← Eesti

3-4-1-4-13

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON MÄÄRUS 3-4-1-4-13 15. mai 2013 Eesistuja Märt Rask, liikmed

§ 155

lg 2 kohaselt võib menetlusalune isik esitada Riigikohtule kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Riigikohus kassatsioonikohtuna on õigustatud kontrollima üksnes õigusküsimusi, mistõttu eeldatakse kassatsiooni esitajal õigusalaste süvateadmiste olemasolu. 5. 11. veebruaril 2013 esitas K. Tartu Riigikohtule individuaalse põhiseadusliku kaebuse, milles taotles,

§ 138

lõiked 8 ja 9, § 155 lõiked 2 ja 3 ning § 156 lg 3 tunnistataks vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) § 15 lõikega 1, § 24 lõikega 5 ja § 149 lõikega 3, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 lg 3 punktiga 3 ja lisaprotokolli artikli 7 lõikega

  1. KAEBUSE ESITAJA PÕHJENDUSED
  2. K. Tartu leiab, et tal on õigus esitada Riigikohtule individuaalne põhiseaduslik kaebus, kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pööranud kassatsiooni läbi vaatamata jättes tähelepanu tema väitele, et väärteomenetluse seadustiku sätted, mis nõuavad kassatsiooni esitamist advokaadi vahendusel, on põhiseadusega vastuolus.
  3. Kaebaja märgib, et väärteomenetluse seadustiku regulatsioon on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et ei võimalda menetlusalusel isikul, kelle kaebuse maakohus rahuldamata jättis, esitada apellatsioonkaebust ringkonnakohtule. PS § 149 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtud teise astme kohtud ja vaatavad läbi esimese astme kohtu lahendeid. Seadusandjal puudus legitiimne eesmärk nn hüppava kassatsiooni kehtestamiseks. Seadusandja soovis muuta väärteomenetlust riigi jaoks otstarbekamaks ja odavamaks, kuid menetlusosaliste jaoks apellatsiooniastme väljajätmine hoopis suurendab kulutusi, sest kassatsioon tuleb esitada advokaadi vahendusel.
  4. Kaebaja on seisukohal, et väärteomenetluse seadustik on põhiseadusega vastuolus ka seetõttu, et kassatsioon tuleb Riigikohtule esitada advokaadi vahendusel ka siis, kui kassatsioonkaebusest nähtub selgelt, et selle koostaja (menetlusalune isik) tunneb ise hästi Riigikohtu praktikat. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
  5. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et K. Tartu kaebus ei ole lubatav, sest kaebajale olid tagatud piisavalt tõhusad võimalused oma õiguste kaitseks. Ta oleks saanud taotleda põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist Pärnu Maakohtu menetluses või Riigikohtus kassatsioonimenetluses, esitades kassatsiooni selleks ettenähtud vormis advokaadi vahendusel. Põhiseaduskomisjon leidis samuti, et vaidlustatud sätted on põhiseadusega kooskõlas. Ringkonnakohtule apellatsiooni esitamise piiramise, samuti advokaadisunni sätestamisel olid menetlusökonoomilised kaalutlused. Eesmärgiks oli vältida kohtusüsteemi ülekoormatust ja tagada kohtusse pöördunud isiku õiguste ning huvide parem kaitse ning menetluse poolte võrdsus, mis kindlustab sujuva ja tõrgeteta kohtumenetluse.
  6. Õiguskantsler leidis, et K. Tartu kaebus on lubatav, kuna kaebajal puudus ja puudub võimalus kaitsta oma õigusi õiglases ja tõhusas korralises kohtukaebemenetluses. PS § 15 lg 1 teises lauses tagatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist hõlmab ka kohtumenetlusõigust reguleerivaid norme, mida on võimalik vaidlustada samas kohtumenetluses, mille käigus nad kohaldamisele kuuluvad. See põhimõte kehtib ka kassatsioonimenetluses, sealhulgas eelmenetluses, milles otsustatakse kaebuse lubatavus. Kohtul ei ole õigust jätta normi põhiseaduspärasus hindamata, lähtudes sellise menetluse erisustest, eelkõige menetlusökonoomia tagamise kõrgendatud vajadusest.
  7. Õiguskantsler eristas kassatsiooni loamenetluses kassatsioonis vaidlustatud normide põhiseadusele vastavuse hindamist ja antud hinnangu põhjendamist kohtumääruses. Kassatsiooni läbi vaatamata jätmisel ei esitata määruses selle kohta põhjendusi, sealhulgas ei põhjendata seisukohti, mis võetakse kassatsioonis vaidlustatud normide põhiseaduspärasuse kohta. Õiguskantsler möönis, et loamenetluse olemusest tulenevalt ei ole nõutav kohtumääruses iga kord põhjendada, miks ei menetleta kassatsioonkaebuses esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve kaebust. Siiski ei saa ka kassatsioonkaebuse loamenetluses välistada, et teatud erandlikel tingimustel võib kohtul põhjendamiskohustus tekkida. Ka õigus saada küllaldaselt põhjendatud kohtulahend on igaühe PS § 15 lõikest 1 tulenev õigus. Sellega tagataks, et kohtumenetlus mitte üksnes ei oleks, vaid ka paistaks õiglane. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et kuigi see õigus on sõltuvalt õigussüsteemi ja konkreetse menetluse eripäradest suuresti erineva ulatusega, on juhul, kui kohtud jätavad poole konkreetse, asjakohase ja olulise väite normide põhiseaduspärasuse kohta kõigis kohtuastmetes täielikult hindamata, tegemist EIÕK art 6 lõikest 1 tuleneva kohustuse rikkumisega (Euroopa Inimõiguste Kohtu
  8. juuli
  9. a otsus kohtuasjas nr 63566/00 Pronina vs Ukraina, punkt 25).
  10. Kaebaja kassatsioonkaebuse põhistusteta läbi vaatamata jätmisel ei saanud kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusele põhjendatud vastust ja sellega muutus tema jaoks sisutühjaks kohtu kohustus kassatsioonkaebuses esitatud taotlust hinnata. Menetlusökonoomia oleks piisavalt kaalukas õigusväärtus üksnes juhul, kui kaebajal oleks olnud sarnane vaidlustamisvõimalus ka mõnes muus kohtuastmes. Põhjendamisest tekkiv kohtu töökoormuse tõus ei ole õiguskantsleri hinnangul ülemäära suur, arvestades vaidlustamist võimaldavate olukordade piiratud hulka ning seda, et kohtul on kohustus hinnata normide põhiseaduspärasust kassatsioonimenetluses.
  11. Õiguskantsler on seisukohal,

§ 135

lõiked 8 ja 9, mis näevad ette hüppelise kassatsiooni, riivavad PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebepõhiõigust, kuid ei ole põhiseadusega vastuolus. VTMS § 155 lõigetest 2 ja 3 tulenev kassatsioonkaebuse esitamise piirang – advokaadisund – on taotletava menetlusökonoomia eesmärgi suhtes proportsionaalne juhul, kui kaebajal puudub kaitsjalt nõutavaga võrdne õigusharidus.

  1. Justiitsminister leidis, et Kalev Tartu individuaalkaebus on lubatav ja tuleks menetlusse võtta, kuid vaidlustatud sätted on põhiseadusega kooskõlas. Kaebajal ei olnud muud tõhusat viisi kasutada PS §-ga
  2. tagatud õigust kohtulikule kaitsele, sest ta ei saanud esitada väidet apellatsioonimenetluse vahelejätmise ja advokaadi kasutamise nõude põhiseadusvastasuse kohta varem maakohtule esitatud kaebuses, kuna maakohus neid norme ei kohalda. Vaidlustatud norme kohaldas esimest korda alles Riigikohus, otsustades kassatsiooni menetlusse võtmise üle. Riigikohus ei esitanud määruses sõnaselget seisukohta vaidlustatud sätete põhiseaduspärasuse kohta, millest võiks põhimõtteliselt teha järelduse, et Riigikohus võttis põhiseadusjärelevalve taotluse kohta vaikimisi seisukoha ja jättis selle rahuldamata. Minister leidis, et praegusel juhul ei saa põhjendusteta määrusega lõppenud kassatsioonimenetlust pidada piisavalt tõhusaks menetluseks, milles kaebajal oli võimalik oma õigusi kaitsta.
  3. Justiitsminister leidis,

§ 135

lg-d 8 ja 9, mis sätestavad hüppelise kassatsiooni, riivavad PS § 24 lg-s tagatud edasikaebepõhiõigust, kuid riive on sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend kohtusüsteemi efektiivsuse tagamiseks ning seega on sätted põhiseadusega kooskõlas. Ministri hinnangul on ka VTMS § 155 lg-d 2 ja 3, mis sätestavad kassatsiooni esitamise advokaadi vahendusel, põhiseadusega kooskõlas. VAIDLUSALUSED SÄTTED 16. Väärteomenetluse seadustiku § 135 lõikes 8 on sätestatud: „§ 135. Kohtuotsuse ja selle lõpposa kuulutamine ning kassatsiooniõiguse selgitamine [---]

(8)Maakohtu kohtuotsust ei saa apellatsiooni korras vaidlustada. [---]."
  1. Väärteomenetluse seadustiku § 155 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud: "§
  2. Kassatsiooniõigus [---]
(2)Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.
(3)Kassatsiooni esitanud kohtuväline menetleja või kohtumenetluse poolt esindav advokaat on kassatsioonimenetluses kassaator."
  1. Väärteomenetluse seadustiku § 156 lõikes 3 on sätestatud: "§
  2. Kassatsioonitähtaeg [---]
(3)Kassatsioon esitatakse kaebuse arutamisel kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav." KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. K. Tartu on esitanud Riigikohtule kaebuse, milles väidab, et tema põhiõigusi rikub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. septembri
  3. a määrus asjas nr 3-7-1-1-1-
  4. Riigikohtu kriminaal​kolleegium, jättes kassatsiooni loamenetluses tähelepanuta kassaatori väited kassatsiooni menetlust takistavate väärteomenetluse seadustiku sätete põhiseadusvastasuse kohta, rikkus kaebaja PS § 15 lg 1 teisest lausest tulenevat põhiõigust.
  5. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalne põhiseaduslikkuse järelevalve kaebus. Siiski on Riigikohus leidnud, et erandjuhul saab isik pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  6. aprilli
  7. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-8-13, punkt 13).
  8. Eeltoodust lähtudes hindab kolleegium K. Tartu individuaalkaebuse lubatavust.
  9. PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Sama paragrahvi teine lõige kohustab kohut järgima põhiseadust ja tunnistama põhiseaduse vastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus. Sellise kohustuse sätestab ka PS § 152 lg 1, mille kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega.
  10. Riigikohus on leidnud, et PS § 15 lg 1 teises lauses tagatud põhiõiguse realiseerimine on võimalik konkreetse normikontrolli menetluses, kus kaebuse esitajal on võimalik esitada oma taotlus kohtuasja lahendavale kohtule. PS § 15 lg 1 teise lause kaitseala hõlmab ka õigust seada kahtluse alla menetlusõiguslike normide põhiseadusele vastavus. Riigikohus on leidnud, et isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu, põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kui isiku arvates piirab mingi kohtumenetluse norm põhiseadusvastaselt tema õigusi, näiteks õigust tõhusale õiguskaitsele, saab ta kohtult taotleda, et viimane jätaks konkreetse kohtuasja menetlemisel selle normi kui põhiseadusvastase kohaldamata. Tulenevalt PS § 15 lõikest 2 ja § 152 lõikest 1 peab kohus kas isiku taotlusel või omal algatusel tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoht
  11. detsembri
  12. a määruses kohtuasjas nr 3-4-1-22-09, viidates kolleegiumi
  13. märtsi
  14. a otsusele asjas nr 3-4-1-1-04,
  15. aprilli
  16. a otsusele asjas nr 3-4-1-20-07 ja Riigikohtu üldkogu
  17. mai
  18. a otsusele asjas nr 3-1-1-88-07).
  19. Kolleegium leiab, et kaebaja oleks võinud hüppelise kassatsiooni põhiseadusele vastavust vaidlustada, esitades ringkonnakohtule apellatsiooni, milles palub jätta apellatsiooni esitamist välistavad sätted kohaldamata. Arvestades Riigikohtu järjekindlaid seisukohti menetlust takistavate normide vaidlustamise kohta konkreetse normikontrolli menetluses, leiab kolleegium, et K. Tartul oli tõhus võimalus vaidlustada VTMS § 135 lg-te 8 ja 9 ning § 156 lg 3 põhiseaduspärasust konkreetse normikontrolli menetluses ringkonnakohtus.
  20. Kolleegium möönab, et apellatsioonis ei oleks kaebaja saanud vaidlustada väärteomenetluse seadustiku sätteid, mis nõuavad kassatsiooni esitamist advokaadi vahendusel (VTMS § 155 lg-d 2 ja 3). Apellatsioonimenetluses ei oleks need sätted olnud asjassepuutuvad. Seetõttu oli kaebajal võimalik vaidlustada VTMS § 155 lg-d 2 ja 3 esimest korda kassatsioonimenetluses.
  21. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis
  22. septembri
  23. a määruses nr 3-7-1-1-1-90, et kassatsiooni on esitanud isik, kes ei saa olla kassaator, ja jättis kassatsiooni läbi vaatamata. Kriminaalkolleegium viitas seejuures VTMS § 155 lg-tele 2 ja 3, mille põhiseaduspärasust kaebaja kassatsioonis vaidlustas, kuid ei esitanud määruses seisukohti kassatori taotluse kohta tunnistada VTMS § 155 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks.
  24. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et PS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus jätta õigusakt kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega, hõlmab ka Riigikohut. Ka kassatsioonis võib esitada taotluse tunnistada regulatsioon või selle puudumine põhiseaduse vastaseks. Kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel hindab Riigikohus muu hulgas ka põhiseaduslikkuse järelevalve alustamise taotlust. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et sellest, et Riigikohus määruses põhjendusi ei esita, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kassatsioonkaebuses esitatud väiteid (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  25. novembri
  26. aasta määrus asjas nr 3-4-1-21-11, p 13). Sellest lähtudes on kolleegium seisukohal, et kaebajale oli ka VTMS § 155 lg-te 2 ja 3 põhiseaduspärasuse vaidlustamisel kassatsioonimenetluses tagatud õiglane ja tõhus kohtumenetlus.
  27. Eeltoodust lähtudes ja tuginedes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 11 lg- le 2, jätab kolleegium K. Tartu individuaalkaebuse läbi vaatamata ja tagastab kaebuse esitajale. MärtRask, Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Jaak Luik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.