Obsah (11)

§ 164§ 369§ 692§ 691§ 231§ 392§ 442§ 436§ 445§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-42-13 Otsuse kuupäev Tartu, 29. mai 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

) § 656 lg 1 p 5 alusel tühistada. See ei tähenda, et korteriomandi hageja ainuomandisse jätmine oleks väär. Kumbki pool ei ole vaidlustanud sisulist otsust, et korteriomand peab jagamise tulemusena jääma hageja ainuomandisse, ning ringkonnakohtul pole alust korteriomandi jagamist muuta. Siiski saab ühisvaraks oleva korteriomandi jagamine toimuda kehtivas seaduses sätestatud alustel ja korras. Asjaõigusseaduse ja kinnistusraamatu seaduse sätetest tulenevalt on põhjendatud hageja nõue tuvastada kostja kohustus anda hageja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik tahteavaldus. Hageja sõnastuses ei ole see nõue aga täiesti põhjendatud, sest alates

1. jaanuarist 2009 kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sõnastuse kohaselt asendab kohustatud isiku tahteavaldust kohtulahend, millega kohustatakse kohustatud isikut vajalikku tahteavaldust andma, mitte selline kohtulahend, millega tuvastatakse tahteavalduse andmise kohustus, nagu hageja ekslikult märkis. Ringkonnakohus saab ebatäpsuse parandada, tehes kehtiva seaduse järgi lahendi, millega kohustatakse kostjat andma tahteavaldust, mis on vajalik kostja omanikukande kustutamiseks ja hageja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4.1). Kuigi hageja ainuomanikuks saamine eeldab ka asjaõiguslepingu sõlmimist, ei saa teha lahendit, millega kohustatakse kostjat andma asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust, sest hageja ei ole sellise tahteavalduse andmist kostjalt hagenud. Õige on maakohtu järeldus, et hagejalt kostja kasuks väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel ei saa arvestada laenulepingut. Samas tuleb muuta maakohtu sellekohaseid põhjendusi. Enne
2. juulit 2010 kehtinud PKS § 20 lg 2 kohaselt tuleb hagejal tõendada, et ta võttis laenulepingu järgi kohustuse ja tegi seda perekonna huvides. Hageja ei ole seda tõendanud. Kohtule esitatud maksekorralduse koopiatega, millest nähtuvalt tegi hageja ema ülekandeid, ei saa lugeda tõendatuks, et hageja sõlmis oma emaga laenulepingu perekonna huvides ja sellest tekkis hagejal raha tagasimaksmise kohustus. Kõnealust asjaolu ei saa tõendatuks lugeda ka kohtuasjas nr 2-09-9877 tehtud otsuse alusel. Maakohus jättis õigesti rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat vabastama kostja valduses olevat korteriomandit. Samuti ei teinud maakohus õigesti väljatõstmist võimaldavat lahendit. Kostjal tekiks korteriomandi valduse väljaandmise kohustus juhul, kui kostja kaotaks korteriomandile omandi. Tehtud otsusega ei kaota kostja omandit korteriomandile. Lähtudes

§ 164

lg-st 1, leidis ringkonnakohus, et maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest lähtudes saaks menetluskulud jagada teisiti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles seda on kassatsioonkaebuses vaidlustatud (v.a ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4.1), ja saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on puudulik ja ei vasta seaduse nõuetele, sest kõigile hageja esitatud nõuetele ei ole vastatud. Samuti ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, kui tühistas maakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles jäeti korteriomand hageja ainuomandisse. Ringkonnakohus kohaldas valesti perekonnaseadust, kui leidis, et endiste abikaasade
2. aastal lõppenud abielu kestel tekkinud ühisvara tuleb jagada
3. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete järgi. Ringkonnakohus jättis valesti rahuldamata korteriomandi valduse üleandmise kohustuse tuvastamise nõude, jättes tähelepanuta, et hageja ei taotlenud valduse üleandmist ajal, mil kostja on vara omanik. Hageja esitas selle nõude

§ 369alusel tulevikus sissenõutavaks muutuva nõudena.

Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui asus seisukohale, et ühisvara jagamisel ei saa laenulepingut arvestada. Maakohtu istungil on kostja avaldanud, et nõustub osaliselt hageja laenulepingust tuleneva kohustuse arvamisega ühisvarasse. Ringkonnakohus sellega ei arvestanud. Samuti on jäänud tähelepanuta tsiviilasjas nr 2-09-9877 toimunud kohtuistungi protokoll, milles kajastub kostja kinnitus, et saadud raha kasutati ühisvara soetamiseks. Ringkonnakohus jagas valesti menetluskulud. Hageja tõi maakohtus esile menetluskulude teistsugust jaotust õigustavad asjaolud, kuid ringkonnakohus ei arvestanud nendega. 7. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidleb kostja kaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega hagejalt mõisteti kostja kasuks välja 64 900 eurot ja jäeti rahuldamata hageja nõue kostja vastu kinnistu valduse üleandmiseks ja sellest keeldumisel kostja väljatõstmiseks. Asi tuleb saata selles osas

§ 691p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Samuti peab kolleegium vajalikuks täiendada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt palub hageja jagada ühisvarana korteriomandi ja
2. juuni
3. a laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus pidi poolte ühisvara jagama enne
4. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete järgi, märgib kolleegium järgmist. Hageja on esitanud oma nõude
5. oktoobril 2011, s.o ajal, mil varaühisuse lõpetamist sätestas
6. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus. PKS § 210 lg 1 kohaselt laieneb see seadus üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud sama seaduse jõustumise hetkeks. Abikaasade varaliste suhete kohta täpsustab PKS § 211 erisättena, et enne
7. juulit 2010 sõlmitud abielude puhul kohaldatakse neile suhetele
8. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust, kui enne selle seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti. Ringkonnakohus kohaldas viidatud sätteid õigesti, kui asus seisukohale, et alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb jagada nii enne kui ka pärast selle seaduse jõustumist ehk
9. juulit 2010 omandatud vara. Eeltoodud seisukohta ei muuda hageja esile toodud asjaolu, et poolte abielu oli lahutatud enne kehtiva seaduse jõustumist. Nimetatud asjaolul ei ole PKS § 211 kohaldamisel tähtsust. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et PKS § 210 lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne
10. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Viidatud sätte järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
11. juulit 2010, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui seaduse teistest sätetest ei tulene teisiti (vt selle kohta ka Riigikohtu
12. mai
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p 18).
14. Hageja lõplikuks nõudeks (
15. märtsi
16. a hagiavalduse täiendus) on jagada poolte ühisvara järgmiselt: 1) jätta 129 800 euro väärtusega korteriomand kostja ainuomandisse; 2) jätta laenulepingust tekkinud laenu tagastamise kohustus negatiivse väärtusega 29 399 eurot 36 senti hageja ainuomandisse; 3) mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 79 599 eurot 68 senti enamsaadud ühisvara arvel. Juhuks, kui kostja ei soovi ühisvara ainuomandisse, palus hageja alternatiivselt: 1) jätta korteriomand ja laenulepingust tekkinud laenu tagastamise kohustus hageja ainuomandisse, samas möönis hageja, et tal on enamsaadud ühisvara kompenseerimise kohustus 1/2 vara maksumuse ulatuses (50 200 eurot 32 senti); 2) tuvastada kostja kohustus anda nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna kinnistusraamatu registriosa XXXXXXX omanikukandes muudatuse tegemiseks, s.o hageja ainuomanikuna sissekandmiseks; 3) tuvastada kostja kohustus anda hagejale üle Xxxxxxxx XX asuva elamu valdus 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, valduse üle andmata jätmise korral tõsta kostja koos talle kuuluva varaga Xxxxxxxx XX asuvast eluruumist välja.
17. Maakohus jättis korteriomandi hageja ainuomandisse ja mõistis hagejalt kostja kasuks hüvitisena välja pool selle väärtusest. Maakohtu otsuse põhjendustel ei saa hüvitise kindlaksmääramisel arvestada laenulepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et korteriomand tuleb jätta hageja ainuomandisse, tühistades sellekohase otsustuse maakohtu otsuse resolutsioonis (vt praeguse otsuse p 12). Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega kostja kasuks hüvitise väljamõistmise kohta. Pooled ei vaidle korteriomandi väärtuse üle ega selle üle, et korteriomand jääb hageja ainuomandisse. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja temalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitise suurusega, leides, et hüvitise väljamõistmisel tuli arvestada ka sellega, et ühisvara hulka kuulus laenulepinguga perekonna huvides võetud laenu tagastamise kohustus. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi ei kuulu nimetatud kohustus ühisvara hulka, sest hageja ei ole tõendanud, et kõnealune laen võeti perekonna huvides (enne
18. juulit 2010 kehtinud PKS § 20 lg 2), st ühisvaraks oleva korteriomandi soetamiseks. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis eeltoodud asjaolu hinnates tähelepanuta kostja seletuse, mille ta andis
19. jaanuaril 2012 maakohtu istungil (I kd, tl 77). Viidatud kohtuistungi protokolli kohaselt on kostja märkinud: „234 000 krooni kohustuse osas ma ei vaidle, selle eest on ostetud vara ning kasutatud ühisvara heaks. Muus osas ma ei ole nõus, et laen läks ühisvara jaoks." Kuna maakohus laenulepingust tuleneva kohustuse kohta esitatud tõendeid ei hinnanud (maakohus asus seisukohale, et laenulepingust tulenev kohustus oli ühisvara jagamise ajaks lõppenud), pidanuks ringkonnakohus välja selgitama, kas istungiprotokollis kajastatud kostja seisukoht tähendab, et kostja võtab osaliselt (ja millises summas) omaks hageja väite, et laenulepinguga võeti kohustus perekonna huvides. Ringkonnakohus seda ei teinud ja jättis seega oma selgituskohustuse täitmata. Kolleegium on juhtinud tähelepanu, et

§ 231

lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks

§ 392

lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu

1. juuli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltooduga arvestades otsustada kostja kasuks hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse üle. Kohtuotsuse resolutsioonile esitatud nõuete (

§ 442

lg 5) kohaselt tuleb ringkonnakohtul kohtuotsuse resolutsioonis kajastada ka otsustus selle kohta, kas laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus tuleb lugeda ühisvara hulka (praegu on ringkonnakohus otsuse resolutsioonis märkinud vaid kostja kasuks hagejalt välja mõistetava hüvitise suuruse). 12. Maakohtu otsuse resolutsioon otsustusi teiste hageja nõuete kohta (vt otsuse p 10) ei kajastanud. Nii jättis maakohus

§ 442

lg-t 5 rikkudes kohtuotsuse resolutsioonis vastamata hageja nõudele tuvastada kostja kohustus anda kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks vajalik nõusolek ning tuvastada kostja kohustus elamu valduse üleandmiseks. Samuti ei kajastunud maakohtu otsuse resolutsioonis otsustus selle kohta, kas laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus tuleb lugeda ühisvara hulka. Selleks et kohtuotsuse tervikresolutsioon vastaks seadusele, tegi ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni järgmised täiendused. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles maakohus otsustas jätta korteriomandi hageja ainuomandisse. Ühtlasi täiendas ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni, kohustades kostjat andma nõusoleku kinnistusraamatu omanikukande, mille järgi on kostja korteriomandi ühisomanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse hageja. Ringkonnakohus täiendas maakohtu otsuse resolutsiooni ka lausega, mille kohaselt jääb hagi muus osas rahuldamata (st, et hagi jääb rahuldamata osas, milles hageja palus kostja korteriomandist välja tõsta, ja osas, millega hageja palus jätta laenulepingust tulenevad kohustused pooles ulatuses kostja kanda ning vähendada selles ulatuses hagejalt väljamõistetavat hüvitist). Ringkonnakohus tugines siinkohal õigesti PKS § 37 lg-le 3, mille järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kolleegium on selgitanud, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi AÕS § 77 lg 1 järgi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (vt Riigikohtu 29. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-10, p 20). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Eeltoodust tulenevalt järeldas ringkonnakohus ekslikult, et kohus ei saa oma otsusega kaasomandit lõpetada. Kolleegium täiendab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega, mille järgi hageja hagi ühisomandi lõpetamiseks rahuldatakse. Samas leidis ringkonnakohus õigesti, et kohtulahend üksnes asendab tahteavaldust, mida kostja peaks vabatahtlikult tegema selleks, et kaasomandis olnud ese teise kaasomaniku ainuomandisse üle anda. Kuivõrd kohtuotsus ei saa olla hageja ainuomandi tekkimise aluseks (hageja saab ainuomanikuks sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel), tühistas ringkonnakohus põhjendatult maakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles korteriomand jäeti hageja ainuomandisse. Kolleegium ei nõustu hageja kassatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsuse resolutsiooni osalise tühistamisega väljus ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridest.

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohaldab kohus õigust omal algatusel.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et ühisvarasse kuuluv korteriomand tuleb jagada kehtivas seaduses sätestatud alustel ja korras.

§ 442

lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid hageja tahteavaldusi kohtuotsus asendab. AÕS § 641 kohaselt on kinnisasja käsutuseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Kande tegemiseks on KRS § 341 järgi nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et tahteavalduseks, mille kostja peaks andma selleks, et hageja saaks korteriomandi ainuomandi, on tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus sellekohaste kannete tegemiseks. Asjaõiguslepinguga lepivad pooled kokku, et kostja osa korteriomandist läheb hageja omandisse. Kinnistusraamatu kannete tegemine eeldab tahteavaldust, millega antakse nõusolek, et senine kanne, mille kohaselt korteriomand on poolte ühisomandis, kustutatakse ja tehakse hageja kohta ainuomaniku kanne. Samas ei nõustu kolleegium ringkonnakohtuga, et kohus ei saa oma otsusega kohustada kostjat andma asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust, sest hageja ei ole kostjalt seda nõudnud. Hageja sooviks oli see, et ta kantaks korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse, ning ta palus tuvastada kostja kohustuse anda selle eesmärgi saavutamiseks vajalik nõusolek. Kolleegiumi arvates oli kohtul eeltoodut arvestades võimalik tuvastada hageja soovitud õigusmuudatuse tegemiseks vajalikud tahteavaldused, mida on võimalik kohtuotsusega asendada. Kolleegium täiendab eeltoodut arvestades ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni, lisades otsustuse, et hageja nõue ühisomandi lõpetamiseks rahuldatakse, samuti otsustuse, mille kohaselt kohustatakse kostjat andma nõusolek ühisomandis oleva korteriomandi jagamiseks selliselt, et korteriomand jääb hageja omandisse. 13. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohtud eksisid, jättes korteriomandi valduse üleandmise kohustuse tuvastamise nõude rahuldamata. Hageja selgitas, et ta ei ole taotlenud valduse üleandmist ajal, mil kostja on vara ühisomanik. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel ei saa kohus kohustada kostjat korteriomandi kaasvaldusest loobuma, sest kostja ei kaota ringkonnakohtu otsuse alusel korteriomandit (kostja kaotab korteriomandi alles sellekohase kande tegemisel kinnistusraamatusse, õigusmuudatuse tegemine omakorda eeldab sellekohaste tahteavalduste andmist). Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Kuigi ringkonnakohus märkis iseenesest õigesti, et kostjal saaks tekkida korteriomandi valduse väljaandmise kohustus juhul, kui kostja kaotaks korteriomandile omandi, jättis ta aga tähelepanuta, et

§ 369

võimaldab nõuda ka tulevase kohustuse (kohustuse, mis pole veel sissenõutavaks muutunud) täitmist. Viidatud sätte kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga. Samuti saab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega võib hageja nõuda

§-s 369 sätestatud tingimustel, et kohus määraks

§ 445

alusel kindlaks, et kostja on kohustatud enda valduses oleva korteriomandi vabastama alates hageja kandmisest kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Hageja sooviks oli lahendada korteriomandit puudutav õigussuhe tervikuna ja oleks ebamõistlik, kui hageja peaks pöörduma kõnealuse nõude lahendamiseks uuesti kohtusse pärast seda, kui ta on saanud korteriomandi ainuomanikuks. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata hageja esitatud tõendeid selle kohta, et kostjal on kavatsus valdust pikema aja kestel jätkata, ja otsustada seejärel hageja kõnealuse nõude rahuldamise üle. 14. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele menetluskulude jaotuse kohta märgib kolleegium, et ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta jättis asja menetluskulud

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

Ringkonnakohus on hageja vastuväiteid analüüsinud ja asunud seisukohale, et asjas ei esine mõistlikke põhjusi, miks tuleks menetluskulud jaotada teisiti (

§ 164lg 2 ja § 169 alusel).

15.

§ 173

lg 3 teise lause alusel jätab kolleegium menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 16. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu