← Eesti

3-4-1-10-13

Obsah (5)§ 204§ 440§ 207§ 436§ 4521

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine 3-4-1-10-13 29. mai 2013 Eesistuja Märt Rask, liikmed Ott Järvesaa

) §-des 436 ja 440 toodud välisriigile isiku väljaandmist välistavad või piiravad asjaolud ning

§-s 439 sätestatud välisriigile isiku 3-4-1-10-13 väljaandmise üldtingimused on täidetud, mistõttu oli maakohus põhjendatult tunnistanud Eesti Vabariigi kodaniku V. Tšaštšini väljaandmise Ameerika Ühendriikidele õiguslikult lubatavaks.

  1. Ringkonnakohus leidis, et lisaks KarS § 11 lõike 1 punktis 1 sätestatud isiku tegutsemise kohale näeb sama paragrahvi lõike 1 punkt 3 ette teo toimepanemise kohana ka koha, kus saabus süüteokoosseisu kuuluv tagajärg. KarS § 11 lõikest 1 tulenevalt on süüteo toimepanemise koht igal pool, kus ilmnevad süüteokoosseisu asjaolud. Karistusseadustik ei eelista ühte süüteo toimepanemise koha määramise alust teisele. Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahelise väljaandmislepingu artikli 2 punkti 4 ja artikli 5 lõike 2 punkti c vastavust põhiseadusele ei ole vajalik hinnata.
  2. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et väljaandmine rikub V. Tšaštšini põhiõigusi. Põhiseadus ei keela anda Eesti kodanikku välja riiki, milles on nende tegude eest, milles isikut kahtlustatakse või süüdistatakse, ette nähtud raskemad karistused kui Eestis. PS §-st 36 tuleneb, et Eesti Vabariigi kodaniku võib välisriigile välja anda, ainsaks piiranguks on see, et väljaandmine võib toimuda üksnes välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud korras. Ringkonnakohus leidis, et väljaandmisest tulenev isikute ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud. Pannes toime kuriteo, mille toimepanemise koht laieneb ka väljapoole Eesti Vabariiki, asetab niisuguse kuriteo toime pannud isik ise ennast ebavõrdsesse olukorda võrreldes nende isikutega, kelle teo toimepanemise koht on üksnes Eestis. Seetõttu olid asjakohatud ja alusetud kaebaja väited PS § 9 lõike 1, § 10 ja § 12 lõike 1 kohaste võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumise kohta väljaspool Eestit ja Eestis samalaadse kuriteo toimepannud isikute suhtes.
  3. Harju Maakohus tunnistas
  4. veebruari
  5. aasta määrusega kohtuasjas nr 1-12-949 õiguslikult lubatavaks ka T. G. väljaandmise,
  6. veebruari
  7. aasta määrusega kohtuasjas nr 1-12-950 D. J. väljaandmise ja
  8. veebruari
  9. a määrusega kohtuasjas nr 1-12-948 K. Poltevi väljaandmise Ameerika Ühendriikidele. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  10. märtsi
  11. a määrustega rahuldamata T. G. kaitsja määruskaebuse ja D. J. kaitsja määruskaebuse. K. Poltev maakohtu määruse peale ringkonnakohtule määruskaebust ei esitanud. Kohtute põhjendused olid kõigis neis kohtuasjades sisuliselt samad mis kohtuasjas nr 1-12-1042 (vt p-d 3–7). KAEBUSE ESITAJATE PÕHJENDUSED
  12. Kaebuse esitajad vaidlustavad Eesti ja Ameerika Ühendriikide õiguskaitseorganite kokkulepet menetleda nende toimepandud tegusid Ameerika Ühendriikides ning anda nad seal ka kohtu alla.
  13. Kokkulepe on sisult diskretsiooniotsus, milles peavad olema märgitud asjaolud, mis toovad kaasa ja õigustavad kokkuleppe sõlmimist. Kaalumisel ei ole arvestatud süüdistatavate põhiõiguste ja -vabadustega. Kokkuleppe sõlmimisel ei võetud arvesse, et väidetavate kuritegude toimepanemise koht on kõige enam seotud Eesti Vabariigiga. Selliselt toimides rikuti PS § 23 lõiget 2, mis tagab õiguse sellele, et isiku toimepandud kuritegu menetletaks Eestis, kui teo toimepanemise kohana on vaadeldav Eesti ja riigisisese õiguse kohaldamine oleks isiku jaoks soodsama karistusõiguse kohaldamine võrreldes väljaandmist taotleva riigi karistusõigusega. Ameerika Ühendriikides ähvardav karistus on ebaproportsionaalselt suur võrreldes Eestis samalaadsete kuritegude eest mõistetavate karistustega ja on ka vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikliga 3, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus. Lisaks rikub kokkulepe süüdistatavate õigust perekonnaelu puutumatusele ja on seetõttu vastuolus konventsiooni artikliga 8 ja PS §-ga
  14. Kokkuleppe sõlmimisel ei esinenud asjaolusid, mis kaaluvad selgelt ja üheselt ülesse konventsiooni artiklis 8 sätestatud õigused era- ja perekonnaelule, võrreldes USA huviga toimetada isiku suhtes kriminaalmenetlust ja mõista süüdistatavatele kümneid kordi rangem karistus. Kokkulepe on vastuolus ka põhiseaduses ja konventsioonis sätestatud topeltkaristamise keelu ehk ne bis in idem põhimõttega. 2

(6)3-4-1-10-13
  1. Kaebuse esitajad leiavad, et neil ei ole võimalik kasutada ühtegi teist tõhusat kaebemenetlust oma põhiõiguste kaitseks. Kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostöö raames riivatud põhiõiguste ja -vabaduste kaitse õiguslik regulatsioon on puudulik ega võimalda kaebajatel vaidlustada nende õigusi oluliselt mõjutavaid riikidevahelisi kokkuleppeid.
  2. Eelnevat arvestades paluvad kaebuse esitajad esiteks tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Eesti Vabariigi (Riigiprokuratuuri ja kohtueelse uurimise asutuste) ja Ameerika Ühendriikide asjakohaste asutuste kokkuleppe, millega otsustati teha V. Tšaštšini, T. G., D. J. ja K. Poltevi suhtes kriminaalmenetluse toiminguid ning anda isikud kohtu alla Ameerika Ühendriikides.
  3. Teiseks paluvad kaebuse esitajad tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Eestis kehtiv kriminaalmenetluse regulatsioon, mis ei võimalda vaidlustada rahvusvahelise koostöö raames langetatud kaalutlusotsust, millega määratakse kindlaks toimepandud kuriteos kriminaalmenetlust korraldav riik, kui kuriteo toimepanemise kohaks võib lugeda mitut riiki, sh Eestit ja kaalutlusotsusega riivatakse isiku põhiõigusi ning vabadusi.
  4. Kolmandaks paluvad kaebuse esitajad tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Riigiprokuratuuri ja kohtueelse uurimise asutuste toimingud mitte kohaldada Eesti jurisdiktsiooni ja alustada kriminaalmenetlust Eesti territooriumil ning Eesti kodanike V. Tšaštšini, T. G., D. J. ja K. Poltevi väidetavalt toimepandud kuritegudes; samuti toiming mitte esitada Ameerika Ühendriikidele taotlust nimetatud isikute suhtes Ameerika Ühendriikides alustatud kriminaalmenetluse ülevõtmiseks Eesti Vabariigi poolt.
  5. Neljandaks paluvad kaebuse esitajad kohustada Riigiprokuratuuri taotlema ja võtma nendega seotud kriminaalmenetlused Ameerika Ühendriikidelt üle ning toimetama V. Tšaštšini, T. G., D. J. ja K. Poltevi suhtes kriminaalmenetlust Eestis. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
  6. Riigikogu põhiseaduskomisjon oli seisukohal, et kaebus ei ole lubatav, kuivõrd kaebuse esitajatele on tagatud korraline kohtukaebevõimalus oma õiguste kaitseks. Kriminaalmenetluse seadustikus on ette nähtud väljaandmistaotluse õigusliku lubatavuse kontrollimine Harju Maakohtus ja sellele kaebuse esitamise võimalus, samuti väljaandmisotsuse kohtuliku vaidlustamise võimalus kõigis kolmes kohtuastmes. Väljaandmistaotlusele eelnenud riikidevahelist nõupidamist ei pea saama vaidlustada. Arvutikuritegevusvastase konventsiooni artikkel 22 reguleerib jurisdiktsiooni ja annab riikidele õiguse pidada omavahel nõu, otsustamaks, missugune jurisdiktsioon on süüdistuse esitamiseks kõige asjakohasem.
  7. Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahel on sõlmitud kahepoolne väljaandmisleping, mis välislepinguna ei kuulu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alla. Üldjoontes kattuvad lepingus kokku lepitud väljaandmisest keeldumise alused kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud vastavate alustega.
  8. Riigikogu õiguskomisjon leidis, et seadus võimaldab kaebajatel oma õigusi kohtumenetluses kaitsta ja seetõttu ei ole kaebus lubatav. Kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud väljaandmismenetlus rahvusvahelise kriminaalkoostöö raames on piisavalt tõhus, et kaitsta isikute põhiseaduslikke õigusi.
  9. Õiguskantsler oli seisukohal, et kaebus ei ole lubatav, kuivõrd kaebajatel on olnud tõhus võimalus kaitsta oma õigusi väljaandmise õigusliku lubatavuse otsustamiseks toimunud kohtumenetluses. Eestis kriminaalmenetluse alustamata jätmine õiguskantsleri hinnangul kaebajate subjektiivseid õigusi ei riku ega saagi rikkuda. 3
(6)3-4-1-10-13
  1. Õiguskantsleri hinnangul seostavad kaebajad enda suhtes Eestis kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja enda võimaliku Ameerika Ühendriikidele väljaandmise õigusliku lubatavuse. Seetõttu vaidlustavad kaebajad sisuliselt Eestis kriminaalmenetluse alustamata jätmist ja sellise kaebekorra puudumist, mis võimaldaks neil kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada. Kaebajad on leidnud, et nende suhtes jäeti kriminaalmenetlus Eestis alustamata Eesti ja Ameerika Ühendriikide pädevate organite kokkuleppe alusel, ning nad vaidlustavad seda väidetavat kokkulepet kui oma põhiõigusi rikkuvat akti või toimingut.
  2. Õiguskantsler leiab, et selline kokkulepe ei saanud olla Eestis kriminaalmenetluse alustamata jätmise aluseks. Õiguskantsler märkis, et arvutikuritegevusvastane konventsioon näeb küll ette poolte nõupidamise kuritegude jurisdiktsiooni puudutavates küsimustes, kuid mitte kokkuleppeid. Pooltevahelisi kokkuleppeid kriminaalmenetluse jurisdiktsiooni määramiseks ei näe ette ka väljaandmisleping, mis samuti näeb ette konsulteerimise võimaluse. Kriminaalmenetluse alustamist või alustamata jätmist on pädev otsustama prokuratuur. Kriminaalmenetluse alustamise otsustamine muul viisil, sh rahvusvahelises koostöös sõlmitud kokkuleppega, ei ole kehtiva õiguse kohaselt võimalik. Ka Eestis toimuva kriminaalmenetluse lõpetamise otsust ei saa teha rahvusvahelises koostöös sõlmitava kokkuleppega.

§ 204

annab välisriigis toime pandud kuritegude korral kriminaalmenetluse lõpetamise õiguse prokuratuurile. Seega saaks kaebajate õiguste rikkumine tuleneda mitte Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahelisest kokkuleppest, vaid Eestis kriminaalmenetluse alustamiseks pädevate asutuste tegevusest või tegevusetusest. Asjaolu, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine võis tugineda rahvusvahelise koostöö raames peetud konsultatsioonidele ja teabevahetusele, seda seisukohta ei muuda. 22. Isikute väljaandmine välisriigile nende üle kohtu pidamiseks võib riivata nende põhiõigusi. Õiguskantsler möönis, et kui isiku välisriigile väljaandmise õiguslik lubatavus oleks sõltuvuses isiku suhtes Eestis kriminaalmenetluse alustamisest, võiks otsus Eestis menetluse alustamata jätmise kohta olla selle kaudu nende põhiõiguste kaitsmise seisukohalt oluline. Kriminaalmenetluse seadustikus sätestatust võib järeldada, et seadusandja ei ole pidanud riigisisest kriminaalmenetluse paralleelset toimumist tema välisriigile väljaandmist piiravaks asjaoluks. Väljaandmist välistavaks asjaoluks võib olla aga see, et isiku suhtes on jäetud samas süüdistuses kriminaalmenetlus alustamata või on see lõpetatud (

§ 440lõige 4).

  1. Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahelise väljaandmislepingu kohaselt võib Eestis toimunud kriminaalmenetlus välistada väljaandmise üksnes juhul, kui isik on selles kuriteos Eestis lõplikult süüdi või õigeks mõistetud. Muul juhul Eestis kriminaalmenetluse toimumine samade kuritegude osas väljaandmist ei piira ega välista. Seetõttu ei ole selge, kuidas saaks Eestis kriminaalmenetluse alustamata jätmine rikkuda kaebajate põhiõigusi seoses väljaandmismenetlusega. Kriminaalmenetluse toimumine samade kuritegude osas Eestis ei muuda isikute väljaandmist õiguslikult lubamatuks ega välista või muuda seda vähem tõenäoliseks ka muul viisil. Eestis isiku suhtes kriminaalmenetluse alustamise otsustamine ja tema välisriigile väljaandmise otsustamine on eraldiseisvad menetlused.
  2. Väidetaval kurjategijal ei ole subjektiivset õigust enda suhtes kriminaalmenetluse toimumisele. Kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse riigi nimel ning kriminaalmenetluses kehtiva legaliteedipõhimõtte eesmärk on eeskätt avaliku menetlushuvi kindlustamine. Seetõttu ei ole Eesti õiguskorras võimalik vaidlustada kriminaalmenetluse alustamist ja alustamata jätmise või menetluse lõpetamise vaidlustamise õigus on üksnes kannatanul.
  3. Justiitsminister leidis, et kaebus ei ole lubatav, kuna kriminaalmenetluse seadustikus on isikule tagatud piisav õiguskaitse olukorras, kus taotletakse tema välisriigile väljaandmist. Isiku väljaandmise menetluses toimub Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris kõigepealt eelmenetlus, millele järgneb väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulik kontroll ja väljaandmise otsustamine täitevvõimu poolt. 4

(6)3-4-1-10-13
  1. Juba enne eelmenetlust peetakse vajadusel Riigiprokuratuuris kõnelusi Ameerika Ühendriikide esindajatega, otsustamaks, millises riigis süüdistusi menetleda. Ameerika Ühendriikide õigus ei näe ette kriminaalmenetluse üleandmist või ülevõtmist. Vältimaks isiku erinevates riikides süüdimõistmist samades kuritegudes, ei alustata erinevates riikides ühel ajal kriminaalmenetlust. Sellistel konsultatsioonidel arutatakse olemasolevaid tõendeid ja võrreldakse olemasolevat teavet, kuid saavutatud kokkuleppeid ei vormistata kirjalikult.
  2. Väljaandmisega kaasnevaid põhiõiguste riiveid arvestatakse väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrolli käigus Harju Maakohtus ja maakohtu lahendi vaidlustamise korral Tallinna Ringkonnakohtus. Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahelise väljaandmislepingu artikli 5 kohaselt ei rahuldata väljaandmistaotlust, kui väljanõutav isik on taotluse saanud riigis süüdi või õigeks mõistetud väljaandmistaotluse aluseks olevas kuriteos. Väljaandmist ei välista asjaolu, et väljaandmistaotluse saanud riigis on otsustatud isikut mitte süüdistada kuritegudes, millega seoses väljaandmist taotletakse, või on otsustatud lõpetada kriminaalmenetlus seoses nende tegudega või on otsustatud korraldada nendes väljaandmistaotluse aluseks olevates kuritegudes kohtueelne menetlus. Sellised küsimused on seotud väljaandmise õigusliku lubatavusega ja kohtulikult kontrollitavad. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust eraldi vaidlustada riikidevahelist kokkulepet, kuid isikul on võimalik esitada sellekohased vastuväited väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise kohtumenetluses.
  3. Riigi peaprokurör oli seisukohal, et kaebus ei ole lubatav. Kaebajate väljaandmise menetluses ei ole Vabariigi Valitsus teinud väljaandmisotsust ja kaebajad ei ole kasutanud nende käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid.
  4. Peaprokurör rõhutas, et Eesti Vabariik ei ole sõlminud Ameerika Ühendriikidega kaebuses nimetatud kokkulepet ja Eesti ei ole teinud kaalutlusotsust, millega määrataks kindlaks kriminaalmenetlust korraldava riigina Ameerika Ühendriigid. Eesti kriminaalõigus ei näe ette regulatsiooni kokkuleppe sõlmimiseks, millega määratakse kindlaks kuritegu menetlev riik. Seetõttu pole vajalik sellises olukorras tagada ka õiguskaitsevahendeid.
  5. Kaebajad vaidlustavad sisuliselt Eestis kriminaalmenetluse alustamata jätmist.

§ 207

ei võimalda kaebajatel vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist, sõltumata menetluse alustamata jätmise põhjustest. Samas ei takista sellise kaebevõimaluse puudumine isikutel oma õigusi kaitsta väljaandmise menetluses. Ka kriminaalmenetluse alustamine Eestis ei teeks olematuks kriminaalmenetluse alustamist Ameerika Ühendriikides, ei vabastaks Eestit kohustusest vaadata läbi esitatud väljaandmistaotlus ega välistaks isiku välisriigile väljaandmist.

§ 204

lõike 1 punkti 4 kohaselt on sellise isiku väljaandmine lubatav ja Eestis võib kriminaalmenetluse lõpetada.

§ 440

lõike 1 punkti 2 kohaselt ei tohi välja anda üksnes isikut, kes on Eestis samas süüdistuses juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Kaebajad on esitanud Riigikohtule kaebuse, milles väidavad oma põhiõiguste rikkumist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalne põhiseaduslikkuse järelevalve kaebus. Siiski on Riigikohus leidnud, et erandjuhul saab isik pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. mai
  3. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-4-13, punkt 20).
  4. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et ainuüksi asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et 5

(6)3-4-1-10-13 sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (alates Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  1. mai
  2. aasta määrusest kohtuasjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12).
  3. Eeltoodust lähtudes hindab kolleegium kaebuse lubatavust.
  4. Kaebajad leiavad, et nende põhiõigusi rikub Ameerika Ühendriikide ja Eesti Vabariigi õiguskaitseorganite vahel sõlmitud kokkulepe nende väljaandmise kohta ning Eestis kriminaalmenetluse alustamata jätmine.
  5. Kolleegiumi hinnangul on kaebuse eesmärgiks takistada kaebajate väljaandmist Ameerika Ühendriikidele. Eestis kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustavad kaebuse esitajad põhjusel, et see muudab võimalikuks või tõenäolisemaks nende väljaandmise välisriigile. Ameerika Ühendriikide ja Eesti pädevate organite vahel väidetavalt sõlmitud kokkulepet vaidlustavad kaebajad seetõttu, et kaebajate hinnangul jättis prokuratuur kriminaalmenetluse alustamata just selle kokkuleppe tõttu. Kaebajad leiavad, et nende väljaandmine ja kriminaalmenetluse toimumine Ameerika Ühendriikides rikub nende põhiõigusi.
  6. Kolleegium möönab, et isiku väljaandmine välisriigile võib riivata tema põhiõigusi. Samas ei riiva Ameerika Ühendriikide ja Eesti pädevate organite vahel väidetavalt sõlmitud kokkulepe ning Eestis kriminaalmenetluse alustamata jätmine iseenesest kaebajate subjektiivseid õigusi ja seetõttu ei ole kaebus nende vaidlustamiseks lubatav.
  7. Isiku välisriigile väljaandmise eelduseks on väljaandmise õiguslik lubatavus, mida hindab kriminaalmenetluse seadustiku
  8. peatükis sätestatu järgi Harju Maakohus, kelle määruse peale on võimalik esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Muu hulgas peavad kohtud selles menetluses hindama, kas väljaandmine on kooskõlas Eesti õiguse üldpõhimõtetega (

§ 436lõike 1 punkt 2).

Kolleegiumi hinnangul ongi kaebajad esitanud kaebuse sisuliselt Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määruste peale kohtuasjades nr 1-12-1042, nr 1-12-948, nr 1-12-949 ja nr 1-12-

  1. Kaebajad ei ole rahul, et Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus ei tunnistanud nende väljaandmist õiguslikult lubamatuks. Kaebuses Riigikohtule esitatud väited esitasid kaebajad ka maakohtus ja ringkonnakohtus toimunud menetluses.
  2. Kolleegiumi leiab, et kaebuse esitajatele oli väljaandmise õigusliku lubatavuse hindamise kohtumenetluses Harju Maakohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus tagatud piisavalt tõhus võimalus kaitsta oma põhiõigusi. Kolleegium juhib kaebuse esitajate tähelepanu ka asjaolule, et PS § 36 lõike 2 kolmanda lause rakendamiseks kehtestatud

§ 4521

kohaselt on neil õigus halduskohtus vaidlustada Vabariigi Valitsuse võimalikku otsust väljaandmise kohta. 39. Kolleegium on seisukohal, et Riigikohus ei ole pädev kaebust läbi vaatama, kuna kaebuse esitajatele oli või on tagatud piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtulikku kaitset oma põhiõiguste võimaliku rikkumise vastu. Lähtudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 11 lõikest 2, jätab kolleegium V. Tšaštšini, T. G., D. J. ja K. Poltevi kaebuse läbi vaatamata ja tagastab esitajatele. Märt Rask, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Jaak Luik, Ivo Pilving 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.