

ei keela pooltel sõlmida töölepingus kokkulepitust kahjulikumaid kokkuleppeid tingimusel, et need ei ole töötajale kahjulikumad võrreldes seaduses sätestatuga (vt p 15). Hageja palub kostjalt

§ 97lg 2 p 3 ning § 100 lg-te 1 ja 5 alusel välja mõista kokku 5015 eurot 97 senti.

Kostja on maksnud hagejale erisätete alusel 9524 eurot, s.o rohkem, kui hagejal on õigus saada seaduse järgi.

1. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
2. Kuna kolleegium jätab hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik