Obsah (9)

§ 6§ 26§ 7§ 18§ 9§ 41§ 2§ 31§ 1

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-16-13 2

) § 26 lg 3 p-des 1 ja 2 nimetatud tegevusega ega viibinud avalduse esitamise hetkel akadeemilisel puhkusel. Seega ei vastanud ta

§ 6lg 5 p-s 6 toodud tingimustele.

Eesti Töötukassa keeldus

1. juuni
2. a otsusega nr TA11-0086761

§ 6lg-te 4 ja 5 alusel M.

Makkarit töötuna arvele võtmast, sest ta ei vastanud

§ 6lg 5 p 6 tingimustele.

Eesti Töötukassa tunnistas

1. juuni
2. a otsusega nr TT11-0021348 oma
3. märtsi
4. a otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks.
5. M. Makkar esitas
6. juulil 2011 vaide Eesti Töötukassa
7. juuni
8. a otsuste kehtetuks tunnistamiseks. Eesti Töötukassa teatas
9. juulil 2011 vaide läbivaatamise tähtaja pikendamisest HMS § 84 lg 2 alusel 30 päeva võrra kuni
10. augustini
11. Eesti Töötukassa jättis
12. augusti
13. a vaide​otsusega nr 109 M. Makkari vaide Eesti Töötukassa „
14. juuni
15. a otsusele nr TA11-0086757 ja
16. juuni
17. a otsusele nr TT11-0021348“ rahuldamata. Samuti otsustati M. Makkarile alusetult makstud töötutoetust tagasi mitte nõuda. Vaideotsuses leiti, et

§ 6

lg 5 p 6 on üheselt imperatiivne ja töötukassat kohustav säte, mis ei anna võimalust kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas õppimise asjaolude ilmnemisel töötuna arvelevõtmine kehtetuks tunnistada või mitte. Töötu​kassa ei ole M. Makkarit võrreldes teiste isikutega ebavõrdselt kohelnud. Töötuna arvelevõtmine tunnistatakse kehtetuks kõikidel isikutel, kelle puhul hiljem selgub, et nad õppisid töötuna arvele​võtmise hetkel täiskoormusega õppes ja neil puudub 180-päevane hõive. Vaidlusalune otsus ei riku põhiseadusest (PS) tulenevat õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipi. Isikul ei saa olla õigus​pärast ootust, et töötukassa jätaks sisuliselt õigusvastased otsused kehtima, jättes arvestamata

-s töötuna arvelevõtmiseks sätestatud nõuded.

1. Eesti Töötukassa võttis
2. juuli
3. a otsusega nr TA11-0112465 M. Makkari töötuna arvele alates
4. juulist
6. M. Makkar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa
7. juuni
8. a otsuste ja
9. augusti
10. a vaideotsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt informeeris kaebaja vastustajat Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) kaugõppes õppimisest juba töötuna arvelevõtmise avalduse esitamisel
11. veebruaril
12. Vastustaja selgitas, et kaugõpe tööl käimist ja töö otsimist ei sega. Vastustaja selgitused andsid kaebajale kindlustunde ja sellele tuginedes kavandas ta oma käitumis​viisi. Kaebaja on kaotanud haldusaktide kehtetuks tunnistamise tõttu soodustused, mis aitaksid tal kui üle ühe aasta töötu olnud isikul tööd leida. Haldusaktid on vastuolus PS §-dega 28, 37 ja § 29 lg-ga
13. Kuna kaugõppes õppimine ei sega tööl käimist, ei ole proportsionaalne ega võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas tõlgendada

§ 6

lg 5 p 6 selliselt, et kaugõppes õppival isikul ei ole õigust end töötuna arvele võtta. Kaebaja viibis

1. a kevadsemestril akadeemilisel puhkusel ja õpib
2. a sügissemestril osakoormusega (deklareerides 16 ainepunkti), kuid vastustaja tunnistas kaebaja töötuna arveloleku tagasiulatuvalt terves ulatuses kehtetuks. Kuna vastustaja on ise väitnud, et kaebaja ei esitanud tahtlikult valeandmeid, pole varasemate otsuste tagasi​ulatuv kehtetuks tunnistamine põhjendatud. Vaideotsus on õigusvastane vaide läbivaatamise tähtaja ületamise ja tähtaja pikendamise teate esitamise tähtaja rikkumise tõttu. Samuti on vaide​otsus tehtud
3. juuni
4. a otsuse kohta, mida ei ole kaebajale kätte toimetatud ja mida ta ei ole vaidlustanud. Seega on vaideotsus tühine.
5. Tallinna Halduskohus jättis
6. detsembri
7. a otsusega haldusasjas nr 3-11-2209 kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Põhjendused: 1) kaebaja õppis töötuna arvelevõtmise avalduse esitamisel kaugõppes täiskoormusega õppe​vormis ja polnud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud

§ 26

lg 3 p-des 1 ja 2 nimetatud tegevusega ega viibinud avalduse esitamise hetkel akadeemilisel puhkusel. Seega ei vastanud ta

§ 6

lg 5 p-s 6 sätestatud tingimustele ja tema arvelevõtmine oli õigusvastane algusest peale.

§ 6

lg 5 p 6 on imperatiivne norm, seetõttu tuli otsus kehtetuks tunnistada (

§ 7lg 1 p 3).

Vea käsitlemine vastustaja hooletusena ei tingi teistsuguse otsuse tegemist. Vastustaja ei ole kaebajale alusetult makstud töötutoetust tagasi nõudnud, seega ei ole vastustaja eksimuse tagajärgi jäetud kaebaja kanda. Praegusel juhul ei saa olla tegemist olukorraga, kus määrav on usalduse kaitse. Töötuna arvelolek on olemuselt ajutine ja asja​kohatu on väide, et kaebaja on haldusakti kehtivust usaldades kavandanud oma käitumisviisi. Õigus​vastasest haldusaktist ei saa tuleneda põhjendatud ootust selle kehtimajäämiseks. Samuti ei saa seadusega vastuolus olev isiku töötuna arvelevõtmine olla aluseks isiku ootusele selliste tööturu​teenuste kohaldamiseks, mis on ette nähtud isikutele, kes on olnud töötuna arvel järjest üle 12 kuu (nt

§ 18

). PS-s ei ole konkretiseeritud, millistest kaalutlustest tuleb riigil tööotsija abistamisel lähtuda või millisel viisil abi osutada. Objektiivsest üldiselt määratletud kohustusest ei saa tuleneda isiku subjektiivset nõudeõigust konkreetsetele tööturuteenustele ja/või -toetusele, mille sätestab seadus. Sotsiaalsed õigused on käsitatavad riigi üldise kohustusena, mida realiseeritakse vastavalt sotsiaalpoliitilistele kokkulepetele ja majanduslikele võimalustele. PS-st madalamal seisva õigus​aktiga ei ole võimalik siduvalt määratleda PS sisu, vastasel juhul alluks PS sisu seadusandja tahtele (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-17-08). Euroopa Sotsiaalharta ei ole otsekohalduvaks välislepinguks.

§ 9

lg 2 sätestab tingimused tööturuteenuste osutamiseks, sh tööotsijale ja täiskoormusega õppes õppivale töötule. Kaebaja ei ole väitnud, et talle oleks keeldutud abi või toetuse andmisest; 2) statsionaarses või täiskoormusega õppes õppiva isiku puhul eeldatakse tema põhitegevusena õppimist ja selle tegevusega hõivatust mahus, mille puhul ei saa eeldada samaaegset täiskohaga töötamist; 3) kuna

1. juuni
2. a otsused on õiguspärased, on sisuliselt õiguspärane ka vaideotsus. Tähtaja rikkumine ei mõjuta vaideotsuse sisu.
3. M. Makkar esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja saata asi tagasi halduskohtule uueks arutamiseks või uue otsusega kaebus rahuldada.
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. septembri
6. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt ning tühistas Eesti Töötukassa
7. juuni
8. a otsused osas, millega tunnistati kaebaja töötuna arvele võtmise otsus kehtetuks ja tema sellekohane avaldus loeti rahuldamata jäetuks tagasiulatuvalt (s.o perioodi
9. veebruar 2010 kuni
10. juuni 2011 osas). Muus osas jäi kaebus rahuldamata. Vastustajalt mõisteti välja menetluskulu kaebaja kasuks 7 eurot 99 senti ja riigituludesse 7 eurot 98 senti. Põhjendused: 1) kaebajal on kaebeõigus
11. juuni
12. a otsuste vaidlustamiseks, sest nende tõttu kaotas ta õiguse pikaajalistele töötule ettenähtud tööturuteenustele ja -toetustele; 2)
13. veebruari
14. a otsus oli

§ 6lg 5 p-ga 6 vastuolus ja seega õigusvastane.

Kaebaja õppis töötuna arvelevõtmise ajal täiskoormusega. Õppimist osa- või täiskoormusega õppes hinna​takse õppeaasta- (ülikooliseaduse (ÜKS) § 23), mitte semestripõhiselt, seega ei võimalda sügis​semestril deklareeritud ainepunktid hinnata, et tegemist oli osakoormusega õppega. TTÜ õppe​korraldus​eeskirja järgi on nii kaug- kui statsionaarses õppes võimalik õppida nii täis- kui osa​koormusega. Kuna

§ 6

lg 5 p 6 nimetab töötuna arvelevõtmist välistava asjaoluna statsio​naarse õppevormi kõrval õppimist täiskoormusega, laieneb piirang täiskoormusega õppivale isikule sõltumata sellest, kas ta õpib statsionaarses või kaugõppes. Kaebaja PS-st tulenevaid õigusi ei ole rikutud; 3) ringkonnakohus võrdles omavahel kaugõppes õppivaid isikuid, kellest ühed õpivad täiskoormu​sega õppes ja teised osakoormusega õppes või on akadeemilisel puhkusel või on olnud viimase 12 kuu jooksul 180 päeva tööga hõivatud.

eelnõu seletuskirjast nähtub, et piirangu eesmärk on säästa töötutele tööturutoetuste ja -teenuste osutamiseks mõeldud eelarvevahendeid ja suunata neid isikutele, kelle vajadus nende teenuste järele on suurem. Tegemist on legitiimse eesmärgiga. Piirang on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Täiskoormusega õppes on üliõpilase hõivatus suurem kui osakoormusega õppes. Suurem hõivatus õppimisega vähendab isiku valmisolekut samal ajal töötada. Võib arvata, et kaugõppe õppevorm võimaldab üliõpilasel aega vabamalt planeerida, kuid see ei tähenda väiksemat ajakulu õppetööle. Seetõttu ei saa väita, et kaugõppes õppiva üliõpilase eeldatav valmidus õppimise kõrval töötada ei sõltu tema õppimisest täis- või osakoormusega. Piirang ei ole eriti intensiivne. Isikutel on võimalik valida erinevate õppevormide vahel. Samuti on täiskoormusega õppijal võimalik end tööotsijana arvele võtta ja saada teatud tööturuteenuseid; 4)

§ 6

lg 5 p 6 ei ole HMS § 64 lg 2 suhtes erinorm.

§ 6

lg 5 p 6 reguleerib sama paragrahvi lg-s 4 sätestatud isiku töötuna arvelevõtmise otsuse tegemist, mitte selle kehtetuks tunnistamist.

§ 6

lg 5 p 6 rikkumine toob küll kaasa haldusakti õigusvastasuse, kuid HMS § 64 lg 2, § 66 lg 1 ja § 67 järgi ei too ainuüksi haldusakti õigusvastasus haldusorganile kaasa kaalutlusõiguseta kohustust see haldusakt kehtetuks tunnistada.

§ 7

lg 1 p 3 paneb vastustajale kohustuse isiku töötuna arveloleku lõpetamiseks, kui ilmneb

§ 6

lg 5 p-des 2–11 nimetatud asjaolu, ega anna seejuures kaalutlusõigust, kuid sellest ei tulene vastustajale kohustust isiku töötuna arveloleku lõpetamiseks tagasiulatuvalt, kui ilmneb, et

§ 6

lg 5 p-des 2–11 nimetatud asjaolu eksisteeris juba isiku töötuna arvele võtmise ajal. Vastustajal on õigus kaaluda, kas tunnistada haldusakt kehtetuks edasi- või tagasiulatuvalt. Kaalutlusõiguse kasutamata jätmine on kaalutlusviga. Ei saa olla kindel, et vastustaja oleks teinud samasuguse otsuse ka siis, kui ta oleks kaalutlusõigust kasutanud. Vastustaja on tunnistanud, et kaebaja ei esitanud valeandmeid tahtlikult, vaid eeldas hea​uskselt, et kaugõppes õppimise näol on tegemist osakoormusega õppega. Vastustaja põhjendab vaide​otsuses kaebajalt töötutoetuse tagasinõudmata jätmist vastustaja poolt asjaolude välja​selgitamata jätmise, möödunud ajavahemiku ja usalduse kaitse vajadusega. Samad kaalutlused olnuksid asjakohased

1. veebruari
2. a otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise otsusta​misel. Ringkonnakohus käsitles
3. juuni
4. a otsuseid koos, leides, et need on õigusvastased osas, millega tunnistati kaebaja töötuna arvele võtmise otsus kehtetuks ja tema sellekohane avaldus loeti rahuldamata jäetuks tagasiulatuvalt (perioodi
5. veebruar 2010 kuni
6. juuni 2011 osas). Kaalutlusviga ei olnud oluline
7. veebruari
8. a otsuse edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise otsustamisel, sest selles osas ei jätnud

§ 6

lg 5 p 6 ja § 7 lg 1 p 3 vastustajale võimalust teisiti otsustada; 5)

§ 41

järgi puudus vastustajal kaalutlusõigus loobuda tööturutoetuse tagasinõudmisest, kui tööturutoetuse määramise haldusakt on tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. HMS § 64 lg-ga 3 ja §-ga 67 saanuks arvestada tööturutoetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamise otsustamisel; 6) vaideotsus kaebaja õigusi vaideesemest sõltumatult ei rikkunud. Kuna kaebaja ei vaidlustanud vaides

1. juuni
2. a otsust, siis ei saanud selles osas vaide rahuldamata jätmine tema õigusi mõjutada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Eesti Töötukassa esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja halduskohtu otsus muutmata jätta. Kaebaja menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda. Vastustaja selgitab, et

§ 7

lg 1 p 3 koostoimes § 6 lg 5 p-ga 6 on vastustaja suhtes imperatiivne ega anna kaalumisruumi.

§ 6

lg 5 p-des 2–11 kirjeldatud asjaolude ilmnemisel on vastustajal kohustus tunnistada isiku töötuna arvelevõtmise otsus tagasiulatuvalt kehtetuks alates töötuna arvelolekut välistava asjaolu saabumise hetkest. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu halduskolleegium

1. märtsi
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-92-
3. Kaalutlusõiguse rakendamine võib endaga kaasa tuua isikute ebavõrdse kohtlemise, võimaldades vastustajal suvaõiguse alusel hinnata isiku töötuna arveloleku lõpetamisega seonduvat subjektiivsete kriteeriumide alusel. Kindlasti ei saanud see olla seadusandja tahe. Ringkonnakohus kinnitas, et vastustajal puudub antud juhul õigus jätta õigus​vastane haldusakt kehtima, seda kummalisem on, kui vastustaja võiks omal suval otsustada, millise kuupäeva seisuga otsus kehtetuks tunnistada. Isegi kui vastustajal olnuks kaalumisruumi isiku töötuna arveloleku lõpetamise kuupäeva osas, jääb arusaamatuks, miks oleks kaebaja töötuna arveloleku lõpetamine õiguspärane alates
4. juunist 2011 ja edasiulatuvalt. Ringkonnakohus ei ole selle kuupäeva eelistamist selgitanud.
5. M. Makkar palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse kaebust rahuldavas osas muutmata. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda.
6. M. Makkar esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub muuta ringkonnakohtu otsust osas, milles kaebus jäi rahuldamata. Kaebaja leiab, et ringkonnakohus on proportsionaalsuse testi valesti kohaldanud, jättes tähelepanuta, et töötutele laienevad ka muud võimalused, mis tulevad nt Euroopa Liidu komisjoni otsusest 13/VIII/2007 (stardiabi ettevõtluse alustamiseks). Kaugõppes õppiva üli​õpilase suhtes ei saa

§ 6lg 5 p 6 kohaldada kui reeglit.

Säte ei ole imperatiivne ja kohaldub täis​koormusega õppija suhtes, kes õpib statsionaarses õppevormis (tööpäevadel riigieelarvelisel kohal). 12. Eesti Töötukassa vaidles vastukassatsioonkaebusele vastu. Seadusandja ei ole seadnud töötuna arveloleku õigust sõltuvusse õppevormist, vaid õppekoormusest. Vastustajal puudub õigus jätta

§ 6lg 5 p 6 kohaldamata isikute suhtes, kes õpivad kaugõppes täiskoormusega.

Kaebaja ei vastanud töötuna arvelevõtmisel seaduses toodud tingimustele, mistõttu ei olnud õigust teda töötuna arvele võtta. Nimetatud teave selgus alles hilisema kontrolli käigus, pärast mida tuli kaebaja töötuna arvelevõtmise kohta tehtud otsus tulenevalt

§ 6

lg 5 p 6 ja § 7 lg 1 p 3 imperatiivsetest normidest tagasiulatuvalt algusest peale kehtetuks tunnistada. Kaebaja kinnitas töötuna arvele​võtmise avalduses, et ta õpib osakoormusega õppes. Vastustaja kaalus, kas kaebaja on esitanud teadvalt valeandmeid enda osakoormuses õppimise kohta, kuid leidis, et kaebaja võis tõepoolest ekslikult samastada kaugõpet ja osakoormusega õpet, mistõttu otsustas isiku usaldusele tuginedes

§ 41alusel kaebajale õigusliku aluseta makstud töötutoetust tagasi mitte nõuda.

Vaatamata sellele, et kaebaja ei esitanud teadvalt valeandmeid, ei ole põhjendatud tema töötuna arvelolek perioodil, kui tal puudus selleks õigus. Vastustaja ei ole oma otsustega kaebajat diskrimineerinud. Vastustaja on teinud ja teeb ka tulevikus samadel tehioludel analoogseid otsuseid, st lõpetab täis​koormusega õppiva isiku töötuna arveloleku ega võta ka pikaajalisi töötuid töötuna arvele, kui nad õpivad täiskoormusega õppes. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 13. Käesolev vaidlus on tekkinud

§ 6

lg 5 p 6 ja

§ 7lg 1 p 3 tõlgendamisest.

Kolleegium avab esiteks

§ 6

lg 5 p 6 sisu (I), annab seejärel tõlgenduse

§ 7

lg 1 p-le 3 (II), siis lahendab vaideotsuse õiguspärasusega seotud küsimused (III), lahendab kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse (IV) ning jagab menetluskulud (V). I 14.

§ 2

p 3 järgi on töötu isik, kes ei tööta, on töötuna arvele võetud Eesti Töötukassas ja otsib tööd.

§ 31

lg 1 p 3 järgi on töötu eelkõige kohustatud olema valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle asuma.

§ 6

lg 5 p 5 sätestas kaebaja poolt töötuna arvelevõtmise avalduse esitamise ajal (s.o redakt​sioonis kehtivusega

1. jaanuar kuni
2. mai 2010) järgmist: „Isikut ei võeta töötuna arvele, kui ta õpib õppeasutuses päevases õppevormis või täiskoormusega õppes, välja arvatud juhul, kui täis​koormusega õppes õppiv isik on viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud käes​oleva seaduse § 26 lõike 3 punktides 1 ja 2 nimetatud tegevusega või viibib akadeemilisel puhkusel.“ Seoses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) vastuvõtmisega muudeti ka

ning alates 1. septembrist 2010 kehtivas redaktsioonis on viidatud lauses fraas „päevases õppevormis“ asendatud fraasiga „statsionaarses õppes“. Muus osas kehtib viidatud norm samasugusena ka käes​oleval ajal. 15.

eristab selgelt statsionaarset (päevast) õppevormi ja täiskoormusega õpet, seega ei ole tegemist samatähenduslike mõistetega, nagu näib arvavat kaebaja.

ei selgita täpsemalt, mida statsionaarne õppevorm tähendab. Seda ei tee ka

eelnõu (611 SE, Riigikogu X koosseis) seletuskiri (kättesaadav veebilehel http://www.riigikogu.ee/? op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=050830005), Eesti Vabariigi haridusseadus ega ÜKS. PGS, mille vastuvõtmisega

§ 6

lg 5 p 6 muudeti, reguleerib vaid põhikooli ja gümnaasiumi õppekorralduse aluseid (PGS § 1 lg 1). Samas annab see ainsana seaduse tasemel statsionaarse ja mittestatsionaarse õppevormi definitsioonid. PGS § 22 lg 2 järgi on statsionaarne õpe koolikohustuslikele isikutele või õpilastele, kelle jaoks õppimine on põhi​tegevus, suunatud õpe, kus kooli poolt juhendatud tegevusel on suurem osakaal kui iseseisval õppimisel. Sama paragrahvi lg 3 esimese lause kohaselt on mittestatsionaarne õpe täiskasvanud õppijatele suunatud õpe, kus õppetundide kõrval on võrreldes statsionaarse õppega suurem osakaal iseseisval õppimisel. Kuivõrd ÜKS § 22 lg 3 järgi on ülikoolis õppetingimuste ja -korra kehtestamine ülikooli pädevuses, tuleb õppevormide sisustamisel lähtuda ka TTÜ põhikirjast ja õppekorralduse eeskirjast (mõlemad on kättesaadavad veebilehel http://www.ttu.ee/ulikool/avalik-teave/avalikud-dokumendid/). TTÜ põhi​kirja § 44 kohaselt toimub korralduslikult õpe statsionaarses ja kaugõppevormis. Statsionaarses õppes toimub igapäevane õppetöö. Kaugõppes toimub õppetöö sessiooniti, infokommunikatsiooni​tehnoloogia vahendite abil ja valdavalt iseseisvalt. TTÜ õppekorralduseeskirja § 2 kohaselt toimub õpe korralduslikult statsionaarses ja kaugõppe vormis (lg 3). Statsionaarne õpe on õppevorm, mille puhul võib üliõpilasele ette näha igapäevase osavõtu õppetööst (lg 4). Kaugõpe on õppevorm, mille puhul õppetöö toimub sessiooniti, infokommunikatsioonitehnoloogia vahendite abil ning rõhk on üliõpilase iseseisval õppetööl. Üliõpilaste auditoorne ja praktiline töö on korraldatud paindlikult, arvestades eelkõige töötavate üliõpilaste vajadusi (lg 5). Seega sarnaselt PGS § 22 lg-tega 2 ja 3 määratlevad ka TTÜ põhikiri ja õppekorralduseeskiri statsio​naarse õppevormina igapäevase osavõtu ülikooli õppetööst, samas kui mittestatsionaarse õppevormi korral on suurem rõhk üliõpilase iseseisval õppetööl.

1. ÜKS reguleerib seevastu täis- ja osakoormusega õpet. ÜKS § 22 lg 1 järgi võib ülikoolis toimuda täiskoormusega õpe, osakoormusega õpe või eksternõpe. ÜKS § 23 lg 1 esimese lause järgi täidab täiskoormusega õppes üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 75%. Sama paragrahvi lg 2 (redaktsioon kehtivusega
2. märts 2003 kuni
3. jaanuar 2013) kohaselt täidab osakoormusega õppes üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust kumulatiivselt vähem kui 75%. TTÜ õppekorralduseeskirja § 6 lg 1 kohaselt on nominaalkoormus semestri kohta ehk õppekava kohaselt semestris täitmisele kuuluv õppe maht 30 Euroopa ainepunkti (EAP). Sama paragrahvi lg 5 järgi peab täiskoormusega õppes üliõpilane iga õppeaasta lõpuks koguma kumulatiivselt oma õppekava ainetest vähemalt 22,5 EAP iga õppetööst osa võetud semestri kohta alates viimasest immatrikuleerimisest. Sama paragrahvi lg 6 esimese lause järgi peab osakoormusega õppes statsio​naarne üliõpilane iga õppeaasta lõpuks koguma kumulatiivselt oma õppekava ainetest 15–22 EAP, kaugõppe üliõpilane 7,5–22 EAP, iga õppetööst osa võetud semestri kohta alates viimasest immatriku​leerimisest.
4. Eeltoodust nähtub, et statsionaarsel õppevormil ja täiskoormusega õppel on erinev sisu ja tähendus. Õppevorm näitab, kuidas õppimine toimub (ülikoolis toimuvate loengute vormis või ise​seisvalt), koormus aga õppeaastas täitmisele kuuluva õppe mahtu. Kuigi praktikas võib tõepoolest enamik statsionaarses õppevormis olevaid üliõpilasi õppida täiskoormusega ja kaugõppes õppijad osakoormusega, ei pruugi see alati nii olla. Seetõttu nimetabki

§ 6lg 5 p 6 töötuna arvele​võtmist välistava asjaoluna eraldi mõlemad tingimused.

18. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja õppis avalduse esitamise hetkel kaugõppe õppevormis täis​- koormusega õppes ning ta ei olnud hõivatud

§ 26

lg 3 p-des 1 ja 2 nimetatud tegevustega.

§ 26

lg 3 p-de 1 ja 2 järgi loetakse tööks ja sellega võrdsustatud tegevuseks töötamist töö​lepingu alusel või avalikus teenistuses Eestis või Eestist lähetatud töötajana välisriigis, samuti töötamist Eestis töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel. Samuti ei viibinud kaebaja avalduse esitamise ajal akadeemilisel puhkusel. Akadeemilisel puhkusel viibis ta 15. aprillist kuni 13. juunini 2010. Seetõttu oli tema töötuna arvelevõtmine 16. veebruaril 2010

§ 6lg 5 p 6 järgi õigusvastane.

19. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 6

lg 5 p-s 6 toodud piirangut täiskoormusega õppes õppivate üliõpilaste töötuna arvelevõtmise kohta ei saa pidada põhjenda​matuks ega PS-ga vastuolus olevaks.

eelnõu seletuskirjas põhjendatakse viidatud normi järgmiselt: „Eelnõu § 6 lõike 5 järgi ei võeta isikut töötuna arvele, kui ta: on noorem kui 16 aastat; on jõudnud vanaduspensioniikka; töötab; teenib kaitseväes; saab hooldajatoetust puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel või õpib õppeasutuses päevases õppevormis või täiskoormusega õppes. Eespool nimetatud isikuid ei võeta töötuna arvele, sest nad on hõivatud mõne muu tegevusega ega ole seetõttu valmis kohe tööle asuma või sobivat tööd vastu võtma. Viimane tähendab, et nad ei vasta ühtlasi eelnõu § 2 punktis 3 toodud töötu definitsioonile [töötu on isik, kes ei tööta, on töötuna arvele võetud Tööturuameti piirkondlikus struktuuriüksuses ja otsib tööd. Töötu otsib tööd, kui ta täidab individuaalset tööotsimiskava ning on valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle asuma].“ Eelnõu seletuskirja kohaselt on uuringute andmeil olnud senini probleemiks piiratud ressursside kulutamine teenuste ja toetuste osutamiseks neile, kes tegelikult ei soovigi tööle rakenduda. Nimetatud probleem muutuvat veelgi teravamaks töötuskindlustussüsteemi jätkuval rakendumisel, sest hüvitise suurus võib mõnel juhul mitte motiveerida töötut piisavalt aktiivselt tööd otsima. Eelnõus toodud töötuna arvelevõtmise tingimused, töötutoetuse maksmise tingimused ja töötu kohustused peavad tagama, et tööturuteenuseid osutatakse ja -toetusi makstakse ning piiratud inim- ja ajaressurssi kulutatakse nende töötute teenindamiseks, kes on valmis tööle rakenduma.

1. Kuigi kaugõppe õppevorm võimaldab tudengil oma õppimise aega vabamalt planeerida, ei too selles õppevormis täiskoormusega õppimine kaasa väiksemat hõivatust kui täiskoormusega õppimine statsionaarses õppevormis. Kaugõppes asendab loengutes ja seminarides käimist kohustuslik iseseisev töö, mis nõuab samamoodi teatud aja õppimisele pühendamist. ÜKS § 2 p 1 järgi vastab üks ainepunkt 40 tunnile ehk ühele õppenädalale tööle, mille üliõpilane on õppeks kulutanud. Ühe õppeaasta maht on 40 ainepunkti. Euroopa ainepunktisüsteemi rakendamisel vastab üks ainepunkt 26 tunnile tööle, mille üliõpilane on õppeks kulutanud – see moodustab 1560 tundi ja 60 ainepunkti õppeaastas. Kui TTÜ õppekorralduseeskirja § 6 lg 5 järgi peab üliõpilane koguma semestris vähemalt 22,5 EAP, st vähemalt 45 EAP õppeaastas, siis teeb see tundides arvestatuna kokku 1170 tundi. Raamatupidamisuudiste veebilehe (http://rup.ee/est/tooturg/tooajafond-2013.html) andmetel on
2. a töötunde (arvestades tööpäevadena päevi esmaspäevast reedeni) kokku
3. Järelikult peab täiskoormusega õppes õppiv üliõpilane kulutama õppimisele aega üle poole töötaja tööajast (1170– 1560 tundi), mistõttu ei saa eeldada, et ta suudab samal ajal ka täis​tööajaga töötada. Seega ei suuda täiskoormusega õppes õppiv üliõpilane eelduslikult täita

§ 31

lg 1 p-s 3 toodud kohustust olla valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle asuma. 21. Kaebaja leiab ekslikult, et kaugõppes õppimine ei takista tal pakutavat tööd kohe vastu võtta. Kõik tööd ei toimu vaid esmaspäevast reedeni kella kaheksast hommikul kuni viieni õhtul. Mõned tööd toimuvad ka nädalavahetustel ja õhtul või öösel (nt vahetustega töö). Samuti ei pruugi kaug​õppes loengud ja seminarid toimuda ainult nädalavahetustel (kuigi kaebajal võivad need TTÜ-s praegu sellisena toimuda). Need võivad ülikooli sellekohase otsuse järgi toimuda ka nädala sees ja/või päevasel ajal. Kui isik juba käib tööl, on tal võimalik oma õppimise aega vastavalt tööle planeerida või vastupidi. Kuid isik, kes on end töötuna arvele võtnud ja kelle peale riik kulutab avalikke ressursse talle töö leidmiseks, ei saa pakutava töö vastuvõtmata jätmist põhjendada õppimisega, samuti ei saa ta eeldada, et tulevasel tööandjal on võimalik töö korraldamisel tema õppimisega arvestada. 22.

eesmärk ei ole tagada õppivale isikule õppimise ajaks rahalised vahendid (selleks on ette nähtud ülikoolide poolt makstavad stipendiumid), vaid tagada tööd otsivale isikule abi töö leidmisel ja rahalised vahendid tööotsimise ajal elamiseks. Toimetulekutoetusi vähekindlustatud peredele makstakse sotsiaalhoolekande seaduse § 22 alusel ja vastav taotlus tuleb esitada elukohajärgsele kohalikule omavalitsusüksusele. Kaebaja PS §-st 37 tulenevat õigust haridust omandada ei ole käes​oleval juhul piiratud. Õigus omandada kõrgharidust ei tähenda riigi kohustust sellist isikut riigieelarvelistest vahenditest ülal pidada. 23. Samas ei ole täiskoormusega õppes õppivad isikud tööturult täielikult välja tõrjutud ja

näeb ka neile ette õiguse teatud tööturuteenustele. Täiskoormusega õppes õppival isikul on õigus taotleda enda arvelevõtmist tööotsijana, kui ta vastab

§-s 3 ja § 6 lg-s 6 toodud tingimustele.

eelnõu seletuskirja kohaselt ei nõuta tööotsijalt nii suurt aktiivsust ega tööleasumise valmidust kui töötult, sest ta võib olla samal ajal hõivatud mõne muu tegevusega (töötada, õppida, olla hooldaja jmt). Võrreldes töötuga on tema õigus saada tööturuteenuseid piiratud ning talle ei maksta tööturutoetusi. Seetõttu on ka tööotsija kohustused tööotsimisel väiksemad kui töötul. Töö​otsijal ja täiskoormusega õppes õppival isikul on

§ 9

lg 2 alusel õigus

§ 9

lg 1 p-des 1, 2 ja 4 nimetatud tööturuteenustele (teavitamine tööturu olukorrast ning tööturuteenustest ja -toetustest; töövahendus; karjäärinõustamine). Samuti on üliõpilasel võimalus võtta end töötuna arvele, kui ta õpib mittestatsionaarses õppevormis osakoormusega õppes või viibib akadeemilisel puhkusel. II 24.

§ 7

lg 1 p 3 kohaselt teeb Eesti Töötukassa otsuse isiku töötuna arveloleku lõpetamise kohta § 6 lg 5 p-des 2–11 loetletud juhtudel. Kolleegium leidis 9. märtsi 2011. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-92-10, et

§ 7

lg 1 p 3 on selge ja üheselt mõistetav norm, mille keeleline tõlgendamine ei anna töötukassale kaalumisruumi (vt otsuse p 17). Seega on töötukassa

§ 6

lg 5 p-des 2–11 nimetatud asjaolude esinemisel kohustatud lõpetama isiku töötuna arveloleku. 25. Ka praeguses asjas selgus järelkontrolli käigus, et kaebaja ei vastanud töötuna arvelevõtmisel

§ 6

lg 5 p-s 6 toodud tingimustele, sest ta õppis ülikoolis täiskoormusega õppes ega viibinud akadeemilisel puhkusel. Samuti polnud ta viimase 12 kuu jooksul enne avalduse esitamist hõivatud

§ 26lg 3 p-des 1 ja 2 nimetatud tegevustega.

Nimetatud asjaolude selgumisel tuli vastustajal

§ 7lg 1 p-st 3 lähtudes kaebaja töötuna arvelolek lõpetada.

Vastustaja tunnistas oma

1. veebruari
2. a otsuse kaebaja töötuna arvelevõtmise kohta tagasiulatuvalt kehtetuks (
3. juuni
4. a otsus nr TA11-0086757) ja tegi kaebaja
5. veebruari
6. a avalduse kohta uue otsuse (
7. juuni
8. a otsus nr TA11-0086761). Kolleegium käsitleb sarnaselt ringkonnakohtuga vastus​taja
9. juuni
10. a otsuseid koos.
11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu tõlgendusega, et

§ 7

lg 1 reguleerib töötuna arvel​oleku lõpetamist, mitte haldusakti kehtetuks tunnistamist. Haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb vastustajal

§ 1lg 3 järgi lähtuda HMS §-dest 64–69.

HMS § 66 lg 1 järgi võib õigusvastase haldusakti, arvestades HMS §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuivõrd haldusakt oli algusest peale õigus​vastane, sest kaebaja töötuna arvelevõtmist välistavad asjaolud olid olemas juba tema töötuna arvele​võtmise ajal, tuli vastustajal tunnistada haldusakt kehtetuks tagasiulatuvalt. Edasiulatuv kehtetuks tunnistamine oleks olnud võimalik juhul, kui töötuna arvelolekut välistavad asjaolud oleksid tekkinud pärast isiku töötuna arvelevõtmist.

1. HMS § 67 näeb ette isiku usaldusega arvestamise põhimõtted. Kolleegium leiab, et antud juhul välistasid isiku usaldusega arvestamise HMS § 67 lg 4 p 6 ning lg
2. HMS § 67 lg 4 p 6 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete andmete alusel. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja esitas töötuna arvele​võtmise avalduses ebaõigeid andmeid selle kohta, et ta õpib osakoormusega õppes. Vastustaja küll möönis, et kaebaja ei esitanud ebaõigeid andmeid tahtlikult, vaid arvas ekslikult, et kaugõppes õppimine tähendabki osakoormusega õpet. HMS § 67 lg 4 p 6 aga ei erista tahtlikku ja ekslikku valeandmete esitamist.
3. Ebaõigete andmete esitamise tagajärgi reguleerib täiendavalt HMS § 67 lg 5, mille kohaselt ei välista ebaõigete andmete esitamine usalduse arvestamist, kui ebaõigete või mittetäielike andmete esitamise on põhjustanud haldusorgan ja isik ei olnud ega pidanud olema haldusakti õigus​vasta​susest teadlik. Antud juhul ei saa vastustajale ebaõigete andmete esitamise põhjustamist ette heita. Toimiku materjalidest ja menetlusosaliste selgitustest ei nähtu, et töötukassa ametnik oleks kaebajat eksitanud. Vastustaja ametnik selgitas õigesti, et kaugõppes õppimine

§ 6

lg 5 p 6 järgi töötuna arvelevõtmist ei välista, kui isik õpib osakoormusega õppes. Kaebaja kinnitas avalduses, et ta õpib osakoormusega õppes. Vastustaja tegi

1. veebruari
2. a otsuse kaebaja esitatud andmetele tuginedes.
3. HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Töötuna arvele​võtmise asjades piiravad töötukassa uurimiskohustust seaduses toodud lühikesed menetlustähtajad.

§ 6

lg 4 järgi teeb Eesti Töötukassa otsuse isiku töötuna või tööotsijana arvelevõtmise või arvele​võtmisest keeldumise kohta hiljemalt teisel tööpäeval nõuetekohase avalduse esitamise päevast arvates. Niivõrd lühikese aja jooksul ei ole töötukassal alati võimalik koguda kõiki asjas tähtsust omavaid tõendeid ning paratamatult tehakse otsus sageli isiku esitatud teavet ja tõendeid usaldades. Vastustaja selgitas, et tal puudus kaebaja avalduse menetlemise ajal ligipääs Eesti Hariduse Infosüsteemile ja seetõttu võimalus kaebaja õppimisega seotud andmeid üle kontrollida. Sotsiaalministri

1. aprilli
2. a määruse nr 36 „Töötuna või tööotsijana arvelevõtmise avaldusele kantavate andmete ja sellele lisatavate dokumentide loetelu“ § 3 annab vastustajale õiguse nõuda töötuna arvelevõtmist taotlevalt isikult täiendavaid dokumente, kuid ei pane talle kohustust seda teha. Seetõttu ei saa kaebajalt osalise koormusega õppimist tõendavate dokumentide küsimata jätmist pidada vastustajale etteheidetavaks menetlusnormide rikkumiseks. Samuti takistab avalduste põhjalikumat kontrolli avalduste märkimisväärselt suur arv. Eesti Töötu​kassa veebilehelt (kättesaadav http://www.tootukassa.ee/index.php?id=13524) nähtuva statistika kohaselt registreeriti
3. a kokku 94 318 uut töötut, mis on keskmiselt 7860 uut töötut igas kuus. Kõigi avalduste põhjalik menetlemine ja uurimiskohustuse täies mahus rakendamine ei oleks sellise koormuse juures mõeldav. Seetõttu ongi võimalike ebaõigetele andmetele tuginevate väärotsuste tuvastamiseks ette nähtud järel​kontrolli õigus ja kohustus tunnistada

§ 6

lg 5 p-des 2–11 loetletud asjaolude ilmnemisel haldusakt

§ 7lg 1 p 3 alusel kehtetuks.

30. Isiku tahtmatust valeandmeid esitada saab seevastu arvestada

§ 41lg 1 alusel töötu​toetuse tagasinõudmise otsustamisel.

Erinevalt ringkonnakohtust leiab kolleegium, et

§ 41

lg 1 ei võimalda hoolimata selle keerulisest sõnastusest kaebajalt antud juhul töötutoetust tagasi nõuda, sest kaebaja ei esitanud valeandmeid tahtlikult. Selline regulatsioon peab tasakaalustama soodustava haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisega kaasnevaid tagajärgi olukorras, kus valeandmete esitamine ei olnud tahtlik.

1. Kaebaja heitis ette ka seda, et vastustaja ei arvestanud vaidlustatud haldusaktide andmisel tema akadeemilisel puhkusel viibimisega. Vaideotsusest nähtub, et kaebaja viibis akadeemilisel puhkusel
2. aprillist kuni
3. juunini
4. Kolleegium ei pea võimalikuks vaidlustatud haldusakte tagasi​ulatuvalt etapiviisiliselt kehtetuks tunnistada. Kuivõrd kaebaja õppis nii enne kui pärast akadeemi​lisel puhkusel viibimist täiskoormusega õppes, tuleb tema töötuna arvelolek lõpetada tagasiulatuvalt terves ulatuses, s.o alates tema töötuna arvelevõtmisest. Kuivõrd kaebaja õpib alates
5. juulist 2011 osakoormusega õppes, võeti ta uuesti töötuna arvele
6. juulist 2011 (
7. juuli
8. a otsus nr TA110112465). III
9. Kaebaja vaidlustas ka vaideotsust, millega vastustaja hindas
10. juuni
11. a otsuse nr TA110086757 ja
12. juuni
13. a otsuse nr TT11-0021348 õiguspärasust, kusjuures kaebaja ei olnud viimast otsust oma vaides vaidlustanud. Vaideotsusega jäi lahendamata kaebaja vaie
14. juuni
15. a otsuse nr TA11-0086761 peale. Samuti heitis kaebaja vastustajale ette vaide läbivaatamise tähtaja ületamist ja tähtaja pikendamise teate esitamise tähtaja rikkumist.
16. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 283 lg 1 järgi tehakse kaebuse lubatavus, seal​hulgas kaebeõigus, ning kaebetähtajast ja sisu- ja vorminõuetest kinnipidamine kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Kuni
17. detsembrini 2011 kehtinud redaktsioonis HMS § 87 lg 2 p 3 järgi võis halduskohtule esitada kaebuse vaideotsuse peale, kui sellega rikuti isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Muul juhul tuli HMS § 87 lg 2 järgi taotleda kaebuses haldusakti või selle osa kehtetuks tunnistamist, mille kehtetuks tunnistamist oli rahuldamata jäetud vaidega taotletud (p 1), või haldusakti andmist, mille väljaandmist oli rahuldamata jäetud vaidega taotletud (p 2). Vaideotsuse täiendavat vaidlustamist seadus sellisel juhul ette ei näinud. Seega on vaideotsuse peale esitatud kaebust võimalik rahuldada vaid juhul, kui kaebuses viidatud rikkumised kaebaja õigusi sõltumatult vaideotsusest ja vaidemenetluse esemest rikkusid.
18. HMS § 84 lg 1 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, lahendatakse vaie 10 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui vaiet on vaja täiendavalt uurida, võib vaiet läbivaatav haldusorgan vaide läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra. Tähtaja pikendamise teade edastatakse vaide esitajale posti teel. Käesoleval juhul esitas kaebaja vaide
19. juulil
20. Vastustaja teatas
21. juulil 2011 vaide läbi​vaatamise tähtaja pikendamisest HMS § 84 lg 2 alusel 30 päeva võrra kuni
22. augustini 2011 ning lahendas vaide
23. augusti
24. a vaideotsusega. Kuigi eeltoodust nähtub, et vastustaja rikkus vaide lahendamise tähtaja pikendamise teate edastamise tähtaega ja vaideotsuse tegemise tähtaega, nõustub kolleegium kohtute seisukohaga, et need rikkumised ei saanud antud juhul kaebaja õigusi iseseisvalt rikkuda. Tegemist ei olnud selliste menetlusnõuete rikkumistega, mis võinuksid mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).
25. Samuti jättis vastustaja õigusvastaselt lahendamata kaebaja vaide
26. juuni
27. a otsuse nr TA11-0086761 peale, lahendades selle asemel kaebaja poolt vaidlustamata
28. juuni
29. a otsuse õiguspärasust. Kaebaja õigusi ei rikkunud asjaolu, et vaideotsuses hinnati haldusakti õigus​pärasust, mida kaebaja ei olnud vaides vaidlustanud. Kuivõrd kaebajal oli võimalus vaidlustada vastustaja
30. juuni
31. a otsuseid kohtus, siis ei saa ka vaideotsuses otsuse nr TA11-0086761 peale esitatud vaide lahendamata jätmine tema õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult rikkuda ja kohtud jätsid põhjendatult kaebuse vaideotsuse tühistamiseks rahuldamata.
32. Vaideotsus ei ole ka tühine, sest puuduvad HMS § 63 lg-s 2 toodud tühisuse alused. Üksnes vaideotsuse tegemise tähtaja rikkumine, vaideotsuses mõne vaide taotluse lahendamata jätmine või esitamata taotluse lahendamine vaideotsust tühiseks ei muuda. IV
33. Ringkonnakohus rahuldas oma otsusega kaebuse osaliselt ning tühistas vaidlustatud otsused osas, millega tunnistati kaebaja töötuna arvele võtmise otsus kehtetuks ja tema sellekohane avaldus loeti rahuldamata jäetuks tagasiulatuvalt (s.o perioodi
34. veebruar 2010 kuni
35. juuni 2011 osas). Ringkonnakohus leidis, et kaalutlusviga ei olnud oluline
36. veebruari
37. a otsuse edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise otsustamisel, sest selles osas ei jätnud

§ 6lg 5 p 6 ja § 7 lg 1 p 3 vastustajale võimalust teisiti otsustada.

Kaebaja vaidlustas vastukassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust osas, millega tema kaebus jäeti osaliselt rahuldamata, ning vastustaja vaidlustas kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust terves ulatuses.

1. Kolleegium jõudis otsuse p-des 25–31 järeldusele, et vastustaja
2. veebruari
3. a otsus kaebaja töötuna arvelevõtmise kohta oli seadusega vastuolus ja selle tagasiulatuv kehtetuks tunnista​mine vaidlustatud haldusaktidega oli õiguspärane. Seega tuleb vastustaja kassatsioonkaebus rahuldada ja kaebaja vastukassatsioonkaebus rahuldamata jätta. Kuivõrd halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus terves ulatuses rahuldamata, oli õiguspärane, ringkonnakohus aga tühistas halduskohtu otsuse tervikuna, tuleb kolleegiumil ringkonnakohtu otsus tervikuna tühistada. Halduskohtu otsus jääb muutmata. V
4. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolleegium teeb otsuse kaebaja kahjuks, seetõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
5. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtu​vaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetlus​kulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetlus​kulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulusid tõendavaid dokumente esitanud, seetõttu jäävad tema menetluskulud tema enda kanda.
6. Vastustaja tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel vastustajale tagastada. Kaebaja oli kautsjoni tasumisest menetlusabi korras vabastatud. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann