← Eesti

3-3-1-85-12

Obsah (5)§ 1§ 16§ 4§ 29§ 38

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-85-12 3

) § 4 lg 2 p-le 1 käivet ei teki.

  1. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks osas, mis puudutab kinnistu soetamist OÜ-lt Lindram Invest ja sellega seotud sisendkäibemaksu.
  2. Tallinna Halduskohus jättis
  3. mai
  4. a otsusega kaebuse rahuldamata. Vastustaja on maksu​otsuses õigesti tuvastanud ja asjakohaselt põhjendanud, et OÜ-le Lindram Invest kuuluv ette​võte (Tammneeme kinnistu) läks
  5. augusti 2009 müügilepinguga kaebajale üle.
  6. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks.
  7. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  8. novembri
  9. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kohus esitas järgmised põhjendused: 1) ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb (TsÜS § 661). Ettevõttesse kuuluvad ette​võtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud (VÕS § 180 lg 2). Olemuselt on ettevõte seega individuaaltunnustega varakogum. Ettevõtte üleminekut reguleerib kehtivas õiguses esmajoones VÕS
  10. peatüki
  11. jagu (§-d 180–185). Ettevõte võib omandajale üle minna lepinguga või seaduse alusel (VÕS § 180 lg 1).

§ 1

lg-st 1 ja § 29 lg-st 1 tulenevalt maksustatakse käibemaksuga ja saab ostja sisend​käibemaksuna maha arvata üksnes sellise käibemaksusumma, mis on arvestatud tehingutelt, millest tekib Eestis käive, ja tingimusel, et neid tehinguid ei käsitata

§ 16

järgi maksuvaba käibena.

§ 4

lg 2 p 1 kohaselt ei teki käivet ettevõtte või selle osa üleandmisest VÕS tähenduses; 2) kohtupraktika järgi saab kinnistu(te) müüki iseenesest samaaegselt käsitada ka ettevõtte üle​minekuna, kui ettevõtte majandustegevuse iseloom põhimõtteliselt võimaldab sellist järeldust ja seda toetavad tehingu tegemisega või tehingu pooltega seotud erandlikud asjaolud; 3) ettevõtte ülemineku sisustamise osas on asjakohane viidata ka Euroopa Liidu Kohtu praktikale nii ühise käibemaksusüsteemi (s.o seoses direktiividega 77/388/EMÜ ja 2006/112/EÜ) kui ka üleantava ettevõtte töötajate kaitse valdkonnas (s.o seoses direktiividega 77/187/EMÜ ja 2001/23/EÜ). Nii tuleneb Euroopa Kohtu

  1. novembri
  2. a otsusest kohtuasjas C-444/10: Schriever (p-d 23–37), et ettevõtte üleminekuks ei saa näiteks pidada pelgalt sellist kauba võõrandamistehingut nagu kauba​varude müük. Üleantud vara osad tervikuna peavad võimaldama iseseisva majandustegevuse jätkamist ja küsimust, kas üleantud vara peab koosnema nii vallasvarast kui ka kinnisvarast, tuleb eraldi analüüsida asjaomase majandustegevuse sisust lähtudes. Samuti on ettevõtte üleminekuks vajalik, et omandajal oleks kavatsus üleantud vara või ettevõtte osa kasutada, mitte asjaomast tegevust kohe lihtsalt lõpetada või vastavalt olukorrale kaubavaru müüa. Euroopa Kohtu
  3. juuli
  4. a otsuses kohtuasjas C-151/09: UGT-FSP (p-d 26–30) on toodud välja loetelu ettevõtte üle​mineku hindamisel arvesse võetavatest elementidest, mis sarnaneb Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-2011 (p 11) sisalduvale, ning
  5. septembri
  6. a otsuses kohtuasjas C-108/10: Scattolon (p 60) on Euroopa Kohus rõhutanud, et otsustavaks kriteeriumiks tuleb pidada seda, kas asjaomane üksus säilitab pärast ülevõtmist oma identiteedi. Ning selleks, et otsustada, kas majandusüksus on säilitanud oma identiteedi, tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asja​olusid, sh eelkõige ettevõtja või ettevõtte tüüpi, seda, kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üle​minekut teostatud tegevuse sarnasust, ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua (vt Euroopa Kohtu
  7. jaanuari
  8. a otsus kohtuasjas C-463/09: CLECE, p 34); 4) maksuotsuse lk-l 15 (I kd, tl 19) on maksuhaldur juhtinud täiendavalt tähelepanu, et vaidlusaluse Tammneeme kinnistu müügitehingu puhul oleks OÜ Lindram Invest arve alusel sisendkäibemaksu kajastamine OÜ Aurincop käibemaksuarvestuses vastuolus

§ 16

lg 2 p-ga 3, kuna OÜ Lind​ram Invest ei ole

§ 16

lg 3 p 2 alusel teavitanud maksuhaldurit kinnisasja müügile käibemaksu lisamisest; 5) kaebaja hinnangul on

§ 4

lg 2 p 1 põhiseadusevastasel määral õigusselgusetu põhjusel, et sellest ei nähtu piisavalt üksikasjalikud „ettevõtte ülemineku“ sisustamise kriteeriumid, ning seda ka mitte koostoimes üldise sisuga TsÜS §-ga 661 ja VÕS § 180 lg-ga 2. Ringkonnakohtu arvates ei saa väita, et

§ 4

lg 2 p 1 oleks ilmselgelt ebapiisavalt määratletud ja normi adressaatidel (s.o käibe​maksukohustuslastel) puuduks igasugune ratsionaalne võimalus olemasolevate õigusaktide alusel nimetatud normist mõistliku kindlusega aru saada ja vastavalt sellele oma käitumist juhtida; 6) VÕS § 180 lg 2 ja § 182 lg 1 alusel on

§ 4

lg 2 p 1 kohaldamisulatus määratletav selliselt, et see on asjakohane kõigi nende üksiktehingute või tehingute kogumite puhul, mille tagajärjel lähevad eraldiseisva toimimisvõimega majandusüksuse majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused (sh lepingud) ühelt õigussubjektilt (üleandjalt) üle teisele õigus​subjektile (omandajale) ning üleantud majandusüksus säilitab oma olemusliku toimimisvõime. Selline määratlus tugineb küll abstraktsetele tunnustele ja nõuab normiadressaatidelt mõnevõrra suuremat pingutust sätte sisustamiseks, kuid seda ei ole siiski põhjust pidada keskmisele mõistlikule käibemaksukohustuslasele ebamõistlikult keeruliseks või võimatuks; 7) vaidluse all ei ole asjaolu, et Tammneeme kinnistu oli

  1. aastal OÜ Lindram Invest ainus vara ja pärast kinnistu müüki äriühingusse mingeid materiaalseid ja immateriaalseid vahendeid alles ei jäänud. OÜ Lindram Invest majandustegevuse eesmärk oli Tammneeme kinnistu välja arendada, kuid kuna selleks nappis vahendeid, siis jäi arendustegevus pooleli. Kahtluse alla pole seatud fakti, et üürileping OÜ-ga PG Maja oli lõppenud enne Tammneeme kinnistu müüki kaebajale, mistõttu ei saanud see ka objektiivsetel põhjustel koos kinnistuga kaebajale üle minna. Kuivõrd OÜ Lindram Invest kogu majandustegevus seisnes Tammneeme kinnistu haldamises, arendamises ja välja​üürimises, äriühingul puudus igasugune töötajaskond ja organisatsioon, samuti polnud tal muid tegevus​valdkondi, siis moodustas Tammneeme kinnistu OÜ Lindram Invest ettevõtte ehk ise​seisva majandusüksuse. Määrav ei ole asjaolu, et kinnistul asuva tootmishoone väljaüürimisest saadud summa ei võimaldanud reaalselt kasumlikku tegutsemist; 8) kaebaja tegeles ja tegeleb peamiselt temale kuuluva kinnisvara väljaüürimisega. Kuigi kaebaja on rõhutanud, et äriühing ei tegele, ei ole kunagi tegelenud ega kavatsegi hakata tegelema kinnisvara​arendusega, on see ilmses vastuolus O. Mihkelsoni poolt maksumenetluses antud seletustega. Nii OÜ Lindram Invest kui ka kaebaja on oma majandustegevuse eesmärgina seoses Tammneeme kinnistuga käsitanud just kinnisvaraga tegelemist laiemalt (s.o mida turusituatsioon konkreetsel ajahetkel parasjagu võimaldab) ning apellant on kohtumenetluses püüdnud üksnes kunstlikult ise​loomustada neid äriühinguid kui mingit selgelt eristatavat identiteeti omavatena. Ringkonnakohus ei jaga apellandi arusaama, et OÜ Lindram Invest ja kaebaja tegevusvaldkondi oleks võimalik seda​võrd selgelt eristada, et üle läinud majandusüksuse identiteedi säilimine võiks olla välistatud. Samuti ei anna asjas kogutud tõendid alust järeldada, et kaebaja sooviks oli koheselt kinnistust lahti saada, jätkamata seega ettevõtte tegevust; 9) antud juhul tuleb kõnealuse perioodi üldist majandusolukorda arvestades ettevõtte identiteediks pidada mitte ainuüksi eelistatavaima lõppeesmärgi poole püüdlemist (kinnisvaraarendus ehk kinnistu ehitusõiguse realiseerimine vähemalt detailplaneeringus ettenähtud mahus), vaid on selge, et OÜ Lindram Invest reaalset majandustegevust ei iseloomustanud
  2. aastal enne Tamm​neeme kinnistu müüki enam pelgalt soov nimetatud kinnistut välja arendada (kuna selleks puudusid rahalised vahendid), vaid pigem oli see ajutiselt taandunud üksnes kinnistul asuva tootmishoone välja​üürimisele. See, et tegelikkuses ei ole kaebaja Tammneeme kinnistut välja üürinud, ei mõjuta hinnangut kaebaja majandustegevuse sisule; 10) ratsionaalselt puudub igasugune alus kahelda, et nii O. Mihkelson kui ka A. Mihkelson omasid käes​oleval juhul enne OÜ Lindram Invest osa võõrandamist A. Selterile ja
  3. augustil 2009 toimunud Tammneeme kinnistu müüki kaebajale ammendavat teavet OÜ Lindram Invest majandus​liku seisu (s.o maksejõuetuse) kohta. Maksuotsuses on asetleidnud toiminguid õigesti käsitletud sisuliselt OÜ Lindram Invest likvideerimise ettevalmistamisena, kusjuures otsiti võimalust ettevõtte vara (kinnistu) varjatult üle anda kaebajale, kuid kohustused (v.a panga ees) jätta varatuks muudetud äriühingusse. Tegelikkuses sooviti esmajoones n-ö lahti saada maksukohustusest, sealhulgas OÜ-le Lindram Invest
  4. juulil 2009 maksuotsusega ettevõtlusega mitteseotud väljamakselt määratud 1 194 805 krooni suurusest tulumaksust (I kd, tl 209–217p); 11) ringkonnakohus peab ekslikuks maksuhalduri käsitlust, et kaebaja võttis üle OÜ Lindram Invest laenukohustuse AS Swedbank ees. See ei anna siiski alust asuda ettevõtte ülemineku osas teist​sugusele seisukohale, kui seda on tehtud vaidlustatud maksuotsuses, sest mitmed kohtupraktikas välja toodud ettevõtte ülemineku olulised kriteeriumid on käesoleval juhul täidetud: kaebajale on Tammneeme kinnistu müügiga üle läinud OÜ Lindram Invest ettevõtluse tuum, tehing on tehtud seotud osapoolte vahel ja tavapärastest oluliselt kõrvale kalduvatel tingimustel, kusjuures üleandja ja omandaja majandustegevus sisuliselt kattub ning see on jätkuv ja säilitanud oma identiteedi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  5. Kassatsioonkaebuses palub kaebaja haldus- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning vastustajalt menetluskulude väljamõistmist. Samuti palub kassaator

§ 4lg 2 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.

Kassaator väidab järgmist: 1) käesoleva kassatsiooni menetlusse võtmise aluseks on nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja kohaldamata jätmine kui ka kohtumenetluse normi oluline rikkumine, mis on antud asjas kaasa toonud ebaõiged kohtulahendid. Seejuures on

§ 4

lg 2 p 1 ja ettevõtte ülemineku kriteeriumeid sisaldava õigustloova akt andmata jätmine Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus; 2) lisaks on kassatsioonkaebuse lahendamisel põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks või ühtse kohtupraktika kujundamiseks HKMS § 219 lg 3 p 2 mõistes.

§ 4

lg 2 p 1 kohaldamine ja praktikas rakendamine on hoolimata paarist Riigikohtu lahendist endiselt problemaatiline ja põhi​õiguste kandjatel puudub kinnisasjade tehingute teostamisel (eriti detailplaneeringuga kinnistute võõrandamisel) õiguskindlus, et nende valitud tehingut ei kvalifitseeri vastustaja hiljem ümber ette​võtte üleminekuks. Antud juhul saaks olla lahenduseks vaid lahtise nimekirjaga ettevõtte üle​mineku tuvastamise kriteeriumite kodifitseerimine, mida seadusandja ei ole käesoleva hetkeni pidanud vajalikuks teha (sh ei ole isegi antud välja MKS § 15 kohast juhist). Seejuures asub Tallinna Ringkonnakohus sisuliselt

§ 4

lg 2 p 1 osas seisukohale, et tegemist on vähemalt osaliselt maksuõiguse kuritarvituste vältimise eesmärgist kantud sättega, jõudes selleni ebaõige aru​saamisega Euroopa Liidu kohtupraktikast ja Euroopa Liidu nn käibemaksudirektiivist. Järelikult on Riigikohtu lahendit vaja selleks, et ära lahendada

§ 4

lg 2 p 1 fundamentaalne mõte ehk kas tegemist on maksuõiguse kuritarvitamise vältimiseks kehtestatud regulatsiooniga või ei ole sellel sättel siiski seda funktsiooni. Käesoleval hetkel kasutatakse vastustaja poolt tehingute ettevõtte üle​minekuks ümberkvalifitseerimist võitluses väidetavate maksuõiguse kuritarvitustega; 3) ringkonnakohus on kohtuotsuses valdavalt varasemale ringkonnakohtu praktikale tuginedes asunud seisukohale, et teatud tehingu pooltega seotud erandlikel asjaoludel saab kinnistu müüki iseenesest samaaegselt käsitada ka ettevõtte üleminekuna. Kuigi Riigikohtu halduskolleegium on otsuse nr 3-3-1-20-11 p-s 11 andnud näidiskriteeriumid ehk milliseid asjaolusid tuleks tehingu ettevõtte üleminekuks ümberkvalifitseerimise korral arvesse võtta, siis antud juhul on ilmne, et kinnisasjadega seotud tehinguid kvalifitseeritakse ümber ettevõtte üleminekuks eelkõige võimalike maksuõiguslike kuritarvituste vältimiseks ehk sisendkäibemaksu tagastustaotluste rahuldamata jätmiseks ja kinnistu omandanud maksukohustuslasele võõrandaja maksu​võlgade omistamiseks; 4) Riigikohtu halduskolleegium on oma 1. juuni 2011. a otsuse asjas nr 3-3-1-20-11 punkti 15 teise lõigu esimeses lauses asunud seisukohale, et „

§ 4

lg 2 p 1 kohaldamisel ja maksukohustuse määramisel ei pea vastustaja tuginema MKS § 83 lg-le 4 või §-le 84“. Seejuures on MKS § 83 lg 4 ja § 84 kasutamisse puutuvalt Riigikohus seadusandjale otseselt ja arvates 2009. aastast ette heitnud õigusaktidega sätestatud n-ö maksuõiguse kuritarvitamise kriteeriumide puudumist. Ettevõtte üle​mineku osas on selgitavate õigusaktidega antud juhiste vajadus veelgi olulisem, kuna võõrandamis​tehingu ettevõtte üleminekuks ümberkvalifitseerimiseks ei ole võimalik lähtuda MKS § 83 lg 4 ega § 84 regulatsioonist. Järelikult on ilmne, et kui Riigikohus on juba MKS § 83 lg 4 ja § 84 osas avaldanud korduvalt seisukohta, et seadusandja peaks õigusaktidega ette nägema täpsemad kriteeriumid maksuõiguse kuritarvituste äratundmiseks, siis on ettevõtte üleminek veelgi abstrakt​semalt reguleeritud ja raskemini äratuntav. Sisuliselt peavad maksukohustuslased teostama (eriti kinnisvara osas) tehinguid õiguslikus määramatuses ehk

§ 4

lg 2 punkt 1 on põhiseadus​vastaselt õigusselgusetu; 5) vaidlustatud kohtuotsus on vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsuse asjas nr 3-3-1-20-11 punktis 11 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei ole reeglina võimalik ettevõtte üleminekut tuletada asjaolust, et makseraskustesse sattunud äriühingu poolt võõrandatakse kinnisasi äriühingule, kes arendab seda edasi, kusjuures ei mängi olulist rolli, et äriühingute juhatuse liikmed on omavahel seotud või kinnisasjad omandanud äriühing omandas võõrandajalt kinnisasja koormava hüpoteegi. Nimelt on Tallinna Ringkonnakohus asunud sisuliselt seisukohale, et tehingu ettevõtte üleminekuks ümberkvalifitseerimiseks on antud juhul piisav, et tehing on toimunud varem seotud olnud osapoolte vahel ja tavapärasest oluliselt kõrvalekalduvatel tingimustel ning üleandja ja omandaja majandustegevus on sarnane.
  3. MTA leiab kirjalikus vastuses, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ega vääralt kohaldanud materiaalõigust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha, kas Tammneeme kinnistu ostu-müügitehingu puhul oli tegemist ettevõtte üleminekuga

§ 4lg 2 p 1 mõttes (I).

Seejärel otsustab kolleegium, kas Tammneeme kinnistu vastas

§ 16lg 2 p-s 3 sätestatud maksuvabastuse tingimustele (II).

Lõpuks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (III). I 9. Osas, milles maksuotsust vaidlustatakse, on käibemaksu määramise õiguslikuks aluseks

§ 4

lg 2 p 1, mille kohaselt käivet ei teki ettevõtte või selle osa üleandmisest võlaõigusseaduse tähenduses. Käibemaksukohustuse on maksuotsuse järgi tinginud asjaolu, et kaebaja on oma raamatu​pidamises kajastanud põhivara soetusena OÜ-lt Lindram Invest 21. augustil 2009 sõlmitud notariaalse lepingu alusel Tammneeme kinnistu ostu summas 12 300 000 krooni, sh käibemaks 2 050 000 krooni, ja sellega seotud Tammneeme kinnistu hindamist OÜ-lt Kinnisvarabüroo Uus Maa summas 3000 krooni, sh käibemaks 500 krooni, ning notar Maarika Pihlaku poolt väljastatud arvet summas 44 076 krooni, sh käibemaks 7 346 krooni. Maksuhaldur leidis, et kaebaja ja OÜ Lindram Invest vaheline Tammneeme kinnistu ostu-müügitehing on näilik ning selle varjus toimus tegelikult OÜ Lindram Invest ettevõtte üleminek kaebajale, millest käivet ei teki. Maksuhalduri hinnangul oli nende lepingute sõlmimise eesmärgiks kaebajale sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekitamine, et finantseerida selle läbi kaebaja majandustegevust ja suurendada osaühingu varasid ja tulusid. 10.

§ 29

lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Käibemaksu objektiks on sama seaduse § 1 lg 1 p 1 kohaselt käive.

§ 4määratleb, mis on käive, ja selle paragrahvi lg 2 juhud, mil ei teki käivet.

Järelikult ei saa käibeks mitteolevalt tehingult tekkida käibemaksu tasumise kohustust, millele vastaks õigus tasutud käibemaksu mahaarvamiseks sisendkäibemaksuna. 11. Ka Riigikohtu praktikas on leitud, et

§ 4

lg 2 p 1 piirab sisendkäibemaksu mahaarvamist ja kui tuvastatakse ettevõtte või selle osa üleandmine võlaõigusseaduse tähenduses ning müüja on arvel näidanud käibemaksu, mida seaduse kohaselt ei oleks tohtinud lisada, ja jätab käibemaksu riigile tasumata, siis ei ole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust (vt otsus nr 3-3-1-20-11, p-d 12– 15). Seetõttu on käesolevas asjas oluline tuvastada, milline varakogum moodustas ettevõtte, mille kaudu OÜ Lindram Invest tegutses, ja kas tegemist on ettevõtte või selle osa üleandmisega

§ 4lg 2 p 1 tähenduses. 12. Ts

ÜS § 661 sätestab, et ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. VÕS § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõtte üleminekut reguleerivad täpsemalt VÕS §-d 180–

  2. Maksuhaldur on kontrolli käigus tuvastanud, et OÜ Lindram Invest ja kaebaja põhitegevus on sarnane – mõlemad äriühingud tegelevad kinnisvara arendamisega. Maksuhaldur on veendunud, et Tammneeme kinnistu näol oli tegemist OÜ Lindram Invest iseseisva majandusüksusega, mille arendamisega jätkati OÜ-s Aurincop. Sellest tulenevalt leidis maksuhaldur, et kaebaja võttis üle OÜ Lindram Invest majandusüksuse koos sinna kuuluvate asjade, õiguste ja kohustustega, mis võimaldaks jätkata Tammneeme kinnistu arendamist. Seega on kaebaja omandanud sellise majandus​üksuse, mis suudab iseseisvalt majandades ettevõttele kasu tuua. Maksumenetluses tuvastati, et OÜ Lindram Invest majandustegevus seisnes Tammneeme kinnistu arendamises ja välja​rentimises, kusjuures rendileping rentnikuga lõppes vahetult enne kinnistu müüki. Seda, et OÜ Lindram Invest ainult Tammneeme kinnistuga tegeles ning et tegevuse võttis üle OÜ Aurincop, kinnitas ka Olev Mihkelson. (I kd, tl 33) Seega on maksuhaldur seisukohal, et Tammneeme kinnistut tuleb pidada ettevõtteks tervikliku majandusüksuse tähenduses.
  3. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga, et kinnistu müüki võib põhimõtteliselt käsitada ettevõtte üleminekuna, kui ettevõtte majandustegevuse iseloom seda võimaldab. Kui kinnisasi on muutunud majandusüksuseks ja kinnisvara on rakendatud tulu teenimise eesmärgil, siis saab tegemist olla ettevõttega.
  4. Käesolevas asjas oli Tammneeme kinnistu OÜ Lindram Invest ainus vara ning pärast kinnistu müüki äriühingule mingeid materiaalseid ja immateriaalseid vahendeid ei jäänud. OÜ Lindram Invest majandustegevuse eesmärk oli Tammneeme kinnistu välja arendada, kuid kuna selleks nappis vahendeid, siis jäi arendustegevus pooleli. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et kuivõrd OÜ Lindram Invest kogu majandustegevus seisnes Tammneeme kinnistu haldamises, arendamises ja väljaüürimises, äriühingul puudus töötajaskond ja organisatsioon, samuti polnud tal muid tegevusvaldkondi, äriühingu kohustused seondusid üksnes kinnistu haldamise ja arendamisega, siis moodustas Tammneeme kinnistu ettevõtte ehk iseseisva majandusüksuse. Kolleegium selgitab, et ettevõttena ei ole võimalik käsitada varakogumit, mis ei osale majandus​tegevuses. Seda isegi juhul, kui tegemist on äriühingu ainukese varaga (nagu käesolevas asjas vaidlusalune Tammneeme kinnistu). Tammneeme kinnistu ei olnud majandusüksus ja seda ei saa pidada ettevõtteks TsÜS § 661 ja

§ 4lg 2 p 1 mõttes.

II 16. Asja materjalidest nähtub, et nii maksuhaldur kui ka ringkonnakohus on leidnud, et isegi juhul, kui vaidlusaluse Tammneeme kinnistu müügitehingu näol ei ole tegemist ettevõtte üleminekuga, oleks OÜ Lindram Invest arve alusel sisendkäibemaksu kajastamine kaebaja käibemaksuarvestuses vastuolus

§ 16lg 2 p-ga 3 (I kd, tl 29; II kd, tl 214 ja 214 pöördel).

  1. Kolleegium on varem selgitanud (vt nt
  2. jaanuari
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-46-11, p 14), et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlus​nõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kohtuasjas nr 3-3-1-33-07 leidis kolleegium, et eksliku õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi siiski vältimatult kaasa tuua akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon on olemas (otsuse p 16). Seetõttu peab kolleegium siiski võimalikuks kontrollida vaidlustatud maksuotsust ja kohtuotsuseid, lähtudes

§ 16lg 2 p-st 3.

  1. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
  2. detsembril 2012 asja nr 3-3-1-67-12 otsuse p-s 10 järgmist: „

§ 16lg 2 p 3 kohaselt ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle osa käivet.

Maksuvabastust ei kohaldata kinnisasjale, mille oluline osa on ehitis ehitusseaduse tähenduses või ehitise osa, mis võõrandatakse enne ehitise või selle osa esmast kasutuselevõttu; ega kinnisasjale, mille oluline osa on oluliselt parendatud ehitis või selle osa ning mis võõrandatakse enne ehitise või selle osa parendamisele järgnevat taaskasutuselevõttu, ning krundile planeerimisseaduse tähenduses, kui sellel ei asu ehitist. PlanS § 9 lg 3 kohaselt on krunt ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. Lõike 4 kohaselt on krundi ehitusõigusega määratletud krundi kasutamise sihtots​tarve, hoonete suurim lubatud arv või hoonete puudumine krundil, hoonete suurim lubatud ehitus​alune pindala ja hoonete suurim lubatud kõrgus. EhS § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis.“

  1. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses seisukohal (ja kordab seda ka kassatsioonkaebuses), et OÜ Lindram Invest poolt Tammneeme kinnistu müügitehingule käibemaksu lisamine oli ainu​võimalik õiguspärane tegevus (I kd, tl 13). Kaebaja selgitas, et Tammneeme kinnistu osas on olemas kehtiv detailplaneering ehk määratud ehitusõigus ning tegemist on krundiga ja kinnistu on jagatud eraldi katastriüksusteks. Detailplaneeringuga ja Tammneeme kinnistu müügilepinguga oli ette nähtud ehitiste lammutamine ning selle kohta oli tehtud ka ettekirjutus (I kd, tl 12; III kd, tl 9–10). OÜ Lindram Invest juhatuse liige Allan Selter andis
  2. detsembril 2011 toimunud kohtuistungil järgmisi ütlusi: „Süüdistatav Selter: tehingule lisati käibemaks, kuna minu arusaamise järgi oli tegu kinnistuga, millel ei olnud hooneid. Selle kohta oli esitatud korraldus pealolevad hooned lammutada. Tegu oli hoonestamata kinnistuga.“ (III kd, tl 10).
  3. Riigikohus selgitas otsuses asjas nr 3-3-1-67-12, et asjaolu, et uus omanik soovis ehitise lammutada, ei muuda kinnisasja veel maksustatavaks krundiks. Krunt muutub maksustatavaks siis, kui olemasolev ehitis on lammutatud vähemalt sellisel määral, et see ei vasta enam EhS § 2 lg-s 1 toodud definitsioonile või kui kinnistu müüja on võtnud lepingus kohustuse ehitis lammutada. (Viidatud otsuse p 11.) Kolleegium nõustub maksuhalduri vastuses kassatsioonkaebusele märgituga, et asjaolu, et hiljem asutakse ehitisi lammutama, ei ole määrav, kuna ehitised olid rajatud õiguslikul alusel, enne kinnistu müüki olid pikemat aega kasutuses, müüja teenis nendelt ka tulu, ehitised on kantud ehitusregistrisse ning tehingu toimumise ajal olid reaalselt olemas. Vastustaja märgib, et kohtutoimikus (kaebuse vastuse lisa 35) on
  4. augusti
  5. a kinnistu müügileping, milles on märgitud: "1.3.
  6. Lepingu eseme oluliseks osaks olevad ehitised on püstitatud õiguslikul alusel. 1.3.
  7. Lepingu eseme oluliseks osaks olevate ehitiste koosseisu kohta on riikliku ehitusregistri elektroonilisse andmebaasi kantud järgmised andmed: kompressorijaam (ehitusregistri kood 116032083), ehitusalune pindala 237 m2, suletud netopind 234,7 m2, armatuuritsehh (ehitusregistri kood 116032082), ehitusalune pindala 902 m2, suletud netopind 899,4 m2, kontor (ehitusregistri kood 116032081), ehitusalune pindala 97 m2, suletud netopind 80,6 m2 ja betoonisõlm nr.1 (ehitusregistri kood 116032084), ehitusalune pindala 669 m2, suletud netopind 134,7 m
  8. Eelnimetatud betoonisõlm nr.1 on lammutatud ning lepingu eseme suhtes kehtestatud detailplaneeringu kohaselt kuuluvad ülejäänud eelnimetatud ehitised lammutamisele." 21.

§ 16

lg 3 p 2 alusel võib maksukohustuslane lisada käibemaksu ka võõrandatava kinnistu maksustatavale väärtusele, kuid siis peab ta enne käibe toimumist sellest kirjalikult teavitama maksu​haldurit. Vaidlusaluse Tammneeme kinnistu müügitehingu puhul ei ole OÜ Lindram Invest

§ 16

lg 3 p 2 alusel teavitanud maksuhaldurit kinnisasja müügile käibemaksu lisamisest.

  1. Riigikohtu halduskolleegium on
  2. aprilli
  3. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-8-06 (p 10) selgitanud järgmist: „Kui kinnistute ost-müük oli maksuvaba käive, siis kuulus kohaldamisele

§ 38lg 1.

Sellest sättest tuleneb, et ka siis, kui käibemaksusumma on märgitud müügidokumendile seaduses sätestatut eirates, kannab selle käibemaksusumma riigile üle müüja. Seega tuleks maksunõue esitada müüjale, kui käibemaksusumma on üle kandmata. Ostja käibemaksu tagastamise taotlus tuleks aga jätta rahuldamata, mitte peatada tagastamist. Ostja ei saa käibemaksu maha arvata või selle tagastamist nõuda, sest hoolimata käibemaksu tasumisest müüjale on ikkagi tegemist maksuvaba käibega. Vastupidine seisukoht viiks maksustatava ja maksuvaba käibe erinevuste eiramisele. Kui ostja taotleb maksuvaba käibe puhul pärast käibe toimumist käibemaksu maha​arvamist või tagastamist erandlikel asjaoludel, siis peab ta esitama maksuhaldurile tõendid selliste asjaolude esinemise kohta ja maksuhalduril on kaalutlusõigus käibemaksu ja maksukorralduse põhi​mõtetele vastava otsuse tegemiseks. Täielikult tuleb välistada maksuvaba käibe puhul käibemaksu tagastamine siis, kui müüja pole käibemaksusummat riigile üle kandnud.“ Kolleegium ei pea vajalikuks oma varasemat praktikat muuta.

  1. Asja materjalidest nähtub, et OÜ Lindram Invest deklareeris Tammneeme kinnistu müügist tekkinud käibe ning sellelt tasumisele kuuluva käibemaksu
  2. septembril 2009 esitatud
  3. a augustikuu käibedeklaratsioonil, kuid käibemaksu OÜ Lindram Invest tasunud ei ole (I kd, tl-d 12 ja 18). III
  4. Eeltoodust tulenevalt jätab Riigikohus Aurincop OÜ kassatsioonkaebuse haldusasjas nr 3-12-211 rahuldamata. Muuta tuleb Tallinna Ringkonnakohtu
  5. novembri
  6. a ja Tallinna Haldus​kohtu
  7. mai
  8. a otsuste põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
  9. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad Riigikohtus kantud menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1 esimene lause). Kaebaja tasutud kautsjon arvatakse riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 kolmas lause). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.