← Eesti

3-1-1-52-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-52-13

  1. mai 2013 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi Kriminaalasi Sergei Feštšenko süüdistuses KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-15277 Sergei Feštšenko kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik
  4. aprill 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  5. novembri
  6. a kohtuotsus kriminaalasjas Sergei Feštšenko süüdistuses KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Sergei Feštšenkole esitati KarS § 114 p-de 1 ja 2 järgi süüdistus selles, et ta tappis koos Aleksei Feštšenkoga ja Aleksei Korženkoviga julmal ja üldohtlikul viisil A. S.-i. Süüdistuse kohaselt läksid süüdistatavad
  8. mai
  9. a õhtul Tallinnas aadressil Xxxxx xxx XXX-XX asuvasse A. S.-i elukohta kätte maksma tütarlaste halva kohtlemise eest. Sisenenud
  10. korrusel korterisse, sidus A. Feštšenko kannatanul püksirihmaga käed seljataha. Seejärel peksid süüdistatavad A. S.-i rusikate, jalgade ja kurikaga, tekitades talle eluohtlikud tervisekahjustused - hulgalised näokolju murrud, aju-kolju sisserõhutusmurrud ja roietemurrud. Pärast peksmist viskasid süüdistatavad traumaatilise šoki saanud ja teadvuse kaotanud A. S.-i rõdult alla. Kannatanu suri kukkumise tagajärjel. A. S. tapeti julmal viisil, sest ta oli allaviskamisele eelnenud peksmisega viidud šokiseisundisse ja kaotanud teadvuse. Sellises seisundis kannatanu allaviskamisega
  11. korruselt väljendasid S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkov põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. Samuti tapeti A. S. üldohtlikul viisil, sest kannatanu allaviskamise tagajärjel suurest kõrgusest oleks võinud surma saada ükskõik milline paljukorruselise kortermaja siseõues viibida võinud inimene. Järelikult seadsid süüdistatavad reaalsesse ohtu majaelanike ja nende külaliste elu ning tervise.
  12. Kohtuvaidluses leidis prokurör, et kuigi on tuvastatud, et A. S. kukkus rõdult alla süüdistatavate jõupingutuste tagajärjel, pole siiski võimalik kindlaks teha, kes konkreetselt oli viskaja. Järelikult pole võimalik A. S.-i allaviskamist ühelegi süüdistatavale omistada. Samas tekitasid süüdistatavad kannatanu peksmisega niivõrd ulatuslikke ja eluohtlikke vigastusi, et viimane oleks surnud ka üksnes korteris saadud vigastustesse. Eeltoodud põhjustel kvalifitseeris prokurör süüdistatavate käitumise KarS § 113 järgi.
  13. Harju Maakohtu
  14. märtsi
  15. a otsusega tunnistati S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkov süüdi KarS § 118 p 1 järgi. S. Feštšenkole mõisteti karistuseks vangistus üheksaks aastaks. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu
  16. mai
  17. a otsuse järgi karistuseks mõistetud ühe kuu ja üheksateistkümne päeva pikkuse vangistuse võrra. Kuna S. Feštšenko oli eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud vangistusest tingimisi vabastatud, märkis maakohus, et S. Feštšenkol tuleb liitkaristusest ära kanda üheksa-aastane vangistus. Sama otsusega karistati KarS § 118 p 1 järgi ka A. Feštšenkot ja A. Korženkovi, kuid nende suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu. 3.
  18. Maakohus märkis, et prokurör loobus süüdistatavate tegevust KarS § 113 järgi kvalifitseerides süüdistusest osas, mis puudutas A. S.-i rõdult allaviskamist. Süüdistusaktist nähtuvalt tapeti A. S. aga just
  19. korruselt allaviskamisega, kannatanu peksmisega tekitati eluohtlikud tervisekahjustused. Heites S. Feštšenkole, A. Feštšenkole ja A. Korženkovile uut süüdistust esitamata ette kannatanu tapmist peksmise teel, väljus prokurör süüdistuse piiridest. Samuti juhtis maakohus tähelepanu asjaolule, et eksperdiarvamusest nähtuvalt tekitati A. S.-ile peksmisega tõepoolest mitmeid eluohtlikke tervisekahjustusi, kuid puuduvad tõendid, et kannatanu oleks nende tagajärjel surnud. Kui mitte arvestada kukkumist
  20. korruselt, pole välistatud, et A. S. oleks õigeaegse meditsiinilise abi korral ellu jäänud. 3.
  21. Kohus tuvastas, et süüdistatavad läksid
  22. mai
  23. a õhtul üheskoos karistama A. S.-i Y vägistamise eest ja nad osalesid kõik kannatanu peksmises. Seetõttu tunnistas maakohus süüdistatavad süüdi KarS § 118 p 1 järgi.
  24. Harju Maakohtu
  25. märtsi
  26. a otsuse peale esitasid apellatsioonid teiste seas nii S. Feštšenko kui ka tema kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja S. Feštšenko käitumise kvalifitseerimist KarS § 121 järgi.
  27. Tallinna Ringkonnakohtu
  28. oktoobri
  29. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
  30. märtsi
  31. a otsus osaliselt süüdistatavatelt A. S.-i kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia postuumse kompleksekspertiisi tegemisega seoses tekkinud kulude väljamõistmata jätmises ning tehti selles osas uus otsus. Igalt süüdistatavalt mõisteti välja üks kolmandik ekspertiisi maksumusest. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. S. Feštšenko ja tema kaitsja apellatsioonid jäeti rahuldamata.
  32. Tallinna Ringkonnakohtu
  33. oktoobri
  34. a otsuse peale esitasid kassatsioonid prokurör ja kõikide süüdistatavate kaitsjad. Seejuures taotles S. Feštšenko kaitsja kaitsealuse tegevuse kvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja mõistetud karistuse vähendamist.
  35. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  36. mai
  37. a otsusega asjas nr 3-1-1-30-12 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
  38. oktoobri
  39. a ja Harju Maakohtu
  40. märtsi
  41. a otsused täies ulatuses ning kriminaalasi saadeti uue kohtuotsuse tegemiseks Harju Maakohtule samas kohtukoosseisus. Riigikohus märkis, et prokurör oli kohtuvaidlustes loobunud S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkovi süüdistamisest A. S.-i allaviskamises
  42. korruse rõdult ning et KrMS § 268 lg-s 1 sätestatu tõttu ei saanud maakohus aktsepteerida süüdistuse aluseks olnud faktiliste asjaolude muutmist pärast kohtuliku uurimise lõpetamist. Kohtud pidid sellises olukorras lähtuma KrMS § 306 lg-s 1 märgitud küsimuste lahendamisel sellest, et süüdistatavad tekitasid rusikate, jalgade ja kurikaga pekstes A. S.-ile eluohtlikud tervisekahjustused. Riigikohus nõustus, et süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 113 järgi on välistatud, kuid märkis, et kohtud oleksid pidanud omal algatusel kontrollima, kas S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkovi käitumine kannatanu suhtes on kvalifitseeritav tapmise katsena.
  43. Kriminaalasja uue arutamise tulemusena tunnistas Harju Maakohus
  44. juuni
  45. a otsusega S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkovi süüdi KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi. S. Feštšenkot karistati vangistusega üheksaks aastaks. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu
  46. mai
  47. a otsuse järgi karistuseks mõistetud ühe kuu ja üheksateistkümne päeva pikkuse vangistuse võrra. Kuna S. Feštšenko oli eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud vangistusest tingimisi vabastatud, märkis maakohus, et süüdistataval tuleb liitkaristusest ära kanda üheksa-aastane vangistus. 8.
  48. Maakohus tuvastas, et süüdistatavad võtsid A. S.-i korterisse minnes kaasa puidust kurika, peksid kannatanut kurika, käte ja jalgadega nii rindkere, kaela kui ka pea piirkonda ning tekitasid oma tegevusega mitmeid eluohtlikke tervisekahjustusi. Pekstes kannatanut kurika, käte ja jalgadega intensiivselt ja ulatuslikult elutähtsate organite piirkonda, said süüdistatavad aru oma tegevuse eluohtlikkusest. Kuna süüdistatavad ei keelanud ega takistanud üksteist ega kutsunud raskes seisundis kannatanule ka kiirabi, suhtusid nad viimase surma ükskõikselt ja panid järelikult grupiviisiliselt toime tapmise katse kaudse tahtlusega. 8.
  49. S. Feštšenkole karistust mõistes märkis maakohus, et süüdistatavad panid kuriteo toime grupis ja tekitasid kannatanule mitmeid eluohtlikke tervisekahjustusi. Kohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga, et S. Feštšenko oli kuriteo initsiaator. Mõte A. S.-ile kätte maksta tekkis maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt esimesena küll S. Feštšenkol, kuid ta ei veennud A. Feštšenkot ega A. Korženkovi endaga kaasa tulema, vaid üksnes rääkis neile oma plaanist. A. Feštšenko ja A. Korženkov otsustasid ise oma algatusel S. Feštšenkoga kaasa minna ja peksmises osaleda. Maakohus leidis, et kõigi süüdistatavate süü on ühesuurune. S. Feštšenko karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestas kohus, et ta on pannud varasemalt toime vägivalla kasutamisega seotud kuriteo.
  50. Harju Maakohtu
  51. juuni
  52. a otsuse peale esitasid apellatsioonid kõik süüdistatavad, S. Feštšenko ja A. Korženkovi kaitsjad ning Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik.
  53. S. Feštšenko kaitsja L. Olovjanišnikov taotles maakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava käitumise kvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja mõistetud karistuse vähendamist. Kokkuvõtlikult olid kaitsja seisukohad järgmised. 10.
  54. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest Riigikohtu
  55. mai
  56. a otsuse p-de 20 ja 21 kohaselt väljub süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse piiridest. Samuti pole maakohus tuvastanud, miks jäi kannatanu tapmine lõpule viimata. Maakohus oleks pidanud välja selgitama, kuidas A. S.
  57. korruselt alla kukkus, ja vastama küsimusele, kas süüdistatavad oleksid kannatanule arstiabi osutanud või talle kiirabi kutsunud, kui kannatanu poleks
  58. korruselt alla kukkunud. 10.
  59. Eluohtlikena saab käsitada üksnes tervisekahjustusi, mis on loetletud Vabariigi Valitsuse
  60. augusti
  61. a määruse nr 266 "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord" §-s
  62. Seetõttu peab kohus eksperdiarvamuses esitatud järelduste õigsust kontrollides hindama, kas kannatanul tuvastatud vigastused on selles määruses loetletud. Praegusel juhul pole maakohus seda teinud. Kuna maakohus pole näidanud ära ka tõendit, mis andis aluse asuda seisukohale, et vere aspiratsioon ja šokk tekkisid kannatanul korteris saadud vigastuste tagajärjel, ei tekitatud A. S.-ile peksmisega eluohtlikke vigastusi. Eeltoodu tõttu tuleb S. Feštšenko tegevus kannatanu peksmisel kvalifitseerida KarS § 121 järgi.
  63. Prokurör taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist S. Feštšenkole mõistetud karistuse osas ja süüdistatava karistamist vangistusega üheteistkümneks aastaks. Prokurör märkis, et S. Feštšenko oli süüdistatavate grupi juht, kes organiseeris ja juhtis kannatanu peksmist. Ta kutsus kaasa A. Feštšenko ja A. Korženkovi, võttis kaasa pesapallikurika, sisenes esimesena A. S.-i korterisse ning ründas seejärel kannatanut. Maakohtu poolt karistuseks mõistetud üheksa-aastane vangistus ei vasta kuriteo raskusele ega S. Feštšenko isikule.
  64. Tallinna Ringkonnakohtu
  65. novembri
  66. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
  67. juuni
  68. a otsus S. Feštšenkole karistuse mõistmise osas ja talle mõisteti karistuseks vangistus üheteistkümneks aastaks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati, süüdistatavate ja kaitsjate apellatsioonid jäeti rahuldamata. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu motiivid järgmised. 12.
  69. Kuna maakohus tugines süüdistatavate süüditunnistamisel KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele, on etteheited süüdistuse piiridest väljumise kohta alusetud. Maakohtu otsus on ka nõuetekohaselt motiveeritud. Puutuvalt eluohtlike vigastuste tekitamisse tuvastas maakohus eksperdiarvamuse ja eksperdi kohtus antud ütluste alusel, et A. S.-ile tekitati peksmisega hulgalised koljuluu murrud, alalõualuu murrud, lõualuu põrutushaavad, hulgalised roidemurrud ja kopsude põrutus. Lisaks tuvastas maakohus kannatanul veel verekaotusšoki ja vere aspiratsiooni. 12.
  70. Arvestades karistust kergendavate asjaolude puudumist, kuriteo toimepanemist grupis, karistuse mõistmise kohtupraktikat ja S. Feštšenko varasemat karistatust, tuleb süüdistatavat karistada sanktsiooni keskmisest määrast rangema karistusega. S. Feštšenkole tuleb mõista karistuseks vangistus üheteistkümneks aastaks.
  71. Tallinna Ringkonnakohtu
  72. novembri
  73. a määrusega parandati
  74. novembri
  75. a otsuse ebatäpsus S. Feštšenkole liitkaristuse mõistmata jätmise osas ja suurendati mõistetud karistust KarS § 65 lg 1 alusel Harju Maakohtu
  76. mai
  77. a otsuse järgi karistuseks mõistetud ühe kuu ja üheksateistkümne päeva pikkuse vangistuse võrra. Kuna S. Feštšenko oli eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud vangistusest tingimisi vabastatud, märkis ringkonnakohus, et süüdistataval tuleb liitkaristusest ära kanda üheteistkümneaastane vangistus.
  78. Tallinna Ringkonnakohtu
  79. novembri
  80. a otsuse peale esitasid kassatsioonid kõikide süüdistatavate kaitsjad, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  81. märtsi
  82. a määrustega jäeti A. Feštšenko ja A. Korženkovi huvides esitatud kassatsioonid menetlusse võtmata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  83. S. Feštšenko kaitsja L. Olovjanišnikov taotleb Harju Maakohtu
  84. juuni
  85. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  86. novembri
  87. a otsuste tühistamist ning kaitsealuse tegevuse kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Mõistetud karistust palutakse vähendada ja lugeda ära kantuks. Kaitsja põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 15.
  88. KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus muuta kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt kuriteo kvalifikatsiooni juhul, kui ta annab kohtumenetluse pooltele võimaluse avaldada oma seisukohta kvalifikatsiooni kohta, mida süüdistusaktis ei käsitleta. Kuna maakohus ei teinud S. Feštšenkole ega tema kaitsjale ettepanekut avaldada arvamust süüdistatava tegevuse kvalifitseerimise kohta KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi, rikuti S. Feštšenko kaitseõigust. Riigikohtu
  89. mai
  90. a otsuse p-de 20 ja 21 kohaselt väljub süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse piiridest. 15.
  91. Ringkonnakohus pole S. Feštšenkole raskema karistuse mõistmist põhjendanud. 15.
  92. S. Feštšenko süüditunnistamisel KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi kohaldati ebaõigesti materiaalõigust, sest kohtud pole tuvastanud, mis takistas süüdistatavatel kannatanu tapmist lõpule viimast. Kohtud oleksid pidanud välja selgitama, kuidas A. S.
  93. korruselt alla kukkus, ja vastama küsimusele, kas süüdistatavad oleksid kannatanule arstiabi osutanud või talle kiirabi kutsunud, kui kannatanu poleks
  94. korruselt alla kukkunud. Samuti jääb arusaamatuks, miks pole kohtud pööranud tähelepanu tapmiskatsest loobumisele. 15.
  95. Eluohtlikena saab käsitada üksnes tervisekahjustusi, mis on loetletud Vabariigi Valitsuse
  96. augusti
  97. a määruse nr 266 "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord" §-s
  98. Seega peab kohus eksperdiarvamuses esitatud järelduste õigsust kontrollides hindama, kas kannatanul tuvastatud vigastused on nimetatud määruses loetletud. Praegusel juhul pole kohtud seda teinud. Kuna kannatanule ei tekitatud peksmisega ühtki eluohtlikku kehavigastust, tuleb S. Feštšenko tegevus A. S.-i peksmisel kvalifitseerida KarS § 121 järgi.
  99. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Koik, kelle hinnangul on kohtud järginud kriminaalasja uuel arutamisel Riigikohtu
  100. mai
  101. a otsuses nr 31-1-30-12 antud juhiseid. Samuti märgib prokurör, et küsimus kannatanu tapmise lõpule viimisest on praeguses asjas kohatu, sest A. S. kukkus rõdult alla süüdistatavate jõupingutuste tagajärjel. Kuna pole võimalik kindlaks teha, kes konkreetselt oli viskaja, ei saa A. S.-i allaviskamist aga ühelegi süüdistatavale omistada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  102. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas
  103. mai
  104. a otsuses asjas nr 3-1-1-30-12 esmalt S. Feštšenkole, A. Feštšenkole ja A. Korženkovile esitatud süüdistuse piire ning nõustus kohtute seisukohaga, et süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 113 järgi väljuks süüdistuse piiridest. Seejärel märkis Riigikohus, et kohtud oleksid pidanud eelnevale vaatamata oma algatusel kontrollima, kas süüdistatavate käitumine kannatanu peksmisel on kvalifitseeritav tapmise katsena. Riigikohus nentis, et maakohus on õigesti tuvastanud, et süüdistatavad tekitasid kannatanule peksmise tagajärjel eluohtlikke tervisekahjustusi. Seetõttu jätab kolleegium kassaatori need väited, mis puudutavad eelmärgitud küsimusi, tähelepanuta. Need küsimused on lahendatud Riigikohtu varasemas lahendis.
  105. Vastuseks kaitsja etteheitele selle kohta, et kohtud oleksid pidanud süüdistatavate süüditunnistamiseks KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi välja selgitama, millisel põhjusel jäi kannatanu tapmine lõpule viimata, märgib kolleegium, et praeguses asjas loobus prokurör süüdistatavatele kannatanu allaviskamist ette heitmast. Seetõttu ei pidanud kohtud kannatanu kukkumise põhjuse üle arutlemist põhjendatult võimalikuks. Kolleegiumi hinnangul ei välista aga eelnev süüdistatavate süüditunnistamist tapmise katses. Pidades silmas, et isik vabaneb süüst süüteokatse toimepanemise eest üksnes süüteokatsest vabatahtliku loobumise korral ja et praeguses asjas pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis oleks andnud kohtutele alust analüüsida süüteokatsest vabatahtlikku loobumist, kohaldasid kohtud süüdistatavaid tapmise katses süüdi tunnistades õigesti materiaalõigust. Kohtud järeldasid õigustatult, et süüdistatavad panid tapmise katse toime kaudse tahtlusega.
  106. S. Feštšenkole mõistetud karistuse kohta märgib kolleegium järgmist. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaal​kolleegiumi
  107. oktoobri
  108. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11). KarS § 113 näeb sanktsioonina ette vangistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani. Sanktsiooni keskmine määr on seega kümme aastat ja kuus kuud vangistust. Praeguses asjas mõistis ringkonnakohus S. Feštšenkole karistuseks vangistuse üheteistkümneks aastaks. Kohtute poolt tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli A. S.-i peksmine ette planeeritud − süüdistatavad võtsid A. S.-i peksmiseks kaasa kurika ning läksid kolmekesi kannatanule kätte maksma. Korteris takistati kannatanu põgenemist, tal seoti käed selja taha. Seejärel peksid süüdistatavad kannatanut kurika, käte ja jalgadega nii rindkere, kaela kui ka pea piirkonda. Hoolimata kannatanu karjetest ja palvetest peksmine lõpetada, tekitasid süüdistatavad intensiivse ja ulatusliku peksmisega elutähtsate organite piirkonda mitmeid eluohtlikke tervisekahjustusi. Arvestades teo toimepanemise tehiolusid ja S. Feštšenko teopanust, saab järeldada, et tema süü on oluline, mistõttu tema karistamine sanktsiooni keskmisest määrast ülespoole jääva karistusega on põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul arvestasid kohtud S. Feštšenko karistust raskendava asjaoluna õigustatult kuriteo toimepanemist grupis ja märkisid põhjendatult, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Eripreventiivse eesmärgina arvestati tema varasemat karistatust. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohus on karistuse mõistmisel põhiliselt korranud juba maakohtu otsuses sisalduvaid põhjendusi ja nentinud, et prokuröri taotlus S. Feštšenkole rangema karistuse mõistmiseks tuleb rahuldada. Kuid maakohtu põhjenduste kordamine ei anna alust väita, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad põhjendused karistuse mõistmiseks. Seetõttu tuleb jätta S. Feštšenkole mõistetud karistus muutmata.
  109. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  110. novembri
  111. a kohtuotsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.