← Eesti

3-1-1-54-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-54-13

  1. mai 2013 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kriminaalasi A. L-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a otsus kriminaalasjas nr 1-12-3197 A. L-i kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kassatsioon Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann
  4. aprill 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  6. detsembri
  7. a otsus A. L-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi sisuliselt muutmata, kuid teha ringkonnakohtu otsuse põhiosasse täpsustus, millega lugeda õigeks, et süüdistatav võttis füüsilist vägivalda kasutades ära kannatanule kuuluva fotoaparaadi.
  8. Kassatsioon jätta rahuldamata.
  9. Määrata OÜ-le Vanalinna Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks A. L-ile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 211 (kakssada üksteist) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 35 (kolmkümmend viis) eurot ning 20 (kakskümmend) senti.
  10. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Harju Maakohtu
  12. mai
  13. a otsusega tunnistati A. L. lühimenetluses süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja teda karistati vangistusega 4 aastaks ning 6 kuuks. Vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti vangistus 3 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise aja alguseks loeti
  14. detsember
  16. A. L. tunnistati KarS § 200 lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et tema varem röövimise toime pannud isikuna, sisenes
  17. detsembril 2011 kella 11.45 paiku praokil ukse avamise teel Tallinnas Xxxxxxx xxx X asuval alal seisnud M. L.-i haagissuvilasse ja võttis sealt sülearvuti koos kõlaritega, mobiiltelefoni, ID-kaardi lugeja, vabakäeseadme, navigaatori, vutlaris fotoaparaadi kahe akuga ning internetiga ühendamiseks mõeldud juhtmevaba seadme, kogumaksumusega 476,71 eurot. Kui süüdistatav loetletud esemetega haagissuvilast väljus, tuli tema juurde M. L., kes haaras A. L-il õlgadest ja üritas teda kinni pidada. Süüdistatav laskus kükakile, üritas lahti rabeleda, lõi kannatanut korduvalt vasaku käega vastu keha, üritas seejärel paar korda lüüa rusikaga vastu nägu ja tõmbas M. 3-1-1-54-13 L.-i, mille tagajärjel viimane kukkus. Seejärel lõi A. L. kannatanule mitu korda rusikatega vastu pead, tekitades talle füüsilist valu, ja jooksis minema.
  18. Maakohus leidis, et A. L-ile esitatud süüdistus on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. 3.1 Kannatanu märkas vargust ja püüdis süüdlase lahkumist koos varastatud asjadega takistada. Seetõttu kasutas A. L. M. L.-i suhtes vägivalda, mille tagajärjel õnnestus tal sündmuskohalt fotoaparaadiga ära minna. Teised süüdistuses loetletud esemed jäid maha. A. L. soovis toime panna vargust, kuid kasutas teda takistama ilmunud kannatanu suhtes vara hõivamise lõpuleviimiseks vägivalda. Vägivald oli asja äravõtmise ja kannatanu vastupanu mahasurumise vahend, mille tõttu tuleb tegu kvalifitseerida röövimisena. 3.2 Süüdistatava ütlused, mille kohaselt jäi fotoaparaat tema kätte juhuslikult, pole eluliselt usutavad. Selline versioon on kummutatud ka tunnistajate ütluste ning A. L-i teoeelse ja -järgse käitumisega. Röövimise pani süüdistatav toime otsese tahtlusega. Varem on teda röövimise eest karistatud Harju Maakohtu
  19. augusti
  20. a otsusega ja karistatus pole kustunud. 3.3 Kannatanu suhtes tarvitatud vägivald ei olnud intensiivne. Samuti ei olnud röövitud vara väärtus suur. A. L-i on varem korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Viimati mõistetud karistuse kandmiselt vabanes süüdistatav
  21. oktoobril
  22. Vaid mõne kuu möödumisel pani ta aga toime uue kuriteo, mille tõttu tuleb teda karistada vangistusega 4 aastaks ja 6 kuuks.
  23. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. L., kes vaidlustas kuriteo kvalifitseerimise röövimisena ja taotles kergema karistuse mõistmist.
  24. Tallinna Ringkonnakohtu
  25. detsembri
  26. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et süüdistatav möönis küll kannatanult telefoni hõivamist, kuid eitas füüsilise vägivalla kasutamist. Apellatsiooni väited ei anna aga alust kuriteo kvalifitseerimiseks KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Kriminaalasja tehioludest nähtub, et A. L-il õnnestus realiseerida oma tahe - saada kannatanult kätte telefon - füüsilise vägivalla abil. Füüsilist vägivalda kasutas ta kannatanu tõrjumiseks, võõrale varale valduse säilitamiseks ja asja üleminekut takistavat vastupanu murdmiseks. Kuna vägivald oli ajaliselt seotud kannatanu telefoni hõivamisega, on süüdistatava käitumine õigesti kvalifitseeritud röövimisena. Et A. L. tekitas varguse toimepanemisel teda takistada püüdnud M. L.-ile füüsilist valu, tõendavad kannatanu ja tunnistajate ütlused. Apellandi vastupidine seisukoht pole usaldusväärne ja on kummutatud teiste tõenditega. Karistuse mõistmisel lähtus maakohus KarS § 56 lg-st 1, põhistades oma järeldusi veenvalt, mille tõttu puudub A. L-ile mõistetud karistuse kergendamiseks alus. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  27. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. L-i kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Maakohus tunnistas A. L-i süüdi selles, et ta lahkus sündmuskohalt kannatanu fotoaparaadi, mitte telefoniga. Telefoni hõivamise süüksarvamist apellatsioonis ei taotletud. Ringkonnakohus väljus apellatsiooni ja maakohtu otsusega tuvastatu piiridest, rikkudes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 6.2 Kannatanu kehaline väärkohtlemine ja vägivalla kasutamine vara hõivamise eesmärgil pole tõendatud. A. L-i ütluste kohaselt tahtis ta toime panne vargust ja isegi siis, kui ta kasutas kannatanu käest lahtirabelemise käigus jõudu, ei teinud ta seda asjade hõivamiseks. Rüseluse tekkimisel soovis ta vältida kinnipidamist, mitte kehtestada või säilitada oma valdust kannatanu asjadele. Fotoaparaat jäi süüdistatava käe külge rippuma, kuid sellest ei olnud A. L. huvitatud. 6.3 Karistuse määra pole veenvalt põhjendatud ja see on liialt raske. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine tõi kaasa karistuse mittevastavuse kuriteo raskusele. Süüdistatav tunnistas varguse toimepanemist ja avaldas puhtsüdamlikku kahetsust. Karistuse eesmärgid on saavutatavad ka lühemaajalise vangistusega. 2

(4)3-1-1-54-13
  1. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Õnne NeareVaarmann, et vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. A. L-i süüditunnistamist põhistati piisavalt, analüüsitud on süüteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid ning kohtu järeldused ja siseveendumuse kujunemine on lugejale jälgitavad. Mõistetud karistus on samuti seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väidetega, nagu oleksid kohtud praeguse kriminaalasja lahendamisel eiranud menetlusõiguse nõudeid või kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
  5. Vaidlustatud otsustest nähtuvalt loeti A. L-ile etteheidetava kuriteo toimepanek tõendatuks kannatanu ja tunnistajate ütluste, kiirabikaardi ning asitõendi vaatlusprotokolli alusel. Kooskõlas KrMS § 312 p-de 1 ja 2 nõuetega põhistasid kohtud jälgitavalt, miks rajatakse süüdimõistva otsuse järeldused just eelpool loetletud tõenditele ja miks ei saa usaldusväärseks pidada süüdistatava ütlusi, milles ta vägivalla kasutamist ning võõra vallasasja äravõtmise tahtlust eitab. Tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt saab rääkida vägivallast kui asja äravõtmise vahendist ja selle ajalisest seotusest võõra vara hõivamisega. A. L., kes soovis algselt toime panna vargust, kasutas vara hõivamise lõpuleviimiseks teda takistama ilmunud M. L.-i suhtes vägivalda. Arvestades eeltoodut ja seda, et A. L. on ka varem toime pannud röövimise, subsumeeriti tema käitumine õigustatult KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga selleski, et lähtuvalt KarS §-st 56 on maakohus karistuse mõistmise aluseks olevaid järeldusi veenvalt põhjendanud ja süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus. Kohtulikul arutamisel tuvastatu ei võimalda rääkida ka karistust kergendava asjaolu, s.t puhtsüdamliku kahetsuse olemasolust. Juhindudes KrMS § 363 lg 4 p-st 1 ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium seetõttu vajalikuks kõnealuses osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi korrata.
  6. Tähelepanu väärib seevastu kassaatori väide, mille kohaselt tunnistas maakohus A. L-i süüdi kannatanule kuuluva fotoaparaadi vägivallaga hõivamises, ringkonnakohus aga leidis, et süüdistatav hõivas vägivalda kasutades hoopis telefoni. 10.1 Maakohus tuvastas, et A. L. püüdis varastada M. L.-ile kuuluvaid süüdistuses loetletud esemeid, mille hulgas olid ka mobiiltelefon ja fotoaparaat, kuid kannatanu sekkumise tõttu õnnestus tal füüsilist vägivalda kasutades lahkuda üksnes fotoaparaadiga. Ülejäänud asjad kukkusid süüdistataval käest maha ja jäid sündmuskohale. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, nõustudes vaidlustatud lahendi põhistustega, kuid märkis ekslikult, et vägivallaga hõivatud varaks oli kannatanule kuuluv telefon. 10.2 Kriminaalkolleegium leiab, et osutatud vea saab kõrvaldada KrMS § 361 lg 1 p 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhiosasse täpsustuse tegemisega, kuna see muudatus süüdistatava olukorda ei raskenda. Seda, et kuriteo tulemusena hõivati just fotoaparaat, süüdistatav apellatsioonimenetluses ei vaidlustanud. Olukorras, kus kõnealuse faktilise asjaolu üle apellatsioonimenetluses vaidlus üldse puudus, ringkonnakohus maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu ja süüteo kvalifikatsiooniga nõustus ning ka kassatsioonimenetluses järeldust fotoaparaadi hõivamise kohta ei vaidlustatud, pole tegemist veaga, mida tuleks käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339
  7. või
  8. lõike tähenduses või mis süüdlase karistusõiguslikku vastutust ja apellatsioonikohtu otsuse sisulist õigsust mõjutaks. 3
(4)3-1-1-54-13
  1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 2 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a otsuse sisuliselt muutmata, kuid teeb ringkonnakohtu otsuse põhiosasse täpsustuse, lugedes õigeks, et süüdistatav võttis füüsilist vägivalda kasutades ära kannatanule kuuluva fotoaparaadi. Kassatsiooni jätab kriminaalkolleegium rahuldamata.
  4. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 211 euro ja 20 sendi suuruses summas, sealhulgas käibemaks 35 eurot ning 20 senti. Taotluse kohaselt on kassatsiooni koostamiseks ja esitamiseks ning kohtutoimiku, ringkonnakohtu otsuse ja kohtuistungi protokolliga tutvumiseks kulutatud aega 11 pooltundi. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on vajalikud ja nende tegemiseks kulutatud aeg põhjendatud ning lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja Eesti Advokatuuri juhatuse
  5. detsembri
  6. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja 16 tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 211 eurot ning 20 senti (sh käibemaks 35 eurot ja 20 senti). Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 tuleb see summa jätta riigi kanda. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.