Obsah (12)

§ 180§ 2241§ 224§ 227§ 259§ 339§ 341§ 312§ 290§ 288§ 361§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 180

lg 3 alusel jättis kohus sundraha 200 euro ulatuses ja riigi õigusabi kulud 360.67 euro ulatuses riigi kanda. Tasumisele kuuluva menetluskulu (kokku 558.95 eurot) määras kohus maksmisele ositi ühe aasta jooksul, s.o igakuiselt 47 eurot. 2.

1. Maakohus märkis esmalt, et vaidlust pole selles, et kannatanu mängis vahetult kuriteosündmuse eel koos teiste lastega H. Vatteri elukohaks oleva maja juures mänguväljakul ja ka maja vahetus läheduses, tehes sealjuures palju lärmi. Süüdistatav palus lapsi majast kaugemale minna ja mitte kisada, kuid lärm ja mäng maja vahetus läheduses jätkusid, mistõttu süüdistatav väljus ja haaras kannatanul käest. Kuigi süüdistatav on eitanud, et ta oleks seejärel kannatanut ka löönud, on maakohus tunnistajate ütlustele ja videosalvestisele tuginedes, tuvastanud vastupidise. Kohtu hinnangul lõi H. Vatter kannatanut vastu põske. Kohus leidis, et kuna H. Vatter hoidis L. P. rannet nii tugevasti haardes, ei suutnud viimane sellekohasele katsele vaatamata end lahti rabeleda, on eluliselt usutav kannatanu väide, et kinnihoidmine tekitas talle valu. Valu tekitamise muudab täiendavalt usutavaks veel ka asjaolu, et süüdistatav on täiskasvanu, kannatanu aga laps. Maakohtus ei leidnud kinnitust süüdistatava väide, et vaidlusaluse sündmuse käigus kasutati füüsilist vägivalda ka tema suhtes ja teda lõi E. K. Kuna süüdistatava sõnutsi toimus väidetav vägivalla kasutamine aga alles peale intsidenti L. P.-ga, ei oma see arutatava asja seisukohast õiguslikku tähendust, sest hetkel mil H. Vatter kannatanut kinni hoidis ja lõi, ei olnud ta hädakaitse- ega hädaseisundis. 2.
2. Maakohus ei nõustunud süüdistatava väitega, et ta on jäetud ilma kaitseõigusest. H. Vatteril on alates kohtueelse menetluse lõpuleviimisest olemas olnud kaitsja. Asjaolu, et süüdistataval ja tema kaitsjal on teatud menetluslikes küsimustes (näiteks milliseid tõendeid ja taotlusi esitada, millist asja lahendamise viisi valida) olnud erimeelsused, ei tähenda seda, et kaitsja oleks asjatundmatu või hooletu ning jätnud H. Vatteri sisulise kaitseta. H. Vatter on saanud kõik oma menetluslikud taotlused esitada asja kohtuliku uurimise käigus vahetult kohtule. Asja kohtuliku uurimise lõpuleviimisel H. Vatteril enam täiendavaid taotlusi ei olnud. Nagu kohus kohtuistungil leidis, ongi teatud osa H. Vatteri seisukohtadest ja taotlustest olnud asjakohatud ning kaitsjal õigusteadmisi omava isikuna on neid väga raske toetada.
3. H. Vatter esitas maakohtu otsuse peale ringkonnakohtule apellatsiooni, taotledes enda õigeksmõistmist. 3.
4. Apellandi arvates provotseeris kannatanu koos oma kaaslastega teda ettekavatsetult, mistõttu ei ole provokatsiooni tulemusel saadud tõendid (eeskätt videosalvestis) lubatavad. Kannatanu koos kaaslastega rikkus õues valjuhäälselt mängides avalikku korda ja kodurahu ning ei allunud korralekutsumisele. Süüdistatava hinnangul on teda pikaajaliselt ja süstemaatiliselt kiusatud ning tema süüdistamine vägivallategudes on põhjendamatu. H. Vatter leidis, et ta tegutses kannatanut ära ajades enda omandit kaitstes ja oli seetõttu hädakaitses. Maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt, jättes tuvastamata vastuolud kannatanu ja tunnistajate kohtus ja kohtueelselt antud ütlustes, samuti lubades esitada prokuröril tunnistajatele suunavaid küsimusi. Kuriteosündmusest tehtud videosalvestist peab apellant erinevaid tõlgendusvõimalusi pakkuvaks ja osutab sellele, et salvestiselt ei nähtu kogu sündmustikku, vaid üksnes osa sellest. 3.
5. Edasiselt märkis apellant, et talle esimese astme kohtus õigusabi osutanud kaitsja tegevus on olnud lubamatult puudulik. Nii ei ole kaitsja esitanud vastust süüdistusaktile, ta ei esitanud ühtegi taotlust, ega selgitanud välja süüdistatava tahet. Kuriteosündmuse videosalvestisega tutvus kaitsja
6. juunil 2012, kuid kaitsealusele ta seda ei näidanud. Eelistung peeti ilma süüdistatava osavõtuta. Ka istungi osas heidab H. Vatter enda kaitsjale ette tegevusetust: nt ei küsinud kaitsja tunnistajatelt piisavalt, mh ka tema poolt ettevalmistatud küsimusi ning ei esitanud taotlusi.
7. Eraldi määruskaebe korras on H. Vatter vaidlustanud ka temalt menetluskulude välja mõistmist, leides, et see on põhjendamatu, ebaõiglane ja talle ülejõu käiv. Kaebuses märgitakse konkreetsemalt seoses kaitsjatasuga, et kaitsja on küsinud tasu õigusabi teenuse eest, mida ta tegelikkuses ei ole osutanud. Kohtuotsuse kuulutamiseks kulus 15 minutit, tasu nõuab advokaat A. Kello aga terve tunni eest. Ka kinnitab kaitsja taotluses, et kaitseakti koostas ta
8. juunil 2012, aktil endal on kirjas aga
9. juuni
10. Mingeid konsultatsioone kaitsja temaga seejuures ei pidanud. Samuti kinnitab H. Vatter, et talle käib väljamõistetud menetluskulude tasumine töövõimetuspensionärina üle jõu.
11. Tartu Ringkonnakohtu
12. novembri
13. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Küll aga rahuldas ringkonnakohus osaliselt H. Vatteri määruskaebuse menetluskulude väljamõistmise kohta. 5.
14. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väitega, nagu olnuks kogu vaatluse all olev vahejuhtum ettekavatsetud ja lavastatud provokatsioon. Seda väidet ei kinnita ükski tõend ja see pole eluliselt usutav. 5.
15. H. Vatteri väide alaealiste tunnistajate ütlustes sisalduvate vastuolude ja valeütluste kohta on paljasõnaline ja põhjendamatu. Apellatsioonis ei ole osutatud, milles väidetavad vastuolud seisnevad, samuti ei ole märgitud, milliste asjaolude kohta tunnistajad valeütlusi andsid. Tunnistajate ülekuulamisel maakohtus ei ole kaitsja ega süüdistatav väitnud ütluste vastuolu eeluurimisel räägituga, mistõttu eeluurimisel antud ütlusi ei ole ka kohtus avaldatud ning apellatsioonis esitatud väited vastuolude kohta tuleb jätta tähelepanuta. 5.
16. Erinevalt apellandist asus ringkonnakohus seisukohale, et kuriteosündmust kajastavat videosalvestist on H. Vatterile ja tema kaitsjale nõuetekohaselt tutvustatud. Vastavalt

§ 2241

lg 1-le 1 tutvustatakse kahtlustatavale/süüdistatavale kriminaaltoimiku materjale kaitsja vahendusel.

§ 224

lg 3 kohaselt esitatakse kriminaalasjas tehtud salvestis või asitõend kaitsjale tutvumiseks tema taotlusel ning kõnealuse salvestisega on advokaat A. Kello

1. juunil 2012 ka tutvunud. Enne kohtuistungit on videosalvestisega tutvunud ka süüdistatav H. Vatter. Salvestise kohtule esitamisele ning ka selle vaatamisele ei ole keegi vastuväiteid esitanud, mistõttu jääb arusaamatuks, millisel viisil H. Vatteri õigusi selle tõendiga on kahjustatud. Ühtlasi ei nähtu kohtuistungi protokollist, et H. Vatter oleks salvestise ühekordset demonstreerimist pidanud ebapiisavaks ning taotlenud selle teistkordset vaatamist. 5.
2. Asjaolu, et kõnealusel salvestisel ei ole jäädvustatud terve sündmus, ei omaks õiguslikku tähendust isegi juhul, kui tõele vastaks H. Vatteri apellatsioonis esitatud väide selle kohta, et süüdistuse sisuks oleva konflikti käigus löödi ka teda. Nagu seda märkis ka maakohus, leidis see väidetav löömine ka H. Vatteri enda versiooni kohaselt aset alles peale seda, kui ta oli kannatanu L. P. lahti lasknud, s.o väidetav kehaline väärkohtlemine oli selleks ajaks juba lõpule viidud. Seega ei saaks ka siis, kui see asjaolu lugeda tõendatuks, neid kahte käitumisakti omavahel siduda õigusvastasust välistava asjaolu tähenduses. 5.
3. Küll aga on videosalvestiselt näha, kuidas H. Vatter tirib kannatanu L. P.-d vasaku käega kinni hoides enda poole, millele viimane reageerib vasturabelemisega, s.o püüdega enda kätt haardest lahti rebida. Lisaks on salvestisel järgnevalt ning üheselt mõistetavalt näha H. Vatteri kaks liigutust esmalt ähvardaval viisil parema käe tõstmine (kelle suhtes seda tehakse, ei ole tõsikindlalt võimalik öelda). Seejärel on näha, et H. Vatter laseb kannatanu vasaku käe haardest lahti ja teeb selle käega koheselt kannatanu näo suunas löögiliigutuse. See, et tegemist on löögiliigutusega, on ühemõtteliselt arusaadav. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ütlustega on tõendatud, et nii käest hoidmine kui ka löök põhjustasid talle valu, mistõttu on H. Vatteri täitnud KarS § 121 objektiivse koosseisu.
4. Ringkonnakohus ei nõustunud H. Vatteri väitega, nagu oleks ta maakohtus õigusabist ilma jäetud. Jääb arusaamatuks, mida peab apellant silmas vastuse all süüdistusaktile. Vastavalt

§ 227lg le 1 peab kaitsja esitama kohtule kaitseakti ning seda on H.

Vatterit maakohtus kaitsnud advokaat A. Kello ka teinud. Kaitseaktist nähtuvalt on seal kirjeldatud versioon kuriteosündmusest sisult kokkulangev H. Vatteri apellatsioonis esitatud seisukohtadega. Eelistungi osas selgitab ringkonnakohus, et

§ 259

lg 2 kohaselt on sellest osavõtt kohustuslik prokuröril ja kaitsjal, mitte aga süüdistataval. 7.

1. Puutuvalt H. Vatteri määruskaebusega menetluskulude väljamõistmise kohta, märkis ringkonnakohus esmalt, et kaitsja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu kindlaksmääramiseks on põhjendatud vaid osaliselt, sest kaitsja osutatud ajakulu erinevateks kaitsetoiminguteks on üle paisutatud, samuti ei ole kohus veendunud, et kõik osutatud kaitsetoimingud üldse aset leidsid. Maakohtu otsusega on advokaat A. Kellole mõistetud õigusabiteenuse osutamise eest välja 660.67 eurot, kuid ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud tasu üksnes 449.45 eurot ja kaitsjale makstud tasu tulebki menetluskulude hulka arvata üksnes selles summas. 7.
2. Menetluskulude hulka kuuluvad lisaks õigusabikuludele ka sundraha 435 eurot, toimikust koopia tegemise kulu 2.75 eurot ja kutsete saatmise kulu 21.20 eurot. Seega koos kaitsjale makstava tasuga on menetluskulude lõplik suurus 908.40 eurot. 7.3.

§ 180

lg 1 ls 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Sarnaselt maakohtule leiab aga ka ringkonnakohus, et

§ 180lg-le 3 tuginevalt tuleb osa menetluskulusid jätta riigi kanda.

Süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega kaasneb menetluskulude väljamõistmine vältimatuna ning vastavalt seadusele on nende riigi kanda jätmine võimalik vaid osaliselt, mitte aga tervikuna, nagu nõutakse määruskaebuses. Ringkonnakohus leidis, et H. Vatterilt tuleb menetluskulude katteks mõista välja 420 eurot, ülejäänud osas tuleb menetluskulud jätta riigi kanda. Menetluskulud tuleb H. Vatteril tasuda ositi ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni H. Vatteri kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja H. Vatteri õigeksmõistmist, sest tema süü on tõendamata. Kassaator leiab, et peamiselt on H. Vatterile esitatud süüdistus tõendatuks loetud videosalvestisega kuriteosündmusest. Kaitsja arvates ei võimalda aga salvestis teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, et H. Vatter tekitas käest hoides ja tema suunas löögiliigutust tehes kannatanule valu. Kannatanu teoaegne ja -järgne käitumine, samuti tema kohtus antud ütlused viitavad pigem vastupidisele. Kassaatori arvates ei ole ka tõendeid, mis viitaksid H. Vatteri tahtlusele kannatanule valu tekitada.
2. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles leitakse, et kassatsioonis esitatud väited on ebaõiged. Prokuröri arvates on ringkonnakohtu otsuse põhjendused jälgitavad ja kohtu järeldused õiged. Kaitsja väited kannatanul valu puudumise kohta on üldsõnalised ja põhjendamatud. Prokuröri arvates ei rikkunud maakohus alaealise kannatanu ülekuulamisel ning tunnistajana üle kuulatud K. P. ristküsitlemisel kriminaalmenetlusõiguse norme, sest kohus ei keelanud kaitsja ette heidetud suunavate küsimuste esitamist ja prokuröri arvates ei olnudki etteheidetavad küsimused olemuslikult suunavad. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused arutatavas asjas tühistada lubamatul viisil kogutud tõenditele tuginemise ja põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu. Enne kohtute põhjendustes esinevate puuduste käsitlemise juurde asumist tuleb aga selgitada KarS § 121 objektiivse koosseisu rakendusala piiridega seonduvat.
4. Kuigi KarS § 121 teksti ülesehitus ei nõua seda otsesõnu, on koosseisu täitmiseks vajalik löögi teatud intensiivsus. Vastasel korral laieneks selle koosseisu rakendusala lubamatult ja hõlmaks iga kannatanu seisukohast soovimatu kehalise kontakti. Arvestades koosseisu teisi alternatiive - tervise kahjustamine, peksmine, valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine, ei ole tõenäoline, et seadusandja on pidanud vajalikuks lugeda löömise alternatiivis kriminaalkorras karistatavaks isegi väga vähesel määral kannatanu füüsilist puutumatust riivava käitumise. Seega vaatamata sellele, et KarS § 121 koosseisu grammatilise tõlgenduse kohaselt ei ole löömise kui ühe koosseisualternatiivi esinemine seotud kannatanule valu tekitamisega, oleks valu tekitamine ka löömise puhul sobiv kriteerium, mille alusel piiritleda kriminaalkorras karistatav tegu väljapoole karistusõiguse reguleerimisala jäävast käitumisest.
5. Edasiselt viitab kolleegium oma varasemale seisukohale, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. septembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 16). Siiski tuleb märkida, et KarS § 121 koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. 12.
8. Kolleegium osutab seejuures oma varasemale kohtupraktikale analoogilises olukorras. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. oktoobri
10. a otsuses asjas nr 3-1-1-59-11 märgitakse, et kuna KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist (vt viidatud otsuse p 9.1). Kolleegium jätkab samas aga, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt p 9.2). 12.
11. Kuigi viidatud otsuses käsitleti küsimust sellest, millal saab rääkida KarS § 120 järgi karistatava ähvardamise objektiivse koosseisu täitmisest, on need seisukohad üle kantavad ka KarS § 121 löömise koosseisualternatiivi konteksti. Kui KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, kaitseb KarS § 121 füüsilist tervist. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.
12. Järgnevalt käsitleb kolleegium puudusi maa- ja ringkonnakohtu otsuse põhjendustes, mis seisnevad kokkuvõtlikult H. Vatteri ütlustele hinnangu andmata jätmises, tõendite osas tekkinud kahtluste kõrvaldamata jätmises, tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmises ning H. Vatteri tahtluse kohta tehtud järelduse jälgimatuses. 13.
13. Maakohtu otsuse põhjendavast osast nähtuvalt oleks süüdistatav justkui andnud ütlusi üksnes selle kohta, et laste mängukärast ärritatuna läks ta neid korrale kutsuma ja võttis seejuures tähelepanu äratamiseks tema arvates lastekamba liidriks olnud L. P. käest kinni. Kohtuistungil on aga H. Vatter väitnud ka seda, et ta küll hoidis L. P.-d käest, kuid ei tirinud ega pigistanud teda ja kui L. P. haiget saigi, siis üksnes sellest, et ta end ise lahti püüdis tirida (tl 90 prd-l). Süüdistatav on selgitanud ka seda, et oma tervisliku seisundi (liigesepõletik) tõttu ta ei olegi võimeline kedagi pigistama. Väidetava löömisega seonduvat pole kohtuistungil isegi püütud välja selgitada. Ainsana küsib selle kohta süüdistavalt kaitsja, kas ta lõi kannatanut, mille peale süüdistatav vastab eitavalt, kuid möönab, et võis käega vehkida (samas). Prokurör pole löömise kohta üldse midagi küsinud. Maakohtu otsuses ei pöörata aga isegi neile nappidele ütlustele mingit tähelepanu. Seega on arutatava kriminaalasja kontekstis ühe olulisema asjaolu tuvastamisel jäädud põhjendamatult passiivseks, mistõttu ei ole tegelikult toimunut nõuetekohaselt välja selgitatud. 13.
14. Maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja kriitikavabalt. Nii on kohus tunnistaja K. P. ütluste põhjal tuvastanud, et kannatanu ilmus teo toimepanemise päeval, s.o
15. aprillil 2011 kella poole kaheksa-kaheksa paiku õhtul koju, olles väga ehmunud. Kriminaalmenetluses arutamise esemeks olev intsident toimus aga juba enne kella seitset õhtul (süüdistusakti kohaselt kella 18.50 paiku). Kannatanu L. P. on andnud kohtuistungil ütlusi, et pärast vahejuhtumit süüdistatavaga mängis ta edasi (tl 86). Kriminaalkolleegiumi hinnangul vajanuks maakohtu poolt vähemalt selgitamist, miks tuleb lugeda usutavaks seda, et laps, kelle suhtes võõras täiskasvanu tarvitas vägivalda, mängis seejärel koos kaaslastega veel sündmuskoha vahetus läheduses asuval mänguväljakul, s.o enda väidetava ründaja koduakende all edasi, kuid koju jõudes oli toimunust ikkagi väga ehmunud. 13.
16. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus nõuetekohaselt tuvastanud sedagi, et H. Vatter oleks L. P.-d löönud. Kahtlusi tekitab asjaolu, et ei kannatanu L. P.-le ega ka tema tunnistajana üle kuulatud emale ei meenunud kohtus ülekuulamisel löömise fakt enne kui prokurör selle kohta neilt otsesõnu küsis. Kuigi kriminaalasjas tõendina hinnatud videosalvestiselt on selgelt näha, et H. Vatter hoiab L. P.-d käest kinni ja teeb ka vasaku käega liigutuse tema pea suunas, ei ole kohus analüüsinud seda, kas käeliigutus on hinnatav löögina KarS § 121 tähenduses (vt käesoleva otsuse p-d 11-12.2). Videosalvestisest nähtub, et lapseealise L. P. käitumine talle samal ajal löögiga väidetavalt valu tekitava süüdistatava suhtes on enesekindel ja sõjakas. Kolleegiumi hinnangul eeldanuks maakohtu järeldus H. Vatteri poolt L. P. löömise kohta analüüsi, kuivõrd usutav on see, et kirjeldatud viisil käituv laps (kes löömist kohtus ilma meeldetuletuseta isegi meenutada ei suuda) tõepoolest koges valu. 13.
17. Maakohus on järeldanud, et H. Vatter tegutses kannatanut käest pigistades ja lüües otsese tahtlusega, sest pidi vähemalt möönma, et ta teeb sellise teoga alaealisele haiget. Kõigepealt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et käibiva karistusõigusdogmaatika kohaselt seisneb otsene tahtlus toimepanija süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemise kindlas teadmises ning vähemalt selle möönmises. Seejuures otsustava tähtsusega on just toimepanija kindla teadmise tuvastamine e tahtluse intellektuaalne element (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. septembri
19. a otsus asjas nr 3-1-1-31-07, p 9.2). Arutataval juhul ei nähtu maakohtu otsusest aga mitte ühtki põhjendust selle kohta, mille alusel saab järeldada H. Vatteri kindlat teadmist selle kohta, et ta KarS § 121 objektiivse koosseisu asjaolu realiseerib. Kolleegium osutab aga, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. märtsi
21. a otsus asjas nr 3-1-1-4-08, p 19). Maakohtu otsusest ei nähtu piisavaid põhjendusi, millele tuginedes saanuks kujuneda kohtu järeldus, et H. Vatter täitis KarS § 121 koosseisu vähemalt kaudse tahtlusega. Seejuures pidanuks maakohus tähelepanu pöörama sellele, et kannatanu käest hoidmine oli lühiajaline ja kannatanu sellekohase nõudmise peale lasi süüdistatav ta käe lahti; kannatanu püüdis end süüdistatava haardest ise lahti rabeleda, mistõttu tulnuks hinnata, kuivõrd võinuks väidetav valu tekkida tema enda käitumisest. Puutuvalt löögiliigutusse kannatanu suunas, tulnuks aga videosalvestise põhjal hinnata, kuivõrd reaalne oli sellise liigutusega kannatanule objektiivselt tõsiselt võetavalt valu tekitamine.
22. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud oma otsuse nõuetekohaselt põhistamata, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 1 p 7 mõttes.

§ 341

lg 1 sätestab, et kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine sama seadustiku § 339 lõike 1 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kuna ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohtu otsus vastab kohtuotsuse põhjendatuse osas

§ 312

nõuetele, jättis ta ka

§ 341lg 1 käesolevas asjas alusetult kohaldamata.

Kõnealune viga on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse

§ 339

lg 2 tähenduses ning on seetõttu aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas 3-1-1-46-10, p 7.5).
3. Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks peatuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumistel, mis leidsid aset L. P. ja K. P. ülekuulamisel maakohtu istungil. 15.
4. Kannatanu kirjeldas H. Vatteri ja tema vahel toimunut alljärgnevalt: „võttis mul käest kinni […] mul oli valus […] sain ta käest lahti ja läksime mänguväljakule. Mängisime natuke aega veel mänguväljakul ja siis läksime minema“ (tl 86). Seejärel asus kannatanut küsitlema prokurör, kes küsis temalt muu hulgas suunavalt: "kas peale käest kinni hoidmist ta lõi ka kuhugi“, millele kannatanu vastab: „jah, vastu põske“ (tl 86 prd-l).

§ 290

lg 5 ls 2 kohaselt võib alaealise tunnistaja ülekuulamisel tõepoolest kasutada suunavaid küsimusi, kuid seda tohib teha vaid kohtu loal. Kohtuistungi protokollist aga ei nähtu et prokurör oleks sellekohast luba küsinud ning ka saanud. Prokuröri arvates võis ta alaealiselt kannatanult suunavaid küsimusi küsida, sest kohus ei ole seda keelanud. Kolleegium leiab, et prokuröri seisukoht on ebaõige. Kohtu luba alaealisele suunava küsimuse esitamiseks peab küsimuse esitamisele eelnema, sest vastasel korral võib saada juba kahjustatud üle kuulatava isiku ütluste usaldusväärsus - kas isik räägib seda, mida ta tõendamisasjaolude kohta teab või edastab hoopis küsitleja soovitud teavet. 15.2. Kuulates ristküsitlusel üle K. P., rikkus maakohus ristküsitluse reegleid, küsides temalt esmasküsitlusel suunavaid küsimusi. K. P. kirjeldas prokuröri küsimustele vastates enda tütrelt kuuldut, kuidas süüdistatav võttis kannatanu käest kinni ning tiris teda enda poole (tl 87). Seejärel küsis prokurör järgmiselt: „kas veel oli midagi juhtunud peale käest kinnivõtmise“, millele kannatanu esindaja vastab esmalt eitavalt. Siis küsib prokurör aga otse: „löömisest rääkis?“, millele tunnistaja vastab juba jaatavalt (samas). Prokuröri kassatsioonivastuses leitakse, et eelkirjeldatud viisil suunavate küsimuste esitamine oli lubatav, sest kaitsja ja süüdistatav ei vaielnud sellele vastu. Samuti leiab prokurör, et vaidlusalused küsimused ei olegi suunavad, sest need ei sisalda endas teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Kui prokurör ei oleks võinud löömise kohta küsida, siis ei oleks ta enda hinnangul saanudki täpsustavaid küsimusi küsida. Prokuröri niisugune arusaam on ilmselgelt väär. Kuivõrd H. Vatterile esitatud süüdistuse sisus oli muu hulgas kannatanu löömine, siis küsimust selle kohta, kas löödi, ei ole võimalik käsitada millegi muu kui suunava küsimusena. Erinevalt prokuröri väidetust tuleb ka täpsustavate küsimuste küsimisel ristküsitlusel esmasküsitlusel esitada küsimusi stiilis, mis juhtus seejärel, mida süüdistatav veel tegi, kas toimus veel midagi jne. Tunnistaja eelkirjeldatud viisil ristküsitlemine ei olnud seega kooskõlas

§ 288lg 2 ls-s 1 sätestatuga.

16. Seega on maakohtu seisukohad kujunenud muu hulgas lubamatul viisil saadud ütluste põhjal, mida tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

17. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja §-st 363 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu

1. septembri
2. a ja Tartu Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a otsused ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. H. Vatteri kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
5. H. Vatteri kaitsja A. Vilt on koos kassatsiooniga esitanud taotluse määrata H. Vatterile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Sirje Must tasu 115 eurot 20 senti (sh käibemaks 19 eurot 20 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kriminaalasja materjalidega tutvumiseks üks tund ja kassatsiooni koostamiseks kaks tundi. Riigikohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
6. detsembri
7. a otsuse (
8. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 28 juhindudes rahuldada. Lähtudes

§ 175lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1 jääb H.

Vatteri kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda. Eerik Kergandberg. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar