3-3-1-76-12

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-76-12

1. mai 2013 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld ja Harri Salmann Ülar Rätsepa kaebus Lõuna prefektuuri
2. veebruari
3. a käskkirja nr 6d tühistamiseks Tartu Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a otsus haldusasjas nr 3-11-659 Ülar Rätsepa kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
6. Rahuldada Ülar Rätsepa kassatsioonkaebus.
7. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a otsus haldusasjas nr 3-11-
10. Jätta jõusse Tartu Halduskohtu
11. augusti
12. a otsus.
13. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja Ülar Rätsepa kasuks menetluskulud 2127 (kaks tuhat ükssada kakskümmend seitse) eurot ja 97 senti.
14. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
15. Lõuna Prefektuuri
16. veebruari
17. a käskkirjaga nr 6d määrati Lõuna Prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna patrullteenistuse välijuhile ülemkonstaabel Ülar Rätsepale distsiplinaarkaristusena noomitus. Käskkirja kohaselt täitis Ü. Rätsep
18. septembril
19. a väljakutsel Tabivere valda Juula külla oma teenistuskohustusi mittenõuetekohaselt. Väljakutse ajendiks oli isikute kinnipidamine, kes proovisid varastada A. Veskile kuuluvat tsink​plekki. Ü. Rätsep jättis kuriteoteate lahendamata, ei teatanud sündmusest kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks valvemenetlejale ega alustanud ka ise kriminaalmenetlust. Ü. Rätsep jättis samuti korraldamata väljakutse teenindamise selliselt, et saaksid teostatud esmased menetlus​toimingud, mis on mh vajalikud tõendusteabe kogumiseks. Väljakutse tegijale V. Veskile anti eksitavat teavet, et asjas puudub kriminaalmenetluse alus. Ü. Rätsep andis ilma pleki omaniku A. Veskiga rääkimata patrullteenistuse spetsialistile teavet, et omanik avaldust ei kirjuta, mistõttu lõpetati väljakutse menetlemine.
20. Ü. Rätsep esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Lõuna prefektuuri
21. veebruari
22. a käskkirja nr 6d tühistamiseks ja Lõuna prefektuuri kohustamiseks edutada kaebajat erandkorras. Kaebajale ei tagatud ärakuulamisõigust, kuna kaebajale tutvustati nii
23. veebruari
24. a distsipli​naar​menetluse kokkuvõtet kui samal päeval antud distsiplinaarmenetluse määramise käskkirja alles
25. veebruaril
26. Seega ei olnud kaebajal võimalik esitada pärast enda vastu kogutud materjalidega tutvumist omapoolseid tõendeid, taotlusi või seletusi. Isikult ei ole mõistlik eeldada, et ta esitab võimalikud vastuväited mõne minuti või ühe päeva jooksul. Vastustaja on ärakuulamis​õiguse tagamata jätmisega rikkunud õigusakte ja Riigikohtu praktikat haldusasjas nr 3-3-1-72-
27. Kaebaja ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud. Sündmuskohal viibinud isikutelt ja kaebajalt võeti seletused alles neli ja pool kuud pärast vaidlusaluse sündmuse toimumist ning seega ei ole usutav, et kohalviibijad mäletaksid toimunut täpselt. Ei ole välistatud, et sündmuskohal viibijad mõistsid toimunut või selgitusi vääralt. Kaebaja on patrullialasel tööl olnud üle 20 aasta ja puudus mõistlik põhjus anda sündmuskohal viibinud isikutele valeteavet. Sündmuskohal toimunu ja kinnipeetud isikud tuvastati viivitamatult ning andmed edastati juhtimiskeskusele. Vastav teave on siiani kriminaalmenetluse alustamiseks säilinud.
28. Vastustaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Distsiplinaarmenetluse ajendiks olnud teabe sai Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo Jõgeva osakonna juht, kellele kaebaja allub,
29. jaanuaril 2011 ning seega on järgitud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegu. Kaebajale tagati ärakuulamisõigus. Kaebajal oli võimalik esitada distsiplinaarmenetluse käigus oma arvamusi ja vastuväiteid vabas vormis ning tutvuda kogutud tõenditega. Arvestades TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaegu, on liig-idealistlik anda isikule pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvusta​mist ja enne distsiplinaarkaristuse määramist tähtaeg omapoolse seisukoha esitamiseks. Kaebajal oli võimalik esitada oma vastuväited pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamist, s.h suuliselt. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-72-10 eksinud ning rakendanud vääralt Euroopa Kohtu praktikat. Vastustaja ühineb Riigikohtu lahendile esitatud eriarvamusega. Ka ärakuulamisõiguse rikkumisel ei mõjutaks see asja otsustamist, sest kaebaja ei ole esitanud kohtule veenvaid väiteid oma süütuse kohta. Kriminaalmenetluse esmaste menetlustoimingute tegemine oli kaebaja kohustus, sõltumata kannatanu avaldusest, seega jättis kaebaja väljakutse sisuliselt lahendamata.
30. Tartu Halduskohtu
31. augusti
32. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tühistati vaidlus​tatud käskkiri. Kaebaja kohustamisnõue jäeti rahuldamata. Asjas puudub vaidlus, et kaebajat ei kuulatud enne distsiplinaarkaristuse määramist ära. Isikule peab olema tagatud kaitseõigus, mis saab realiseeruda üksnes siis, kui kogutud materjalide alusel on võimalik teada või oletada, millise sisuga haldusakt võidakse välja anda. Menetlust läbi viinud isiku seisukohad ja järeldused ning süüteo kvalifikatsioon on ära toodud alles distsiplinaarmenetluse kokku​võttes. Muu hulgas sisaldab kokkuvõte ka ettepanekut töötada välja kuriteoteadete lahenda​mise ülesannete jaotuse juhend, mis viitab, et vastav valdkond vajab täpsemat reguleerimist. Kaebaja ärakuulamata jätmine on oluline menetlusviga, mis toob kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamise.
33. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja palus jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
34. Tartu Ringkonnakohtu
35. oktoobri
36. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti kaebaja kaebus käskkirja tühistamiseks rahuldamata. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et distsiplinaarmenetluse protokolli tuleb enne vaidlustatud käskkirja andmist kindla tähtaja jooksul tutvustada. Kaebaja ei ole pärast protokolli tutvustamist esitanud taotlusi või vastuväiteid, v.a taotlus saada toimikust koopia. Halduskohus ei ole välja toonud asja​olusid, mida vastustaja ei ole distsiplinaarmenetluses arvestanud ja mis mõjutanuks kaebajale määratud karistust. Kaebajale anti võimalus esitada oma seletus toimunu kohta
37. ja
38. jaanuaril
39. Riigikohtu seisukoht haldusasjas nr 3-3-1-72-10, kus politseiametnikku karistati teenistusest vabastamisega, ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna kaebajat on karistatud üksnes noomitusega. Riigikohtu lahendis on viidatud ka Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas nr C-142/87, mille punkti 48 kohaselt toob ärakuulamisõiguse rikkumine kaasa tühistamise vaid siis, kui on tõendatud, et rikkumise puudumisel võiks menetluse tulemus olla teistsugune. Kaebaja ei ole esitanud kohtu​menetluses teavet, mille arvestamine mõjutaks lõpptulemust. Distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud. Kaebaja väide, et ta vestles eseme omanikuga, kes ei soovinud avaldust kirjutada, on vastuolus omaniku A. Veski seletustega. Vaidlustatud käskkiri on sisuliselt õiguspärane. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
40. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ring​konnakohtu otsus ja jätta halduskohtu otsus jõusse. Ringkonnakohus on hinnanud asjaolusid ja kaebaja väiteid meelevaldselt ega ole põhjendanud, miks ta asub teistsugusele seisukohale kui halduskohus. Asjast nähtub üheselt, et nii distsiplinaar​menetluse kokkuvõte kui ka distsiplinaarkaristuse käskkiri koostati ühel ja samal päeval, s.o
41. veebruaril 2011, ning mõlemat dokumenti tutvustati samuti ühel ja samal päeval,
42. veebruaril
43. Sellega rikuti ärakuulamisõigust, kuna kaebajal ei olnud võimalust olla distsiplinaar​menetluses ärakuulatud selliselt, et tal oleks olnud võimalik eelnevalt tutvuda distsiplinaar​menetluses kogutud materjalidega. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte tutvustamise ajaks oli vaidlustatud käskkiri juba antud. Ärakuulamise kohustus tuleneb ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga kinnitatud distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhendist. Määratud leebeim karistus – noomitus – välistas kaebaja teenistusalase edutamise, mis tähendab kaebaja karjääri​võimaluste katkemist. Õigusriigi põhimõttele ei vasta ringkonnakohtu seisukoht, et kergete karistuste korral ei tule seaduses sätestatud nõudeid järgida. Ringkonnakohus on eiranud Riigikohtu praktikat haldusasjas nr 3-3-1-72-
44. Distsipliinirikkumise toimumise osas jääb kaebaja kaebuses esitatud seisukohtadele.
45. Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
46. Kassatsioonimenetluses on vaidluse all üksnes Lõuna prefektuuri
47. veebruari
48. a käskkirja nr 6d tühistamise nõue. Kaebaja edutamiseks kohustamise nõue jäeti Tartu Halduskohtu otsusega rahuldamata ning kaebaja ei ole halduskohtu otsust kohustamisnõude osas vaidlustanud. Seega on Tartu Halduskohtu otsus kohustamisnõude rahuldamata jätmise osas jõustunud. Kolleegium käsitleb esmalt ärakuulamisõigusega seonduvat (I), seejärel hindab läbiviidud distsipli​naar​menetluse ja vaidlustatud käskkirja põhjenduste õiguspärasust (II) ning lahendab kaebuse sisuliselt (III). I
49. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et ametniku õigus olla distsiplinaar​karistuse määramise menetluses ära kuulatud tuleneb HMS § 40 lg-st
50. See sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (Riigi​kohtu halduskolleegiumi
51. jaanuari
52. a otsus asjas nr 3-3-1-82-03, p 17;
53. detsembri
54. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-10, p 17;
55. oktoobri
56. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-46-12, p 24). Kolleegium jääb oma senise praktika juurde. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjast
57. jaanuaril 2011 ning kaebaja on esitanud selgitused
58. septembril 2010 toimunud väljakutse kohta nii
59. kui
60. jaanuaril
61. Kummalgi kuupäeval kaebajalt selgituse küsimist ei saa lugeda aga ära​kuulamis​õiguse tagamiseks täies mahus.
62. jaanuaril seletuskirja kirjutamise hetkeks ei antud kaebajale teada, et tema suhtes on alustatud või kavatsetakse alustada distsiplinaarmenetlust.
63. jaanuaril seletus​kirja kirjutades võis kaebaja olla teadlik enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisest, kuid distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas esitatud teave ei anna võimalust vaielda vastu vastustaja kogutud tõenditele, süüksarvatava teo kvalifikatsioonile ja kavandatavale karistusele. See, et isik võib kavandatava koormava haldusakti sisu aimata, ei ole korrektseks ärakuulamiseks piisav (vrd Riigi​kohtu halduskolleegiumi
64. oktoobri
65. a otsus asjas nr 3-3-1-46-12, p 24).
66. Kolleegium ei nõustu, et kaebaja ärakuulamisõigus tagati talle pärast distsiplinaarkokkuvõtte tutvustamist. Menetlusosalise ärakuulamine haldusmenetluses ei ole üksnes haldusorgani formaalne kohustus. Riigikohtu halduskolleegium on
67. jaanuari
68. a otsuses asjas nr 3-3-1-82-03 leidnud, et menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Seega on menetlusosalise ärakuulamise üheks eesmärgiks ka oluliste asjaolude väljaselgitamine, et tagada haldusmenetluses uurimispõhimõtte järgimine ja kaalutlusõiguse teostamine (HMS § 4 lg 2 ja § 6). Vastustajal ei olnud võimalik arvestada kaebaja ärakuulamisel öeldut haldusakti andmisel, kuna distsiplinaar​kokkuvõtte tutvustamise ajaks
69. veebruaril 2012 oli vaidlustatud käskkiri juba antud. Isikule tuleb ärakuulamisõigus tagada, sõltumata sellest, millisel määral haldusakt isikut koormab, s.h kui range distsiplinaarkaristus talle määratakse.
70. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et ärakuulamisõiguse tagamata jätmisega rikkus vastustaja distsiplinaar​menetluse läbiviimise nõudeid.
71. Poolte vahel on samuti vaidlus, kas ärakuulamisõiguse tagamine oleks võinud tuua kaasa teist​- suguse haldusakti andmise. Kaebaja väidab, et ta ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud ja et sündmuskohal viibinud isikud võisid saada tema selgitustest valesti aru. Samuti on kaebaja pidanud ebausaldusväärseks ligikaudu neli ja pool kuud pärast sündmuse toimumist kogutud ütlusi. Vastustaja ei ole neid asjaolusid vaidlus​aluses käskkirjas analüüsinud ega esitanud ka põhjendusi kohtumenetluses. Ringkonnakohus ei ole neid väiteid arvestanud ega analüüsinud, kas sõltumata kaebaja väidetest on distsiplinaar​süüteo toimepanemine tõendatud. Kolleegium ei pea kaebaja väiteid asjakohatuteks või paljasõnalisteks, vaid möönab, et nimetatud asjaolud seavad kahtluse alla distsiplinaarsüüteo toimepanemise tervikuna.
72. Kolleegium peab vajalikuks ühtlustada senist praktikat distsiplinaarasjades ärakuulamisõiguse tagamise kohta. Kuna ärakuulamisõigus haldusmenetluses on isiku menetluslik õigus, võimaldab HMS § 58 jätta haldusakti kehtetuks tunnistamata, kui haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kuid need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Samas on ärakuulamisõigusel eriline roll isiku õiguste kaitsel. Mida ulatuslikum on haldusorgani kaalutlusõigus ja mida raskem on ära​kuulamis​viga, seda tõenäolisemalt mõjutab viga asja otsustamist. HMS §-st 58 tuleneb, et ära​kuulamis​õiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui kohus on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa kaebaja jaoks soodsama haldusakti andmist. Isiku ärakuulamata jätmisel saab see distsiplinaarasjades praktiliselt tähendada vaid olukordi, kui kaalutlusõigus on kohtu arvates juhtumi erandlike asjaolude tõttu kahanenud ühe valikuni. Vastustajal on tõendamiskoormus, et isegi kaebajat õiguspäraselt ära kuulates ei saanuks kaebaja väidetes toodud asjaolud kaasa tuua teistsuguse haldusakti andmist. II
73. Kolleegium leiab, et lisaks kaebaja väidetele vastamata jätmisele on vastustaja ja ring​konna​- kohus jätnud kõrvaldamata tõendite hindamisel esinenud vastuolud. Kaebajale on omistatud mh süü​teod, et ta andis väljakutse tegijale V. Veskile eksitavat teavet, et asjas puudub kriminaal​menetluse alus ning et ta andis patrullteenistuse spetsialistile ilma A. Veskiga rääkimata teavet, et omanik avaldust ei kirjuta.
74. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, kuidas on kaebajale omistatud distsiplinaarsüütegude faktilised asjaolud tuvastatud, kuid käskkirjas on alusena viidatud distsiplinaarmenetluse
75. veeb​ruari
76. a kokkuvõttele. Seega analüüsib kolleegium asjaolude tuvastamist distsiplinaar​menetluse kokkuvõttes. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt on seletusi ja ütlusi andnud kaebaja, vanemkonstaabel S. Jürgenson, sündmuskohal viibinud K. Kaasik ja V. Veski ning A. Veski. Seletused ja ütlused on loetud distsiplinaarsüütegu tõendavateks dokumentideks. Kaebaja ja S. Jürgenson andsid ütlusi, et nad ei andnud kohalviibijatele valeinfot ning A. Veski ei soovinud avaldust kirjutada. K. Kaasiku ja V. Veski ütluste kohaselt selgitasid politseinikud, et varguse katse ei anna alust kriminaalmenetluseks. A. Veski ja V. Veski ütluste järgi A. Veskiga ühendust ei võetud. Antud seletused ja ütlused on vastuolulised osas, kas V. Veskile anti eksitavat teavet, et avaldust ei ole mõtet kirjutada, ning kas sündmuskohal võeti ühendust A. Veskiga. Käskkirjas ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes puuduvad täpsed põhjendused, milliste ütluste millistest osadest distsiplinaarsüüteo asjaolud nähtuvad ja miks pidas vastustaja osa tunnistajate ütlusi usaldusväärsemateks kui vastupidiseid ütlusi, sealhulgas kaebaja seletusi. Ka ringkonnakohus on lähtunud üksnes A. Veski ütlustest, põhjendamata, miks ta eelistab A. Veski ütlusi kaebaja seletustele. Sellega on ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (HKMS § 157 lg 1).
77. Kolleegium on
78. detsembri
79. a haldusasja nr 3-3-1-38-09 otsuse p-s 11 leidnud, et ka distsiplinaarsüüteo menetluses tagab seadus karistusõigusele omase isiku kõrgendatud kaitstuse ja süütuse presumptsiooni. Eeltoodust tulenevalt laienevad distsiplinaarmenetlusele ka kõrgendatud nõuded tõendite kogumisel ja asjaolude väljaselgitamisel. Haldusorgan peab asjaolude välja​selgitamisel põhjendama, kuidas on tõendite alusel jõutud oluliste asjaolude, st süütegude toime​panemise tuvastamiseni ning miks ta eelistab üht tõendit teisele. III
80. Kolleegium leiab eeltoodust tulenevalt, et vastustaja on rikkunud ärakuulamisõigust ning käsk​- kiri on olulises osas põhjendamata, kuna käskkirjast ega distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ei nähtu, milliste asjas kogutud tõendite alusel on kaebajale omistatud distsiplinaarsüüteod tuvastatud. Vastustaja ei ole neid puudusi ka kohtumenetluses kõrvaldanud. Kolleegium leidis
81. aprillil 2009 haldusasjas nr 3-3-1-10-09, et juba ühe süüteo alusetu omistamine isikule võis mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude käskkirjas väidetud süütegude tõendatusest, on käskkirjas langetatud kaalumisotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele. Kolleegium jääb oma senise praktika juurde ega võta seega seisukohta teiste kaebajale omistatud distsiplinaarsüütegude kohta. Ära​kuulamis​õiguse eiramise ja põhjenduskohustuse rikkumise tõttu ei saa kolleegium pidada distsipli​naar​menetlust tervikuna õiglaseks, mistõttu tuleb vaidlustatud käskkiri tühistada.
82. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palub hüvitada kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot 97 senti, esimese astme kohtumenetluses kantud õigusabikulud 960 eurot, teises kohtuastmes kantud õigusabikulud 384 eurot ja kassatsiooni​menetluses kantud õigusabikulud 768 eurot. Kohtule on esitatud kuludokumendid ja kulude kandmine on tõendatud. Kolleegium loeb õigusabikulud esitatud ulatuses vajalikeks ja põhjenda​tuteks. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 2127 eurot ja 97 senti. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann