← Eesti

3-1-1-23-13

RIIGIKOHUS KRIMIAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-23-13

  1. mai 2013 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi Kohtuasi Väärteoasi T.U süüdistuses liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. augusti
  3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 412-1420 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.U kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri politseikolonelleitnant pooled Aare Ehandi Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
  4. aprill 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Jätta Harju Maakohtu
  6. augusti
  7. a otsus väärteoasjas nr 4-12-1420 T.U karistamises liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
  8. Kaitsja taotlus T.U poolt valitud kaitsjale tasutud kaitsjatasu hüvitamiseks jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse avariiteenistuse vanema Tanel Pajumaa
  10. märtsi
  11. a otsusega karistati T.U liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut (40 eurot).
  12. detsembril 2011 kell 7.47 juhtis T.U Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
  13. kilomeetril sõiduautot Smart, kohandamata oma sõidukiirust libedatele teeoludele, lumesajule ja muudele liiklusoludele vastavaks. Juht kaotas sõiduki üle juhitavuse, sattus külglibisemises olles kõrvalolevale sõidurajale ja põrkas kokku tagant tulnud sõiduautoga Audi A8, mille juht M. P. oli varem Smarti taga sõitnuna T.U auto juhitavuse kadumist märgates reastunud vasakpoolsele sõidurajale sooviga kokkupõrget vältida. Kokkupõrkega põhjustas T.U varalise kahju sõiduautode Audi ja Smart omanikele.
  14. Väärteootsuse peale esitas menetlusalune isik kaebuse Harju Maakohtule, taotledes väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuses väideti, et kohtuväline menetleja ei järginud kohtupraktikas omaks võetud seisukohta, et liiklusõnnetuse õiguslikul analüüsil tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist. M. P. eiras mitmeid liiklusseaduse sätteid, kuivõrd ta sõitis liigsuure sõidukiirusega, hoidis T.U autoga liiga lühikest pikivahet ja asus T.U autost mööduma ilma sellise tegevuse ohutuses veendumata. M. P. käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud varalise kahjuga, kuivõrd M. P. korrektse toimimise korral poleks liiklusõnnetust juhtunud.
  15. Harju Maakohtu
  16. augusti
  17. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja väärteootsus muutmata. Maakohus leidis, et M. P. ei rikkunud LS § 50 lg 3 p-s 1 sisalduvat kohustust kohandada oma sõidukiirus selliseks, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva etteaimatava takistuse ees, kuivõrd M. P. ei pidanud ette aimama, et T.U auto võib kaotada juhitavuse. Juhitavuse kaotamise tõttu ei olnud sõiduauto Smart sõidukiiruse vähenemine korrapärane ja toimus oluliselt kiiremini kui tavapärase planeeritud pidurdamise korral. M. P. tegi kõik endast oleneva kokkupõrke vältimiseks, sest asus pärast ohu märkamist kohe pidurdama ja liikus vabale sõidurajale. LS § 50 lg 3 p-s 1 sätestatud kohase sõidukiiruse valimise nõuet rikkus T.U, kes eelkõige linnaliikluseks mõeldud sõiduautot u 70 km/h juhtides sõitis teeolusid arvestades liiga kiiresti. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  18. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T.U kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist järgmistel põhjendustel. Mõlema autojuhi hinnangul oli kahe auto vaheline vahemaa u 70 meetrit, mis tavaolukorras oleks LS § 46 lg 2 mõttes piisav, sest M. P. sõitis kiirusega 70-80 km/h. Arvestades ekstreemselt halbu ilmaolusid, pidanuks aga sõiduauto Audi juht tulenevalt LS § 46 lg-st 1 hoidma umbes kaks korda suuremat pikivahet. Maakohus on lähtunud vääralt sellest, et LS § 46 lg-s 1 sätestatakse kohustus hoida pikivahe selline, et oleks võimalik vältida otsasõitu vaid korrapäraselt pidurdavale sõidukile. Kuivõrd norm peab tagama liiklusohutuse, tuleb selle kohaselt tagant tuleval juhil hoida sellist pikivahet, mis võimaldaks ära hoida kokkupõrke ka juhul, kui eesolev sõiduk kaotab juhitavuse. Kui M. P. oleks hoidnud piisavat pikivahet, poleks liiklusõnnetust tekkinud. Lisaks rikkus kohus oluliselt väärteomenetlusõigust, sest hindamaks menetlusaluse isiku juhitud sõiduki massi, tugines kohus otsuses asja kohtulikul arutamisel vahetult uurimata tõenditele ja asetas liiga suure rõhu asjast huvitatud tunnistaja M. P. ütlustele.
  19. Kassatsioonivastuses palub Põhja prefektuuri politseikolonelleitnant Aare Ehandi jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus leidis õigesti, et M. P. ei pidanud arvestama sellega, et T.U kaotab auto juhitavuse üle kontrolli. Igal liiklejal on õigus eeldada, et teised juhid käituvad õiguskuulekalt ehk liikleja võib lähtuda nn usalduspõhimõttest. LS § 46 lg-s 2 sätestatud ajalised raamid on piisavad igasuguste ilmaolude puhul, sest halbade teeolude korral on pikem mitte üksnes taganttulija, aga ka eesliikuja peatumisteekond. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  20. T.U-le on LS § 223 lg 1 järgi süüks arvatud kahju tekitamine ettevaatamatusest. Põhimõtteliselt võib kaasliikleja ebakorrektne käitumine kahju tekitanud juhi vastutusest LS § 223 lg 1 järgi tõepoolest vabastada. Liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Sealjuures tuleb tähele panna, et ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. Selleks on esmalt tarvis küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei tähenda see tingimata seda, et isik tagajärje põhjustamise eest vastutab. Seejärel on vaja analüüsida, kas tagajärg on teo toimepanijale normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. Näiteks saab tulenevalt kriminaalkolleegiumi varasemast praktikast öelda, et normatiivselt ei saa isikule omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  21. märtsi
  22. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-05, p 9 ja
  23. novembri
  24. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 21). Peale selle võib tagajärje normatiivne omistamine isikule olla välistatud ka seetõttu, et kahju kannatanu asetas ise ohtu mõne enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule kuuluva õigushüve. Sellisel juhul pole põhjust tagada õigushüve kandjale tema õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Sellest tulenevalt on kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  25. veebruari
  26. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-2-05, p 8,
  27. oktoobri
  28. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-79-06, p 6 ja
  29. novembri
  30. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-85-12, p 6). Liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve.
  31. On tuvastatud, et T.U valis autot juhtides liiklusoludele mittevastava liiga suure sõidukiiruse. Seeläbi eksis menetlusalune isik LS § 50 lg 3 p-s 1 sätestatud nõude vastu ja rikkus ühtlasi objektiivset hoolsuskohustust ettevaatamatusdelikti struktuuri tähenduses ning põhjustas varalise kahju sõidukite Audi ja Smart omanikele. Seda seetõttu, et kui T.U oleks sõitnud oludele vastava kiirusega, poleks ta auto üle kontrolli kaotanud ja M. P. juhitud autoga kokku põrganud.
  32. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas T.U poolt tekitatud kahju on temale LS § 223 lg 1 järgi ka normatiivselt omistatav. Sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Maakohtu tuvastatu kohaselt ei rikkunud M. P. liiklusseaduse nõudeid. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu selline seisukoht vastab tuvastatud asjaoludele. Väärteoasjas on tuvastatud, et M. P. sõitis hetkel, mil T.U kaotas auto üle kontrolli, menetlusaluse isiku taga samas sõidureas. Märgates T.U juhitud sõiduki vibama hakkamist, M. P. pidurdas ja sõitis oma juhitud sõiduautoga Audi vasakule sõidurajale, mis oli sel hetkel vaba. Seega alustas M. P. T.U juhitud sõidukist möödasõitu LS § 2 p 44 tähenduses. Alates sellest, kui M. P. oli tema juhtimisel olnud autoga jõudnud pärisuunas vabale sõidurajale ja asunud tegema möödasõitu kõrvalrajale jäänud sõidukist, ei aktualiseeru tema suhtes enam LS § 46 lg 1 mõttes pikivahe hoidmine kõrvalrajal sõitva sõidukiga. Seda seetõttu, et LS § 46 lg 1 kohaselt peab juht hoidma nõuetekohast pikivahet üksnes eessõitva sõidukiga. Kuivõrd M. P. ja T.U liiklesid kahe pärisuunalise sõidurajaga teel ja M. P. soovis T.U juhitavast sõidukist mööda sõita piki vasakpoolset sõidurada, tuleb sellise möödasõidu lubatavuse üle otsustamisel lähtuda eeskätt LS § 52 lg-st 2, mille kohaselt ei tohi juht pärisuunavööndis mööda sõita: 1) piiratud nähtavusega teelõigul, kui pärisuunavööndi sõidurajad pole tähistatud teekattemärgistega või teekattemärgised pole nähtavad; 2) reguleerimata ülekäigurajal; 3) aeglustus- või kiirendusraja, teepeenra või ühissõidukipeatuskoha teelaiendi kaudu, välja arvatud juhul, kui sõidetakse paremalt mööda sõidukist, mis on vasak- või tagasipöördel. Keegi ei ole esitanud väidet, et M. P. oleks selles loetelus kirjeldatud nõudeid rikkunud.
  33. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  34. augusti
  35. a kohtuotsuse muutmata ja T.U kaitsja kassatsiooni rahuldamata.
  36. T.U kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse hüvitada menetlusalusele isikule Harju Maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu kolmsada kolmkümmend kuus eurot (sh käibemaks viiskümmend kuus eurot) ja kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu kakssada nelikümmend eurot (sh käibemaks nelikümmend eurot). VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kolleegium selles asjas väärteomenetlust ei lõpeta ja seetõttu ei kuulu rahuldamisele ka kaitsja taotlus kaitsjatasu hüvitamiseks. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.