← Eesti

3-3-1-19-13

Obsah (5)§ 69§ 71§ 105§ 109§ 70

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-19-13 2

§ 69lg 4 alusel pädev ohjeldusmeetmeid kohaldama.

Kuna kaebaja põgenemisohtlikkus ei olnud välistatud ja vaidlusaluse juhtumi ajal toimus kriminaalmenetlus, millest tulenevalt ähvardas kaebajat järjekordne kriminaalkaristus, võis asja​olusid kogumis arvestades esineda piisavalt suur julgeolekuoht, mis tingis ohjeldusmeetmete kasutamise vajaduse. Saatebussi turvalisus ei välista põhjendatud vajaduse esinemisel teiste turvalisust ja julgeolekut tagavate meetmete rakendamist. 7.

  1. Ainuüksi täitmiskavas märgitu või üksnes avalikkuse tähelepanu kohtuasja vastu ei pruugi olla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisav. Täiendavate julgeolekumeetmete kohal​da​mist õigustas kogumis kohtualuste suur arv, eluaegsete kinnipeetavate osalemine, kaebajat ähvardav järjekordne kriminaalkaristus ja avalikkuse tähelepanu. Samuti on saatebussis võimalused julgeolekuriske maandada väiksemad. Seega eksisteerisid kinnipeetavast sõltuvad ja sõltumatud asja​olud, millest tulenes vajadus suurenenud julgeolekuriskide maandamiseks. 7.
  2. Käe- ja jalaraudade üheaegne kasutamine oli proportsionaalne meede. Rakendatud meetmed olid sobivad, kuna meetmete eesmärgiks oli tagada kinnipeetavate vahejuhtumiteta kohtuistungile jõudmine ning ametnike turvalisus. Meetmed olid vajalikud, sest suure arvu kohtualustega, elu​aegsete kinnipeetavate osalemisega, kaebajat ähvardava järjekordse kriminaalkaristusega ja avalikkuse tähelepanuga seoses ei olnud eesmärki võimalik saavutada ohjeldusmeetmeid kasutamata. Meetmed olid mõõdukad, sest piiranguga ei sekkutud ülemäära intensiivselt kaebaja põhi​õigustesse. Käe- ja jalaraudade kasutamisega paratamatult kaasnevad mõõdukad kannatused, valu või üleelamised ei kvalifitseeru tervise kahjustamiseks ega väärikuse alandamiseks. 7.
  3. Tõendite väljanõudmise taotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud, sest soovitud teave ei mõjutanud ohjeldusmeetmete rakendamisele eelnevalt antud hinnangut. Kaebaja väide tema ära​kuulamata jätmise kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest nimetatud asjaolule ei ole kaebaja eelnevalt halduskohtu menetluses tuginenud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  4. Justiitsministeerium vaidlustab Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonna​kohtu
  5. oktoobri
  6. a otsuse osas, milles tunnistati kaebajale käe- ja jalaraudade kohaldamine põhjenduste puudumise tõttu formaalselt õigusvastaseks ning palub selles osas otsuse tühistada. Kaebaja kassatsioonkaebuse palub vastustaja jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja põhi​seisu​kohad on kokkuvõtlikult järgmised. 8.
  7. Käe- ja jalaraudade kohaldamine on toiming, mis ei ole suunatud õigusliku olukorra muutmisele ega eelda haldusakti andmist. Meetme kohaldamine protokollitakse. Toiminguna käsitatakse käe- ja jalaraudade kohaldamist ka politsei ja piirivalve seaduses ning samale seisu​kohale on asunud praktikas ka õiguskantsler. 8.
  8. Ringkonnakohus jättis vastustaja seisukohad ohjeldusmeetme kohaldamise õiguslikust olemusest käsitlemata ning laiendas ebaõigesti haldusakti põhjendamisnõudeid toimingule. Kuivõrd kohus ei võtnud seisukohta, kas tegemist oli toimingu või haldusaktiga, on otsus äärmiselt raskesti mõistetav. Pole võimalik üheselt aru saada, kas kohus pidas ebapiisavaks haldusakti või käe- ja jalaraudade kui toimingu põhjendamist. Kohtu viited dokumenteeritud riskianalüüsi ja põhjenduste puudumisele ei ole asjakohased. Samuti on ringkonnakohtu otsuse põhjendused vastuolulised. 8.
  9. Kui käsitada ohjeldusmeetmete kohaldamist siiski haldusaktina, tulnuks ringkonnakohtul arvestada ka teisi menetlusdokumente, sh asekantsleri korraldust koos lisadega. Kui käsitada haldus​aktina saateplaani, peaks vastustajaks olema vangla. Kuna ohjeldusmeedet rakendas aga relvastatud üksus, siis on põhjendatult vastustajaks Justiitsministeerium. 8.
  10. Kantud menetluskulude väljamõistmine vastustajalt on põhjendamatu.
  11. Romeo Kalda palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kaebus rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt allpool. 9.
  12. Relvastatud üksus kasutas kaebaja suhtes ebaproportsionaalselt jõudu ja ohjeldusmeetmeid. Nimetatud tegevus tekitas kaebajale hirmu ja hingelisi kannatusi, sellega alandati tema inim​väärikust, põhjustati füüsilist valu ja tekitati tervisekahjustusi. 9.
  13. Käe- ja jalaraudade kohaldamiseks puudus alus, sest kaebaja ei olnud agressiivne ega kujutanud kellelegi ohtu. Meetme kohaldamise otsustamisel ei ole kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostatud. Vastustaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud ohjeldusmeetmete kohaldamiseks adek​vaatset põhjendust. Relvastatud üksus on ka varem toimetanud kaebajat sama kriminaalasja raames kohtuistungitele, kuid pole siis käe- ja jalaraudu kohaldanud. Puuduvad kõrgendatud julgeolekuriski kinnitavad põhjendused. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole kohtu hinnangul relvastatud üksuse tegevus vastuolus

§ 71lg-s 1 sätestatuga.

9.

  1. Viide haldusasjale nr 3-07-1558 on asjakohane, sest hiljem ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks sooritanud põgenemiskatseid, olnud agressiivne ja ohtlik endale või teistele isikutele. Esitatud süüdistus ja osalemine kohtumenetluses ei ole meetmete kohaldamiseks piisav. Kaebajast mitte​sõltuvaid asjaolusid ei saa arvestada. Julgeoleku tagamiseks oli saatebussi turvameetmed ja saate​meeskonna ning relvastatud üksuse liikmete osalemine piisav. 9.
  2. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kaebaja ei ole varasemas menetluses ärakuulamis​- õiguse rikkumisele tuginenud. Kaebaja viitas ärakuulamisõiguse rikkumisele nii halduskohtule esitatud menetlusdokumentides kui ka kohtuistungil. Samuti on ringkonnakohus ebaõigesti mõistnud vastustajalt välja vaid halduskohtus kantud menetluskulud. Ringkonnakohtus kantud menetluskulusid ei ole arvesse võetud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium käsitleb esmalt ohjeldusmeetme ning selle kohaldamise olemust ja põhjendamise korda (I), seejärel käsitleb ohjeldusmeetme kohaldamise õiguspärasust (II) ning lahendab kassat​sioon​kaebused (III). I 11.

§ 69

lg-s 1 on sätestatud ohjeldusmeetme kui ühe täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise õiguslik alus vanglas ning selle järgi võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Alus ohjeldusmeetme kohaldamiseks kinnipeetavate saatmisel on sätestatud omakorda

§-s 70, mille järgi võib ohjeldusmeetmeid, sh käe- ja jalaraudu, kasutada ka kinnipeetava saatmisel.

  1. Kolleegium võtab käesolevas asjas seisukoha üksnes ohjeldusmeetme kohaldamise õigusliku olemuse kohta saatmisel ega pea vajalikuks käsitleda laiemalt täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise otsustamist vangla territooriumil. Kolleegium on varem selgitanud, et kinnipeetavate saatmisel väljaspool vanglat on ohjeldus​meetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele. Meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt Riigikohtu haldus​kolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 16).
  4. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldus​- ülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käsk​kiri või muu õigusakt. Seega on haldusakti üheks tunnuseks regulatiivne toime. Toimingul regula​tiivsus aga puudub. Toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele, s.t õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. aprill
  6. a otsus asjas nr 3-3-110-11, p 13). Ohjeldusmeetme kohaldamine ei ole suunatud adressaadi õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Eelneva haldus​akti andmise kohustust ei näe ette ka vangistust reguleerivad õigusaktid. Ka toimingud võivad ebasoodsalt riivata isiku õigusi, mh piirata õiguste kasutamist, kuid ainuüksi mõjust isiku õigustele ei piisa, et käsitada meedet haldusaktina, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi. Ohjeldusmeetme kohaldamine saatmisel on seetõttu käsitatav toiminguna.
  7. Ringkonnakohus pidas saatmisel käe- ja jalaraudade kohaldamist toiminguks (ringkonnakohtu otsuse p 11). Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus teinud Riigikohtu varasemast praktikast aga ebaõige järelduse, et toimingu puhul tuleb kohaldada haldusaktile omast põhjendamiskohustust ning et selle rikkumine toob kaasa kohaldamise õigusvastasuse. Toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja aeg on oluliselt erinevad haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Nii ei ole toimingu puhul nõutav selle eelnev põhjendamine, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtu​menetluses. Haldusorganil ei ole keelatud fikseerida põhjendusi kirjalikult. Seega võis haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii eelnevates menetlusdokumentides (nt relvastatud üksuse tegevus​kavas), isiku nõudmisel või kohtu​menetluses. Põhjenduste puudumine tegevuskavas ning saate​plaanis ei oma seetõttu toimingu õiguspärasuse hindamisel määravat tähendust.
  8. Kolleegium nõustub Justiitsministeeriumiga, et ringkonnakohus on ebaõigesti laiendanud toimingu põhjendamise ulatust, menetlus- ja vorminõudeid ning sisuliselt kohaldanud haldusakti põhjendamise nõudeid toimingule. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest esmalt leiab kohus punktis 14, et põhjendamispuuduste tõttu ei ole kohtul võimalik ohjeldusmeetme kohaldamise õigus​pärasust hinnata, kuid asub seejärel punktis 16 seisukohale, et haldusorgan on tagantjärele piisavalt põhjendanud meetme kohaldamise vajadust ning et meetmete kohaldamine oli õiguspärane. Haldusorgani põhjendustega nõustudes tulnuks ringkonnakohtul jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata, sest puudub õigusvastane tegu ning põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Näiteks puudub põhjuslik seos, kui vaatamata menetlus- või vormiveale oleks sama​sisuline haldusakt tulnud haldusorganil ikkagi välja anda (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  9. aprilli
  10. a otsus asjas nr 33-1-14-02, p 20;
  11. märtsi
  12. a otsus asjas nr 3-3-1-77-04, p 12). Ringkonnakohus on ebaõigesti tuvastanud otsuse resolutsioonis toimingu õigusvastasuse põhjenduste ebapiisavuse tõttu. II
  13. Kaebaja on kohtumenetluses seadnud kahtluse alla relvastatud üksuse pädevuse ohjeldus​- meetmete kohaldamiseks. Õigusaktides ei ole sätestatud relvastud üksuse liikmetele erivolitust ohjeldus​meetmete kohaldamiseks kinnipeetava saatmisel ning seetõttu tuleb lähtuda

§-des 69 ja 70 sätestatust. Kuna praegusel juhul ei olnud tegemist erakorralise ja edasilükkamatu olukorraga, mil otsustuspädevus lasunuks kõrgemal kohalviibinud vanglateenistuse ametnikul, siis tuli lähtuda üldisest pädevusjaotusest. 17. Ringkonnakohus on relvastatud üksuse pädevuse tuletanud asjaolust, et relvastatud üksus on üks osa vanglateenistusest. Nimetatud seisukoht on piisav välispädevuse jaatamiseks. Ringkonna​kohus ei ole analüüsinud aga sisepädevuse jaotust. Vanglateenistusse kuuluvad

§ 105

¹ lg 2 kohaselt vanglad ja Justiitsministeeriumi koosseisus vanglateenistuse ülesannete täitmiseks ette nähtud ameti​kohad.

§ 109

lõigetest 1 ja 3 tulenevalt moodustatakse kinnipeetava saatmiseks väljaspool vangla ja arestimaja territooriumi relvastatud saatemeeskond, mille isikkoosseisule antakse eriväljaõpe ning vangla juurde võib moodustada ka relvastatud üksuse eriülesannete täitmiseks. Vangla​teenistuse ametnike koosseisud ja ülesanded määratakse kindlaks iga vangla põhi​määruses ja justiitsminister võib vanglateenistuse ülesannete jaotust reguleerida ka teistes õigus​aktides. Vanglateenistuse otsustuspädevust reguleeritakse vangla sisekorraeeskirja §-des 1¹–17 (toimingu tegemisel vastavalt §-des 1¹–15, Justiitsministeeriumi pädevust §-s 16). Nimetatud sätetes reguleeritakse ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pädevust, kuid vastav pädevusjaotus on ohjeldusmeetme kohaldamise kontekstis asjakohane eelkõige siis, kui meetmeid kohaldatakse vangla territooriumil, mitte väljaspool. Relvastatud üksuse tegevuse korda reguleeritakse justiits​ministri

  1. detsembri
  2. a määruses nr 81 „Relvastatud üksuse tegevuse kord“ (kord).
  3. Käesoleva kahjunõude lahendamiseks omab tähtsust eelkõige relvastatud üksuse tegevus, sest käe- ja jalaraudu kohaldas ning kohaldamise viisi ja liigi otsustas relvastatud üksus. Korra § 5 lg 1 ja lg 2 p 7 kohaselt on vanglate juurde moodustatud relvastatud üksuse ülesanne kuritegude ennetamise, avastamise ja tõkestamisega seotud ning eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine vanglas. Ülesannet täites võib üksus võtta osa ka kinnipeetava saatmisest ja ümberpaigutamisest vanglas ja väljaspool seda. Korra § 6 lg 6 kohaselt on üksuse ülema pädevuses tutvustada üksuse liikmetele ürituse eesmärke, jagada ülesandeid ning otsustada teenistusrelvade ja erivahendite kasutamise ning numbrimärkide jagamise üle. Üksuse ülesande täitmiseks koostatakse eelnevalt, v.a edasilükkamatutel juhtudel, tegevuskava, mille koostamise eest vastutab üksuse ülem (§ 6 lg 21). Erinevalt kehtivast redaktsioonist (

§ 70

¹) ei sätestanud saatmise toimumise hetkel kehtinud vangistusseadus ohjeldusmeetmeid, s.h käe- ja jalaraudu, vanglateenistuse erivahenditena. Arvestades nimetatud vahendite koormavat iseloomu ning nende alusetu või väära rakendamisega kaasnevaid olulisi negatiivseid tagajärgi, on käe- ja jalarauad oma olemuselt siiski sarnased vangla​teenistuse erivahenditega ning seetõttu kuulub ohjeldusmeetme kohaldamise üle otsustamine kolleegiumi hinnangul korra § 6 lg 6 mõttes relvastatud üksuse ülema pädevusse. Ohjeldusmeetme kohaldamise otsustas tegevuskavas relvastatud üksuse ülem. Seega ei ole pädevusnorme rikutud.

  1. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud ärakuulamisõiguse ebapiisava tagamise väite. Ring​- konna​kohus jättis nimetatud seisukoha hindamata, leides, et tegemist on uue asjaoluga, mida kaebaja halduskohtule ei olnud esitanud ning seetõttu ei ole nimetatud alusele apellatsiooni​menetluses tuginemine lubatud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud ära​kuulamis​õiguse rikkumise väite sisuliselt hindamata ja teinud ebaõige järelduse, et nimetatud asja​olule tugines kaebaja esmakordselt alles apellatsioonimenetluses. Kaebaja on ärakuulamisõiguse rikkumist väitnud nii halduskohtule
  2. aprillil 2011 esitatud kaebuse täiendavates seisukohtades (I kd, tl 68) kui ka
  3. mai
  4. a kohtuistungil (I kd, tl 98 pp). Kolleegium on seisukohal, et kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud, sest vahetult enne käe- ja jalaraudade paigaldamist on kaebaja ära kuulatud. Kuna meetmete kohaldamise otsus (tegevuskava) ning käe- ja jalaraudade paigaldamine saatebussis ei ole kolleegiumi hinnangul haldusaktid, siis ei olnud eelnev tegevuskava tutvustamine ja isiku ärakuulamine enne tegevuskava koostamist vajalik. Kaebajale oli sisuliselt antud võimalus vastuväidete esitamiseks. Kaebaja on kohtumenetluses ka ise selgitanud, et enne käe- ja jalaraudade paigaldamist kuulati tema vastuväited ära, kuid otsustati meetmeid siiski kasutada.
  5. Kolleegium jätab tähelepanuta kaebaja väited füüsilise jõu ebaproportsionaalse kasutamise kohta koosmõjus relvastatud üksuse riietuse, relvastuse ning erivahendite olemasolust tekkinud hirmu ja hingeliste üleelamistega. Vastavasisuline etteheide esitati esmakordselt apellatsioon​kaebuses. HKMS § 211 lg 2 kohaselt ei saa kassatsioonkaebust esitada ringkonnakohtu otsuse peale nõude osas, milles haldus​kohtu otsust apellatsioonkaebusega ei vaidlustatud. Kuna halduskohtus nimetatud tegevust kahju​nõude alusena ei käsitletud, siis ei olnud vastavasisulise nõude esitamiseks alust ka apellatsiooni​menetluses ning ringkonnakohus ei pidanudki nimetatud seisukohtadele sisulist hinnangut andma.
  6. HMS § 107 lg 1 näeb ette, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega ja see võib piirata isiku õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. HMS § 3 lg 2 järgi peab toiming olema kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kolleegium nõustub vastustaja ning kohtute seisukohaga, et saatmisega kaasneb kõrgendatud julgeolekuoht. Kinnipidamis​asutusega võrreldes on julgeoleku tagamine ning põgenemise vältimise võimalused saate​bussis väiksemad. Saatmisel ohjeldusmeetmete kohaldamise, sh käe- ja jalaraudade kasutamise puhul tuleb hinnata isiku põgenemiskalduvust, isiku eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripäradest, samuti kohaldatavate meetmete piisavust ohu vähendamiseks, tagamaks saadetavate ja saatjate julgeolek.
  7. Ohjeldusmeetme kohaldamiseks tuleb haldusorganil tuvastada kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. märtsi
  9. a otsus asjas nr 3-3-180-11, p 16). Asjakohased ei pruugi olla kaebaja väited seoses tema hilisema saatmisega kohtu​istungilt vanglasse, sest need asjaolud iseloomustavad eelkõige hilisemat saatmist. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  10. novembri
  11. a otsus asjas nr 3-31-63-09, p 16).
  12. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus aga piisavalt põhjendanud, millistele asja​oludele tuginedes on põhjendatud asuda seisukohale, et saatebussi, saatemeeskonna ja relvastatud üksuse liikmete osalemisega ei olnud võimalik maandada julgeolekuohtu piisaval määral ning esines vajadus kasutada saadetavate suhtes tavapärasest intensiivsemaid meetmeid. Kinnipeetavate õigusi intensiivselt riivavate meetmete kasutamiseks ei piisa üksnes abstraktse julgeolekuohu tuvastamisest ja asjaolust, et saatmisel kinnipeetava saatebussi kambrisse paigutamine ei pruugi alati välistada teiste meetmete kasutamist. Ringkonnakohtu põhjendustest ei nähtu, mis tingis saatmisel ohjeldus​meetmete kohaldamise vajaduse olukorras, kus põgenemis- ja julgeolekuohtu vähendati kinni​peetavate eraldamisega saatebussis selleks ette nähtud lukustatud kambritesse ning julgeolekut tagas saatebussis viibinud kolmeliikmeline saatemeeskond, mida omakorda julgestas eriülesannete läbi​viimisele spetsialiseerunud neljaliikmeline relvastatud üksus. Kohtud ei ole analüüsinud, millised olid saatebussi tingimused ja kas nendega oli võimalik julgeolekuohtu maandada või oli vajadus ka teiste meetmete samaaegseks kasutamiseks. Samuti ei ole ringkonnakohus analüüsinud ega võtnud seisukohta kaebaja väidete osas (I kd, tl-d 62 ja 130), et teda on sama kriminaalasja arutamise raames ka varem mitmel korral samasse kohtusse kohtuistungitele transporditud, sh Viru Vanglast, kuid kordagi ei ole käe- ja jalaraudade kohaldamist vajalikuks peetud.
  13. Ringkonnakohus ei ole kolleegiumi hinnangul pööranud eelnimetatud, asja õigeks lahenda​- miseks olulistele küsimustele vajalikku tähelepanu. Ringkonnakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule (HKMS § 230 lg 3 koosmõjus § 199 lg 2 p-ga 2). Kolleegium märgib, et kui asja uuel läbivaatamisel leiab kinnitust kaebaja väide, et varasematel saatmistel samas kriminaalasjas samas kohtus toimunud kohtuistungitele ei ole tema suhtes täienda​vaid ohjeldusmeetmeid kohaldatud, siis tuleb haldusorganil selgitada, millised asjaolud ja kaalutlused eristasid käesoleva kahjunõude aluseks olevat saatmist eelnevatest. Eelnevatel saatmistel ohjeldusmeetmete kohaldamata jätmine ei tähenda tingimata käesoleva vaidluse aluseks olevate toimingute õigusvastasust, kui esinesid asjaolud ja kaalutlused, mille tõttu oli tavapärasest rangemata meetmete kohaldamine vajalik. Vastavate asjaolude tõendamise kohustus lasub vastustajal. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht eelnimetatud asjaolude ja kaalutluste kohta ning hinnata, kas täiendavate ohjeldusmeetmete kohaldamine oli õigustatud. Kahjunõude lahendamisel tuleb samuti arvestada, et käe- ja jalaraudade üheaegne kasutamine piirab isiku füüsilist vabadust enam kui üksnes ühe meetme või mõlema meetme ühendamata kujul kohaldamine. III
  14. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kaebaja taotles ringkonnakohtu istungil (I kd, tl 180 pöördel) lisaks halduskohtus kantud menetluskulule ka ringkonnakohtu menetluses menetlus​dokumentidest koopiate tegemisel kantud menetluskulu (I kd, tl 170) väljamõistmist. Kolleegium ei nõustu vastustaja seisukohaga, et tegemist pole menetluskuluga, mis oleks vastustajalt välja​mõistetav. Kolleegium selgitas haldus​asjas nr 3-3-1-14-12 (p 20), et menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv on HKMS § 103 lg 1 p-ga 2 hõlmatud ning kuulub kaebaja kohtuväliste kulude alla. Seega on tegemist kohtumenetlusega seotud menetluskuludega. Kolleegium on käsitanud ka HKMS v.r alusel koopiate väljastamise eest tasutud riigilõivu kohtumenetlusega seotud väljamõistetava kuluna (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  15. novembri
  16. a otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 16). Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel menetluskulude jaotamisel nimetatud kuluga, sh kassatsiooniastmes kantuga, arvestada.
  17. Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium HKMS § 230 lg 3 ja lg 5 p 2 alusel Tartu Ringkonnakohtu
  18. oktoobri
  19. a otsuse asjas nr 3-11-256 ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Justiitsministeeriumi ja Romeo Kalda kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, siis jääb menetluskulude välja​mõistmise taotlus läbi vaatamata. Justiitsministeerium oli HKMS § 107 lg 9 alusel ning R. Kalda menetlusabi korras kautsjoni tasumise kohustusest vabastatud. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.