← Eesti

3-3-1-10-13

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-10-13

  1. mai 2013 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann KalevVesi OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informat​siooni Ameti
  2. veebruari
  3. a käskkirja nr 13-6/170 ja
  4. märtsi
  5. a vaideotsuse nr 13-4/35 tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kohustamiseks kaebaja
  6. septembri
  7. a taotluse uueks lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtu
  8. novembri
  9. a otsus haldusasjas nr 3-11-1070 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  10. Rahuldada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kassatsioonkaebus.
  11. Tühistada Tartu Halduskohtu
  12. oktoobri
  13. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  14. novembri
  15. a otsused haldusasjas nr 3‑‑11‑‑
  17. Teha uus otsus, millega jätta KalevVesi OÜ kaebus rahuldamata.
  18. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  19. KalevVesi OÜ esitas
  20. septembril 2010 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse Eesti maaelu arengukava 2007–2013 (MAK) meetme 3.1 „Maapiirkonnas majandus​tegevuse mitmekesistamise investeeringutoetus. Suurprojektid 2010“ alameetme 3.1.2 (mikroette​võtete arendamine) raames. KalevVesi OÜ taotles investeeringutoetust ettevõtte tootmistegevuse mitme​kesistamiseks, mille käigus rajatakse uus tootmisliin ja filtreerimissüsteem, ehitatakse asfalt​betoonkate ja laiendatakse tootmishoonet (investeeringuobjekt).
  21. PRIA
  22. veebruari
  23. a käskkirjaga nr 13-6/170 jäeti KalevVesi OÜ taotlus rahuldamata. Käskkirjas leiti, et investeeringuobjekt ei vasta põllumajandusministri
  24. märtsi
  25. a määruse nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 20) § 3 lg 1 tingimustele. Investeeringuobjekt, millele toetust taotletakse, asub Kohtla-Järve Oru linnaosas. Kohtla-Järve linn ei kuulu alla 4000 elanikuga väikelinnade ega ka vallasiseste linnade, mille elanike arv jääb alla 4000, hulka (MAK arengukava tabelid 2 ja 3). Asjaolu, et investeeringuobjekt asub Kohtla-Järve Oru linnaosas ei muuda piirkonda abikõlbulikuks, kuna Kohtla-Järve kui linn ei ole abikõlbulik rakendus​piirkond. KalevVesi OÜ esitas käskkirjale vaide, kuid PRIA jättis selle
  26. märtsi
  27. a vaideotsusega nr 134/35 rahuldamata.
  28. KalevVesi OÜ esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA käskkirja nr 13-6/170 ja vaideotsuse nr 13-4/35 tühistamiseks. Kaebaja leidis, et investeeringuobjekt asub abikõlblikus rakenduspiir​konnas, sest meetme eesmärk on suunatud Kohtla-Järve Oru linnaosa sarnaste maapiirkondade toetamisele. Toila vald ja Oru linnaosa vastavad nii koos kui eraldivõetuna MAK-ga ettenähtud toetatavate piirkondade kriteeriumidele ja MAK-s sätestatud eesmärkidele. Määrusandja ei ole määruse nr 20 andmisel arvestanud Kohtla-Järve kui liitlinna eripäraga. Kohtla-Järve on liitlinn, mis koosneb erinevate kohalike omavalitsuste territooriumidega eraldatud ja eraldi asuvatest ning oma​vahel territoriaalselt ühendamata asumitest. Liitlinna osaks olevate asumite majanduslik areng, olu​kord ja kujunemine on lahutamatus seoses kohaliku omavalitsusega, mille territooriumil see konkreetne asum paikneb. Määruse nr 20 tõlgendamisel võib jõuda seisukohale, et Oru linnaosa on abikõlbulikuks rakenduspiirkonnaks või tuleb Oru linnaosa analoogia alusel lugeda kas valla​siseseks linnaks või väikelinnaks, kus on vähem kui 4000 elanikku.
  29. Tartu Halduskohtu
  30. oktoobri
  31. a otsusega kaebus rahuldati. Halduskohus leidis, et põllu​majandusminister pidi Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 454 lõikest 2 tulenevast volitusnormist lähtudes määruse kehtestamisel lähtuma MAK-s sätestatust, kuna MAK on siseriiklikult täitmiseks kohustuslik. Kuna MAK-st ja kehtivast õigusest ei tulene määratlemata õigusmõiste „väikelinn“ sisu, siis on MAK-ga kooskõlas määruse nr 20 § 3 lõike 1 tõlgendus, mille kohaselt on väikelinnana käsitatavad ka asumid, kuna nii väikelinn kui asum ei ole selle valla territooriumiks, millest lähtudes määratletakse piirkond abikõlbulikuna mikro​ettevõtete arendamise toetuse saamiseks. Asumi käsitlemine väikelinnana ei ole MAK-ga vastuolus. Määrus ei ole selles osas piisavalt selge, kuna ei ole põhjendatud, miks ei saa MAK p 3.1.1 viimases lauses nimetatud väikelinnana käsitada asumeid. Nii linnad kui vallasisesed linnad ei erine objektiivselt Oru linnaosast millegi poolest maapiirkonnaks lugemise mõttes. Määruse grammatilisel tõlgendamisel saadud tulemuses on põhjust kahelda. Toetusega soovitakse saavutada maapiirkondade elukvaliteedi parandamist ja majandustegevuse mitmekesistamise soodustamist, sest kaebaja puhul on tegemist keskustest eemalejäävas piirkonnas tegutseva ettevõttega. Kuna vaidlus on võimalik lahendada kehtiva õiguse tõlgendamise teel, puudub vajadus alternatiivselt analoogia rakendamiseks ja vaidlusaluse normi põhiseaduspärasuse hindamiseks.
  32. PRIA esitas apellatsioonkaebuse, milles leidis, et Kohtla-Järve näol võib küll tegemist olla Eestis ainulaadse liitlinnaga, kuid Kohtla-Järve linnaosasid ei ole võimalik vaadelda eraldi. Kuigi Oru linnaosa elanike arv on väike, on ta siiski osa Eesti viie suurema linna hulka kuuluvast linnast, mis allub ühtsele juhtimisele ja tegutseb ühise eelarve alusel. Toetust ei saa määrata pelgalt seetõttu, et tegemist on majanduslikult vähem arenenud piirkonnaga. Linnadel on võimalik taotleda rahastamist teistest toetusfondidest. Linnapiirkond ei saa ühtlasi olla maapiirkond ja toetust ei ole võimalik taotleda sel moel, et kord on üks ja sama piirkond maapiirkond, kord linnapiirkond. Määruse nr 20 § 3 lõikest 1 tulenevalt oleks vastupidise otsuse puhul PRIA diskretsiooni piire ületanud. Nimetatud säte ei anna erinevaid tõlgendusvõimalusi ka määruse eesmärgist lähtuvalt.
  33. Tartu Ringkonnakohus jättis
  34. novembri
  35. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kehtivast õigusest ei tulene väikelinna määratlust. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt koosneb Kohtla-Järve kui liitlinn asumitest. Seega on võimalik väike​linnana käsitada ka asumit, kuna ei väikelinn ega asum ei ole selle valla territoorium, millest lähtudes määratletakse piirkond abikõlbulikuna mikroettevõtete arendamise toetuse saamiseks. Asjaolu, et Oru kui KohtlaJärve linnaosa allub ühtsele juhtimisele ja tegutseb ühtse eelarve alusel, ei anna alust väita, et tegemist on piirkonnaga, millele puudub õigus taotleda MAK-s ettenähtud toetusi. Ei saa väita, et Orus asuvale kaebajale toetuse eraldamine ei mitmekesista maa​piirkonna majandustegevust. Samuti aitab toetus saavutada MAK eesmärki, milleks on aidata kaasa täiendavate töökohtade loomisele maapiirkonnas. Pealegi on OECD reeglite kohaselt kogu Eesti maakonnad käsitatavad maapiirkonnana. Linnaosaks lugemise aluseks on selle asumine linna maa-alal. Antud juhul ei ole võimalik väita, et Oru on KohtlaJärve maa-alal tegutsev üksus. Kohtla-Järve kui linna maa-ala koosneb üksteisest küllaltki kaugel asuvatest maa-aladest. Praegusel momendil saab Eestis linnaosadena rääkida ainult Tallinna linnaosadest, kuna need asuvad ühtsel maa-alal. Kuigi ka Kohtla-Järve puhul räägitakse linnaosadest, ei ole see kooskõlas seaduses antud definitsiooniga ja seega on neid õigem käsitada asumitena, nagu seda on teinud halduskohus. Sellest tulenevalt puudub alus määruse nr 20 kohaldamiseks kaebaja osas ja halduskohus on õigesti leidnud, et PRIA-l tuleb kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  36. PRIA esitas kassatsioonkaebuse. Kassaator ei nõustu, et Oru linnaosa tuleks lugeda maapiir​konnaks. Oru linnaosa ei vasta määruse nr 20 nõuetele. Asjaolu, et linn võib jaguneda asumiteks, ei muuda asumit ehk linnaosa väikelinnana käsitatavaks hoolimata sellest, et väikelinna definitsioon seadustes puudub. Linnaosas asuvale investeeringuobjektile ei ole võimalik taotleda toetust maapiir​konna majandustegevuse mitmekesistamiseks. Kohtla-Järve on Eestis küll ainulaadne liit​linn, kuid tema linnaosasid ei saa vaadelda eraldi. Kohtla-Järve moodustab koos linnaosadega ühtse terviku ehk kohaliku omavalitsuse üksuse.
  37. KalevVesi OÜ vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. MAK eesmärk on suunatud madala asustus​tihedusega maapiirkondade elukvaliteedi parandamisele ja majandustegevuse mitmekesisuse soodus​ta​misele. Oru linnaosa väljaarvamine abikõlbulike rakenduspiirkondade hulgast on ebapro​portsionaalne abinõu ning rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Abikõlbulike rakenduspiirkondade määratlemisel on tekkinud seaduslünk ning meetme eesmärgi tõlgendamise kaudu on võimalik seda lünka ületada. Meetme eesmärgist tulenevalt ei saanud määrusandja soovida näha ette regulatsiooni, mis välistaks Oru linnaosa abikõlbulike rakenduspiirkondade hulgast. Oru linnaosa tuleb tema eri​pärast lähtudes lugeda abikõlbulikuks rakenduspiirkonnaks. MAK-ga kooskõlas on määruse nr 20 § 3 lg 1 tõlgendus, mille kohaselt on väikelinnana käsitatav ka Oru linnaosa kui asum. Teiste võimalike toetuste kasutamise võimalus või võimatus ei oma tähendust, kui meetme järgi on Oru linnaosa abikõlbulikuks rakenduspiirkonnaks. KalevVesi OÜ täiendavates seisukohtades palutakse juhul, kui tõlgendamise tulemusena ei ole võimalik Oru linnaosa lugeda abikõlbulikuks rakenduspiirkonnaks, tunnistada määruse nr 20 § 3 lg 1 põhiseaduse vastaseks, sest ei ole arvestatud võrdsuspõhiõiguse ja proportsionaalsuse põhi​mõttega (põhiseaduse § 12 lg 1 ja § 11). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  38. Vaidlustatud käskkirjaga jäeti KalevVesi OÜ investeeringutoetuse taotlus ettevõtte tootmis​tegevuse mitmekesistamiseks rahuldamata põhjusel, et investeeringuobjekt, millele toetust taotleti, ei asu määruses nr 20 nimetatud abikõlbulikus piirkonnas. Haldus- ja ringkonnakohus asusid seisukohale, et määruse nr 20 § 3 lg-t 1 on võimalik tõlgendada nii, et Oru linnaosa saab lugeda abikõlbulikuks piirkonnaks ja seega oli toetuse taotluse rahuldamata jätmine põhjusel, et investeeringuobjekt ei asunud abikõlbulikus piirkonnas, põhjendamatu.
  39. PRIA on jätkuvalt seisukohal, et Kohtla-Järve Oru linnaosa puhul ei ole tegemist abikõlbuliku piirkonnaga ja leiab, et kohtud on materiaalõiguse normi valesti kohaldanud. Määrus nr 20 on investeeringuobjektide lubatud asukohtade osas selge ning PRIA-l puudub siin kaalutlusõigus.
  40. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 57 lg 1 kohaselt antakse maaelu arengu toetusi Euroopa Komisjoni otsusega heakskiidetud MAK alusel ja korras. Alameetme, mille raames KalevVesi OÜ toetust taotles, sihtala on MAK kohaselt Eesti maa​piir​kond. MAK kohaselt loetakse antud meetme mõistes maapiirkonnaks valdu (sh vallasisesed linnad, milles elanike arv jääb alla 4000) ja kuni 4000 elanikega väikelinnasid. Vastavad linnad on ära toodud MAK tabelites 2 ja
  41. Sarnaselt määratleb toetuse taotleja nõutava asukoha määruse nr 20 § 3 lg 1, mille kohaselt võib majandustegevuse mitmekesistamiseks tegevuste kohta toetust taotleda, kui investeeringuobjekt asub valla, välja arvatud Tallinnaga piirneva valla suurprojekti kohta toetuse taotlemise korral, või vallasisese linna, mille elanike arv jääb alla 4000 (MAK tabel 3), või kuni 4000 elanikuga (MAK tabel 2) väikelinna territooriumil ning tema tegevus vastab riigiabi nõuetele komisjoni määruse (EÜ) nr 800/2008 mõistes. Vaidlust ei ole selles, et KalevVesi OÜ investeeringuobjekt, millele toetust taotleti, asub Kohtla-Järve Oru linnaosas. Kohtla-Järve ega tema linnaosad ei asu MAK kohaselt alameetme, mille raames toetust taotleti, sihtalas (MAK tabelid 2 ja 3).
  42. Haldus- ja ringkonnakohus on asunud seisukohale, et määruse nr 20 MAK eesmärkidest lähtuva tõlgendamise teel on võimalik alameetme toetuse sihtala laiendada ka Oru linnaosale, kuna Oru linnaosa on võimalik käsitada maapiirkonnana MAK mõttes. Sealjuures on kohtud leidnud, et Oru linnaosa ei erine objektiivselt millegi poolest MAK tabelites 2 ja 3 nimetatud linnadest maapiirkonnaks lugemise mõttes.
  43. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et alameetme toetuse sihtala on võimalik laiendada Oru linnaosale määruse nr 20 MAK eesmärkidest lähtuva tõlgendamise teel. Kohtla-Järve linna põhimääruse § 11 lg 2 järgi on Kohtla-Järve liitlinn, mille koosseisu kuuluvad Järve, Ahtme, Kukruse, Oru, Sompa ja Viivikonna linnaosad. Vaatamata sellele, et Kohtla-Järve linnaosad paiknevad üksteisest eraldi, on Kohtla-Järve linnaosade puhul tegemist ühtse juhtimise ja eelarvega kohaliku omavalitsuse üksustega, mida ei saa vaadelda eraldi Kohtla-Järve linnast. Oru linnaosa seotust Kohtla-Järve linnaga kinnitab Kohtla-Järve arengu​kava, mis hõlmab ka Oru linnaosa. Toila valla arengukavas Oru linnaosa ei ole. Sellest tulenevalt on Oru linna​osa ja tema areng, olukord ja kujunemine seotud eelkõige Kohtla-Järve linnaga ja selle võimalustega, mitte Toila vallaga. Seotus Kohtla-Järvega eristab Oru linnaosa selgelt MAK-s nimetatud väikelinnadest ja vallasisestest linnadest. Seega on ekslik kohtute seisukoht, et Oru linnaosa ei erine objektiivselt MAK tabelites 2 ja 3 toodud linnadest.
  44. Oru linnaosa ei paikne ühegi valla territooriumil, mistõttu ei saa teda käsitada vallasisese linnana MAK mõttes. Et Oru linnaosa puhul ei ole tegemist iseseisva kohaliku omavalitsuse üksusega, ei ole teda võimalik vaadelda ka väikelinnana MAK mõttes. Alust käsitada Oru linnaosa maapiirkonnana ei anna ka see, et ta piirneb Toila vallaga, mis on MAK kohaselt ebasoodsas piir​konnas asuv vald. Seega, kuigi iseenesest võib Oru linnaosa puhul leida teatavaid sarnasusi valla​siseste või alla 4000 elanikuga väikelinnadega, ei ole teda kokkuvõttes õige käsitada maapiir​konnana ning Oru linnaosa ei saa lugeda kuuluvaks MAK alameetme 3.1.2 (mikroettevõtete arendamine) sihtalasse.
  45. Nõustuda ei saa haldus- ja ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt saab Oru linnaosa käsitada maapiirkonnana, sest OECD määratluse kohaselt on kõik Eesti maakonnad käsitatavad maa​piir​kondadena. Eesti puhul on MAK-s selgelt ja põhjendatult välistatud maapiirkonnana määratlemine OECD metoodika alusel, kuna sellisel juhul oleks kogu Eesti maapiirkond. MAK on võtnud Eesti maapiirkonna määratlemisel aluseks Eesti Statistikaameti metoodika, mille järgi saab maapiirkonna rahvastikuks arvestada valdade elanikke. Lisaks sellele käsitab MAK maapiirkonnana ka väikelinnu, mis on ära toodud MAK tabelites 2 ja
  46. Seetõttu ei ole meetme sihtala määratlemisel õige viidata sellele, et Oru linnaosa on OECD määratluse alusel käsitatav maapiir​konnana.
  47. Alusetu on ka kohtute arvamus, et määrus nr 20 ei vasta Oru linnaosa taotletud toetuse siht​alast välistamise osas määrusandja tahtele. Vastustaja on esitanud Põllumajandusministeeriumi arvamuse meetme toetuse määruse kohta (tl 47–52). Arvamuse kohaselt on määrus nr 20 kooskõlas MAK-ga ning meetme eesmärkidega.
  48. Eelneva tõttu ei näe kolleegium erinevalt haldus- ja ringkonnakohtust, et Oru linnaosa ala​- meetme sihtalasse arvamata jätmine oleks õigustamatu või et tegemist on õigusliku lüngaga, mida peaks ületama määruse nr 20 tõlgendamise teel. Oru linnaosa ei ole õige käsitada maa​piir​konnana alameetme raames toetuse taotlemisel. Vastasel juhul tuleks maapiir​konnana käsitada ka teisi mõne suurema linna territooriumil asuvaid, kuid MAK maapiirkonna määratlusega sobivaid piir​kondi. Selliste piirkondade toetamine maaelu arendamise vahendite arvel ei oleks kooskõlas MAK mõtte ja eesmärkidega.
  49. Kolleegiumi hinnangul ei ole määruse nr 20 § 3 lg 1 vastuolus põhiseaduses sätestatud võrdsus​- põhiõiguse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Võrdsuspõhiõigust ei riku ja proportsio​naal​suse põhimõttega ei ole vastuolus see, et maaelu arendamiseks mõeldud toetuste jagamist reguleerivas sättes ei ole arvestatud Oru linnaosa eripära ega seatud seda linnaosa võrdseks maa​piirkonnaga.
  50. Toodud põhjustel kuulub PRIA kassatsioonkaebus rahuldamisele. Kolleegium tühistab materiaal​- õiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu Tartu Halduskohtu
  51. oktoobri
  52. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  53. novembri
  54. a otsused haldusasjas nr 3‑11‑1070 ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab KalevVesi OÜ kaebuse PRIA
  55. veebruari
  56. a käskkirja nr 13-6/170 ja
  57. märtsi
  58. a vaideotsuse nr 13-4/35 tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks kaebaja
  59. septembri
  60. a taotluse uueks lahenda​miseks rahuldamata.
  61. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.