Obsah (17)

§ 663§ 701§ 698§ 62§ 335§ 447§ 477§ 5§ 174§ 695§ 465§ 175§ 217§ 144§ 162§ 693§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-65-13 Määruse kuupäev Tartu, 3. juuni 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu Kohtuasi Janno Ari

) § 174 lg-ga 6 kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hagejad ei ole vastupidist tõendanud. Samuti on kostjad kinnitanud, et kostja I on esindajale kõik kulud tasunud, ja esitanud sellekohased konto väljavõtted. Menetluskulude avalduse, arvete, kulunimekirjade ja toimiku materjalide põhjal on kostjate esindaja õigusabi osutamiseks kulunud aeg ja tehtud toimingud piisavalt selged ja arusaadavad. Kuna kohtumenetluse ajal oli vaja peatada täitemenetlus, olid vajalikud ja põhjendatud ka täitemenetlusega seotud toimingud ja kohtutäituriga suhtlemine. Seetõttu tuleb ka nende toimingutega seotud kulud hagejatelt välja mõista. Samuti on põhjendatud välja mõista kostjate esindaja maakohtu istungitel käimise kulud. Kostjate tegelikud tõendatud õigusabikulud ulatusid 6885 euro 94 sendini (sh käibemaks), kuid Vabariigi Valitsuse

1. septembri
2. a määrusega nr 137 kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade (kord) kohaselt võib kuni 19 200 euro suuruse tsiviilasja hinna korral teistelt menetlusosalistelt välja mõista lepingulise esindaja kulu kuni 6400 eurot. Arvestades asja keerukust, kostjate esindaja töömahtu, asjas toimunud kohtuistungite arvu ning asjaolu, et vaidlus jõudis kassatsiooniastmesse, on vajalik ja põhjendatud kostjate lepingulise esindaja kulu 6400 eurot.
3. Hagejad palusid määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata. Maakohus ei ole vastanud hagejate väitele, et nendelt on ebaõiglane kostjate menetluskulusid välja mõista. Maakohus leidis valesti, et hagejad peavad hüvitama ka käibemaksu. Samuti ei ole kohus vastanud hagejate vastuväitele, et kostja I ei ole nimetanud ühtegi põhjust, miks ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Määruses ei ole põhjendatud, kui suur saab olla kummagi kostja menetluskulude põhjendatav suurus ning et kostjate õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud. Lisaks jättis maakohus vastamata hagejate vastuväitele, et osa kuludest ei ole seotud selle tsiviilasja kohtumenetlusega. Alternatiivselt leidsid hagejad, et kaja esitamise ja menetlemisega seotud kostjate esindaja kulusid ei saa hagejatelt välja mõista. Samuti ei ole põhjendatud hagimenetlusevälised kulud (sh täitemenetluse jm kulud). Lisaks ei ole põhjendatud kostjate esindaja või tema advokaadibüroo üldkulude (nt transpordikulud) väljamõistmine. Põhjendatud ei ole kulud, mis on esitatud arvete alusel, kus menetlusosaliseks on märgitud Priit Pedanik, sest selle nimega menetlusosalist tsiviilasjas ei olnud. Maakohtu jõustunud otsuse resolutsioonist ei nähtu, et hagejate kanda tuleb jätta kostjate kaja menetlemise ja täitemenetlusega seotud kohtukulud ja kohtuvälised kulud.
4. Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
5. Maakohtu kohtunikuabi võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas kohtunikule. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2. veebruari
3. a määrusega maakohtu määruse osaliselt ning tegi tühistatud osas uue määruse, millega rahuldas kostjate avalduse osaliselt, mõistes hagejatelt solidaarselt välja menetluskulu 4930 eurot 26 senti kostjate kasuks ja viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on kostjate kaja menetlemisega (sh täitemenetlusega) seotud toimingute põhjendatud ja vajalik õigusabikulu 17 töötunni eest 1955 eurot 68 senti. Kuna tegelikult kandsid kostjad õigusabikulu 6885 eurot 94 senti, kuid lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäära tõttu vähendas maakohus hagejatelt väljamõistetavat õigusabikulu 6400 euroni, tuleb kajaga seotud toimingutele kulunud õigusabikulu arvata maha kostjate tegelikust õigusabikulust. Maakohus mõistis põhjendatult hagejatelt kostjate kasuks välja ka kostjate esindaja transpordikulud. Esindaja sõidud olid tingitud vajadusest osaleda neljal Pärnu Maakohtus toimunud kohtuistungil. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 62 lg 1 järgi on sõidukulud vajalikud õigusteenuse kulud, mille klient hüvitab. Sõidule kulunud aja tasustamine 50% ulatuses õigusteenuse tunnihinnast tuleneb kostja ja tema esindaja advokaadibüroo vahel sõlmitud õigusteenuse osutamise kliendilepingust. Seega kuulub esindaja sõiduaeg kostjale osutatud õigusteenuse hulka ning selleks kulunud aja peavad hagejad hüvitama 0,5 tunnihinna ulatuses. Menetlusdokumentide mahtu, menetluse käiku ja tulemust arvestades ei ole ebaõiglane ega ebamõistlik mõista hagejatelt välja kostjate menetluskulud. Maakohus on õigusabikulude väljamõistmisel arvestanud asja keerukust, esindaja töömahtu, asjas toimunud istungite arvu ja asjaolu, et vaidlus jõudis Riigikohtuni. Seega on maakohus põhjendanud, miks tuleb kostjate esindaja õigusabikulud täies ulatuses hagejatelt välja mõista, ega ole diskretsioonipiire ületanud. Õigusabikuludelt makstava käibemaksu hüvitamise kohta esitatud määruskaebuse väidetele vastas maakohus piisavalt põhjalikult. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Hagejad paluvad ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega mõisteti hagejatelt välja kostjate menetluskulud, ning jätta kostjate avaldus täielikult rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt ei ole õigusabikulude väljamõistmine hagejatelt põhjendatud, kuna kostjad ei ole selgitanud, kui suur on kummagi kostja õigusabikulu. Kostja II ei ole õigusabi eest tasunud, õigusabi eest tasusid kostja I ja menetlusväline isik, kes ei ole käibemaksukohustuslased. Kostjate esindaja ajakulu ei ole põhjendatud. Kostjad ei ole tõendanud, et kõik menetluskulud on seotud selle tsiviilasja menetlusega. Kostjate menetluskulusid on hagejatelt äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik välja mõista. Hagejatelt ei ole põhjendatud välja mõista täite- ja kajamenetlusega seotud kulusid, sest see oli tingitud kostjate tegevusest. Samuti ei ole põhjendatud mõista hagejatelt välja kostjate esindaja transpordikulusid, sest need ei ole õigusabikulud.
5. Kostjad vaidlevad määruskaebusele vastu, paludes jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. Kostjate arvates on määruskaebus esitatud hilinemisega ega ole põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701lg 3 alusel tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. 12.

§ 698

lg 2 kohaselt on Riigikohtule määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib

§ 62lg 2 kohaselt teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni.

Kohtulahendi peale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatavale kaebusele kohalduvad

§ 335

lg-d 1 ja 2, mille järgi piisab kirjaliku kaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks kaebuse edastamisest kohtule elektronpostiga tingimusel, et kaebuse originaal esitatakse kümne päeva jooksul (vt ka Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p-d 8 ja 9). Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise tähtpäev möödus
3. veebruaril 2013 kell 24.
4. Hagejate esindaja Riigikohtule elektrooniliselt saadetud määruskaebuse sõnumi päises oleva kirja logi kohaselt jõudis määruskaebus Riigikohtu serverisse
5. veebruaril 2013 kell 23.59.
6. Digitaalallkirjaga määruskaebuse, st kaebuse originaali esitas hagejate esindaja kooskõlas

§ 335lg-tega 1 ja 2 Riigikohtule 28.

veebruaril 2013 kell 00.32. Seega esitati määruskaebus

§ 698lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul.

1. Kostjad esitasid hagejate vastu ühise menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles palusid mõista hagejatelt solidaarselt välja kostjate kasuks nende menetluskulud koos käibemaksuga. Kostja I kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Avaldusega koos esitati maakohtule kostjale I koostatud advokaadibüroode arved. Kohtud mõistsid hagejatelt solidaarselt välja menetluskulu (sh käibemaks) kostjate kasuks, määramata kindlaks kummagi kostja menetluskulu suurust.
2. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole arvestanud sellega, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus

§ 447

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Ka

§ 5

lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. 15. Menetluskulude kindlaksmääramise sätete, eelkõige

§ 174

lg-te 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult üksnes enda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, lisades avaldusele menetluskulude detailset koosseisu sisaldava kulude nimekirja. Kolleegium leiab, et olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt (nt seetõttu, et neil on olnud ühine esindaja), näitamata kummagi isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Juhul kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne ning kummagi menetluskuluks on pool nõutavatest menetluskuludest (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 14). Kolleegium märgib, et kuna menetlusosaliste kulude suurus võib olla erinev, on nende kindlaksmääramine määruse selguse ja täidetavuse tagamise jaoks otstarbekas. Eeltoodut peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel arvestama (

§ 695ja § 693 lg 2).

16. Põhjendamatu on kohtute seisukoht, et hagejatelt tuleb kostjate kasuks menetluskulu välja mõista koos käibemaksuga, kuna kostja I on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, ning õigusabiarved on esitatud kostjale I, kes on need ka tasunud. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu, et kostjale I esitatud arvetes sisalduvad ka kostja II õigusabikulud. Lisaks ei ole oluline, kas arved on tasutud või kes need tasus (

§ 174lg 4).

Õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-112-01). Kuivõrd ka kostja II palus enda kasuks menetluskulud hagejatelt välja mõista, pidi ta kooskõlas

§ 174

lg-tega 3 ja 6 lisama menetluskulude nimekirja, näidates detailselt enda kulude koosseisu, ning käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei saa esindajakuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja II ei ole seda teinud. Maakohtule ei olnud siduv kostjate väide, et oluline ei ole, kas kostja II on käibemaksukohustuslane (III kd, tl 47–48). Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. 17. Kohtute määrused on põhjendamata ka osas, millega mõisteti hagejatelt välja kostjate esindaja sõidukulud. Maa- ega ringkonnakohtu määrusest ei selgu, millest kostjate esindajate sõidukulud koosnevad ning millisel õiguslikul alusel tuleb need hagejatelt välja mõista. Seega ei vasta ringkonnakohtu määrus selles osas

§ 465lg 2 p-s 8 sätestatud nõuetele.

Menetlusosalise õigus nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ja väljamõistmist teiselt menetlusosaliselt tuleneb

§ 174

lg-st 1.

§ 175

lg 1 ja § 144 p 1, samuti korra § 1 järgi on menetlusosalisele hüvitatavaks menetluskuluks tema esindaja kulud. Kolleegium märgib, et

§d 174 ja 175 ning kord ei sätesta, millist liiki esindajakulud teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Kolleegium leiab, et eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu AdvS § 60 tähenduses). Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Kuna menetlusosalise õigus valida esindajat ei ole

§-de 217 ja 218 järgi piiratud, võib lepingulise esindaja otsene sõidukulu olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus. Kolleegiumi arvates ei võimalda

§-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ning korra § 1 mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest.

§ 217

lg 6 kohaselt on esindaja käitumine ja teadmine võrdsustatud menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kuivõrd

§ 144

p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Ringkonnakohtu põhjendus, et kostjate esindaja sõidule kulunud aja hüvitamiseks annab aluse AdvS § 62 lg 1 ning kostjate ja nende esindaja vaheline kliendileping, ei ole asjakohane. Kliendilepingus lepitakse AdvS § 55 lg 1 kohaselt kokku õigusteenust osutava advokaadi nimi, tema volitus ja ülesanded ning advokaaditasu vorm ja suurus või määr. AdvS § 62 lg 1 kohaselt hüvitab klient vajalikud kulud, mida advokaat või advokaadibüroo pidaja on õigusteenust osutades kandnud. Asjaolu, et kostjate ja nende esindaja sõlmitud leping sisaldab väidetavalt kokkulepet, mille kohaselt kostjad hüvitavad esindaja sõidule kulunud aja 50% ulatuses tunnihinnast, ei tähenda, et need kulud on põhjendatud välja mõista teiselt menetlusosaliselt. Advokatuuriseadus ega kliendileping ei reguleeri menetluskulude teiselt poolelt väljamõistmist. 18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt ka Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Põhjendatud ei ole hagejate seisukoht, et lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks on asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud. Kostjad ei pea tõendama, et nad on õigusteenuse eest esindajale maksnud. Seega ei ole oluline, kas kostjate esindajale on tasu makstud või kes on selle tasunud. Tsiviilasja menetluskulude jaotusest (st ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a otsusest ja Riigikohtu
5. veebruari
6. a määrusest) ei nähtu, et hagejad ei pea kandma täite- ja kajamenetluse kulusid. Seega on ka need kulud jäetud hagejate kanda ning kohtutel ei olnud alust jätta menetluskulude kindlaksmääramisel sellega arvestamata. Maakohus on põhjendatult leidnud ja ringkonnakohus on sellega õigesti nõustunud, et menetluskulude väljamõistmise õiglust ja mõistlikkust hinnatakse menetluskulude jaotuse määramisel põhimenetluses. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses

§ 162lg 4 ei kohaldu (Riigikohtu 27.

veebruari

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12).
2. Kooskõlas

§ 693

lg-s 2 sätestatuga peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel otsustama, kas ja kui suures ulatuses tuleb hagejatelt välja mõista mõlema kostja lepingulise esindaja menetluskulu, sh otsene sõidukulu. 20. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon

§ 149lg-te 4 ja 8 alusel tagastada selle tasunud advokaadibüroole.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu